Ivanhoe/II
← I
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
III→
|
Teine peatükk.
Seal oli munk, kes kõlbaks lordikski |
Et kapjade müdin mitte ei vaikinud, siis ei pannud Wamba oma kaaslase manitsust ega sõimamist tähele, vaid tarvitas iga ettekäänet teel viivitamiseks, kord sarapuust poolvalminud pähklakobarat võttes, kord silma heites teel ette sattuvale talutüdrukule. Nõnda jõudsid ratsanikud neile peagi järele.
Nende arv tõusis kümneni, kellest kaks eessõitjat näisid tähtsad isikud olevat, kuna aga teised nende saatkonda kuulusid. Teise eessõitja iseloomu ja seisust polnud raske määrata. Nähtavasti oli ta kõrgem vaimulik; tema riided olid tsistertslaste munga omad, ent palju kallimast materjalist kui selle ordu määrused lubavad. Tema mantel ja müts olid kõige peenemast Flandria kalevist ja kenades voltides langes esimene ilusa, kuid pisut tüseda keha ümber allapoole. Tema nägu kandis sama vähe enesesalgamise tunnuseid kui tema kehakatted välise hiilguse põlgust. Vaimuliku näojooni oleks võinud meeldivaiks nimetada, kui mitte poleks olnud seda laugude alt välgatavat epikuurilist pilku, mis tähendas ettevaatlikku himutsejat. Muidu aga oli tema elukutse ja seisukord teda õpetanud oma näo üle valitsema, millele ta tahtmise korral võis anda pühalikkuse ilme, olgugi et ta loomulikult avaldas lõbusaid seltskondlikke kalduvusi. Kloostrimääruste ja paavstide ning kontsiiliumide eeskirjade peale vaatamata olid selle vaimuliku aukandja käised kalliste nahkadega vooderdatud ja garneeritud, mantlihõlmad kurgu alt kuldpandlaga kinnitatud ja kogu tema orduriie samuti peenendatud ja ilustatud, nagu mõne kveekeri-iluduse kehakate meie päevil, kes küll oma usulahu värvi ja moe alal hoiab, kuid ometi selle lihtsusele materjali valiku ja tema korraldamise kaudu teatud edevuse ilme annab, millel nii väga maise tühjuse maik.
See auväärt vaimulik ratsutas hästitoidetud hobueesli seljas, kelle riistad rikkalikult ehitud ja kelle valjaste küljes valitseva moe kohaselt ripnesid hõbekuljused. Ratsutades polnud temas mingit kloosterlikku kohmakust, vaid ta sõitis nagu vilunud ratsanik kunagi. Tõepoolest näiski, et niisugust lihtsat ratsalooma, nagu seda on hobueesel, kuigi ta on hästi õpetatud, peenike munk ainult teel reisides tarvitas. Üks kaasasõitvaist ilmalikkudest vendadest talutas teisteks otstarveteks kõige toredamat Hispaania täkku, keda Andaluusia millalgi kasvatanud, ja kelle taolisi ärimehed sealt suure vaeva ja hädaohuga rikastele ning suursuguseile isikuile sisse vedasid. Selle toreda looma sadul ja sadulakate olid kaetud pika vaibaga, mis peaaegu maani ulatus ja mille peale olid rikkalikult tikitud piiskopimütsid, ristid ja teised kiriklikud märgid. Teine ilmalik vend talutas koormakandjat hobueeslit, kelle peale olid vististi laotud tema isanda asjad; kaks sama ordu alamat munka sõitsid kõrvuti, ajades naerdes juttu, ilma et oleksid suuremat tähelepanu pöörnud oma reisiseltskonna teistele liikmetele.
Kiriku aukandja kaaslane oli üle neljakümne, kõhn, tugev, sale ja lihaseline mees; see oli rammumehe kuju, kellelt jõupingutused ja liikumine kõik pehmemad osad võtnud, jättes järele ainult naha, kondid ja sooned; tuhanded vaevad oli ta juba talunud ja tuhandeid oli ta veelgi valmis kandma. Peakatteks oli tal nahaga äärestatud tulipunane müts, nagu seda prantslased kummuli pöördud müüsri kuju tõttu mortier'ks nimetavad. Peakate jättis ta näo täiesti vabaks, mis pidi võõras tekitama kui mitte kartust, siis vähemalt aukartust. Lõunamaa kestev päike oli need uhked, loomulikult valjud ja võimsalt ilmekad näojooned peaaegu neegrimustaks põletanud ja nad näisid puhkavat möödunud kiretormi järel, kuid otsaesisel silmatorkavad sooned ja vähemalegi meeleliigutusele vastav pealmise huule ning paksude mustade vuntside võpatus andsid selget märku, et torm võib kergesti jällegi puhkeda. Iga pilk tema teravaist, läbitungivalt mustist silmist näis jutustavat võidetud raskustest ning riskeeritud hädaohtudest ja näis vastupanu oma soovidele ainult selleks välja kutsuvat, et lõbu tunda tema kõrvaldamisest kindlas tahtmise ja julguse teostamises. Üle kulmu käis tal sügav arm, mis andis tema näole veel tõsisema ilme, ja teisele silmale, mis haavast kergesti vigastatud, pisut kõõrdi pilgu.
Lõike poolest oli selle isiku üliriie tema kaaslase oma taoline — pikk mungamantel; kuid tema punane värv tõestas, et selle mantli kandja ei kuulunud ühessegi neljast mungaordust. Mantli paremal õlal seisis valgest kalevist lõigatud erivormiline rist. See üliriie varjas midagi, mis esimesel pilgul ei näinud kuidagi sobivat mantli lõikega: tema all oli painduv, igale liikumisele anduv, iseäralikult kujutud raudriie ühes käiste ja kinnastega samasugusest materjalist, nagu seda praegu valmistatakse sukakudumismasinal vähem vastupidavast ainest. Ka olid tema reied, nii palju kui mantlivoltide vahelt võis näha, raudriidega kaetud; põlvi ja jalgu katsid kunstlikult valmistatud terasnaastud; ratsaniku kaitsevarustuse täienduseks olid tal jalasäärte ümber, pahkluust kuni põlveni, raudriidest varjud. Vööl kandis ta pikka kaheteralist pistoda, mis oli tema ainukeseks kallaletungimis-sõjariistaks.
Mitte hobueesli seljas, nagu tema vaimulik kaaslane, ei sõitnud ta, vaid tal oli ratsutamiseks tubli setukas, kuna ta ju oma toredat sõjahobust teel hoidis, keda poiss talle täies lahinguvarustuses — raudriietatud peaga, väike piik otsa ees — järele talutas. Ühel pool sadulat rippus lühike rikkalikult damastseeritud sõjakirves, teisel pool ratsaniku sulistatud peakate ja raudriidest tormikiiver ühes pika kahekäemõõgaga, nagu rüütlid seda tol ajal tarvitasid. Teine poiss kandis oma isanda oda püsti peos, mille tipul lehvis lint ristiga, nagu seda nägime mantlilgi. Ka kandis ta tema väikest kolmenurgelist kilpi, mis ülalt küllalt lai oli mehe rinna kaitsmiseks ja allpool muutus teravaks. See oli helepunase kaleviga kaetud, mis pidi varjama omaniku juhtsõna.
Neid kaht kannupoissi saatsid kaks kaaslast, kelle mustad näod, valged turbanid ja hommikumaa riided tõestasid, et nad kuskil kaugel hommikumaal sündinud. Kogu selle sõduri ja tema saatkonna välimus oli metsik ja võõrasmaaline; tema kannupoiste riided olid toredad ja nende hommikumaalised kaaslased kandsid hõbevõrusid kaelas ning oma pruunide käte ja jalgade ümber, millest esimesed olid paljad küünarnukkidest saadik, teised poolest säärest kuni pahkluuni. Siid ja tikandused ehtisid nende riideid, tähendades nende isanda rikkust ja tähtsust ja seistes silmatorkavas vastolus selle sõjameheliku lihtsusega. Relvuks olid neil kõverad mõõgad, mille pead ja tuped kullaga ehitud, ja veel toredamalt kaunistatud Türgi pistodad. Kumbki neist kandis sadulas kimbu umbes nelja jala pikkusi terasega teritatud nooli või viskodasid, mis saratseenide seas väga tarvitusel ja mida mäletatakse veel tänapäev nõndanimetatud El Jerrid'i sõjamängus hommikumail.
Nende hobused olid välimuse poolest sama võõrad nagu nad isegi. Tõu poolest olid nad saratseenlased, seega siis araabia verd, ja nende peened, saledad liikmed, väikesed kabjatutid, õhukesed lakad ja kerge hüplev kõnnak oli täieline vastand tüsedaluulistele ja rasketele Flandria ning Normandia hobustele, kes olid määratud kandma tolleaegset rüütlit tema raudriietatud varustuses ja kelle kõrval hommikumaa traavlid maise kehastusega võrreldes tundusid kui varjud.
Selle iseäralise salkkonna ilmumine ei äratanud ainult Wamba uudishimu, vaid ka tema vähem kergemeelse kaaslase oma. Mungas tundsid nad kohe Jorvaulx'i kloosterkonna ülema, kes oli mõnegi penikoorma peal ümberringi tuntud selle poolest, et ta armastas jahti, sööminguid, ja kui kuulujutt talle liiga ei teinud, siis ka teisi maisi lõbusid, mis veel vähem tema mungatõotustega leppisid.
Kuid vaated mustade kui ka valgete vaimulikkude eluviiside kohta olid noil päevil nii lodevad, et kloostriülema Aymeri nimi naabruses hea kuulsuse osaks sai. Tema vaba ja lõbus olemus ja tema vastutulelikkus harilikkude eksituste andeksandmises tegid ta kõrge aadli ja suursuguste kodanikkude pailapseks, kellega ta sündimise poolest suguluses seisis, sest tema põlvnes tähtsast Normandia perekonnast. Iseäranis ei suutnud naisterahvad liiga piinlikud olla vaimuliku eluviiside hindamises, kes oli tuntud kui hoolas õrnema soo austaja ja kel oli nii mõnigi abinõu igavuse peletamiseks, mis valis alatihti oma asukohaks vanade laenulosside saalid. Kloostriülem andus jahile enam kui kohase südidusega ja temast räägiti, et temal olevat põhjapoolsetes maakondades kõige paremad õpetatud jahikullid ning kõige väledamad hurdad, mis oli küllaldaseks soovituseks noorsoo juures. Vanade ees, kui vaja, oskas ta suure auväärsusega teist osa etendada. Tema haridusest, kuigi pealiskaudsest, jätkus, et neile oma arvatavaist teadmisist kõrget aimet anda, ja tema auväärt teguviis ning keel, millega ta kiriku ja preestrite võimust rääkis, lõid arvamise tema suurest vagadusest. Isegi lihtinimesed, need suursuguste eluviiside kõige valjemad arvustajad, vaatasid andeksandvalt oma vaimuliku ülemuse nõrkuste peale. Tema oli helde ja heategevus katab teatavasti hulga pattusid, ka teises mõttes, kui see seisab pühakirjas. Kloostri sissetulekud, millest suur osa tema tarvitada seisis, ei katnud mitte ainult tema oma laialdasi väljaminekuid, vaid võimaldasid ka talupoegade seas ilmutatud heategevuse, millega ta sagedasti rõhutute häda suigutas. Kui kloostriülem jahile kihutas või kauaks söömingule viibis, kui ta hämarikus kloostri salaväravast sisse lipsas, tulles mõnelt kokkusaamiselt, mis oli nõudnud pimedad viivud, kehitasid inimesed ainult õlgu ja trööstisid end teadmisega, et niisama talitavad ka paljud teised ametivennad, ilma et nad oma nõrkusi heategudega katsuksid vabandada. Nõnda siis oli kloostriülem Aymer ja tema iseloom ka saksi pärisorjadele väga hästi teada, kes teda alandlikult teretasid ja vastuseks said: „Benedicite, mes filz“[1].
Kuid vaimuliku kaaslase ning tema saatjate imelik välimus köitis sedavõrt orjade tähelepanu ning äratas neis sedavõrt uudishimu, et nad vaevalt suutsid vastata, kui Jorvaulx'i kloostri ülem neilt küsis, kas nad kuskil läheduses peavarju ei tea: nii väga olid nad üllatatud pruuninahkse võõra poolmungalise, pool-sõjameheliku välimuse ning tema hommikumaaliste saatjate imelikkude riiete ning varustuse üle. Ka on võimalik, et keel, milles õnnistati ja milles küsiti, Saksi talupoegadele ebameeldivalt, kuigi arusaadavalt kõlas.
„Mina küsin teilt, mu lapsed,“ ütles kloostriülem häält kõrgendades ja lingua franca't tarvitades, milles normannid ja saksid teineteisega kõnelesid, „kas siin ümbruses kuskil mõnd head meest ei leiduks, kes Jumala armust ja alandusest neitsi Maria ees kahele alandlikumale Jumala ema teendrile ja nende kaaslastele peavarju ning kehakinnitust annaks?“
Seda rääkis ta tähtsal iseteadlikul toonil, mis ei vastanud kuidagi kõneluses tarvitatud lihtsatele sõnadele.
„Kaks meie ema kiriku kõige alandlikumat teendrit!“ kordas Wamba endamisi, aga mitte kuuldavalt, kuigi oli narr, „kuid mina tahaksin tema pea-hoovimeistrit, pea-keldermeistrit ja tema teisi kõrgemaid teendreid näha.
Peale seda vaikset vastust kloostriülema sõnadele tõstis ta silmad ja vastas esitatud küsimusele:
„Kui auväärt isad head ninaesist ja pehmet aset armastavad, siis viib mõnetunniline ratsutamine nad Brinxworthi kloostriülema juurde, kus neile nende seisus kõige austavama vastuvõtu kindlustab, või kui nad paremaks arvavad õhtut paastuvalt kulutada, siis võiksid nad mööda lagendikku alla ratsutada, kust nad Copmanhursti vaga pagulase juurde pääsevad, kes heal meelel nendega oma eluaset ja palvet jagab.“
Kloostriülem raputas mõlema ettepaneku peale pead.
„Austatud sõber," ütles ta, „kui kuljuste kõlin sinu aru pole tumestanud, siis võiksid sa teada, et Clericus clericum non decimat, see tähendab — meie, vaimulikud ei tarvita vastastikku võõrussõprust, vaid nõuame seda ennemini ilmalikkudelt, võimaldades neil nõnda jumalat teenida tema maapealsete teendrite austamise ja kosutamisega.“
„See on tõsi,“ vastas Wamba, „et mina, kes olen ainult eesel, olen siiski väärt arvatud kuljuseid kandma, nagu teie kõrgeaususe hobueeselgi; ometi uskusin mina tänini, et meie ema kiriku ja tema teendrite heategevus, nagu iga muugi heategevus, võiks tema enda juurest kodust peale hakata.“
„Jäta oma häbematused, poiss,“ ütles sõjariistus ratsanik, katkestades Wamba lobisemise vägeval häälel, „ja ütle meile, kui tead, kust läheb tee — kuidas oli selle teie franklini nimi, prior Aymer?“
„Cedric,“ vastas kloostriülem, „Saksi Cedric. — Ütle mulle, hea sõber, oleme meie juba tema asukoha lähedal ja võid sa meile sinna teed juhatada?“
„Teed sinna on raske leida,“ vastas Gurth, kes esimest korda suu rääkimiseks avas, „ja Cedricu perekond läheb aegsasti puhkusele.“
„Aitab, ara räägi nõnda, poiss,“ ütles sõjamees; „neil on kerge jällegi üles tõusta meiesuguste reisijate tarviduste rahuldamiseks, sest meie ei taha tõepoolest endid mitte võõrussõpruse palumiseks alandada, kuna meil ju õigus on käskida.“
„Ma ei tea mitte,“ ütles Gurth tumedalt, „kas ma neile teed oma isanda majasse võin näidata, kes peavarju kui oma õigust nõuavad, mitte aga temas palutud vastutulelikkust ei näe.“
„Tahad sa minuga vaielda, ori,“ ütles sõdur ja oma hobusele kannuseid andes sundis ta tema poolringis üle jalgtee minema, tõstes samal ajal oma ratsapiitsa, et talupoega arvatava häbematuse eest karistada.
Gurth heitis temale metsiku ja kättemaksu-vihase pilgu ja laskis uhke, kuigi aeglase liigutusega käe oma noa peale langeda; kuid kloostriülem Aymeri vaheleastumine, kes oma hobueesliga seakarjuse ja oma kaaslase lahutas, takistas mõeldud vägivalla.
„Püha Maria nimel, vend Brian, teie ei pea arvama, nagu oleksite Palestiinas ja valitseksite paganliste türklaste ning uskmatute saratseenlaste üle; meie saare-elanikud ei armasta hoope, välja arvatud kiriku omad, mis on määratud neile, keda ta armastab. — Ütle mulle, hea sõber,“ pöördus ta Wamba poole ja toetas oma sõnu väikese hõberahaga, „kust läheb tee Saksi Cedricu juurde; sina pead seda teadma ja sinu kohus on seda reisijaile näidata, kuigi nad poleks nii pühast seisusest nagu meie.“
„Tõepoolest, auväärt isa,“ vastas narr, „teie kõrgeaulise kaaslase saratseenline vaim on minu peast kodutee peletanud, nii et ma kindel pole, kas ma isegi täna öösi sinna pääsen.“
„Tasa,“ ütles kloostriülem, „küllap sa juba tead, kui sa aga tahad. See kõrgeauline vend on kogu oma eluea saratseenlaste vastu võidelnud, et püha hauda tagasi võita; tema kuulub tempelhärrade ordusse, millest sa ehk juba kuulnud, ja ta on pooleldi sõdur, pooleldi munk.“
„Kui ta on ainult pooleldi munk,“ ütles narr, „siis ei peaks ta mitte nii arutult inimestega ümber käima, keda ta teel kohtab, isegi siis mitte, kui need kohe ei tõtta küsimusi vastama, mis neisse sugugi ei puutu.“
„Ma vabandan su nalja,“ vastas kloostriülem, „sel tingimusel, kui sa mulle teed näitad Cedricu asukohta.“
„Hea küll siis,“ vastas Wamba, „teie kõrgeausus peab sellest jalgrajast kinni pidama, kuni ta jõuab allavajunud risti juurde, mis vaevalt jalakõrguselt üle maapinna ulatub; seal pöörduge pahemat kätt teerajale, sest risti juurde jookseb neli teed kokku, ja ma olen kindel, et kõrgeauline veel enne tormi ulualla jõuab.“
Kloostriülem tänas oma tarka juhatajat ja ratsasalk andis oma hobustele kannuseid ning kihutas nõnda minema, nagu teevad seda need, kes tahavad enne öist tormi varju alla jõuda. Kui nende hobukapjade müdin kaugusesse vaibus, ütles Gurth oma kaaslasele: „Kui auväärt isad sinu targast juhatusest kinni peavad, jõuavad nad vaevalt täna öösi Rotherwoodi.“
„Mitte,“ vastas narr irvitades, „vaid kui neil õnne on, siis jõuavad nad Sheffieldi, ning see on neile paras paik. Ma pole ometi nii arutu metsamees, kes koera looma jälile juhataks, kui ma ei taha, et tema peale jahti peetaks.“
„Sul on õigus,“ ütles Gurth; „oleks halb kui Aymer leedi ^Rowenat näeks, ja veel halvem oleks, kui Cedric selle sõjameheliku mungaga tülli satuks, mis nende kohtamisel vististi mitte tulemata ei jääks. Ent meie, kui head teendrid, kuulame ja vaatame ning ei ütle midagi.“
Meie pöördume oma ratsanikkude juurde tagasi, kes peagi orjad kaugele maha jätsid ja isekeskis Normandia prantsuse keeles kõnelesid, mida harilikult kõrgemad klassid tarvitasid, välja arvatud ainult mõned vähesed, kes uhkustades oma saksi tõugu rõhutasid.
„Mida tahtsid need poisid oma isemeeliku häbematusega öelda,“ küsis tempelhärra benediktiinlaselt, „ja miks takistasite mind teda nuhtlemast?“
„Vend Brian,“ vastas kloostriülem, „mis ühesse neist puutub, siis oleks raske seletada, miks narr narri viisil räägib; teine aga kuulub nende metsikute, uhkete ja kangekaelsete kilda, kellest ma sulle juba rääkinud ja keda ikka veel leidub võidetud sakside seas; nende suurem õnn seisab selles, et nad kõigest väest oma põlgust võitjate vastu avaldavad.“
„Minu hoobid oleksid ta peagi viisakaks teinud,“ tähendas Brian; „mina olen niisugustega ümberkäimises vilunud. Meie Türgi vangid on metsikud ja kangekaelsed, nagu seda oli ehk Odin ise, kuid kaks kuud minu majas, minu orjade ülema ülevaatuse all, tegi nad alandlikuks, taltsaks, sõnakuulelikuks ja vastutulelikuks. Kuid kihvti ja pistoda pärast pidi valvel olema, nad tarvitavad neid kohe kõige vähemal võimalusel.“
„Nojah,“ vastas prior Aymer, „igal maal on oma kombed ja viisid, ja pealegi poleks see peksmine meile mingit teadet toonud Cedricu juurde viiva tee kohta, kuna ta aga teie ja tema vahel tüli põhjuseks oleks võinud saada, kui me selle tee ise oleksime leidnud. Pidage meeles, mis ma teile ütlesin: see rikas franklin on uhke, äge, armukade ja ärritatav, mõisnikkude ja isegi oma naabrite, Reginald Front-de-Boeufi ja Filip Malvoisini vastane, kes ometi pole mõned poisikesed mängimiseks. Ta kaitseb nii tõsiselt oma tõu eesõigusi ja on nii uhke selle peale, et ta põlvneb Herewardist, kuulsast Heptarchia[2] eesvõitlejast, et teda üldiselt Saksi Cedricuks hüütakse. Pealegi uhkustab ta veel sellega, et ta kuulub rahva sekka, kellega suguluses seismist nii mõnigi teine püüab varjata, et nõnda pääseda võidetuile määratud vae victis'e[3] osast.
„Prior Aymer,“ ütles tempelhärra, „teie olete peenike mees, vilunud iluduse tundmises ja trubaduurina asjatundja kõiges, mis puutub armuasjusse, kuid kuulsas Rowenas pean ma palju ilu lootma, et tasakaalu viia oma enesesalgamist ja kannatust, mida vajan niisuguse kõrgi inimese poolehoidu võites, nagu on seda sinu kirjelduse järele tema isa Cedric.“
„Cedric ei ole Rowena isa,“ vastas kloostriülem, „vaid ainult tema kauge sugulane; Rowena põlvneb veel suuremast soost kui Cedric ise. Nagu ma arvan, on Cedric ise enda tema hooldajaks asetanud, kuid hoolealune on talle sama kallis, nagu oleks see tema lihane laps. Rowena ilu üle võite varsti ise otsustada ja kui tema õrn näovärv, tema mahedate sinisilmade majesteetlik, kuid pehme vaade teie mälestusest Palestiina mustalokilisi tüdrukuid või ka Muhamedi paradiisi neitsisid ei peleta, siis tahan ma olla ususalgaja, mitte aga kiriku truu poeg.“
„Kui aga see kiidetud iludus,“ ütles tempelrüütel, „kaalumisel leitakse kerge olevat, siis mäletate meie kihlvedu?“
„Minu eht kaelakett,“ vastas kloostriülem, „kümne pudeli Hiiose viina vastu; need viimased on kindlasti minu, nagu oleksid nad juba praegu kloostri keldris keldermeister Dennise luku taga.“
„Ja mina ise pean kohtunik olema," ütles tempelhärra, „pean ise oma silmadega vaadates nõus olema, et nelipühist saadik aasta eest pole ma ühtegi nii ilusat tüdrukut näinud. Eks kõlanud see nõnda? — Prior, teie kaelakett oa hädaohus; mina kannan teda Ashby-de-la-Zouche turniiril oma kaelas.“
„Võitke ta ausalt,“ ütles kloostriülem, „ja kandke teda nagu tahate; mina usun, et te õige vastuse annate, usun teie sõna kui rüütli ja vaimuliku oma. Ent kuulge minu nõu, vend, ja viilige oma keel pisut viisakamaks, kui te olete teda tarvitanud uskmatute vangidega ja hommikumaa orjadega. Kui teie Saksi Cedricut haavate — ja tema ei vaja selleks palju, — siis on ta valmis, hoolimata teie rüütliaust, minu kõrgest ametist või meie mõlema pühadusest, meid mõlemaid Jumala linnukeste juurde öökorterisse saatma, kuigi oleks väljas südaöö. Ja olge ettevaatlik Rowenale pilku heites, keda ta armukadedal hoolel valvab; tabab teda selles vähemgi kahtlus, siis oleme kadunud. Räägitakse, ta ajanud iseendagi poja minema, sest et see julgenud oma silmad tundmuses ilu peale tõsta, mida nähtavasti eemalt peab jumaldama, kuid millele muude tundmustega ei tohi läheneda, kui kanname rinnas Õnnistatud Neitsi altari ees.“
„Hea küll, sellest aitab,“ vastas tempelhärra; „üheks ööks tahan end taltsutada ja olla kui õrn neiu, mis aga sellesse puutub, et tema meid võiks väevõimuga välja ajada, siis selle eest tahan mina teid oma poistega, Hameti ja Abdallaga, kaitsta. Uskuge, meie oleme küllalt tugevad enestele hea korteri muretsemiseks.“
„Nii kaugele ei või me asja lasta minna," vastas kloostriülem; „kuid siin on narri allavajunud rist ja öö on nii pime, et me vaevalt seletame, missugust teed me peame minema. Ma arvan, tema käskis meid pahemat kätt pöörduda.“
„Paremat,“ ütles Brian, „niipalju kui mina mäletan.“
„Pahemat, kindlasti pahemat; mäletan tema näitamist puumõõgaga.“
„Aga tema hoidis ju mõõka pahemas käes ja näitas sellega oma kehast põiki mööda,“ ütles tempelrüütel.
Mõlemad hoidsid oma arvamisest kangekaelselt kinni, nagu niisugustel juhtudel harilikult ikka sünnib; appi kutsuti ka saatjad, kuid nemad polnud küllalt lähedal olnud, et Wamba juhatust kuulda. Viimaks märkas Brian midagi, mis esiti videvikus silma polnud puutunud. „Siin on keegi risti all maas, kas surnud või magab ta. Hugo, torka teda oma piigi otsaga.“
Niipea kui see oli sündinud, tõusis lamaja ja hüüdis heas prantsuse keeles: „Kes te ka olete, kuid viisakuseta on minu mõtteid segada.“
„Me tahtsime ainult küsida,“ ütles kloostriülem, „missugune tee viib Rotherwoodi, Saksi Cedricu asukohta.“
„Mina isegi tahan sinna minna,“ vastas võõras, „ja kui mul oleks hobune, tuleksin ma teile juhiks, sest tee on pisut keeruline, kuid mina tunnen teda hasti.“
„Sina lõikad tänu ja ka tasu, mu sõber,“ ütles kloostriülem, „kui sa meid kindlasti Cedricu juurde viiksid.“
Ja ta käskis ühe oma saatjaist iseenda talutatud hobuse selga istuda ning saatja hobuse võõrale anda, kes teejuhiks pidi hakkama.
Nende juht viis neid Wamba juhatusega võrreldes otse vastupidisele teele. Jalgtee juhtis neid sügavamale metsa, kus nad nii mõnestki hädaohtlikust soo-ojast pidid üle minema, kuid võõras näis loomusunniliselt leidvat ikka kõige kindlama pinna ja parema ülekäigu-koha ja tõi ratsanikud ettevaatlikult ning tähelepanelikult viimaks metsikule puiesteele, ja käega suurele, madalale ning korratule hoonele näidates ütles ta kloostriülemale: „See seal on Rotherwood, Saksi Cedricu asukoht.“
See oli Aymerile rõõmusõnum, kel mitte kõige kõvemad närvid polnud ja kes oli läbi hädaohtlikkude soode minnes sedavõrt rahutu ja hirmunud, et ta ei esitanud ainustki küsimust teejuhile. Leides end peavarju lähedalt tundis ta end jällegi hästi ning uudishimu ärkamisel küsis ta võõralt, kes ja mis tema on.
„Palverändaja, kes just praegu pühalt maalt tagasi tulnud,“ kõlas vastus.
„Te oleksite pidanud ennemini sinna jääma, et püha hauda aidata tagasi võita,“ ütles tempelhärra.
„Õige, auväärt rüütel,“ vastas palverändaja, kellele tempelhärra välimus päris tuttav tundus, „aga kui need, kes vandega on tõotanud püha linna tagasi võita, oma kohuste paigalt kaugel ümber reisivad, kuis võite siis imestada, et minusugune rahulik maamees nende hüljatud ülesandest lahkub?“
Tempelrüütel tahtis vihase vastuse anda, kuid teda segas kloostriülem, kes oma imestust avaldas, et nende juht pärast kauast eemalolekut siinsete metsateedega nii hästi tuttav on.
„Mina olen siin ümbruses sündinud,“ vastas juht. Praegu seisid nad juba Cedricu maja ees, mis oli madal ebakorralik hoone ühes hulga aedade ja osakondadega, ulatudes suure tüki maa peale. Olgugi et asukoha suurus omaniku rikkusest näis rääkivat, erines ta ometi täiesti neist kõrgeist tornistatud ja kindlustatud ehitusist, milles elas normannide aadel ja mille stiil kogu Inglismaal valitsevaks on saanud.
Ometi polnud ka Rotherwood kaitseta; ükski asukoht ei võinud seda sel rahutul ajal olla, muidu oleks võidud teda üle-öö puhtaks röövida ja maha põletada. Sügav, naaberjõest vett täis lastud kraav käis kogu hoone ümber. Mõlemaid kraavikaldaid kaitsis teritatud postidest tehtud kahekordne aed. Lääne pool oli välimises postaias sissekäik, kust kaudu üle tõstesilla pääsis siseaia väravale. Sissekäikude kaitseks olid aianurgad ettepoole nihutatud, kust tarbekorral pealetungijaid võis tabada noole ja linguga.
Selle värava ees puhus tempelhärra valjusti oma sarve, sest juba ammugi ähvardav vihm hakkas nüüd kui oavarrest valama.