Endise põlwe pärandus/Kure käsikiwid

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

Kure käsikiwid.

Kord elasiwad kolm wenda, kes mõisas tööl käisiwad. Oma wäikese maja juures oli neil tükikene põldu, kelle peale odre külisiwad. Neid käis tihti üks kurg söömas.

Wanem wend lähäb põldu wahtima. Kurg tuleb jälle „kestvale“ kostile. Mees aga ütleb: „Kulla kurekene, ära söö, meil enestelgi wäga wähe!“

Nokamees wastab: „Las’ ma söön, küll ma metsas kuuse all ära tasun.“

Mees jätab kure põllule sööma ja lähäb ära. Nõndasama sünnib teiste wendade wahi korralgi. Sügise sammub ukse ette. Wanem wend kõmpsib metsa tasumist otsima. Kurg annab mehele raha, jahwatamise käsikiwid ja kolm nuia. Nuiad annawad walu, kui neid kästakse.

Mees selle üle wäga rõõmus, ehitab wendadega uue maja, et lähä enam mõisa teule ega tööle. Nad elawad priskeste nagu suured herrad.

Mõisa kubjas tuleb kepiga mõisa ajama. Wennad ütlewad: „Nuiad wälja!“ Nuiad malgutawad kepimehe surnuks. Walitsejaga tehakse just nõndasamuti.

Wiimaks tuleb wana herra ise. Wennad wõtawad herra lahkeste wasta ja annawad temale ilusasti süüa. Ära minnes kässib herra käsikiwid jahwatamiseks mõisa wiia. Saab. Herra ei taha ometi käsikiwa tagasi anda. Poisid saadawad oma musta kuke iga päew mõisa õue laulma. See hüüab ikka ja ikka: „Kukeleegu! käsikiwid kätte!“

Herra wihastab, ütleb tuapoisile: „Tapa ta ära, et ma ta kõige sulgedega ära söön!“

Sünnib.

Nüüd aga tuleb suurem häda: kukk ajab pea wälja ja laulab: „Kukeleegu, käsikiwid kätte!“ Herra kimbus, kässib tuapoisi kuke pea otsast ära raiuda. Tuapoiss sõge lööb mööda, annab herrale pihta. Nüüd saawad wennad käsikiwid kätte. Nad elawad praegu alles, kui nad ära pole surnud.