Endise põlwe pärandus/Linnutee
Linnutee.
Warsti pärast maailma loomist lõi Wanataat ühe kena neiu, kelle hoole alla tema kõik taewaalused linnud andis. See nägus Wanataadi tütar Lindu juhatas kõigile rändajatele teed, kes kewade tuliwad ja sügise läksiwad ja näitas igale ühele tema asumise paika kätte. Nagu ema laste eest, nii muretses tema õrn ja hell süda oma lindude eest ja aitas neid, kus iganes wõis. Otsegu õis hommikusel päewapaistel tuhande kaste piisa sees naeratades särab, nii säras ja õitses Lindu oma emalikkuis töödes ja tallitustes.
Ei ole ime, kui pea kõikide silmad kauni tütarlapse peale hakkawad waatama ja teda armastama. Igaüks soowib hoolikat neitsit eneselle abikaasaks. Hulga kaupa käiwad peiud neiut kosimas. Toredal tõllal ja kuuel kõrwil tuleb põhjatäht neitsile kosja ja toob kümned kingitused kaasa. Aga neiu põlgab põhjatähe ära, sest et Põhjatäht ikka ühe paiga peal pidada seisma. Hõbedasel tõllal ja kümnel kõrwil sõidab kuu neiu õue ja kannab temale kahekümned kingitused kätte. Aga kuulgi ei ole paremat õnne. Lindu põlgab kuugi ära. Kuu muuta ennast liig sagedaste ja käia alati ühte rada; sellepärast ei kõlbada kuu temale mitte.
Waewalt on kuu kurwalt ära läinud, kui päikene tema asemelle astub. Kuldtõllal ja kahekümnel kõrwil kihutab ta neiu ukse ette ja wiib kolmekümned kingitused kaasa. Siiski ei aita temagi auu ega ilu ega kallid kingitused. Neiu ei wõta päikestki wasta, kes niisama nagu kuugi iga päew igawat teed pidada kõndima.
Wiimaks tulewad wirmalised Põhjamaalt wilistades teemandist tõllal ja tuhandel tuhkrul. Nende tulek on nii tore, et Lindu neid õue wasta jookseb wõtma. Terwe tõlla täis kulda ja hõbedat, helmid ja ehteid tõiwad wirmaliste sulased neiule tuppa. Ja waata, wirmalised ise ja nende kingitused on neiule nii meele järele, et ta ennast wirmalistele pruudiks lubab. Wirmalised ei kõndida ühte teed; nad minna siis teele, kui tahta, ja puhata, kui tahta; nemad tuua iga korra uut auu ja ilu kaasa; iga kord kanda nad uut isesugu kuube seljas ja sõita uue isesugu tõllaga ja uute isesuguste hoostega; nemad osata oma abikaasale õiget rõõmu walmistada; nemad olla wast õige peig. Neile wõida rõõmuga mehele minna. — Uhked kihlused peetakse sedamaid ära. Kurtes waatawad neid põhjatäht, kuu ja päike pealt ja kaetsewad wirmaliste õnne.
Kaua ei luba kasin aeg wirmalisi pruudi majas wiibida. Pea peawad nad põhjamaale tagasi minema. Enne minekut tõutawad nad üürikese aja pärast jälle pruudi juurde tulla, pulmad ära pidada ja neiut põhjamaale oma koju wiia. Seni kässiwad nad neiut enesele pruudiehteid muretseda ja kõiki pulmade wasta walmistada.
Lindu walmistab ja ruttab, ehib ja ootab. Aga päew weereb päewa järele, ilma et wirmalised oleksiwad tulnud kallimat ära wiima ja pulmi pidama. Talwe jõuab mööda ja kewadised soojad päewad kaunistawad maad uue iluga. Kewade kulub ja annab suile maad. Ikka weel ootab Lindu ilma asjata wirmalisi. Ei ole neist kõppu ega kõbinat kuulda.
Suures südame walus kurdab Lindu ööd, kurdab Lindu päewad. Pruudi ehtes, walges looris, pärg peas, istub ta jõe aasadel ja tema tuhandetest pisaratest nirisewad ojakesed jõkke. Rängas ahastuses ei mõtle ta enam muu kui peiu peale. Ei ta pane linnukesi tähele, kes ilma kartmata tema pea ja õlade peale kargawad ja oma armsate lugudega tema meelt katsuwad rõõmustada, ega tule tall meelde rändajatele wõerale maale teed juhatada. Ei tall tule meelde neid sööta ega neile abi anda. Nad eksiwad, lendawad ühest kohast teise, ei tea, kuhu minna ega mida teha.
Neiu raske kurwastus ja lindude wiletsus tungib wiimaks Wanaisa südamesse. Tema tahab mõlemille abi saata, tahab neiut trööstida ja lindudelle teed juhatada. Tema annab oma tuultele käsu, et need tema tütre maailma waewast ära kannaksiwad. Kui nüüd Lindu aasal kibedaste kaebab ja nutab, wajuwad tuuled tasakeste maa peale tema juurde, tõstawad nii ettewaatlikult ülesse, et neiu seda sugugi ei märka ja wiiwad ülesse taewasse, kus nad teda sinisele wõlwile maha panewad. Neiu pikk pruudi loor ulatab ühest taewa serwast teisi ja katab teda surelikkude silma eest.
Seal taewa telgil wiibib Lindu praegugi. Kes taewas linnuteed waatab, see silmab neiut ja tema walget pruudi loori. Seal on ta praegugi weel lindudele teejuhatajaks, et need oma määratut teed oskaksiwad käia. Seal ülewal taewatelgil on tall kaugel põhjamaal teine pool taewa telki wirmalisi näha ja neile taewa serwal teretuseks kätt pakkuda. See kautab tema kurwastuse ja endine õnnelik elu asub jälle tema südamesse. Ja jõuab talwe kätte, siis näeb ta rõõmuga wirmalisi põhjamaalt pruuti otsima tulewad. Tihti peasewad nad ülesse tema rinnalegi, kus pruut ja peig uueste teine teisele armastust tunnistawad, aga nende pulmad jääwad ometi pidamata. Wanataat on neiu ehted ja loori kõwaste taewa külge kinni pannud, kust peiu oma kallimat kudagi wiisi kätte ei saa. Tema on kõige paremaks arwanud, neiut alati pruudi põlwe maitseda ja ühel hoobil maa pealses elus neiu hooleks antud tööd, kui ka wähemal mõõdul, edasi lasta toimetada,
Nii on siis linnutee sündinud.