Ivan Iljitschi surm/III

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ivan Iljitschi surm
Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare
III

III.

Nõnda läks Ivan Iljitschi elu seitseteistkümmend aastat pärast naisevõtmist. Ta oli juba prokuröriks, kes mõnda kohavahetust vastu ei võtnud, sest et ta paremat silmapilku ootas, kui korraga midagi niisugust halba sündis, mis elu rahu ähvardas üsna ära rikkuda. Ivan Iljitsch ootas ülikoolilinnas eesistniku kohta, aga Hoppe jooksis temast kuidagi ette ja sai selle koha omale. Ivan Iljitsch sai äritatud, tegi temale etteheiteid ja läks niihästi temaga kui ka lähema ülemusega riidu; tema vastu saadi külmaks ja järgmisel nimetusel mindi temast jällegi mööda.

See oli aastal 1880. See oli kõige raskem aasta Ivan Iljitschi elus. Siin märkas ta, et esiteks palgast elamiseks ei jätku, ja teiseks, et kõik on tema unustanud, ning et see, mida tema oma kohta kõige suuremaks ja karedamaks ülekohtuks arvas, teistele täiesti hariliku asjana tundus. Isegi isa ei pidanud oma kohuseks teda aidata. Ta tundis, et kõik on tema maha jätnud, arvates, et tema seisukord 3.500-rublalise palgaga kõige harilikum ja õnnelikum on. Tema üksi teadis, et selle ülekohtu tundmisega, mis temale osaks sai, ja naise igavese saagimisega ning võlgadega, mis ta tegema hakkas, rohkem välja andes kui sisse võttes, — tema üksi teadis, et tema seisukord kaugeltki harilik pole.

Selle aasta suvel võttis ta enese ametist vabaks ja läks naisega, et vähem kulusid teha, külasse Praskovja Feodorovna venna juurde elama.

Külas ilma teenistuseta olles tundis Ivan Iljitsch esimest korda mitte ainult igavust, vaid ka väljakannatamata igatsust millegi järele, ja ta otsustas, et nõnda elada ei või ning et mingisugused mõjuvad abinõud tarvitusele peab võtma.

Terve uneta öö terrassil käies tuli Ivan Iljitsch otsusele Peterburisse sõita asja hääks sammusid astuma, ja et neid karistada, kes teda ei olnud mõistnud hinnata, tahtis ta teise ministeriumi üle minna.

Naise ja tema venna vastuseismise pääle vaatamata sõitis Ivan Iljitsch järgmisel päeval Peterburisse.

Tal oli üksainus asi südame pääl: ta tahtis omale koha paluda, kus ta viis tuhat rubla palka saaks. Tal oli juba ükskõik, missuguses ministeriumis või tegevuseharus see oleks. Temale oli ainult kohta vaja, kohta viietuhandelise palgaga, ükskõik kas administratsionis, pankades, raudteedel, keisrinna Maria asutustes või ka tollimajas, kuid tingimata viis tuhat palka ning sellest ministeriumist välja, kus teda hinnata ei mõistetud.

Ja see Ivan Iljitschi sõit läks imeliselt ja ootamatult hästi korda. Kurskis istus I. klassis tema juurde tuttav Th. C. Iljin ja teatas temale värskest telegrammist, mille Kurski kuberner saanud, et ministeriumis neil päevil pööre sündvat: Peeter Ivanovitschi asemele nimetatavat Ivan Semenovitsch.

Arvataval pöördel oli, pääle terve Venemaa, iseäraline tähendus Ivan Iljitschi kohta selle poolest, et nüüd, kus uus isik, Peeter Petrovitsch, silmapaistvale paigale tõuseb, vististi ka tema sõber, Sachar Ivanovitsch, edasi saab; viimane aga oli Ivan Iljitschi kaaslane ja sõber ja nõnda oli terve pööre temale väga meelt mööda.

Moskvas leidis teade kinnitust. Jõudis aga Ivan Iljitsch Peterburi ja sai ta Sachar Ivanovitschiga kokku, siis lubas see temale soovitud koha endises ministeriumis, kohtuministeriumis.

Nädala pärast telegrafeeris ta naisele:

Sachar Milleri koht esimesel esitusel nimetatakse mind.

Isikute muutuse varal sai Ivan Iljitsch nõnda endises ministeriumis koha, millega ta oma kaaslastest kaks järku kõrgemale tõusis: viis tuhat palka ja kolimiseks kolm tuhat viissada. Vimm endiste vaenlaste ja kogu ministeriumi vastu oli unustatud ja Ivan Iljitsch oli täiesti õnnelik.

Rõõmsana ja rahuldatuna, nagu ta seda juba ammu polnud, tuli Ivan Iljitsch päälinnast külasse tagasi. Praskovja Feodorovna sai ka rõõmsamaks ja nende vahele asus ajutine rahu. Ivan Iljitsch jutustas sellest, kuidas kõik teda Peterburis austasivad ja kuidas kõik need, kes enne tema vaenlased olivad, häbisse jäivad ja temale meeldida püüdsivad; iseäranis aga rääkis ta sellest, kuidas kõik teda Peterburis armastasivad.

Praskovja Feodorovna kuulas ja tegi näo, nagu usuks ta; ta ei rääkinud sõnagi vastu, vaid tegi ainult plaanisid, kuidas elu sisse seada uues kohas, kuhu nad nüüd asuma pidivad. Ja Ivan Iljitsch märkas rõõmuga, et naise plaanid ka tema omad olivad ja et tema soikunud elu jällegi ehtsa, rõõmsa mõnususe ja viisakuse iseloomu omandab.

Ivan Iljitsch sõitis külasse ainult lühikeseks ajaks. 10. septembril pidi ta ameti vastu võtma, ja päälegi oli vaja elujärg uues paigas sisse seada, provintsist asjad ära vedada, midagi juurde osta, mingisuguseid käskusid anda; ühesõnaga, oli vaja asja nõnda korraldada, nagu ta oma pääs plaanitsenud ja nagu see ka Praskovja Feodorovna meeles oli kujunenud.

Ja nüüd, kus kõik nii hästi korda läks, kus tema ja naise eesmärgid ühinesivad ja kus nad päälegi vähe koos asusivad, — nüüd hakkasivad nad nõnda sõbralikult elama, nagu nad seda abielu esimestest päevadest saadik polnud teinud. Ivan Iljitsch mõtles esiteks ühes perekonnaga ära sõita, kuid õe ja väimehe päälekäimise tagajärjel — korraga muutusivad kõik Ivan Iljitschiga ja tema perekonnaga iseäranis lahkeks ja sugulaseks — sõitis ta viimaks üksi.

Ivan Iljitsch sõitis ära ja rõõmus meeleolu, mille kohasaamine ja kokkuleppimine naisega sünnitas, ei lahkunud temast silmapilgukski. Leidus kena korter, just niisugune, nagu mees ja naine olid unistanud. Laiad, kõrged, vanas stiilis vastuvõtmiseruumid, mõnus suurepärane kabinet, toad naise ja tütre tarvis, õpetuba pojale — kõik nagu just nende tarvis mõeldud. Ivan Iljitsch ise asus sisseseadmisele, valis tapetid, ostis mööblile lisa, iseäranis vanu mööblid, millele ta iseäraliku korralikkuse stiili andis, ja kõik kasvas, kasvas ning lähenes sellele paleusele, mis tal meeles mõlkus. Kui sissesead pooleldi valmis oli, sai ta aru, et see ilusam saab, kui ta oodata oli julenud. Ta märkas seda korralikkuse, peensuse ja ebalabasuse iseloomu, mis valminedes kõik omandas. Uinudes kujutas ta enesele saali ette, nagu ta valminult olema pidi. Poolvalmis võõrastetuba vaadates kerkis ta silma ette kolle, riiul ja laialipillatud toolid, vaagnad ja taldrikud seintel ning brongsasjad — kõik oma paikadele asunult. Teda rõõmustas mõte, kuidas ta kõige sellega üllatab Paschat ja Liisakest, sest ka neil on maitset. Nad ei oota midagi sellesarnast. Iseäranis õnnestas tal vanade asjade ostmine, mis kõigele iseäralise suurtsuguse iseloomu andsivad. Kirjades püüdis ta meelega asja halvemini kujutada kui see tõepoolest oli, et omakseid seda rohkem üllatada. See kõik huvitas teda sedavõrd, et isegi uus teenistus, mida ta armastas, teda vähem kaasa kiskus, kui ta ette oli arvanud. Istumistel olivad tal minutid, kus ta mõtted laiali läksivad: ta murdis pääd selle üle, missugused puud kardinatele hakkavad, kas sirged või moodustatud. Ta oli sellega sedavõrd ametis, et ajuti ise käed külge pani, mööblit ühest paigast teise liigutades ja kardinaid vahetades. Kord ronis ta redelile, et arusaamatule tapetseerijale näidata, kuidas ta volditama peaks, astus aga jalaga kõrvale ja kukkus maha; et ta aga tugev ja osav oli, siis haaras ta käega kinni ja müksas nõnda ainult küljega vastu aknaraami käerauda. Haige koht tegi valu, kuid see läks varsti mööda. Kõige selle aja tundis Ivan Iljitsch enese iseäranis rõõmsana ja tervena. Ta kirjutas: tunnen, et minu turjalt aastat viisteistkümmend maha on hüpanud. Ta mõtles kõigega septembris valmis saada, kuid see venis oktobri keskpaigani. Selle eest oli aga kena, — mitte ainult tema ise ei ütelnud seda, vaid ka kõik teised, kes aga nägivad.

Tõelikult oli aga see, mis kõigi mitte päris rikaste inimeste juures on, kes aga rikaste moodi olla tahavad ja sellepärast ainult teineteise sarnaseks saavad: riided, must puu, lilled, vaibad ja brongs, tume ning hiilgav, kõik see, mis teatud inimesed teevad, et kõigi teatud inimeste sarnaseks saada. Ka temal oli kõik sedavõrd sarnane, et võimata oli seda tähelegi panna; aga temale enesele paistis see kõik millegi iseäralikuna. Kui ta omakseid vaksalis vastu võttis, valgustatud korterisse tõi ja valget põlle kandev teener ukse avas, mis lilledega ehitud esisesse viis, ja kui nad pärast võõrastetuppa ja kabinetti läksivad ning lõbu pärast ahatasivad, — oli Ivan Iljitsch väga õnnelik, viis neid igale poole, imes nende kiitused enesesse ja hiilgas hääst meelest. Selsamal õhtul veel, kui Praskovja Feodorovna teelaual küsis, kuidas ta maha kukkus, hakkas Ivan Iljitsch naerma ja püüdis näidata, kuidas ta lendas ning tapetseerija hirmutas.

„Mitte asjata pole ma võimleja. Mõni oleks vast surnuks kukkunud, aga mina sain ainult müksu, näe siia; kui puutuda, siis on haige, aga on juba üle minemas; lihtsalt veri naha vahel.“

Ja nad hakkasivad uutes ruumides elama, kus nagu ikka, kui juba elamisega vilunud oldi, ainult üks tuba puudus; ka uute sissetulekutega oli lugu nagu ikka: puudus ainult pisut, nõnda öelda viissada rubla, aga ometi oli väga hää. Iseäranis hää oli alguses, kui veel kõik korras ei olnud ja kui vaja oli seadida: ühte osta, teist tellida, paigast paika nihutada, korraldada. Kuigi mees ja naine mõnikord arvamistes lahku läksivad, siis olivad mõlemad ometi sedavõrd rahul ja neile jätkus nii palju tegevust, et kõik ilma suurema riiuta lõppes. Kui enam midagi polnud seadida, siis hakkas küll pisut igav ja nagu puudus midagi, aga selleks ajaks soetati tutvused, harjumused ja elu omandas sisu.

Hommiku saatis Ivan Iljitsch kohtus mööda, lõunaks tuli ta koju ja esiotsa oli tema meeleolu hää, ehk ta küll pisut eluruumide all kannatas. (Iga laik laudlinal või tapetil ja iga katkenud kardina nöör äritasivad teda: sisseseadesse oli ta nii palju vaeva matnud, et igasugune purustamine talle haiget tegi.) Üleüldiselt läks aga Ivan Iljitschi elu nõnda, nagu ta tema arvates minema pidi: kergelt, mõnusalt ja viisakalt. Üles tõusis ta kell üheksa, jõi kohvi, luges lehte, pärast pani mundri selga ja sõitis kohtusse. Sääl olivad juba need rangid valmis, milles tema töötama pidi, ja nõnda trehvas ta kohe soonele. Istumised, avalikud ja korraldavad, teated kantseleist, kantselei ise. Sellest kõigest pidi oskama toore, elulise ära eraldada, sest see rikub teenistuseasjade korralikku voolu: inimestega peab ainult ametlistesse vahekordadesse astuma ja vahekordade tekitajaks võib ainult ametline põhjus olla, nagu ka vahekorrad ise ainult ametlised on. Näituseks tuleb inimene ja tahab midagi teada saada. Ivan Iljitschil kui mitteametnikul ei või selle inimesega vähematki tegemist olla; on aga selle inimese asi sarnane, mida tembeldatud paberil ära võib tähendada, siis teeb Ivan Iljitsch ametlistes piirides kõik, täiesti kõik, mis võimalik, ja selle juures püüab ta välimiselt inimlikku sõbralist vahekorda alal hoida, ta püüab viisakas olla. Nii pea kui ametline vahekord lõpeb, on kõik lõppenud. Ivan Iljitsch oskas väga hästi elu ametlist külge päriseluga seganemise eest hoida; kauase praktikaga ja iseäralise andega omandas ta selle eraldamise sedavõrd hästi, et ta mõnikord kunstnikuna, nagu naljatades, inimliku ja ametlise vahekorra segamini laskis minna. Seda lubas ta ainult sellepärast, et ta eneses alati jõudu tundis tarvilikul korral ametlikku külge valitsevale paigale tõsta ja inimlikku kõrvale heita. See käis Ivan Iljitschi käes mitte ainult kergelt, mõnusalt ja viisakalt, vaid ka kunstilaadiliselt. Vaheaegadel suitsetas ta, jõi teed, ajas pisut juttu politikast, pisut üleüldistest asjadest, pisut kaartidest ja kõige rohkem nimetustest. Ja väsinult, kuid tundmusega, et ta kunstnikuna ühe esimese viiuli osa orkestris ära on mänginud, tuli ta koju tagasi. Ema ja tütar käisivad kellegil võõrusel või oli nende juures keegi külaliseks; poeg käis gümnasiumis, valmistas oma õpetükka järelaitajate juhatusel ja õppis korralikult kõike seda, mida gümnasiumis õpetatakse. Kõik oli hästi. Pärast lõunat, kui võõraid ei olnud, luges Ivan Iljitsch mõnikord raamatut, millest palju räägiti, ja õhtul asus ta kohtuasjade kallale, s. o. luges paberid, vaatas seadusi järele, võrdles tunnistusi ja otsis neile vastavaid seadusepunkta. Selles tegevuses ei tundnud ta ei igavust ega rõõmu. Oli igav, siis võis kaardilauda istuda, ei aga saanud ta kaarta mängida, siis oli ometi parem asju ajada kui üksi või ühes naisega istuda. Iseäralikku lõbu pakkusivad Ivan Iljitschile väiksed lõunasöögid, kuhu ta seltskondlise seisukorra poolest tähtsaid mehi ja naisi kutsus, ja nendega aja mööda saatmine, mis sarnane oleks nende inimeste hariliku aja mööda saatmisega, nagu ka tema võõrastetuba kõigi võõrastetubade sarnane oli.

Kord oli neil isegi piduõhtu, tantsiti. Ja Ivan Iljitsch oli rõõmus ning kõik oli hää, ainult naisega sattusid nad suhkrukookide ja kompvekkide pärast ägedasse riidu; Praskovja Feodorovnal oli oma plaan, kuna aga Ivan Iljitsch nõudis, et koogid kalli suhkrupagari juurest võetaks; ja ta võttiski palju suhkrukooka ning riid tõusis sellest, et koogid järel jäivad, kuid suhkrupagarile pidi nelikümmend viis rubla maksma. Riid oli suur ja vastik, nii et Praskovja Feodorovna mehele ütles: „lollpää“. Tema aga haaras omal pääst kätega kinni ja tuletas kuidagi lahutamist meelde. Õhtu ise oli aga rõõmus. Oli parem seltskond ja Ivan Iljitsch tantsis vürstinna Trufonovaga, selle õega, kes tuntuks sai seltsi asutamisega — „Vii minu mure ära“. Ametirõõmud olivad enesearmastuse-rõõmud, seltskondlised rõõmud olivad auahnuse-rõõmud Ivan Iljitschi pärisrõõmud olivad aga kaardimängu-rõõmud. Ta tunnistas ise, et — pärast kõike, pärast ükskõik missuguseid kurbi elu sündmusi — ainukeseks rõõmuks, mis küünlana kõikide teiste rõõmude ees põleb, võimalus on vindilauda istuda hääde mängijatega ja vaiksete kaaslastega ning tingimata neljakesi (viiekesi on väga valus välja käia, ehk sa küll näo teed, nagu armastaksid sa seda väga), ja targalt ning tõsiselt mängida (kui hääd kaardid on), pärast õhtust süüa ja klaas viina juua. Magama heitis Ivan Iljitsch pärast kaardimängu ikka hääs meeleolus, iseäranis kui ta pisut oli võitnud (suur võit ei pakkunud lõbu).

Nõnda elasivad nad. Neil liikus kõige parem seltskond, käisid tähtsad inimesed, käisid ka noored inimesed.

Oma tutvuse-ringkonna kohta olivad mees, naine ja tüiar täiesti ühel arvamisel ja ilma et nad kokku oleksivad rääkinud, tõrjusivad nad eemale ja vabastasivad endid kõiksugustest vastumeelsetest sõpradest ja sugulastest, kes õrnustega nende juurde tormasivad võõrastetuppa, mille seintel Jaapani vaagnad asenesivad. Varsti jäivad need sõbrad ära ja Golovinide juures käis ainult kõige parem seltskond. Nooredmehed lipitsesivad Liisakese ümber, ja Petrischtschev, Dimitri Ivanovitsch Petrischtschevi poeg ja tema ainuke pärija, kohtu-uurija, hakkas Liisa ümber lipitsema, nii et Ivan Iljitsch selle üle juba Praskovja Feodorovnaga rääkima hakkas: kas neid vast troikaga sõitma ei peaks viima või näitemängu toime panema? Nõnda elasivad nad. Kõik läks nõnda muutmatult edasi ja kõik oli väga hää.