Endise põlwe pärandus/Wiisumees
Wiisumees.
Wõeras mees tuli külasse peremehe juurde ööseks. Tall oliwad wiisud jalas, muidu aga õige priskeste riidis. Pererahwas oliwad lahked inimesed ja püüdsiwad kõigi pidi wõera wasta head olla. Aga mitte nõnda Wiisumees. Õhtu küsis ta, kuhu ta oma wiisud wõib panna. Temale näidati koht, aga mees ütles: „Minu wiisud on harjunud kanade juures olema.“
Peremees naeris selle nalja üle ja käskis wiisud kanade juurde panna. Seda tegi ka mees. Öösil tõusis ta aga üles, purustas wiisud ära ja seadis tükid kuke ette. Hommiku astub ta peremehe juurde ja ütles: „Minul on öösi kahju sündinud.“
„Kes kahju teinud, see peab seda ka tasuma,“ wastas peremees.
Sellest sõnast kinni pidades wõttis mees kuke ära, öeldes: „Kukk on minu wiisud ära purustanud.“
Teisel ööl pani wiisumees teisel kohal kuke oinaste sekka; öösi weristas ta kuke ise ära ja wõttis selle eest oina ühes. Kolmandas kohas tegi ta sedasama tempu härjaga. Härja wahetas ta uhke hobuse wasta. Nüüd läks mees rõõmsa meelega sõitma. Aga kättemaksmine tuli.
Tee peal sai ta rebasega kokku; mees wõttis selle peale ja sõitis edasi. Edespidi tegi ta sedasama hundiga. Edasi sõites puutus talle karu silma; see lames ka ree peale. Koorem oli aga nüüd raske ja tee käänu peal läks ais katki.
Mees saatis loomad metsa uut aisa otsima. Need tuliwad tüki aja pärast, aga parajat ei olnud ühelgi. Rebane ja hunt tõiwad peenikesed kepikesed, wana mesikäpp aga suure kuuse kõige juurte ja okstega. Nüüd läks mees ise. Senni sõiwad aga metsalised uhke hobuse ära, toppisiwad naha õlgi täis ja seadsiwad jalgade peale seisma. Mees jõudis aisaga tagasi ja rakendas hobuse ette. Sõit pidi algama. Aga waata imet! hobune ei sõida! Mees waatab järele ja saab aru, mis kurja metsalised teinud. Ta nõuab neilt oma ruuna tagasi. Need wastawad aga, et mees seda ise teinud, kuuni nad aisa otsinud. Keegi ei anna järele ja tüli lähäb ikka suuremaks. Wiimati hüüab rebane: „Nii lugu ei lähä, meie peame lugu seletama! Siin eespool on haud. Lähme hüppame kõik korraga sealt üle. Kes sisse kukub, on süüdlane.“
See nõuu wõeti wasta. Kõik läksiwad augu juurde. Augu äär oli aga alt õõnes. Nii pea kui karu raske kehaga peale astus, kukusiwad kõik sisse. Auk oli wäga sügaw. Ei wõinud ükski wälja peaseda. Nälg läks suureks. Metsalised sõiwad wiisumehe kõige esite ära. Siis tuli kord hundi kätte. Nüüd murdis karu rebase. Karu surmas kütt. Nõnda saiwad kõik oma teenitud palga kätte.