Ivanhoe/Sissejuhatuseks

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
I

Sissejuhatuseks.

Walter Scott (1771—1832) sündis Šotimaa pealinnas Edinburis, kus ta isa, õiglane ja kohusetruu inimene, advokaadi-ametit pidas. Tulevase kirjaniku ema, arstiteaduse-professor Rutherfordi tütar, oli luulelise temperamendiga, nagu Goethe seda omagi emast kinnitab.

Niiske, pime ja umbne oli selle advokaadi perekonna-korter, mille tagajärjena kuus esimest last juba varakult hauda varisesid. Walter oli oma vanemate üheksas laps ja temagi tervis kippus üles ütlema, mille ettekuulutajana ilmus poolteise-aastaselt parema jala halvatus. Haiguse arstimine ei annud soovitud tagajärgi ja nõnda oli Walter juba varasest lapsepõlvest saadik eluaegne sant. Ometi ei takistanud see teda hiljemini olla hea kõndija ja tubli ratsutaja. Poisi põduruse tõttu saatsid vanemad ta vanaisa juurde maale mõisa, kuhu ta oma kaheksanda eluaastani jäi. Niiske ja umbse Edinburi korteri järel pidi poisile siin küll tunduma kui muinasmaal. Tõepoolest muinasmaa oligi see Šoti piirimaa, kust Walteri vanemad linna rännanud, muinasmaa oma ajalooliste mälestuste tõttu; sest juba vanal hallil ajal olid lõunapoolsed anglosaksid siin põhja poolt pealetungivale mägilastega — scottidega ehk sottidega — ägedaid lahinguid pidanud ja isegi Rooma leegionide raudne samm oli siin mail peatunud. Nõnda siis tutvus poiss maal elades vanaema kaudu jutustustega vanust rahvuslikest kangelastest, tädi kaudu vanade ballaadidega, mida ta kuulmise järele pähe õppis, vana karjase, oma armsama seltsilise, suust muinasjuttude ja ajalooliste mälestustega, mis elustasid poisi silmis iga üksiku mäe või kingu, metsa või lagendiku, ojakese või järve, mälestusmärgi või vareme — kogu ümbruse, mis kattus kireva muinasjutu-linikuga. Viimane kippus endasse mässima ka lähedaid inimesi, sest üks esimesist raamatuist, mis poisile lugemiseks pihku puutus, oli mingisugune vana scottide suguvõsa mälestusraamat, mis näitas, et nagu ümbritsevad paigadki juhib ka scottide oma tõug kuhugi vanasse aega tagasi, muutudes lõpuks ühes kõige muuga üldiseks omapäraseks muinasjutuks. Muinasjuttude, kuulduste, vanade laulude ja ajaloo radadele asus ka Walter Scott hiljemini kogu oma kirjandusliku tegevuse mõõduandvama osaga, milleks peale lapsepõliste muljete pärastpoole kaasa pidi aitama kogu tolleaegne Euroopa rahvusvaheline ja ühiskondlik seisukord (Prantsuse revolutsioon ja tema tulemused), mille eest luuleilmas püüti põgeneda kaugesse ja romantilisse keskaja pimedikku. Kodumaa kirjanduses pidid Walter Scotti kalduvusi mõjutama niisugused tooted, nagu piiskop Percy „Reliques of Ancient English Poetry“ ja Robert Burns’i (1759—1796) laulud.

Koolis oli Walter Scott keskpärane õppija ja kreeka keeles olid tema edusammud sedavõrt viletsad, et talle „kreeka puupea“ (Greek blockhead) nimetus osaks sai. Aga kui ümberkolajal ja tublil kaklejal oli tal kogu linnas laialdane kuulsus ning koolivendade seas tunti teda hea jutustajana. Kõige selle tõttu ei julgenud talle keegi seda hiilgavat tulevikku ennustada, mis talle osaks langes. Juba kolmeteistkümne­aastaselt läks ta ülikooli õigusteadust õppima. Õpitöö kõrval luges ta läbisegi kõike, mis kätte sattus, nii et kui ta hiljemini räägib ühest oma romaanikangelasest nagu tüürita laevast raamatute merel, siis seda väga hästi ka kirjaniku enda kohta võiks öelda. Paar aastat peab ta õppimises vahet, töötades oma isa kontoris, 21-aastaselt aga lõpetab ta ülikooli ja asub advokaadina ametisse, tarvitades vaba aega saksa, prantsuse ja itaalia keele õppimiseks. Oma elukutse kõrval on ta advokaatide raamatukogu hoidja ja kodulinna ülikooli vanade rahade kogu korraldaja. 1797. a., mil kardetakse prantslaste maandumist, astub ta vabatahtlikult ratsaväkke, rahuldades muu seas ka oma alatist reisimistungi, sest maast madalast on tal tarvidus kas üksi või ühes kaaslastega mööda mägesid ja orgusid ümber kolada, kõike oma silmaga näha ja koha peal tundma õppida, millega on ühendatud mõni ajalooline mälestus või muinasjutt. Eelnimetatud aastal astub ta ka abiellu.

Oma kirjanduslikku tegevust alustab W. Scott 1799. a. saksa kirjanikkude Bürgeri („Leonore“ ja „Die Wilde Jagd“) ja Goethe („Erlkönig“ ja „Götz von Berlichingen“) tõlkimisega. Wiimasena nimetatud teose mõjul katsub ta näidendi kirjutamisega õnne (The house of Aspen). Sama aasta lõpul saab ta Selkirkshires ülemaks krahvkonna kohtunikuks (sheriff) ja pääseb seega seni valitsenud majanduslikust kitsikusest. Pealegi jätab amet talle palju vaba aega ja seda tarvitab ta ümbruskonna tundmaõppimiseks ning vanade rahvalaulude korjamiseks, mis ilmuvad 1802./3. aastal kolmes köites (Minstrelsy of the Scottish Border). Peale seda, kui ta 1804. a. ka roomaaniga (Sir Tristrem) katset teinud, avaldab ta 1805. a. oma esimese seotud kõnes kirjutatud jutustuse (The lay of the last Minstrel), mis leiab suurt tähelepanu. Sellele esimesele järgneb 1817. aastani veel seitse lugulaulu ja lugejate vaimustus on esiotsa aasta-aastalt aina kasvamas (Marmion, The Lady of the Lake, The Vision of Don Roderick, Rokeby, The Bride of Triermain, The Lord of the Isles, Harold the Dauntless). Alles hiljemini, kui kirjanik kordamise kartusel kodumaa aineist siirdub välismaalistele, jaheneb lugejate süda. Vaimustuse haripunktina märgitakse 1810. a., mil ilmus tema kolmas lugulaul (The Lady of the Lake). Huvi viimsete teoste vastu kahaneb ka selle tõttu, et kirjanduspõllule ilmub oma esiteostega Byron, kelle kui luuletaja üleolekut W. Scott otsekoheselt ja puhtsüdamlikult tunnustab. Nõnda loobub ta seotud kõnest ning pöördub jutustava proosa teele ja siin ongi ta loonud need teosed, mis on tema kui kirjaniku elavana alal hoidnud kuni meie päevini ning seda mitte ainult oma kodumaal, vaid ka kaugel väljaspool selle piire. Juba algusest saadik tõlgitakse tema ajaloolisi romaane paljudesse keeltesse ja igal pool katsutakse tema eeskujul õnne ajalooromaani alal, kuid enamasti ikka halvemate tagajärgedega, kui selle romaaniliigi looja ise suutis. Tema esimene romaan (Waverley) ilmus a. 1814 anonüümselt ja järgmiste teoste kirjutajana nimetati „Waverley autor“. Nõnda kestis see 1827. aastani, mil Walter Scott „Suure Tundmatu“ nimetusest loobus ja oma õige nime avalikult tunnistas. „Waverley’st“ alates ilmutab W. Scott seitsmeteistkümne aasta jooksul 29 jutustust 74 köites. Kirjaniku viljakuse ja teoste minekugi suhtes on see haruldasemaid nähtusi kirjanduspõllul. Autor teenis palju raha ja omandas lisaks veel kuulsuse ning surematu nime. Muidugi pole selle lõpmatu teosterea kõik lülid üheväärtuslikud. Jäädavamaina, ajahambale ehk kauemini vastupidavamaina võiks peale Waverley nimetada: Guy Mannering, The Antiquary, Ivanhoe (1819), The Monastery, The Abbot, Kenilworth, The Heart of Midlothian, The bride of Lammermoor, The Fortunes of Nigel, Quentin Durward, Woodstock, The Fair Maid of Perth.

Raske oleks leida W . Scotti elutööst seda üldinimlikkust, mis tabab meid Shakespeare’ga tutvudes. Scott’i ilm on kitsam, aga ometi on tal oma ilm, kus ta meistrina valitseb. Vähemalt usub ta ise oma ilma ja paneb ka lugeja seda uskuma, iseäranis teatud arenemisastmel, kuigi ehk elavamat huvi kipuvad äratama mitte romaanide peakangelased, vaid kõrvalisemad tegelased. Jutustus kõigi oma maastikkude, losside, mägede, järvede, jõgede, puude, loomade, inimeste ja nende toimetuste, eluviiside, peavarjude, riiete ja varustusega loob kireva, kaasakiskuva maali. Ei ole tahtmist ja ei tule meeldegi küsida, kas kujutatud minevikus tõepoolest kord nõnda olnud, vaid rahuldume ühes kirjanikuga seda minevikku nähes ja uskudes. Goethe on imetlenud Scott’i maalilikkust ja tabavat üksikasjalikkust. Ka tänapäev võib seda imetleda, kuid ometi kipub see üksikasjalikkus kirjeldustes väsitama. Seepärast avaldatakse Scott’i töid viimasel ajal sagedasti lühendatud kujul.

W. Scott rippus kogu oma olemusega mineviku küljes, leides ainult sealt rahuldust ja elulist täiust. Seepärast püüdis ta oma isiklikkugi elu selles sihis juhtida, tahtes elada, nagu elasid kord tema kauged esivanemad oma metsade, järvede, jõgede ja mägede keskel karja kasvatades, kala püüdes ning jahti pidades. Selkirkis elades rendib ta onult 1804. a. mõisa ja kui ta selle mõne aasta pärast on sunnitud käest ära andma, ostab ta (1811) omale tüki maad, kus peal pole muud kui üks ainus taluonn: sinna asubki ta oma perekonnaga elama. 1806. a. saadik on ta küll Edinburi kohtukoja sekretäriks, aga see amet ei takista teda maale edasi jäämast. Onult saadud päranduse ja teoste eest makstavate honoraride tõttu on tal võimalus hakata omale kohasemat asupaika ehitama, kui on seda algeline taluonn. Ehitamist algab ta ilma kindla plaanita, nagu ta kirjutas oma romaanegi: kõik oleneb tujust, andumisest, joobumusest ning võimalustest. Ja viimased aina kasvavad. Neile vastavalt kasvavad ka maja dimensioonid, mille ehitamine jätkub kuni 1824. aastani, mil ta valmis saades esineb mingisuguse vanaaegse vürstliku lossina. Tema välimised ja sisemised ilustused on kokku korjatud ja ostetud mõni teab kust, ainult et aga kõik oleks eht ja vanaaegne, alates mõne karniisiga ja lõpetades kas või ahjuhargiga. Tubade sisustus muutub omataoliseks muuseumiks, kus leiduvad ainult vana-aegsed mööblid, iluasjad, sõja- ja jahiriistad. Juba oma taluonni asudes oli W. Scott’i pagas enamasti mingisugune vanaaegsete kolikoormate rodu, sest tema oma ütlemise järele olnud 24 koormast suurem osa vanad mõõgad, vibud, kilbid, nii et kalkuni pesakond vahva rüütli kiivris asunud ja isegi lehmad vanu lippusid ja püsse kannud.

Samal ajal kui ta oma maja ehitas, ostis ta tükk-tükilt maid kokku ja ikka niisuguseid paiku, mis ühendatud mingisuguste ajalooliste mälestustega. Nõnda sündis see kuulus ja omaniku enda ristitud eluase Abbotsford, kuhu kui pühapaika rännati ja kus lahke, lihtne ja vastutulelik peremees nagu mõni keskaja suurhärra püüdis elada, töötades hommikul viie ja üheksa vahel ja lõbutsedes hiljemini oma alaliste külalistega kalapüüdmisel, jahipidamisel või mingil muul viisil. 1826. aastal tuli kirjaniku küllaldasse mõnutsevasse ellu äkiline pööre. Juba 1812. aastast saadik oli ta kirjastaja Constable’i ja trükkija Ballantyne’i ärisse suured summad mahutanud, sest ühes nendega tahtis ta raamatute kirjastamist kui tulutoovat ettevõtet kasutada, misjuures tema oma peale kohustuse võttis kirjastatavate teoste muretsemise. Sel alal olid W. Scott’il laialdased kavatsused. Hooletu ja oskamata asjaajamise tagajärjel läks aga kogu ettevõte 1826. a. pankrotti ja kirjanik kaotas terve oma varanduse ning omandas lisaks veel 120 000 naelsterlingit võlga. Küll polnud W. Scott selles ärilises äparduses isiklikult kuidagi süüdi ega vormilikult kohustatudki tähendatud võlasummat oma kanda võtma, kuid ustava sõbra ja seltsimehena ei tõmmanud ta oma toetavat kätt ka raskeil päevil kaaslastest tagasi. Ja kui ta tänini oli kirjutanud, et võimaldada endale vürstlikku elu, siis hakkas tema sulg nüüd kahekordse jõuga töötama oma peale võetud suure võlasumma kustutamiseks. Juba varemalt ei surunud iga kord sisemine tarvidus kirjanikule sulge pihku, mis ehk nii mõnegi nõrkuse tema toodangus seletab, nüüd aga ei võinud sisemisest tarvidusest enam juttugi olla. Ta kirjutas kõike, mis aga kätte juhtus ja mis raha tõi. Neil eluvõitluse palavail aastail ilmusid W. Scott’i sulest muu seas kirjutised Šoti ajaloost (The Tales of a Grandfather ja History of Scottland), kaunis ühekülgne ja kitsarinnaline Napoleoni elulugu (The Life of Napoleon), kirjad vaimudest (Letters on demonology), Inglise kirjanikkude elulood (The lives of the English novelists), kirjanduslikud arvustused, artiklid Šoti rahaasjandusest jne. jne. Ta töötas üle jõu. Paralüüsitud jalg tegi haiget, piinasid jooksvavalud, nii mõnigi kord leiti, et ta oli kirjutuslaua taga magama uinunud. Viimaks tabas teda rabandus ja parem käsi jättis kirjutamise, aga nüüd kirjutas keegi teine kirjaniku etteütlemisel. Tema elu seisis liigse töö tõttu hädaohus. Arstid soovitasid teekonda lõunamaile ja kui ta 1831. a. selle ette võttis, siis käis valitsus temaga kui vürstiga ümber, andes tema tarvitada sõjalaeva, millega ta Maltale ja Neapelisse sõitis. Aga Itaalia päike ei toonud loodetud parandust. 1832. a. Goethe surmast kuuldes, kellega W. Scott sõbralikus kirjavahetuses seisnud, tõuseb tal igatsus oma armsa Abbotsfordi järele, mis vahepeal oli võlgadest vabanenud kirjatööde hiilgava müügi tõttu. Hiiglatööst väsinud ja haige mees tahaks vähemalt nagu Goethegi kodus surra. Ta reisib nüüd üle Rooma, Florentsi, Veneetsia, Frankfurdi, Kölni ja Rotterdami ning igal pool austatakse teda kõige suurema tähelepanuga. Aga ei suuda inimeste austamine ega ka reisil nähtud ilusad maastikud enam temas huvi äratada, nii väga nõrgaks on jäänud kuulus koduigatseja. Juulis 1832 jõuab ta Abbotsfordi tagasi ja juba sama aasta septembris surub surm tema silmad.

Mis käesolevasse raamatusse puutub, siis astub kirjanik sellega Inglise pinnale, kuna ta oma esimestes romaanides šoti ainetega oli piirdunud. „Ivanhoe“ käsitab Richard Lõvisüda (1189—99) valitsusaega ja nimelt seda silmapilku (1194), mil teda ristisõjast kodumaale tagasi oodatakse. Selle ajajärgu valinud kirjanik oma jutustuse aineks tema enda tõenduse järele mitte ainult sellepärast, et siin leiduvad silmapaistvad ja huviäratavad isikud, vaid et ka võitjate normannide ja võidetud sakside vaheline pingutatud meeleolu romaanile dramaatilist tagapõhja aitab luua. Nõnda näemegi siin ühel pool Saksi Cedricu ja Athelstane oma orjadega ning Locksley (Robin Hood) oma meestega seisvat, kuna nende vastastena esinevad võitjate normannide võsud (Front de, Boeuf, de Bracy, tempelrüütel Brian de Bois-Guilbert jne.). Suurmeelne kuulus ja vahva kuningas Richard Lõvisüda seisab lepitajana kahe vaenulise äärmuse vahel ja teda toetab Cedricu poeg Wilfred, kes omandanud võitjate kõrgema kultuuri, kuid ometi ripub kõige hinge ja olemusega Inglismaa ja tema traditsioonilise mineviku küljes. Tema läheb oma ideaalsuses isegi niikaugele, et sobib juutidega, mis pidi olema hirmus asi niihästi normannide kui ka sakside meelest, sest peale põlguse ja viha ei tuntud midagi nende vastu üheski rahvakihis. Tõestusena selle kohta võiks nimetada hirmsat juutide tapmist ja rüüstamist Richard Lõvisüda kroonimise puhul, sest mõned kõige rikkamad neist olid julgenud oma kingitustega Westminsterisse ilmuda. Aga veel hirmsam tapmine ja rüüstamine pääsis aasta hiljemini lahti, kui Lõvisüda ristisõtta läks. Yorkis, näiteks, põgenesid juudid lossi ja kui rahvas mõnepäevase piiramise järel selle pidi kätte saama, põletasid juudid oma varanduse, pistsid lossi põlema, tapsid siis oma naised ja lapsed ning lõpuks ka iseend. Selle olukorra kujutlusena esineb vana Isaak oma tütre Rebekkaga.

Esitatud kangelaste kohta võiks sedasama tähendada, mida tegime üldiselt juba eespool: peakangelased, kirjaniku ideaali kandjad (näiteks Wilfred ja Rowena), tunduvad kahvatud, kipuvad muutuma varjukujudeks, kuna aga kõrvalised isikud palju enam esinevad tõsiste elusate inimestena, kelles aimab liha ja verd. Aga suurt kirge ja sügavat kannatust, mis lugejat vapustaks või südamepõhjani liigutaks, ei leidu W. Scott’is üldse mitte. Tema ilmas valitseb enam kaaluv mõistus kui ihkavad meeled. Seepärast ongi ta saanud enam valmivate poiste ja tüdrukute kui küpsede meeste ja naiste lugemis-raudvaraks.

Oma teose nimetuse (Ivanhoe) on kirjanik kuskilt vanast laulust võtnud, tema materjalid peaasjalikult mingisugusest vanast käsikirjast (The Wardour Manuscript). Kuningas Lõvisüda ja Copmanhursti munga vahekorra eeskujuna kasutanud ta sellekohaseid vanu lugulaule, nagu ta oma teose eessõnas lähemalt seletab.

Tõlkija.