Endise põlwe pärandus/Kuu tõrwajad
Kuu tõrwajad.
Wanataat oli küll ilma loonud, aga weel ei olnud see nii täieline kui pidi olema. Nimelt puudus maailmas õige osa walgust. Päewal rändas päikene oma teed üle taewa telgi, aga kui ta õhtu looja läks, Hämarik ta warjule wiis, pikka mööda ära kustutas ja puhkama pani, kui weel Koit Hämariku käest päewa walgustajat wasta ei wõtnud, uueste põlema ei süüdanud ega jälle teele ei saatnud, kattis pilkane pimedus maad ja taewast. Ei kumanud seal kuu ega säranud tähed. Öö hoidis kõik oma hõlma all peidus, mis temas sündis. Palju ometi öö walitsuse ajal ei sündinud, sest pimedus sundis kõiki paigal seisma.
Seda puudust pani Wanataat warsti tähele ja katsus selle wasta abi saata. Tema andis Ilmarisele kõwa käsu kätte, et see ööde walgustamise eest hoolt kannaks. Wanataadi käsku kuuldes sammus Ilmarine oma seppapatta, kus ta enne juba taewatelgi tagunud, wõttis hulga hõbedat ja walas sest mehise ümmarguse kera walmis, kuldas paksu kulla korraga ära, pani tulukese sisse ja seadis siis taewatelgile rändama. Selle peale tagus ta tuhanded tähed, tõmmas särjesapiga üle ja wiis nad wõlwile igaühe oma paigale.
Koguni uus elu algas nüüd. Nii pea kui wend päikene looja läks ja Hämarik tema puhkama juhatas, tõusis taewa serwal kuldne kuu, astus sinisel wõlwil edasi ja walgustas niisama heledaste ööd nagu päike päewa. Ja tähtede tuhanded särasiwad ja hiilgasiwad ta kõrwas ja saatsiwad kuud otsegu kuningat tema teekäigul, kunni ta wiimaks teine poole taewa äärde jõudis. Siis tõttasiwad tähed rahule, kuu astus telgilt maha ja Koit läkitas päikese tema asemelle maailma walgustama.
Nii säras ja hiilgas ühesugune walgus öösi kui päewa kõrgelt wõlwilt maha. Kuu ise oli niisama selge ja puhas kui päikene; üksnes sarnast soojuse jõudu ei olnud temal mitte. Päewa põletas päikene sagedaste nii kangeste, et tööd ei wõinud teha; seda armsamalt ja lõbusamalt aga ööse kuuwalgel. Nii puhati mõnda korda päewa ja tallitati ööse tallitusi. Kõik inimesed rõõmustasiwad kuu kingituse üle.
Wanapaganat pahandas aga kuu hirmsaste. Et see liig heledaste paistis, ei wõinud ta midagi ette wõtta. Läks ta korra saagi peale wälja, siis nähti teda kaugelt ära ja saadeti häbiga tagasi. Tema ei olnud eneselle siia maale sell kombel rohkem sulasid saanud kui aga kaks meest. Enne oliwad ööd seks liig pimedad olnud, nüüd liig walged.
Ööd ja päewad istus wanapagan ja pidas nõuu, mida teha, et asi paremini õnnistaks. Ta kutsus wiimaks poisid appi, aga ei nemadki teadnud mingisugust abi. Kolmekesi istusiwad nad küll ühes koos, arwasiwad ja uurisiwad, kuid järjele ei saanud.
Lugu ähwardas wiimaks üsna kirjuks minna. Seitsmel päewal polnud enam leiwa marja meeste hamma alla saanud. Nad soigusiwad waljuste ja pigistasiwad käega tühja kõhtu. Peamurdmist nad siiski järele ei jätnud. Ja ennä, wiimaks tärkas wanapaganal enesel hea nõuu meelde.
„Poisid!“ hüüab wanapagan, „nüüd tean, mis me teeme. Kui näljasurmast tahame peaseda, siis ei aita paremat nõuu kui peame kuust katsuma lahti saada. Ei ole enam kuud taewas, siis oleme jälle mehed. Tähtede walgusel wõime kõik oma suured ettewõtmised korda saata.“
„Kas peame kuu taewast maha tooma?“ küsiwad poisid.
„Ei,“ kostab wanapagan, „see on taewatelgis liig kõwaste kinni; ei me teda kätte saa. Teist abi tuleb otsida. Kõige parem on kui kuu ära tõrwame. Olgu ta siis taewas peale, ei ta meid enam jaksa tülitada. Siis on wõit meie ja tubli lõikus algab.“
Poisid wanapagana nõuuga rahul. Sedamaid hakkawad mehed kuu tõrwamise wasta walmistama. Aga täna juba hilja; kuu pea oma teekonda lõpetamas ja päike tõusmas. Lootes, et asi õnnistab, unub meestel nälg täieste meelest ära. Päewa otsa teewad nad tööd, et pead aurawad otsas. Wanapagan warastab waadi täie tõrwa ja weab siis seljas poiste juurde. Need muretsewad seitse seitsmesüllast redelit ja seuwad kõwaste ühe teise otsa kinni. Siis tuuakse weel tubli pang ja walmistatakse niine koorest nuustik, mida pika warre otsa pistetakse.
Nii oodetakse õhtut. Kui nüüd kuu tõuseb, kihutab wanapagan tõrwa waadi ja redeli selga ja kässib poisid pange ja nuustiku järele tuua. Siis täidetakse pang tõrwa täis, lisatakse tahma ka weel juurde ja kastetakse nuustik sisse. Waewalt pistab kuu nina metsa takka wälja, kui redel kärmeste püsti pannakse. Wanapagan annab ühele poisile tõrwa pange kätte, kässib ruttu redelit mööda ülesse ronida, teist aga enesel redelit kinni hoida aidata.
Wanapagan peab redelit ühelt poolt, poiss teiselt poolt. Poiss ei jaksa ränka redelit ometi mitte hoida, mis läbi see teisele poole wiltu waub. Sellsamal silmapilgul wäärdub ülesse ronija mehe jalg ja ta langeb ülewelt kõige pangega wanapoisile kaela. Wanapagan puhkub ja raputab ja hakkab tuhat tulist kiruma. Ootmata kastet saades unustab ta redeli hoidmise hoopis ära ja laseb redeli käest lahti. Wali mürin ja kärin tõuseb ja redel kukub tuhandeks tükkiks puruks.
Wanapagana wiha on hirmus suur, et asi nõnda nurja läinud ja kuu tõrwamise asemel ise tõrwatud saanud. Küll peseb ja nühib ennast mees, küll kaabib ja kraabib, aga tõrw ega tahm ei kuule ta sõna; nad jäewad temale igaweseks mälestuseks.
Ehk küll katse tühja läinud, ei taha wanapagan ometi mitte järele jätta. Nälg piinab ikka hirmsamini. Sellepärast warastab ta teisel päewal jälle seitse seitsmesüllast redelit, seub hästi kõwaste kinni ja wiib metsa äärde, kus kuu kõige madalamast kätte wõib saada.
Kui kuu teisel õhtul tõuseb, lööb wanapagan redeli maa sisse tugewaste püsti, hoiab ise alt otsast kinni ja saadab teise poisi tõrwapangega ülesse kuud tõrwama. Minnes annab ta kõwa käsu, et poiss hoolsaste pulkadest kinni peaks ega temale enam eilist leili ei wiskaks. Mees ronib oma tõrwapangega nii kiirest kui jõuab ja saab wiimaks õnnega wiimse pulga peale. Praegu tuleb kuu kuninglikus toreduses metsa takka wälja. Wanapagan tõstab nüüd redeli ülesse ja kanuab kärmeste kuu juurde. Ja waata õnne: redel ongi nõnda pikk, et ots kuu külge ulatab.
Ilma wiiwituseta hakkab mees tööle. Aga redeli otsas seista ja kuud tõrwata pole nalja asi. Pealegi ei seisa kuu paigal, waid tõttab ikka edasi. Sellepärast seub mees enese kuu külge kinni, et mahakukumist karta ei oleks, wõtab nuustiku tõrwapangest wälja ja katsub kuu tagumist külge mustata. Aga paks kulla kord ei taha midagi musta peale wõtta. Mees nühib ja määrib, nii et higi sorinal otsa eest maha tilgub. Otsata töö ja waewa järele jääb wiimaks kuul taha külge tõrwa kord peale. Wanapagan waatab tööd, suu lahti, ja hüppab poole töö lõpetust nähes ühe jala pealt teise peale.
Tagumise külje tõrwamise järel nihutab mees ennast waewaga ette poole, et siingi kuu walgust kautada. Ometi ei hakka ta kohe tõrwama, waid puhkab pisut rängast tööst ja mõtleb, kudas siin pool wähema waewaga läbi saaks. Aga mingisugust nõuu ei tule talle meelde. Ta peab siin niisama palju higistama kui taga küljes.
Juba tahab mees eest külje tõrwamist alustada, kui äkiste Wanataat, kes ürikeseks ajaks uinuma heitnud, unest üles ärkab. Imekspannes näeb ta ilma poole pimedama olewat kui muidu, ehk küll ilm sugugi pilwes ei ole. Terasemalt ümber waadates, kust pimedus tuleb, silmab ta mehe kuu peal, kudas see praegu nuustiku tõrwa sisse kastab, et eest külge tagumise sarnaseks muuta. All aga kargab wanapagan nagu kits hea meele pärast.
„Wõi niisugusid tempu tehakse, kui mina ei näe!“ ütleb Wanataat wihaga. „Olgu siis tegijale teenitud palk teu eest. Kuu peal sa oled ja kuu peale pead sa igaweste oma tõrwapangega jääma hirmutuseks ja ähwarduseks kõigile, kes walgust maailma käest ära püüawad riisuda! Minu walgus peab walitsema pimeduse üle ja pimedus peab tema eest kaduma. Sõdigu ka pimedus kui suure wõimuga, walgust ei jõua ta mitte ära wõita. Seda tuletagu kuu tõrwaja oma tõrwamise riistadega kuu külge kinni jäädes iga ööse kõigile meelde, kes kuud waatawad.“
Wanataadi sõnad läksiwad täide. Weel täna päew seisab mees tõrwapangega kuu peal, kes selle pärast enam nii heledaste ei paista nagu enne. Küll heidab kuu tihti mere hõlma ja katsub ennast tõrwast pesta, aga ilma asjata waew: tõrw seisab igaweste tema küljes kinni. Nii heledaste ja selgeste ta ka paistku, ei suuda ta walgus ometi kuju tema sees ära peita ega tema taga küljes tõrwast läbi tungida. Kui ta mõne korra oma tagumise külje maa poole pöörab, siis silmame kuust aga tuhmi tombu, mis ei kuma ega sära. Kaua ei kannata ta siiski oma pimedat nägu näidata; pea pöörab ta oma kumawa külje jälle maa poole, puistab armast hõbewalgust ülewelt maha, näitab kaswades ikka rohkem tõrwaja kuju ja tuletab meelde, et walgus pimeduse wõidab.