Emmajöe Öpik/So priust ollid matnud
So priust ollid matnud
So priust ollid matnud
Nad, pühha issama,
So kube enda wahhel
Nad wõtsid jaggada;
Ja ädikast sull' andsid
Nad suhho, seadisid
So haua äre hoidjad –
Siis rahhus hingasid.
Ja kaugelt seisid kartes
So lapsed walloga –
Ei sõnnaga nad julgend
So haual' astuda.
Sest pitser olli pantud
Ta peale wäggewast
Ja õues õitses öse –
Ei nähtud tähhekest.
Waat – ellokoide tõuseb –
So haua ärele
Üks ingel astub äkkilt:
„Nüüd tõuse üllesse!“
Ja surmakiwwi wereb,
Koit särrab, naeratab –
Noor prius walges rides,
Mailm, sind terretab!
Ja passunad ja kandlid
Tal' wasto hõiskawad,
Ja rõmoperlid silmas
Tend wastowõttawad!
Ja „Hosianna!“ kõllab
So läbbi, issama –
„Sind armo Jummal, kiitgem!
„Sa wõtsid hallasta'!“