Ivanhoe/XIV

Allikas: Vikitekstid
XIII
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
XV

Neljateistkümnes peatükk.

Kord ehtes uhkes säravas
Ja võimus kõrgis, vägevas
Läks rüütel oma daamiga
Turniirilt pidu pidama,
Kui kutsus teda sarve hääl
Ja ootas võlvikõrge saal.
Warton.

Prints Johann pidas oma pidulikku söömingut Ashby lossis. See polnud sama ehitus, mille toredad varemed veel tänapäev reisijat huvitavad ja mille ehitas hilisemal ajal lord Hastings, Inglismaa ülemkojahärra ja üks esimestest Richard III vägivalla ohvritest, keda tuntakse paremini Shakespeare draamast kui tema ajaloolisest kuulsusest. Ashby linn ja loss olid sel ajal Winchesteri krahvi Roger de Quincy omad, kes meie jutustuse päevil viibis pühal maal. Vahepeal okupeeris prints Johann lossi ja tarvitas krahvi varandusi kõhklemata. Ja praegu püüdes inimesi pimestada võõrussõpruse ja suurepärasusega andis ta käskusid pidu valmistuseks, et see saaks võimalikult hiilgav.

Printsi varustajad, kes niisuguseil korril kuninglikku võimu täiel määral esitasid, korjasid ümberkaudselt maalt kõik kokku, mis leidus kohast nende isanda laua tarvis. Ka oli võõraid suurel arvul kutsutud ja et prints Johannil praegu vaja oli rahva poolehoidu võita, siis ulatus pidukutse ka mõnede Saksi ja Taani valitud perekondadeni, naaberkonna normannide kõrgemast ja madalamast aadlist rääkimata. Kuigi anglosakse harilikult põlati ja madalalt hinnati, aga nende suure arvu tõttu võisid nad oodatavais segadusis hädaohtlikuks saada ja sellepärast nõudis mõistlik politika nende juhtide oma poole võitmist.

Nõnda oligi printsil eesmärgiks — ja mõni aeg teostas ta seda — oma ebaharilikkudele võõrastele viisakust avaldada, millega nad vähe olid harjunud. Aga ehk küll keegi vähema kõhklemisega oma harilikke kombeid ja tundmusi tuludele ohvriks ei toonud kui prints Johann, ometi oli tema õnnetuseks see, et tema kergemeelsus ja taltsutamatus alati ülevõimu võtsid ning selle hävitasid, mis oli omandatud eelmise silmakirjalikkusega.

Sellest oma püsimatusest andis ta tähelepanuväärilise näite Iirimaal, kuhu tema isa Heinrich II ta saatis ülesandega, selle uue ja mõjuva Inglise riigiosa rahvas kuldseid arvamisi äratada. Sel puhul võistlesid Iiri pealikud üksteisega, kes küll esimesena võiks oma loiaalsuse tunnistust ja rahusuudlust noorele printsile pakkuda. Kuid selle asemel, et tervitusi viisakalt vastu võtta, ei suutnud prints ja tema üleannetud kaaslased kuidagi hoiduda Iiri pealikute pikki habemeid kiskumast, missugune teguviis, nagu pidi ootama, teotatud Iiri ülimuse poolt väga pahaks pandi ja mis tõi Inglise kroonile kaasa saatuslikud tagajärjed Iirimaal. Seda Johanni iseloomulikku läbematust tuleb silmas pidada, kui tahetakse mõista tema järgnevat teguviisi täna õhtul.

Esiti mõistuse külmal silmapilgul tehtud otsusele vastavalt võttis prints Johann Cedricu ja Athelstane suure viisakusega vastu ja avaldas ilma vähemagi meelepahata oma otsekohest kahetsust, kui leedi Rowena mitteilmumise põhjuseks tema haiglus esitati. Cedric ja Athelstane olid mõlemad vanaaegses saksi riides, mis iseendast sugugi inetu polnud ja praegusel korral kallist materjalist valmistatud, kuid mis lõike ja välimuse poolest teiste võõraste kehakatteist sedavõrt erines, et prints endale Waldemar Fitzurse ees suureks teenuseks pidas, kui ta enda üle valitses ja oma külaliste tema arvates naeruväärseid riideid nähes kohe naerma ei pahvatanud. Kuid kainema mõistuse otsustamisel oli saksilaste lühike ja kitsas kuub ning pikk mantel ilusam, sama ka otstarbekohasem kehakate kui normannide oma, kellel aluskuueks oli mingisugune lai särgi taoline või voorimehe kuue moodi vammus ja selle peal sedavõrt kitsas mantel, et ta oma kandjat vihma ega külma eest ei varjanud, omades ülesandeks ainult niipalju nahka, kalliskive ja tikandusi endale kuhjata, kui rätsepa leidlikkus sinna suutis mahutada. Keiser Karl Suur, kelle valitsuse ajal see kehakate esimest korda ilmus, näis tema ebakohasust täiel määral mõistvat. „Taeva nimel,“ ütles ta, „milleks see lühike mantel? Asemel ei kata ta meid, sadulas pole ta meile vihma ja tuule varjuks ja istudes ei anna ta kaitset meie jalgele niiskuse ja külma eest.“

Kuid keiserliku meelepaha peale vaatamata kestis nende lühikeste mantlite kandmine kuni kirjeldatava ajajärguni, iseäranis Anjou suguvõsa printside juures. Nõnda olid nad ka prints Johanni hoovkonnas üldiselt tarvitusel, kuna sakside pikkade mantlite üle irvitati.

Laud, mille ääres võõrad istusid, ägises maitsvate suupistete all. Hulk kokki, kes printsi tema teekondadel saatsid, olid kogu oma kunsti kokku võtnud, et kõige harilikumaid toite erinevais vormides lauale anda, ja olid selles samuti osavad, kui meie aja kokakunsti professorid, kes toidult võimalikult tema loomuliku välimuse võtavad. Peale koduste roogade olid esitatud paljud võõramaa maiustused, ning nende kõrval leidus palju pasteeti kui ka maitsvaid küpsiseid, nisuleiba ja rosinakooke, mis ilmusid ainult kõrgema aadli lauale. Söömingut kroonisid kõige kallimad kodused ja välismaa viinad.

Olgugi et normannid toredust armastasid, ometi polnud nad üldiselt mitte liialdajad. Toitudest lõbu tundes olid nad peenemaitselised, kuid hoidusid liialdamast ja olid valmis liigsöömist ning -joomist võidetud saksidele kui alamale tõule ette heitma. Prints Johann aga, samuti ka tema kaaslased, kes oma isanda nõrkusi meelitades jälgisid, andus ülemäära söögi- ja joogilõbule ning tõepoolest ongi teada, et tema surma põhjuseks oli üleliigne virsikute söömine ning värske õlle joomine. Tema eluviis seisis aga tema suguvendade üldiste elukommetega lahkkõlas.

Tehtud tõsisusega ja üksteisele salaja märku andes vaatlesid normanni rüütlid ja aadel Athelstane ja Cedricu lihtsamaid kombeid, mis neile võõrad. Ja kuna nende kombeid nõnda pilkavalt silmas peeti, patustasid nad ebateadlikult nii mõnegi meelevaldse seltskondliku viisakusmääruse vastu. Aga väga hästi on teada, et inimene tohib seltskonnas ennemini kõlbluse ja moraali vastu patustada, kui vähematki viisakusnõuet rikkuda. Nõnda siis leiti Cedric Athelstanest naeruväärsem, sest tema kuivatas oma käsi õhus lehvitamise asemel rätiku külge, Athelstane aga õgis välismaa ainetest tehtud ja karum pie'ks nimetatud kalli pasteedi üksi ära. Kui aga hiljemini vastastikusel järelepärimisel selgus, et Coningsburghi than (ehk franklin, nagu normannid teda nimetasid) ise ei teadnudki, mis ta ära söönud, arvates karum-pie sisemust tuideks ja lõokesteks, kuna selleks aga tõepoolest olid viigisööjad ja ööbikud, siis tõi tema teadmatus talle naeruväärsuse osaks, mis oleks ennemini pidanud tema liigsöömise ja ahnuse arvele kuuluma.

Viimaks ometi lõppes kauakestev söömine ja kuna karikad ümber käisid, räägiti hiljutise turniiri sündmusist — tundmata võitjast vibulaskmises, mustast rüütlist, kelle enesesalgamine ta võidetud autasust ilma oli jätnud, ja vaprast Ivanhoest, kes nii kallilt oli tänase au ostnud. Räägiti rüütelliku vabameelsusega ning nali ja naer kõlasid kogu saalis. Ainult prints Johanni nägu jäi tumedaks, sest mingisugune valdav mure näis tema meelt erutavat ja ainult siis, kui tema kaaslaste märkused ta äratasid, pööras ta tähelepanu oma ümbrusele. Niisugusel korral võpatas ta, kallas karikatäie viina alla, et oma meeleolu ergutada ja mõne lausekatkendiga või juhuslikult heidetud sõnaga üldisest kõnelusest osa võtta.

„Selle karika joome,“ ütles ta, „Wilfred von Ivanhoe, turniiri esivõitleja, terviseks ja kahetseme, et haav sunnib teda meie pidulaualt eemale jääma. Igaüks talitagu meie eeskujul, iseäranis aga Cedric von Rotherwood, lootusrikka poja isa.“

„Ei, mu lord,“ vastas Cedric üles tõustes ja oma maitsmata karikat lauale pannes, „seda sõnakuulmata noormeest, kes põlgab minu käske ja loobub oma esi-isade viisidest ja kommetest, ei nimeta ma enam oma pojaks.“

„See on võimatu!“ hüüdis prints Johann hästi tehtud imestusel, „et niisugune vapper rüütel oleks alatu ja sõnakuulmata poeg.“

„Ometi, mu härra,“ vastas Cedric, „on lugu mu Wilfrediga nõnda. Tema jättis minu lihtsa maja maha, et ühineda teie venna lõbusate rüütlitega, kelle seltsis ta neid ratsutustrikke õppis, mida teie nii kõrgelt kiidate. Seda tegi ta minu tahtmise ja käsu vastu; Alfredi päevil oleks seda sõnakuulmatuseks nimetatud, mis oli raskesti karistatav kuritöö.“

„Ah!“ vastas prints Johann sügaval tehtud kaastunde ohkel, „et teie poeg minu õnnetu venna pooldaja on, siis pole vaja palju juurelda, kust ta pojalikku sõnakuulmatust on õppinud.“

Nõnda rääkis prints Johann ja unustas heal meelel, et kõik Heinrich II pojad olid selle omadusega varustatud ja et tema oma vendade seas mässu ja tänamatusega enda isa vastu isegi väga silma paistis.

„Mina arvan,“ ütles ta üürikese aja pärast, „mu vend kavatses rikka Ivanhoe härrasmaja oma armualusele anda.“

„Tema andis talle selle laenuks,“ vastas Cedric, „ja minul oli pojaga tõsine riid, miks ta vasallina seda vastu võttis, mis oli vaba ja sõltumata õiguse põhjal tema isa omandus.“

„Siis võime teie nõusolekuga rehkendada, Cedric,“ ütles prints Johann, „kui me selle laenumaa mehele anname, kelle auväärsus Briti kroonilt maid vastu võttes ei kannata. — Härra Reginald Front-de-Boeuf,“ ütles ta paruni poole pöördudes, „ma loodan, teie valitsete parunimõisat Ivanhoed sedavõrt kindlasti, et härra Wilfred enam oma isa meelepaha enda peale ei tõmba selle laenumaa oma kätta kiskumisega.“

„Püha Antoniuse nimel!“ vastas hiiglane, „ennemini olen nõus, et teie kõrgus mind saksilaseks peaks, kui et Cedric, Wilfred või mõni teine kõige parem inglise vere võsu minult teie kõrguse annetatud varanduse kisuks.“

„Kes aga teid saksilaseks nimetaks, härra parun,“ vastas Cedric, end haavatuna tundes ütlusest, millega normannid oma põlgust kõige inglise vastu väljendasid, „see teeks teile sama suurt kui ka teenimata au.“

Front-de-Boeuf tahtis vastata, kuid prints Johanni ägedus ja kergemeelsus jõudsid ette.

„Kindlasti,“ ütles ta, „mu härrad, suursugune Cedric räägib tõtt ja tema suguvennad võivad meist ette jõuda niisama oma põlvnemisega kui oma mantlite pikkusegagi.“

„Lahinguväljal käivad nad tõepoolest meie ees, nagu käivad jahiloomad meie koertegi ees,“ ütles Malvoisin.

„Ja täie õigusega käivad nad meie ees,“ ütles prior Aymer, „sest ärge unustage mitte nende suuremat viisakust ja peenemaid kombeid.“

„Nende haruldast kainust ja parajust,“ ütles de Bracy, kes kavatsuse unustas, mis temale saksi mõrsja pidi soetama

„Ühes vahvuse ja teguviisiga,“ lisas Brian de Bois-Guilbert juurde, „millega nad Hastingsi juures ja ka mujal silma paistsid.“

Kuna hoovkonna liikmed oma isanda eeskujul järgemööda muigaval näoilmel Cedricut püüdsid naeruväärseks teha, tõusis saksilase näkku vihapuna ja tema pilk välkus ägedasti ühelt näolt teisele, nagu oleksid ruttujärgnevad pilkesõnad talt võimaluse võtnud nende peale vastata või nagu oleks ta mõni härg, kes oma piinajaid silmitseb ja õieti ei tea, kelle ta kõige pealt kättemaksmis-esemeks peaks valima. Viimaks hakkas ta vihast väriseval häälel rääkima ja pöördus prints Johanni kui teda haavava partei peamehe poole: „Missugused meie tõu rumalused ja pahed ka oleksid, kuid iga saksilane oleks seda nidering’iks[1] (kõige mõjuvam sõna kellegi väärtusetuse tähendamiseks), „pidanud, kes ise oma saalis, kus tema oma viinakarikas ringi käib, oma rahuliku külalisega nõnda oleks ümber käinud või kedagi teist oleks lasknud ümber käia, nagu seda teie kõrgus minuga on näinud sündivat; ja missugune ka meie esi-isade õnnetus Hastingsi lahingus oli, aga sellest peaksid need vaikima,“ siin heitis ta pilgu Front-de-Boeufile ja tempelrüütlile, „kes mõne tunni jooksul enam kui üks kord saksilase oda ees sadula ja jalarauad kaotasid.“

„Tõepoolest, terav nali!“ ütles prints Johann. „Kuidas see teile meeldib, mu härrad? Meie saksilastest alamad kasvavad vaimu ja julguse poolest, nende nali muutub kavalaks, nende teguviis julgeks. Mis teie selle kohta ütlete, mu lordid? Jumala eest, mina pean kõige paremaks laevadele asuda ja Normandiasse tagasi aerutada.“

„Hirmu pärast saksilaste ees!“ ütles de Bracy naerdes; „meil pole muud sõjariista vaja kui aga meie jahiodad, et neid metskulte taga ajada.“

„Jätke oma pilge, härrad rüütlid,“ ütles Fitzurse, „ja oleks hea,“ lisas ta juurde, pöördudes printsi poole, „kui teie kõrgus auväärt Cedricule kinnitaks, et naljadega pole tahetud teda kuidagi haavata, sest need võiksid karedad kõlada ainult mõne võõra kõrvas.“

„Haavata!“ vastas prints Johann uuesti oma viisakasse tooni tagasi langedes, „kes söandaks arvata, et mina lubaksin kedagi oma juuresolekul haavata? Et Cedric iseoma poja terviseks ei taha juua, siis tõstan karika tema enda auks.“

Karikas käis hoovkonna silmakirjalikkude kiiduavalduste saatel ringi, aga tal polnud saksilaste meeleolu peale loodetud mõju. Cedric polnud loomult teravmeelne, kuid eksisid need, kes arvasid, et pärastine meelitus oleks suutnud eelmise teotuse meelest kustutada. Aga ta vaikis, kui prints uuesti hüüdis: „Härra Athelstane von Coningsburghi terviseks!“

Rüütel tänas ja näitas, et ta niisugusest aust oskab lugu pidada, kuna ta suure karika ühe sõõmuga tühjendas.

„Ja nüüd, mu härrad,“ ütles prints Johann, kelle pea juba joodud viinast hakkas soenema, „kuna meie oma Saksi külalistele osaks oleme lasknud saada, mida õigeks peame, palume ka neilt vastutasuks viisakust. Auvääriline than,“ jätkas ta Cedricu poole pöördudes, „meie palume kellegi normanni nime nimetada, mis kõige vähem teie suud rüvetaks, ja palume viinaga viimase kibeduse oma huulilt loputada, mis sinna peatuma jäänud.“

Kuna prints Johann rääkis, tõusis Fitzurse oma paigalt ja hiilis Cedricu selja taha, kus ta teda manitses silmapilku mitte tarvitamata jätta, kus võimalik oleks kahe rahvatõu vahelmist põnevat vahekorda kõrvaldada prints Johanni nime nimetamisega. Saksilane ei tulnud sellele kavalale soovile mitte vastu, vaid püsti tõustes ja oma karikat ääreni täites pöördus ta prints Johanni poole järgmiste sõnadega: „Teie kõrgus nõuab, et mina kellegi normanni nime nimetaksin, kes oleks väärt siin pidustusel meeldetuletamiseks. See võib-olla on raske ülesanne, sest ta kutsub orja oma isandale kiitust laulma — kutsub võidetut, keda alles võidu tagajärjelised halbused rõhuvad, oma võitjat ülistama. Ometi tahan ühe normanni nimetada — esimese au ja sõjariistade poolest — teie tõu parema ja suursugusema võsu. Ja huuled, mis loobuvad minuga kaasa joomast sellele õigusega omandatud kuulsusele, nimetan ma võltsiks ja autuks ja tahan neid selleks kogu oma eluaeg pidada — ma tõstan selle karika Richard Lõvisüda terviseks!“

Prints Johann, kes lootis, et Cedric oma kõne lõpul tema nime nimetab, võpatas, kui ta oma teotatud venna nime kuulis ootamata kõlavat. Mehaaniliselt tõstis ta viinakarika oma huulile ning pani ta siis lauale tagasi, et oma ümbritsejate talitusviisi selle ootamata ettepaneku juures tähele panna, mille vastuvõtmine paljudele sama vähe soovitav näis olevat kui tema tagasilükkaminegi. Mitmed vanad vilunud hoovkonna liikmed jälgisid printsi enda eeskuju, tõstes karika huulile ja pannes ta kohe lauale tagasi. Olid ka mõned, kes suursugusemate tundmuste ajel hüüdsid: „Kaua elagu kuningas Richard! Ja tulgu ta võimalikult pea meie juurde tagasi!“ Mõned üksikud, muu seas ka Front-de-Boeuf ja tempelrüütel, jätsid oma karikad põlglikult puutumata. Kuid mitte keegi ei söandanud valitseva kuninga terviseks tõstetud karikale avalikult vastu astuda.

Oma võidurõõmu silmapilku maitstes ütles Cedric oma kaaslasele: „Tulge, suursugune Athelstane, oleme juba küllalt kaua viibinud, kuna me ju prints Johanni lahkele viisakusele oleme vastanud. Need, kes lähemalt tahavad meie lihtsaid saksi kombeid näha, peavad meid meie isade kodus üles otsima, meie aga oleme kuninglikke pidustusi ja normannide viisakust küllalt näinud.“

Nõnda tõusis ta ja lahkus piduruumist, Athelstane ja mitmed teised külalised tema kannul, kes saksi suguvõsast pärit olles endid tundsid prints Johanni ja tema hoovkondlaste pilkeist haavatuina.

„Püha Thomase luude nimel,“ ütles prints Johann, kui külalised olid läinud, „saksi matsid jäid võitjaiks ja lahkusid triumfiga.“

Conclam atum est, poculatum est,“ ütles prior Aymer, „meie oleme joonud ja oleme karjunud — oleks aeg pudelitest lahkuda.“

„Mungal peab täna öösi veel mõni iludus pihtida olema, et tal nii kiire on,“ ütles de Bracy.

„Seda mitte, härra rüütel,“ vastas kloostriülem, „kuid mina pean veel täna õhtul mitu penikoormat koduteel ära käima.“

„Nad tõmbuvad tagasi,“ ütles prints Johann sosinal Fitzursele, „nad aimavad sündmusi ja see arg prior on esimene, kes minu maha jätab.“

„Ära karda, mu isand,“ ütles Waldemar, „mina leian juba põhjused, mis teda ajavad meiega Yorkis ühinema. — Härra kloostriülem,“ ütles ta, „mina pean teiega enne nelja silma all rääkima, kui te sadulasse istute.“

Nüüd lahkusid ka teised võõrad ruttu, välja arvatud ainult printsi ägedad pooldajad ja tema saatkond.

„Niisugused on siis teie nõuande tagajärjed,“ ütles prints vihasel näol Fitzurse poole pöördudes, „et mina pean laskma iseoma laua ääres end joobnud saksi matsidest teotada ja et juba ainult minu venna nime kuuldes inimesed mu maha jätavad, nagu oleksin ma mõni pidalitõbine.“

„Kannatust, isand,“ vastas talle nõuandja. „Mina võiksin teie süüdistusele süüdistusega vastata, tähendades selle mõtlemata kergemeelsuse peale, mis minu kavatsuse hävitas ja teie oma parema arusaamise eksiteele juhtis. Kuid praegu pole aeg etteheidete tegemiseks. De Bracy ja mina läheme kohe nende hiilivate argpükste sekka ja tõendame neile, et nad taganemiseks juba liiga kaugele läinud.“

„See on asjata,“ ütles prints Johann ja sammus toas edasi-tagasi ning rääkis erutusega, mis osalt joodud viinast olenes, „see on asjata, nad on seinal kirja lugenud, nad on lõvi jälgi liival näinud, nad on tema lähenevat möirgamist metsas kuulnud, mitte miski ei suuda nende julgust elustada.“

„Annaks Jumal,“ ütles Fitzurse de Bracyle, „et miski tema oma julgust suudaks elustada! Ainult juba venna nimi ajab ta palavikku. Õnnetud on selle printsi nõuandjad, kel puudub kindlus heas kui ka halvas.“


  1. Midagi ei peetud saksilaste seas häbistavamaks kui oli see nimetus. Kuigi Wilhelm Võitja ise väga vihatud oli, ometi läksid paljud tema lipu alla, kuna ta ju kojujääjaid „nidering’i“ nimetusega ähvardas.