Ivanhoe/XLI

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XL
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
XLII

Neljakümne-esimene peatükk.

Mu härrad, me tervist soovime teil’,
Te suurest soost, ent ei teil parem kui meil!
Eks vaadake siis,
Kui lõbus me eluviis,
Kus aga meil varjuks on haljendav hiis.
Macdonald.

Uued tulijad olid Wilfred von Ivanhoe Botolphi priori hobuse seljas ja Gurth rüütli oma sõjahobuse sadulas. Ivanhoe imestus oli piiramata, kui ta oma isanda nägi olevat verega üle pritsitud, kuna kuus või seitse surnukeha lamasid väikesel metsalagendikul, kus oli olnud võitlus. Mitte vähem polnud ta üllatatud, nähes Richardi ümber nii palju metsavendi, kes olid välimuselt otsustades röövlid ja sellepärast hädaohtlikuks saatkonnaks valitsevale vürstile. Ta ei teadnud, peab ta kuninga kui rändava musta rüütli poole pöörduma või peab ta seda kuidagi teisiti tegema. Richard mõistis tema kahtlust.

„Ära karda, Wilfred,“ ütles ta, „minuga kui Richard Plantagenetiga rääkimast; sina näed teda truude Inglise südamete keskel, kuigi ehk neid palav Inglise veri õigelt teelt mõne sammu kõrvale on kallutanud.“

„Härra Wilfred von Ivanhoe,“ ütles vapper pealik ette astudes, „minu kinnitused ei suuda meie majesteedi sõnadele midagi juurde lisada; ainult niipalju võiksin ma teatud uhkusega öelda, et inimeste seas, kes palju kannatanud, ei leidu tal truumaid alamaid kui need, kes teda praegu ümbritsevad.“

„Selles ma ei kahtle, tubli mees,“ ütles Wilfred, „kui ka sina nende sekka kuulud. Aga mis tähendavad need surma ja hädaohu märgid, need tapetud mehed ja minu vürsti veristatud varustus?“

„Äraandmine, Ivanhoe,“ ütles kuningas, „kuid tänu neile tublidele meestele, äraandjad said oma palga. Aga nüüd tuleb mul meelde, et ka sina oled äraandja,“ ütles Richard naeratades, „läbi ja läbi sõnakuulmata äraandja, sest kas ei olnud meie kindel käsk, et sina seni pühasse Botolphi jääd, kuni sinu haav paraneb.“

„Ta on juba paranenud,“ ütles Ivanhoe, „ihul on veel ainult märk järel, nagu oleks teda juuksenõelaga kratsitud. Kuid miks hirmutate oma truude alamate südameid, suursugune vürst, nõnda üksinda reisides ja andudes ootamata hädaohtudele, nagu poleks teie elu rohkem väärt kui mõne lihtsa rändava rüütli oma, kel pole maa peal muud varandust, kui aga ainult tema mõõk ja oda?“

„Ja Richard Plantagenet,“ vastas kuningas, „ei himusta rohkem kuulsust, kui temale võib tuua ta mõõk ja oda, tema on uhkem üksi saadud võidu, kui õnnestunud lahingu peale, kus ta sadatuhat sõdurit juhatas.“

„Aga teie kuningriik, minu laenuhärra,“ ütles Ivanhoe, „teie kuningriiki ähvardab lagunemine ja kodusõda; teie alamaid ähvardab igasugune õnnetus, kui nad oma valitseja kaotaksid ühes niisuguses hädaohus, kuhu teie iga päev tormate ja kust teie täna ainult vaevalt pääsite.“

„Ohoo! minu kuningriik ja minu alamad,“ vastas Richard kärsitult. „Paremad neist on valmis minu rumalusi protsentidega tagasi maksma. Näiteks, minu kõige truum teener Wilfred von Ivanhoe ei taha minu otsekoheseid käske enam kuulata, peab aga oma kuningale jutlust, miks see tema arvamise järele ei talita. Kummal on rohkem põhjust teisele ette heita? Kuid anna mulle andeks, mu ustav Wilfred. Aeg, mis ma saladuses kulutan, on selleks tarvilik, nagu ma juba pühas Botolphis seletasin, et minu sõbrad ja truud ülimused võiksid oma jõudusid koguda silmapilguks, kus Richardi tulekust avalikult teada antakse, nii et ta võiks jõudude etteotsa astuda ja mõõka paljastamata kõik need värisema panna, kes hauvad äraandmist. Vaevalt on Estoteville ja Bohun küllalt tugevad, et kahekümnenelja tunni jooksul Yorki poole liikuma hakata. Lõuna poolt pean Salisburylt sõnumeid saama, Warwickshirest — Beauchampilt ja põhjast — Multonilt ja Percylt. Meie kantsler peab Londoni oma kätte võtma. Liiga äkiline ilmumine heidaks mu hädaohtudesse, millele minu oda ja mõõk vastu ei saa, kuigi mind toetavad julge Robini nooled, vend Tucki võitluskepp ja targa Wamba sarv.“

Wilfred kummardus allaheitlikult, sest ta teadis väga hästi, kui asjata oli katsuda taltsutada oma isanda metsikut rüütellikku vaimu, mis nii sagedasti ta hädaohtudesse heitis, millest võimalik oleks olnud hoiduda, või õigemini — teda otseteed ajas hädaohte otsima. Noor rüütel ohkas ja vaikis, kuna aga Richard, kes oma nõuandjast võitu saades rõõmustas, kuigi ta tema etteheiteid tundis põhjendatuina, ja oma kõnelust Robin Hoodiga jätkas: „Röövlite kuningas,“ ütles ta, „kas teil oma ametivennale, Inglise kuningale, midagi kehakinnituseks poleks anda? Need surnud kelmid andsid mulle tööd ja tõid söögi-isu.“

„Tõepoolest,“ ütles röövlipealik, „mul on raske teid petta, kõrgus, aga meie tagavarades on ainult…“ Ta peatus pisut kohmetanult.

„Metspuki liha, ma arvan?“ ütles Richard lõbusalt. „Paremat toitu ei või tahtagi, pealegi, kui kuningas ise kodus ei seisa, et oma metsades jahti pidada, siis ei peaks ta liiga valjusti tõrelema, kui mõne teise käsi neid tapab.“

„Kui teie kõrgus veel kord oma juuresolekuga Robin Hoodi kogumispaika tahaks austada,“ ütles pealik, „siis ei pea metspuki liha mitte puuduma; ka oleks sõõm õlut ja karikas head viina teie käsutada.“

Nõnda siis astus röövlipealik juhina ees ja tubli kuningas astus talle järele, olles võib-olla õnnelikum praegusel silmapilgul Robin Hoodi ja tema metsavendi tabades kui teotsedes oma kuninglikus seisuses hiilgavate peeride ja ülimuste keskel. Seltskonna vaheldus ja ootamatud sündmused olid Richard Lõvisüda kirg ja miski ei vastanud paremini tema maitsele kui hädaohtudesse sattumine ja sealt õnnelikult pääsmine. Kuningas Lõvisüdas oli suurel määral elustatud ja kehastatud romantilise rüütli hiilgav ja tarbetu iseloom ja tema isiklik kuulsus, mille ta oma sõjategudega omandanud, oli tema liialdatud kujutlusvõimele palju kallim, kui see, mille osaliseks ta oleks võinud saada, valitsedes riiki targa politilise tegevusega. Sellekohaselt sarnanes tema valitsus taevakummil hiilgavalt mööduva meteooriga, kallates ümbrusele tarbetut ja kohutavat valgust, mille neelab silmapilk üldine pimedus. Tema teod andsid laulikuile ja kandlemängijaile lõpmata ainet, kuid ei toonud oma isamaale mingisuguseid püsivamaid tagajärgi, millel ajalugu armastab peatuda kui näiteil hilisemaile sugupõlvedele. Aga oma praeguses ümbruses paistis Richard oma kõige paremas valguses. Ta oli lõbus, heas tujus ja armastas mehisust, ükskõik kus ta teda leidis.

Päratu suure tamme all korraldati nüüd Inglise kuningale ruttu eine ja teda ümbritsesid mehed, kes seisid väljaspool tema riigi seadust, kuigi nad praegu kujundasid tema hoovi ja ihukaitse. Kui pudel hakkas ringi käima, kaotasid karedad metsavennad peagi kartuse kuninga ees. Vaheldusid laul ja naljatused, räägiti olnud tegudest ja kuna nad oma õnnelikku seadusevastast eluviisi ülistasid, unustasid nad viimaks täiesti, et nad teevad seda loomuliku ja kõrgema seaduslikkuse kaitsja juuresolekul. Lustilik kuningas, kes oma kõrget au rohkem tähele ei pannud kui teda ümbritsev seltskondki, naeris, jõi ja heitis meestega nalja. Aga Robin Hoodi loomulik tundmus ajas teda soovima, et koosviibimine enne lõpeks, kui tema kooskõla midagi võiks rikkuda, seda enam, et ta Ivanhoe otsaesist nägi piiratuna murepilvist. „Meie tunneme end oma vapra kuninga juuresolekust austatuina,“ ütles ta Ivanhoele eraldi, „kuid ma ei tahaks mitte, et ta oma aega raiskaks, mis on kuningriigi seisukorra pärast nii kallis.“

„Seda ütlesite hästi ja targasti, tubli Robin Hood,“ ütles Wilfred samuti eraldi. „Pealegi ei pea unustama, et need, kes majesteediga kõige lõbusamalt naljatavad, ometi lõviga mängivad, kes kõige vähemalgi põhjusel oma küüsi kui ka hambaid tarvitab.“

„Teie puudutasite minu kartuse õrnemat punkti,“ ütles pealik; „minu mehed on oma tegevuse ja loomu tõttu toored ja kuningas sama äge kui heasüdameline, võimatu on teada, kui pea võib leiduda haavamise põhjus või kui soojasti seda vastu võetakse, sellepärast on aeg söömingut lõpetada.“

„See peab siis teie korraldusel sündima, vapper vabamees,“ ütles Ivanhoe, „sest iga tähendus minu poolt on temale ainult hoogu annud pidutsemise pikendamiseks.“

„Pean ma siis juba nii pea oma kuninga andeksandmise ja heatahtluse mängule panema?“ ütles Robin Hood üürikeseks peatudes. „Kuid püha Christopheri nimel, nõnda peab see olema. Mina poleks tema armu väärt, kui ma selle eest kõigega valmis poleks riskeerima… Scathlock, mine sinna tihniku taha ja puhu mulle normanni lugu selle sarvega ja seda silmapilk, muidu mängite oma eluga.“

Scathlock kuulas pealiku sõna ja vähem kui viie minuti pärast jahmatasid pidutsejad tema sarvehäält kuuldes.

„See on Malvoisini sarv,“ ütles Miller jalule karates ja oma vibu kätte haarates. Munk pillas pudeli peost ja kahmas võitluskepi. Wamba poolitas oma nalja ning võttis mõõga ja kilbi. Ka kõik teised relvastusid.

Niisuguse hädaohtliku elukutsega mehed on harjunud söömingut lahinguga vahetama ja Richardit näis see ootamata vaheldus ainult lõbustavat. Ta nõudis oma kiivri ja raskema kõrvale pandud varustuse ja kuna Gurth seda talle ümber pani, andis ta Ivanhoele oma suurema meelepaha ähvardusel käsu, et ta mitte lahingust osa ei pea võtma, mis nähtavasti lähenemas.

„Sina oled minu eest sajad korrad võidelnud, Wilfred, ja mina olen pealt vaadanud. Täna pead sina seda tegema ja oma silmaga nägema, kuidas Richard oma sõbra ja laenumehe eest oskab võidelda.“

Vahepeal saatis Robin Hood mitmes suunas luurajad välja, nagu peaksid nad vaenlase jälile saama, ja kui ta nägi, et pidu täiesti lõpetatud, lähenes ta Richardile, kes juba täiesti relvastatud, ja tema ette põlvili langedes palus ta oma kuningalt armu.

„Mispärast, hea vabamees?“ küsis Richard pisut kärsitult. „Kas pole meie juba sulle kõik üleastumised andeks annud? Arvad sa, et meie sõna on mõni sulg, mida võib meie vahel puhuda edasi ja tagasi? Ja sul pole ju ometi aega olnud uut ülekohut teha.“

„Ometi,“ vastas vabamees, „kui on kuritöö iseoma vürsti petta tema enda kasuks. Sarv, mida kuulsite, pole Malvoisini oma, vaid seda puhuti minu käsul, et söömingut lõpetada, sest muidu võiksid tunnid kaduda, mida oleks kahju raisata.“

Nüüd tõusis ta püsti, pani käed rinnal kokku ja ennemini lugupidavalt kui alandlikult ootas ta oma kuningalt vastust, nagu see, kes teab, et ta küll ülekohut on teinud, kuid seda ainult õige põhjuse aetuna. Vihapuna lööbus Richardil näkku, kuid see oli ainult esimesel tundmusvalingul, millest õiglustunne silmapilk võitu sai.

„Sherwoodi kuningas,“ ta ütles, „ei soovi Inglise kuningale metslinnu-liha ja viina anda? Tubli, julge Robin! Aga kui te mind vanas lõbusas Londonis vaatama tulete, siis tahan mina heldem võõrusisand olla. Siiski, sul on õigus, tubli poiss. Sellepärast sadulasse ja minema, Wilfred oli kogu aja kärsitu. Ütle mulle, julge Robin Hood, kas sul kunagi salkkonnas sõpra pole olnud, kes sellega ei rahuldu, et ta on sinu nõuandja, vaid kes tingimata tahab ka sinu tegusid juhtida?“

„Niisugune on minu leitnant, väike John,“ üles Robin Hood, „kes praegu teatud ülesandega teekonnal Šoti rannale, ja ma pean teie majesteedile tunnustama, et tema omavoliline nõuandmine mind sagedasti pahandab, aga kui hästi järele mõtlen, ei või ma kaua viha kanda inimese peale, kelle agaruse ja mure ainukeseks põhjuseks on oma isanda tulu.“

„Sul on õigus, hea vabamees,“ vastas Richard. „Ja kui mul ühelt poolt oleks Ivanhoe, kes tumedal näoilmel tõsist nõu annab, ning teiselt poolt sina, kes mind mu enda kasu pärast sunnib midagi tegema, siis puuduks mul vabadus nagu kristlikul või paganlikul kuningal kunagi. Kuid et mitte enam selle peale mõelda, mu härrad, siis tulge ja rutakem lõbusal meelel Coningsburghi.“

Robin Hood kinnitas, et ta osa oma meestest kuninga teekonna suunas minema saatnud, neile ülesandeks tehes tee ümbrust läbi uurida, mispärast tema arvates reisimine täiesti hädaohuta peaks olema, kuna aga vastasel korral rüütlid salga vibumehi võiksid omale appi kutsuda, sest tema, Robin Hood, ise liigub oma meestega samas suunas.

Targad ja tähelepanelikud ettevaatus-abinõud, mis pealik tarvitusele võtnud, liigutasid Richardi ja kõrvaldasid viimase meelepaha, mis pealiku ninapidi-vedamine temas tekitanud. Veel kord ta sirutas Robin Hoodile käe, kinnitas temale täielikku andeksandmist ja tulevikus heatahtlust ning oma vääramata otsust, metsaseaduse vägivaldset tarvitamist piirata, sest muidu aetakse nii mõnigi Inglise vabamees mässujalale. Kuid Richardi head kavatsused jäid tema varajase surma tõttu täitmata ja metsaseadus kisti tema järeltulijal kuningas Johannil vastu tahtmist käest. Mis aga Robin Hoodi pärastisse eluloosse, sama ka tema pettusega põhjendatud surma[1] puutub, siis kuulub see sinna lauluvanikusse, mida millalgi poole penni eest müüa pakuti, ent mis


„Nüüd odav, kui kullaga kaalutaks.“

Pealiku arvamine tõestus: kuningas, keda saatsid Ivanhoe, Gurth ja Wamba, jõudis ilma vähemagi rahurikkumiseta Coningsburghi lossi juurde, kui päike oli alles ülal.

Leidub vähe ilusamaid ja meeldivamaid maastikke Inglismaal, kui selle vana Saksi lossi ümbrus. Vaikne ja kena Doni jõgi keerleb siin põldude ja metsade vahel, ja mäel, mis läheneb jõele, seisab vallide ja kraavide kaitstuna vana ehitus, kus enne maavõitmist asusid, nagu näitab juba tema saksikeelne nimi, Inglismaa kuningad. Välimised müürid on nähtavasti normannid juurde ehitanud, kuna sisemine peatorn tõsist vana aja ilmet kannab. Tema seisab sisemise hoovi nurgas mäel ja on täiesti ümmargune, läbimõõt jalga kakskümmendviis. Müür on väga paks ja teda toetavad või kaitsevad kuus päratu suurt sammast. Maast tõustes on need sambad tugevad, sama ka suure tüki kõrgemalt, kuid ülalt otsast on nad õõnsad ja lõpevad mingisuguse tornikesega, mis seisab peatorni sisemusega ühenduses. Eemalt seda suurt hoonet ühes tema kõrvalehitustega vaadelda on maalilikkuse armastajal sama huvitav, kui muinasaja uurijal lossi sisemuses viibida, kus vaimupilk tagasi lendab seitseriikluse päevini. Lossi läheduses on koobas, millest räägitakse kui kuulsa Hengisti hauast; naabruses olevas kirikuaias leiduvad mitmesugused väga vanad ja huvitavad mälestusmärgid.

Kui Lõvisüda oma saatkonnaga sellele lihtsale, kuid suurepärasele ehitusele lähenes, siis ei piiranud teda veel välimised kindlustused. Saksi ehitusmeister oli oma ülesande täitnud, kui ta sisemise ehituse kaitse-seisukorda oli seadnud ning sellele kaitsevallina juurde lisanud ainult lihtsa teivas-aia.

Määratu suur must lipp, mis torni otsas lehvis, teatas, et lossi viimse omaniku matus oli pühitsemise ajajärgus. Lipul polnud mingit embleemi lahkunu soo ja seisuse kohta, sest vapid olid uudisena tarvitusel ainult normanni rüütlitel, kuna nad aga saksilastele olid täiesti tundmata. Kuid värava kohal oli teine lipp ja sellele oli värvitud valge hobuse lihtne kuju, mis pidi märkima lahkunu suguvõsa, sest nimetatud kuju oli Hengisti ja tema Saksi sõdurite üldiselt tuntud sümbol.

Lossi ümber kihas kõik elust ja tegevusest, sest niisugune suripidu oli tol ajal üldiseks ja rikkalikuks võõrustamissilmapilguks, millest osa võtma kutsuti mitte ainult need, kel lahkunuga olnud kuidagi kokkupuutumist, vaid kõik, kes juhuslikult siia sattusid või mööda läksid. Surnud Athelstane rikkuse ja au tõttu teostati seda vana kommet kõige laiemal määral.

Sellepärast liikusid suured rahvahulgad üles lossi poole mäele ja sealt tagasi alla, ja kui kuningas ja tema kaaslased avatud ja vahita väravast sisse astusid, avanes nende silme ees pilt, mis valitseva kurva sündmusega hästi ei tahtnud kokku kõlada. Ühes kohas olid kokad suure härja ja rasvase lamba küpsetamisega ametis, teises paigas avati õllevaate, et iga soovija janu kustutada. Kõige mitmekesisemad inimsalgad seisid siin ja seal, et õgida antud toitu ja kallata nende tarvitada olevat jooki. Alasti Saksi ori kustutas oma pooleaastast nälga ja janu sel ahnuse ja priiskamise päeval; jõukas kodanik või käsitööline sõi ja jõi suud matsutades ja arvustas linnaseid või õllekeetjat. Oli ka paar vaest normanni aadlivõsu näha, kes eraldusid hulgast oma puhtaks aetud lõua ja lühikese mantliga, sama ka oma kokkuhoidumise ja kogu selle pühaliku pidustuse pilkava vaatlemisega, kuigi nad end sinnamaale alandasid, et lahkelt pakutud kehakinnituse hea lasksid maitsta.

Muidugi leidus ka kerjuseid tosinakaupa, ühes rändavate sõduritega, kes Palestiinast teel (vähemalt ütlesid nad ise seda); rändavad pudu-kaupmehed ladusid oma kaupa välja, rändavad mehaanikud otsisid tööd ja palverändajad, metspreestrid, Saksi minstrelid ja Wallise bardid pomisesid palvetada ja meelitasid oma kanneldest, viiulitest ning gitarridest ebameeldivaid hääli. Üks ülistas Athelstanet leinavas kiidukõnes, teine loendas sellekohases lugulaulus kadunu esivanemate imelikud ja karedakõlalised nimed. Ei puudunud ka narrid ja veiderdajad, sest nende tegevust ei peetud praegusel silmapilgul sugugi sündmatuks või kohatuks, olid ju saksilaste vaated selles asjas sama loomulikud kui lihtsadki. Januneb kurbus, siis olgu tal juua, tunneb ta nälga, siis olgu süüa; rõhus ta meelt ja pitsitas südant, siis olid käepärast rõõmuvahendid, vähemalt abinõud meelelahutuseks. Osavõtjad ei põlanud kunagi niisuguseid lohutusvahendeid, kuigi ajuti, koosviibimise põhjuse meeldetulekul, mehed hulgati ohkasid, kuna aga naised, keda palju siin leidus, oma häält tõstsid ja valjult „häda!“ karjusid.

Niisugune pilt esines Richardile ja tema kaaslastele, sisse astudes Coningsburghi lossi. Piduülem ei pannud enam lihtsurelikkude edasi-tagasi voolavaid salku tähele, ehk olgu siis, et korrapidamise otstarbel, niipea kui talle silma torkasid kuningas ja Ivanhoe, kelle näojooni ta arvas tundvat. Pealegi oli kahe rüütli ilmumine Saksi pidustusele haruldane nähtus ja seda võis ainult lahkunu enda ja tema perekonna austamiseks pidada. Nõnda siis tegi see tähtis isik oma mustas ülikonnas ja valge ametikepiga käes Richardile ja Ivanhoele läbi rahvamurru torni poole teed. Gurth ja Wamba leidsid omale varssi lossiõues tuttavad ja otsustasid mitte enam edasi minna, enne kui seda just nõutakse.


  1. Ta läks mingisugust haiguse pärast Kirklees’i naiskloostrisse ja palus endale aadrit lasta. Kloostriülem tegi seda, kuid ei pannud veresoont enam kinni, ja Robin Hood jooksis verest kuivaks.