Ivan Iljitschi surm/I

Allikas: Vikitekstid
Ivan Iljitschi surm
Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare
I

I.

Melvinskite asja harutusel, istumise vaheajal, tulivad kohtuliikmed ja prokurör kohtuasutuste suures hoones Ivan Jegorovitsch Schebeko kabinetti kokku ja siin läks jutt kuulsa Krassovski asja pääle. Tõestades, et asi selle kohtu võimupiiridesse ei käi, sai Feodor Vassiljevitsch äritatud; Ivan Jegorovitsch pidas oma arvamisest kinni, kuna aga Peeter Ivanovitsch, kes alguses vaidlusesse polnud seganud, osavõtmatuks jäi ja praegu toodud Teatajat silmitses.

„Herrad,“ ütles ta, „Ivan Iljitsch on ju surnud.“

„Kas tõesti?“

„Võtke, lugege,“ ütles ta Feodor Vassiljevitschile, kuna ta temale värske, alles lehkava lehenumbri kätte ulatas.

Mustas ringis oli trükitud: „Praskovja Feodorovna Golovina annab sügavas kurbtuses teada sugulastele ja tuttavatele oma armastatud abikaasa, kohtupalati liikme Ivan Iljitschi Golovini surmast 4. veebruaril sel 1882. aastal. Surnukeha väljaviimine on reedel kell 1 p. l.“

Ivan Iljitsch oli kokku kogunud herrade kaaslane ja kõik armastasivad teda. Ta oli juba mitu nädalat haige; räägiti, et ta haigus parandamata olevat. Tema koht hoiti alles vaba, aga juba peeti aru, et tema surma puhul vast Aleksejev tema asemele nimetatakse, kuna Aleksejevi asemele kas Vinnikov või Stabel saab. Sellepärast oli igal kabinetis asuval herral, kui ta Ivan Iljitschi surmast kuulis, esimene mõte, missugune tähendus võiks küll sel surmal olla kohtuliikmete eneste ja nende tuttavate kohta ametite vahetamisel ja kõrgendamisel.

„Nüüd saan ma vististi Stabeli või Vinnikovi koha,“ mõtles Feodor Vassiljevitsch. „Seda on mulle juba ammugi lubatud ja see ametikõrgendus tähendab minule 800 rbl. palgalisa, pääle kantselei.“

„Nüüd on vaja paluda, et naisevend Kalugast siia asetatakse,“ mõtles Peeter Ivanovitsch. «Naisele teeb see rõõmu. Nüüd ei või ta enam ütelda, et ma kunagi tema sugulaste hääks midagi pole teinud.“

„Ma arvasin küll, et ega tema enam jalule saa,“ ütles Peeter Ivanovitsch kuuldavalt. „Kahju!“

„Mis tal õieti viga oli?“

„Arstid ei tulnud otsusele. See tähendab — nad arvasivad, aga mitmet moodi. Kui mina teda viimast korda nägin, siis tundus, nagu saaks ta terveks.“

„Aga mina ei käinud pühadest saadik kordagi tema pool. Ikka asutasin minema.“

„Oli tal varandust?“

„Nagu kuulda, naisel olevat pisut. Kuid koguni vähe.“

„Jah, tarvis sinna sõita. Nad elasivad hirmus kaugel.“

„See lähendab, Teist kaugel. Teist on kõik kaugel.“

„Tema ei või mulle andeks anda, et ma säälpool jõge elan,“ ütles Peeter Ivanovitsch ja vaatas naeratades Schebeko otsa. Ja nüüd pööris jutt selle pääle, kui kaugel kõik linnas olevat, ning siis mindi istumisele.

Pääle kavatsuste, mis see surm igaühe pääs tekitas koha vahetuste ja võimalikkude muutuste kohta, ei olnud surmal enesel, nagu ikka, tuttavate kohta, kes temast kuulsivad, muud mõju, kui et igaüks rõõmustas: suri tema, mitte mina.

„Ennäe! tema suri, aga mina mitte,“ mõtles või tundis igaüks. Lähedad tuttavad aga, nõnda nimetatud Ivan Iljitschi sõbrad, mõtlesivad tahtmata selle pääle, et neil nüüd vaja on väga igavaid viisakusekohustusi täita, kuna nad ju hingepalvele ja kaastundmuse-külaskäigule kadunu abikaasa juurde peavad ilmuma.

Kõige lähedamal kadunule seisivad Feodor Vassiljevitsch ja Peeter Ivanovitsch.

Peeter Ivanovitsch oli kadunuga üheskoos õiguseteadusekoolis käinud ja tundis ennast temale tänu võlgnevat.

Pärast seda, kui ta lõunalaual naisele Ivan Iljitschi surmast ja võimalusest, et naisevend nüüd ehk siia ringkonda asetatakse, oli rääkinud, pani Peeter Ivanovitsch sabakuue selga, ja ilma et ta puhkama oleks heitnud, sõitis ta Ivan Iljitschi juurde.

Ivan Iljitschi korteri trepi ees seisis tõld ja kaks voorimeest. All, eestoas, riidenagi juures seina najal, seisis sammetine kirstukaan, topsidega ja puhastatud kuldpaelaga. Kaks mustas ülikonnas daami võtsivad kasukaid seljast. Üks oli tuttav, Ivan Iljitschi õde, teine tundmata. Peeter Ivanovitschi kaaslane, Schvartz, tuli ülevalt alla ja kui ta kõrgemal astmel olles sisseastujat tähele pani, jäi ta seisatama ja pilgutas silma, nagu tahaks ta ütelda: „Ivan Iljitsch on halvasti asja korraldanud, ikka oleme meie kahekesi.“

Inglise palghabemega ehitud Schvartzi nägu ja kõhn kuju omandas sabakuues, nagu ikka, toreda pühalikkusse ja sel pühalikkusel, mis Schvartzi naljakale iseloomule ikka vastu rääkis, oli praegusel silmapilgul iseäralik maik. Nõnda mõtles Peeter Ivanovitsch.

Peeter Ivanovitsch laskis daamid ees minna ja astus nende järele trepile. Schvartz ei hakanud alla tulema, vaid jäi üleval seisma. Peeter Ivanovitsch arvas mõistvat, miks ta nõnda tegi: ta tahtis nähtavasti kokku rääkida, kus kohal täna vinti mängida. Naisterahvad Iäksivad mööda treppi lese eluruumi, aga Schvartz näitas Peeter Ivanovitschile kulmude liigutusega, tõsiselt kokkusurutud ja valjuil huulil ning naljataval pilgul, paremale poole, kus surnukamber oli.

Peeter Ivanovitsch astus sisse, ja nagu see ikka on, asus temasse kahtlus, mis ta küll peab tegema. Ühte teadis ta — risti ette löömine ei tee sarnasel korral kunagi halba. Kas ta aga selle juures ka kumardama peab, selles polnud ta täiesti kindel ja nõnda valis ta kesktee: tuppa astudes hakkas ta risti ette lööma ja pisut nagu kumardama. Niipalju kui pää ja käte liigutamine temale mahti andis, püüdis ta silmi lasta toas ümber käia. Kaks noortmeest, nähtavasti onupojad, üks gümnasiumiõpilane, tulivad risti ette lüües toast välja. Keegi vanaeit seisis liikumata paigal. Ja imelikult kõrgendatud kulmudega daam rääkis talle midagi sosinal. Musta kuube kandev köster, kräbe ja julge, luges midagi valjult niisugusel toonil, mis täielise kokkukõla sünnitas; puhvetipidaja lihtmehike Gerassim astus kergel sammul Peeter Ivanovitschi ees tuppa ja riputas midagi põrandale. Niipea kui Peeter Ivanovitsch seda nägi, tundis ta kohe laguneva surnukeha kerget lehku. Kui Peeter Ivanovitsch Ivan Iljitschi viimast korda vaatamas käis, nägi ta seda mehikest kabinetis; ta täitis haigevalvaja kohusid ja Ivan Iljitsch armastas iseäranis teda. Peeter Ivanovitsch lõi ikka veel risti ette ja kumardas kergelt selles sihtjoones, mis kirstu, köstri ja nurgasolevale lauale paigutatud pühapiltide vahel seisis. Pärastpoole, kui see käeliigutamine liig vältavana tundus, jäi ta seisma ja hakkas surnut vaatama.

Surnu lamas, nagu surnud ikka lamavad, iseäranis raskelt, surnutaoliselt, uppudes kangenud liikmetega kirstu alusesse, alatiseks paindunud pääga padjal, ja esitas, nagu surnud ikka esitavad, oma kollast vahakarva otsaesist sissevajunud meelekohtadega ja teravnenud ninaga, mis nagu ülemisele huulele vajutas. Ta oli sellest ajast saadik väga muutunud, veel rohkem ära lõppenud, kus Peeter Ivanovitsch teda viimati nägi, aga nagu kõigil surnutel oli ta nägu ilusam, pääasi — tähtsam kui elu ajal. Tema näol oli ilme, et see, mis tarvis oli teha, nüüd tehtud on ja õieti on tehtud. Pääle selle oli selles ilmes veel etteheide ja meeldetuletus elavatele. See meeldetuletus näis Peeter Ivanovitschile kohatu olevat või vähemalt ei puutunud ta temasse. Millegi pärast hakkas tal halb ja Peeter Ivanovitsch lõi veel kord kärmesti risti ette, nagu talle enesele tundus, liigagi kärmesti, mitte küllalt viisakuse kohaselt, pööris ümber ja läks ukse poole. Schvartz ootas teda vahetoas laialiaetud jalul ja seljale kokkupandud kätel torukübaraga mängides. Ainuke pilk naljatavale, puhtale ja peenele Schvartzi kujule värskendas Peeter Ivanovitschi. Peeter Ivanovitsch sai aru, et tema, Schvartz, sellest kõrgemal seisab ja rõhuvatele muljetele ei andu. Juba tema nagu ütles: Ivan Iljitschi hingepalve vahejuhtumine ei või kuidagi ulatavaks põhjuseks olla istumise korra rikkumises, s. o. et mitte miski ei või täna õhtul meid segada kaardipaki plaksutamises selsamal ajal, kui teener nelja uut küünalt paigale seab; üleüldse ei ole põhjust arvata, et see vahejuhtumine võiks meid segada ka tänast õhtut mõnusasti mööda saatmast. Seda ta ütleski sosinal möödaminevale Peeter Ivanovitschile, teda Feodor Vassiljevitschi juurde tulema kutsudes. Aga nagu näha, saatus ei olnud Peeter Ivanovitschi täna õhtul kaardimängimiseks määranud. Praskovja Feodorovna, madalakasvuline paks naisterahvas, kes vastupidiste püüete pääle vaatamata õlgadelt alla poole minnes ikka jämedamaks paisus, oli niisamasuguste imelikult kõrgenenud kulmudega, nagu kirstu ees seisja naisterahvaski, ja üleni mustas riides, pääs kreppi kandes, kui ta ühes teiste daamidega oma ruumidest välja tuli ja neid surnukambri saates ütles: „Kohe hakkab hingepalve; astuge sisse.“

Schvartz, kes ebamääraselt kumardas, jäi seisma; nähtavasti ei võtnud ta kutset vastu ega lükanud teda ka tagasi. Kui Praskovja Feodorovna Peeter Ivanovitschi ära tundis, ohkas ta, astus otse tema juurde, võttis tema käest kinni ja ütles „Ma tean, et Teie olite Ivan Iljitschi tõsine sõber ...“ ja ta vaatas Peeter Ivanovitschi otsa, temalt sõnade kohaseid tegusid oodates. Peeter Ivanovitsch teadis, et nagu sääl vaja oli risti ette lüüa, niisama oli siin vaja kätt suruda, ohata ja ütelda: „Uskuge!“ Ja nõnda ta tegigi. Ja kui ta seda oli teinud, tundis ta, et soovitud tagajärg käes on: tema ise on liigutatud ja Praskovja Feodorovna on liigutatud.

„Tulge minuga, kuni sääl veel pole hakatud; mul on vaja Teiega rääkida,“ ütles lesk. „Andke mulle oma käsi.“

Peeter Ivanovitsch andis talle oma käe ja nad läksivad sisemistesse ruumidesse, Schvartzist mööda, kes kurvalt Peeter Ivanovitschile silma pilgutas.

„Vaat' sulle vint! Ärge pange pahaks, küllap otsime teise kaasmängija. Kas ehk viiekesti, kui vabaks saad,“ ütles tema naljatav pilk.

Peeter Ivanovitsch ohkas veel sügavamalt ja kurvemalt ja Praskovja Feodorovna surus tänulikult ta kätt. Roosakarva kretongiga kaetud ja tumeda lambiga valgustatud võõrastetuppa astudes istusivad nad laua äärde: Praskovja Feodorovna istus sohvale, Peeter Ivanovitsch pehmele madalale järile, mille vedrud rikutud olivad ja istumisel ühtlaselt ei vajunud. Praskovja Feodorovna tahtis teda hoiatada ja teisele istmele asenemist soovitada, aga ta leidis, et sarnane hoiatamine tema praeguse meeleolu kohane pole ja sellepärast jättis ta seda tegemata. Järile istudes tuli Peeter Ivanovitschile meelde, kuidas Ivan Iljitsch seda võõrastetuba ehtis ja temaga roosakarva, roheliste lehtedega kretongi üle nõu pidas. Enne sohvale istumist lauast mööda minnes (üleüldse oli terve võõrastetuba asjakesi ja mööblit täis) hakkas Praskovja Feodorovna musta mantli must krepp laua nikerdustesse kinni. Peeter Ivanonovitsch kergitas end pisut istmel, et kreppi lahti päästa, ja vabanenud järg hakkas tema all liikuma ning teda tõukama. Lesk hakkas ise oma kreppi lauast vabastama ja Peeter Ivanovitsch istus uuesti ning surus mässule tõusnud istme oma all kokku. Kuid lesk ei vabastanud kõike kreppi, Peeter Ivanonovitsch kerkis uuesti istmel ja jällegi hakkas pehme järg mässama, isegi plaksuma. Kui see kõik mööda oli, võttis Praskovja Feodorovna puhta batisträtiku välja ja hakkas nutma. Krepi vahejuhtumine ja võitlus järiga olivad Peeter Ivanovitschi pääle külmendavalt mõjunud ja ta istus mahalöödud silmil. Selle piinliku seisukorra lõpetas Sokolov, Ivan Iljitschi puhvetipidaja, kes teatas, et see paik surnuaial, mida Praskovja Feodorovna soovib, kakssada rubla maksab. Lesk jättis nutmise järele, vaatas ohvri näoga Peeter Ivanovitschi otsa ja ütles Prantsuse keeli, et tal väga raske on. Peeter Ivanovitsch tegi vaikiva märgi, mis kahtlemata kindlust avaldas, et lugu teisiti olla ei või.

„Suitsetage, olge hääd,“ ütles lesk suuremeelsel ja ühes sellega ka rõhutud häälel ning hakkas Sokoloviga hauakoha hinda arutama.

Suitsetades pani Peeter Ivanovitsch tähele, et Praskovja Feodorovna maahindu väga peenelt järele päris ja siis määras, mishinnalist ostma peab. Pääle selle kui ta hauapaiga oli ära tähendanud, andis ta käskusid lauljate kohta. Sokolov läks ära.

„Mina teen kõik ise,“ ütles Praskovja Feodorovna Peeter Ivanovitschile, laual olevaid albumisi teisele servale nihutades; ja kui ta märkas, et tuhk lauda ähvardas, lükkas ta viibimata tuhatosi Peeter Ivanovitschi lähedale, sõnades: „Mina pean silmakirjalikkuseks tõendada, et ma mure pärast tegelikka asju toimetada ei või. Mind selle vastu, kui mitte trööstida, siis ometi lahutada võivad just hoolitsemised tema eest,“ ja jälle võttis ta rätiku välja, nagu tahaks ta nutma hakata, kuid äkitselt, nagu enesest võitu saades, raputas ta end ja hakkas rahulikult rääkima.

„Siiski, mul on Teiega asja.

Peeter Ivanovitsch kumardas, ilma et ta voli oleks annud istmevedrudele, mis kohe tema all liikuma lõivad.

„Viimastel päevadel kannatas ta hirmsasti.“

„Kannatas ta väga?“ küsis Peeter Ivanovitsch.

„Ah, hirmsasti! Viimased mitte minutid, vaid tunnid karjus ta vahetpidamata. Kolm öödpäeva karjus ta ühte soodu. See oli väljakannatamata. Ma ei mõista, kuidas ma sellele vastu pidasin; kolme ukse taha kostis see. Ah! mis ma küll kannatasin!“

„Ja kas ta tõesti ikka mõistusel oli?“ küsis Peeter Ivanovitsch.

„Jah,“ sosistas Praskovja Feodorovna, „kuni viimase silmapilguni. Veerandtundi enne surma jättis ta meiega jumalaga ja palus Volodjat ära viia.“

Oma ja selle naisterahva vastiku silmakirjalikkuse pääle vaatamata, valdas Peeter Ivanovitschi äkitselt hirm, kui ta mõtles, kuidas oli kannatanud see inimene, keda ta nii lähedalt tundis, esiteks rõõmsa poisina, koolijütsina, pärast täiskasvanud kaaslasena. Jälle nägi ta seda otsaesist, huult suruvat nina ja tal hakkas iseenese pärast hirm.

„Kolm öödpäeva hirmsat kannatust ja surm. See võib ju kohe iga silmapilk ka minuga sündida,“ mõtles ta, ja silmapilguks oli tal kohutav. Kuid kohe, ta isegi ei teadnud kuidas, tuli talle harilik mõte appi, et see sündis ju Ivan Iljitschiga, mitte temaga, ja et temaga seda sündima ei pea ega võigi sündida; ja et nõnda mõeldes ta rõhutud meeleolu mõju alla langeb, mida olla ei tohi, nagu seda Schvartzi näost näha võis. Ja kui ta niisuguse arutusega valmis sai, jäi Peeter Ivanovitsch rahulikumaks ja ta hakkas huvitusega lähemaid peensusi Ivan Iljitschi surma kohta pärima, nagu oleks surm sarnane juhtumine, mis ainult Ivan Iljitschile omane, mitte aga temale enesele.

Pärast mitmesugust jutuajamist kõigist nendest tõesti hirmsatest kehalikkudest kannatustest, mille osaliseks Ivan Iljitsch oli saanud (lähemad teated kõige selle kohta sai Peeter Ivanovitsch ainult sellekohaselt, kuidas Ivan Iljitschi piin Praskovja Feodorovna erkude pääle oli mõjunud), arvas lesk nähtavasti tarvilikuks asja juurde astuda.

„Ah, Peeter Ivanovitsch, kui raske, kui hirmus raske, kui hirmus raske!“ ja jälle hakkas ta nutma.

Peeter Ivanovitsch ohkas ja ootas, kuni Praskovja Feodorovna oma nina saab nuusanud. Oli see sündinud, siis ütles Peeter Ivanovitsch: „Uskuge ..“ ja jällegi hakkas lesk rääkima ning avaldas seda, mida ta nähtavasti pääasjaks pidas; asi seisis küsimistes, kuidas mehe surma puhul kroonult raha saada. Praskovja Feodorovna tegi näo, nagu küsiks ta paiuki asjus nõu; Peeter Ivanovitsch nägi aga, et lesk kõige viimase peensuseni ka seda teab, mida tema ei teadnud: ta teadis kõike seda, mis kroonult mehe surma puhul välja võib kiskuda; kuid tema, lesk, püüdis teada saada, kas kuidagi rohkem välja pigistada ei saa. Peeter Ivanovitsch tegi näo, nagu püüaks ta sarnast abinõu välja arvata, kuid natukese mõtlemise järele sõimas ta suu soojaks meie valitsuse kitsidust ja ütles, et rohkem vististi ei saa. Siis ohkas Praskovja Feodorovna ja hakkas nähtavasti abinõu otsima, kuidas oma külalisest lahti saada. Peeter Ivanovitsch märkas seda, kustutas paberossi ära, tõusis üles, surus kätt ja läks ettetuppa.

Söögitoast, kus kell oli, mille Ivan Iljitsch vanakraami poest oli ostnud ja mis talle niipalju rõõmu valmistanud, leidis Peeter Ivanovitsch vaimuliku ja mõne tuttava, kes hingepalvele olivad tulnud, ja nägi enesele tuttavat ilusat neidu, Ivan Iljitschi tütart. Ta kandis üleni musta riideid. Tema peenike piht paistis nüüd veel peenemana. Tal oli tume, peaegu vihane nägu. Peeter Ivanovitschi tervitas ta nõnda, nagu oleks see milleski süüdi. Tütre seljataga seisis niisamasuguse haavatud näoga tuttav rikas noormees, kohtuuurija, tema peigmees, nagu Peeter Ivanovitsch oli kuulnud. Peeter Ivanovitsch tervitas neid kurval näol ja tahtis surnukambri minna, kui trepi alt kadunu poja, gümnasiumiõpilase, kuju nähtavale tuli, mis hirmus Ivan Iljitschi moodi oli. See oli väike Ivan Iljitsch, nagu Peeter Ivanovitsch teda veel õiguseteadusekooli päevilt mäletas. Silmad olivad tal nutetud ja niisugused, nagu neid kasimatadel 13—14 aastastel poistel näha võib. Kui poiss Peeter Ivanovitschi nägi, hakkas ta tõsiselt ja häbelikult kulmu kortsutama. Peeter Ivanovitsch nikutas talle pääd ja läks surnukambri. Algas hingepalve — küünlad, ohked, suitsetused, pisarad, nuuksumised. Peeter Ivanovitsch seisis tumedal näol ja vahtis oma jalgade ette. Ta ei vaadanud kordagi surnu pääle ja ei andunud nõrgestavate mõjude alla ning väljaminemisel oli ta üks esimestest. Eestoas polnud kedagi. Gerassim, puhvetipidaja, kargas surnukambrist välja, segas oma tugevate kätega kõik kasukad läbi, et Peeter Ivanovitschi oma leida, ja ulatas leitu omanikule. „Noh, vend, Gerassim?“ sõnas Peeter Ivanovitsch, et midagi ütelda. „Kahju?“ „Jumala tahtmine. Kõik läheme sinna,“ ütles Gerassim, omi valgeid, tihedaid lihtmehe hambaid paljastades ja inimesena, kes kanges töötuhinas viibib, avas ta kärmesti ukse, hõikas kutsari, seadis Peeter Ivanovitschi istuma ja hüppas trepi juurde tagasi, nagu mõtleks ta, mis veel teha oleks. Peeter Ivanovitschil oli pärast suitsetuste, surnukeha ja karbolihappe haisu iseäranis mõnus tundmus värsket õhku hingates. „Kuhu käsite?“ küsis kutsar. „Pole hilja. Astun veel Feodor Vassiljevitschi juurde sisse.“ Ja Peeter Ivanovitsch sõitis. Ta tabas koosolejaid esimese mängu lõpul, nii et ta ilusasti võis viiendana sekka astuda.