Emmajöe Öpik/Sind surmani!
Sind surmani!
Sind surmani kül tahan,
Ma kalliks pidada,
Mo õitsew Eestirada,
Mo lehkaw isamaa!
Mo Eesti wainud, jöed
Ja minu emakeel,
Teid kõrgeks kiita tahan
Ma surmatunnil weel!
Kuis, maa, nii ellast' kannad
So lapsi käte peal,
Neil annad leiba, katet
Ja wiimast aset weel!
Tõest, armsam on mull', hinga'
So põues, Maarjamaa,
Kui wõeral piiril õnnes
Ja auus elada!
Kuis on so poead wagad,
Nii waprad, tugewad!
So tütred, nagu lilled
Nad õits'wad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
Sind õitsel hoiawad,
Ja kõrge kotka tiiwad,
Kuis ellast' katawad!
Ja tihti siiski leian
So silmis pisarad? –
Mo Eestimaa, oh looda:
Ka aead muudawad!
Meil' tulewased tunnid
Weel toowad kinitust!
Käi kindlalt! Pea kõrgess'!
Aeg annab arutust!