Hispaania tragöödia
| ||||||||||
On kadunud seadusepärase valitsuse ilmegi. Kommunismi, anarhismi ja trotskismi veretööd. Helveetsia lehe hinnang Hispaania sündmustele.[muuda]
Mõnes eesti lehes vilksatab aegajalt kirjutusi, mis kaljukindlalt teavad seletada, kuidas Hispaania kodusõjas Madridi valitsuse poolel olevat need õiged demokraadid ja rahvavalitsusliku korra kaitsjad, kuna nende vastased olevat ainult parempoolsed mässajad, et oma isiklikes huvides Hispaania rahvast alla suruda ja orjaikkesse panna. Viimastele langevatki kogu süü ja vastutus kodusõja eest.
Samal ajal on aga huvitav tähele panna, kuidas hindavad Hispaania kodusõja põhjusi ja sündmuste käiku välismaa suured erapooletud ajalehed. Nii kirjutab vabameelne Helveetsia leht “Neue Zürcher Zeitung” oma juhtkirjas väga tuntud mehe sulest:
“Kolm nädalat enne kodusõja algust kindral Franco saatis Hispaania sõjaministrile kirja, kus ta hoiatavalt juhtis tähelepanu hädaohtudele, millistele valitsus vastu tüüris. Võib-olla uskusid siis veel Franco ja teised ohvitserid, kes olid täie truudusega teeninud vabariiki, et valitsus pöördub sõjaväe poole, nähes, kuidas temal
ohjad on libisemas käest.
Võib-olla oleks tegelikult nii sündinudki, kui vastuhakkamine oleks puhkenud veidi hiljem. Calvo Sotelose tapmine aga pani püssirohutünni enneaegselt plahvatama.
Vahepeal möödunud aja jooksul on korralagedus valitsuse laagris ika suuremaks muutunud. President Azana ja tema nõunikkude seisukoht, kes on Hispaania viinud kuristiku äärele, on tunduvalt halvenenud. Nende meeste suureks süüks on olnud see, et
nemad lubasid kasutada parlamentaarset korda kurjasti selleks, et katta kommunismi ja anarhismi edasitungi:
nad õõnestasid kõik tasakaalustavad ja kordaloovad jõud; iga päevaga nende saamatus paljastus selgesti. Need mehed jäid vastutavalt võimu juurde pärast seda, kui neil käest oli libisenud iga võimalus seda võimu tegelikult teostada. Lõpuks läks põrgu nende üle lahti. Ühe hoobiga seisid nad metsiku mässu olukordades. Parlamentaarse süsteemi abitud esindajad ei leidnud enam teisi kaitsjaid kui need korralageduse tumedad jõud, kes 1934. aastal lavastasid mässu vabariigi vastu... President Azana ministrid kaotasid kohe igasuguse autoriteedi. Mõned neist võisid küll ametisse edasi jääda, et petlikult hoida ülal seaduslikkuse ilmet, ― neid isegi sunniti selleks. Selles olukorras pidid nad endi peale võtma ka vastutuse lugematute öiste mahalaskmiste eest Madridis, mis Hispaania rahvafrondi valitsuselt röövivad ära võimaluse isegi näida tsiviliseeritud võimuna. Kui see kurb jant oli paar nädalat kestnud, siis ei olnud kodanlikke ministreid enam tarvis ―
kommunistide ja anarhistide diktatuuri kuulutati siis juba avalikult.
“Hispaania Lenin” Largo Caballero võttis nüüd endale raske ülesande, ühest küljest edendada marksistlikku revolutsiooni ja teisest küljest kaitsta Madridi ümbruses valitsusele truuks jäänud maakohti.
Ükski inimene ei või enam tõendada, et see olukord oleks kuidagi viisi põhiseadusepärase valitsuse võitlus mingi fashistliku mässu vastu.
Millist õpetust saavad siit radikaalid ja sotsialistid, kes koos äärmiste jõukudega tahavad luua ühist konstitutsioonilist valitsust! Kui õigeks osutub vanasõna, et ükski inimene ei tea, kui kaugele ta peab minema, kui ta marsib inimestega, kes on otsustanud minna oma teed kuni lõpuni! Millist moraalset piina peavad elama üle need õnnetud haritlased, kes näevad nüüd hirmsat asjade käiku, mida nad lootsid tüürida ja juhtida võivat.
Kaitseta poliitiliste vastaste mahanottimine on võtnud õudse kuju.
Seda tehakse süstemaatiliselt, röövides majadest inimesi ainult sel lihtsal põhjusel, et nad kuuluvad kommunismi mitte pooldavasse klassi ja et neil juhtub olema varandust või üldist lugupidamist. Nähtavasti ka sõjaväeline partei on ühe osa vange järjekindlalt maha lasknud, kuid temale ei saa siiski ette heita, et ta hirmutegudes on laskunud nii madalale kui kommunistid, anarhistid ja äärmised trotskistid.