Ivanhoe/XLIII
←XLII
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XLIV→
|
Neljakümnekolmas peatükk.
Kui oleks Mowbray patt nii raske rinnas, |
Meie jutustuse tegevusala pöördub nüüd jällegi Templestowe lossi ette, kus mängitakse Rebekka elu ja surma küsimuse verist mängu. Siin oli müra ja elu, sest ümberkaudsed elanikud olid siia kui kirikulaadale või mingisugusele maapidule kokku voolanud. Aga tungiv soov vere ja surma nägemiseks pole omane mitte ainult sellele pimedale ajajärgule, kuigi selleaegsed kahevõitlused ja üldised turniirid inimesi harjutasid verist mängu vaatlema, kus üks võitleja langes teise käe läbi. Isegi meie päevil, mil kõlblust paremini mõistetakse, tõmbab mõni hukkamõistetu surmamine, rusikavõitlus, kaklemine või käredate reformaatorite koosolek ikka palju pealtvaatajaid kokku, kuigi see neile enestele hädaohtlikuks võib muutuda ja kuigi neil asja vastu pole muud huvi, kui aga uudishimu näha, millega see küll lõpeb ja kas päevakangelased on tulikivid või sõnnikuhunnikud, nagu mahlakas keeles öeldakse.
Sellepärast rippusid siis väga paljude silmad Templestowe pretseptooriumi väravail, et tunnistajaiks olla õudsel rongikäigul, kuna veel suurem rahvahulk lossile kuuluva turniiriplatsi ümber oli kogunenud. See piiratud paik asus lossi lähedal ja tema pind oli rüütellikkude ja sõjaliste harjutuste võimaldamiseks suure hoolega tasandatud. Väli oli väikese ja kena kõrgustiku tipul, teda piiras tugev teivas-aed ja rõdud ning pingid inimestele asukohaks, sest tempelrüütlid kutsusid heal meelel inimesi oma mängusid ja osavust pealt vaatama.
Praegusel korral oli välja idapoolsesse otsa suurmeistrile troon ehitatud ja selle ümbrusse pretseptoritele ja ordurüütlitele eraldatud istmed pandud. Nende kohal lehvis pühitsetud lipp, mida nimetati Le Beau-seant, missugust sõna tempelrüütlid tarvitasid ka võitlushüüdena.
Välja teises otsas seisis risuvirn ringina kõvasti maa sisse löödud vaia ümber, mille külge kinnitatud ahel ohvri sidumiseks ja mille juurde pääsis risuvirna jäetud kitsa mulgu kaudu. Selle surmava sisseseade juures seisis neli musta orja, kelle näovärv ja näojooned olid tol ajal Inglismaal nii vähe tuntud ja inimestele paistsid põrgupoistena, kes maa peale tulnud oma saadanlikke asju ajama. Nemad liigutasid end ainult selleks, et oma juhataja käsku mööda tulimaterjali korraldada. Rahvahulga poole ei tõstnud nad silmi. Nad ei pannud inimesi ega ka midagi muud peale oma hirmsa kohuse tähele. Ja kuna nad üksteisega rääkides oma paksud huuled avasid ja oma valgeid hambaid näitasid, nagu irvitaksid nad mõeldes oodatavast kurbmängust, siis pidi rahvas tahes või tahtmata uskuma, et nemad ongi need, kellega nõid ühenduses seisnud, kuna nad nüüd, kus nende aeg ümber, valmis on koledat karistust teostama. Sosistati üksteisele saadana tegudest sel õnnetul ajal ja pandi paratamata liiga palju tema arvele.
„Kas te pole kuulnud, isa Dennet,“ küsis üks talupoeg teiselt vanemalt, „et kurat viinud suure Saksi thani, Athelstane von Coningsburghi, otseteed kehalikult ära?“
„Jah, aga ta pidi tema püha Dunstani ja Jumala enda tahtmisel jällegi tagasi tooma.“
„Kuidas nii?“ küsis elav noormees, kes kullaga tikitud rohelist vammust kandis ja kelle kannul käival poisil seljas oli kannel, mis rääkis tema isanda elukutsest. Laulik polnud nähtavasti mitte alamast seisusest, sest peale oma tikitud kuue oli tal kaelas veel hõbekett võtmega, millega ta oma kannelt häälestas. Paremal käel kantavale hõbeplaadile oli hariliku vapi asemel, mis näitab paruni kuuluvust teatud perekonda, graveeritud sõna Sherwood. „Kuidas te seda arvate?“ küsis lõbus minstrel, segades talupoegade jutu vahele. „Mina tulin omale lauluainet otsima ja, neitsi Maria nimel, ma leian kaks korraga.“
„On kindlasti teada,“ ütles vanem talupoeg, „et peale seda, kui Athelstane neli nädalat surnud olnud…“
„See on võimatu,“ ütles minstrel, „mina nägin teda veel Ashby-de-la Zouchi turniiril elusana.“
„Ometi oli ta igatahes surnud või sellena ära viidud,“ ütles noorem talupoeg, „sest mina kuulsin püha Edmundi munki temale surnulaule laulmas ja pealegi oli veel Coningsburghi lossis lein ja rikkalik surisööming, nagu kord ja kohus, ning mina isegi mõtlesin sinna minna, aga Mabel Parkins, kes…“
„Jah, Athelstane oli tõesti surnud,“ ütles vanamees pead kõngutades, „ja kahju oli sellest vanast Saksi verest…“
„Aga teie jutustus, mu härrad, teie jutustus,“ ütles laulik pisut kärsitult.
„Jajah, jutustage, kuidas lugu oli,“ ütles keegi tüse munk nende kõrval, tugenedes kepile, mis oli välimuselt palverändaja ja võitluskepi vahelmine ja võis tarbekorral üht kui teist ülesannet täita. „Jutustage ruttu, meil pole palju aega,“ jätkas tüse kirikuteender.
„Nagu soovite, teie kõrgeausus,“ ütles Dennet. „Keegi joobnud preester läks püha Edmundi köstrile külla…“
„Seda ei soovi minu kõrgeausus mitte,“ vastas vaimulik, „et mõni preester oleks joobnud, või vähemalt seda mitte, et ilmalik mees räägiks joobnud preestrist. Ole viisakas, mu sõber, ja kujutelle, et vaimulik oli ainult mõttes, mis teeb pea uimaseks ja jalad nõdraks, nagu oleks kõht täis magusat viina — olen ise seda tunnud.“
„Hea küll siis,“ vastas isa Dennet, „keegi vaga vend tuli püha Edmundi köstrile külla — mingisugune metspreester, kes tapab pooled jahiloomad metsas ja kes armastab enam karika kõlinat kui kirikukella helinat ning annab kümme palveraamatut ühe pekitüki eest, lõpuks ometi tubli ja lõbus poiss, kes oskab võitluskeppi keerutada, vibu vinna tõmmata ja tantsu lüüa, nagu iga teinegi Yorkshires.“
„Sinu viimased sõnad, Dennet,“ ütles laulik, „päästsid sul paar küljekonti.“
„Tasa, mees, mina ei karda teda,“ ütles Dennet, „nüüd olen küll pisut vana ja kange, aga kui ma kord Doncasteri juures võitlesin…“
„Kuid sinu jutustus, jutustus, mu sõber,“ ütles laulik jällegi.
„Muud polegi jutustada, kui et Athelstane von Coningsburgh maeti pühasse Edmundisse.”
„See on vale, ja pealegi avalik vale,“ ütles munk, „sest mina ise nägin, kui ta oma Coningsburghi lossi kanti.“
„Noh, siis jutustage ise, mu isandad,“ ütles Dennet vasturääkimise tõttu pahandatult ja ainult suure vaevaga hakkas ta oma kaaslase ja lauliku pealekäimisel jutustama. „Need kaks kainet munka,“ ütles ta viimaks, „kui see auväärt mees neid niisugustena tahab näha, jõid head õlut ja magusat viina edasi ning nõnda peaaegu terve suvise päeva, kui nad äkki sügavat ohkamist ja ahelate kõlinat kuulsid, kuna lahkunu Athelstane kuju tuppa sisse astus, öeldes: teie hooletud karjased…“
„See on vale,“ ütles munk ruttu, „ta ei lausunud sõnagi.“
„Ohoo, vend Tuck!“ ütles laulik ja kiskus munga talupojast eemale; „nagu ma märkan, oleme meie uue jänese jäljil.“
„Mina kinnitan sulle, Allan-a-Dale,“ ütles pagulane, „mina nägin Athelstane von Coningsburghi oma lihasilmadega, nagu ma iga teistki elusat inimest näinud. Tal olid surnuriided seljas ja teda ümbritses haualõhn. Ankur sekti ei uha seda minu mälestusest.“
„Tasa,“ vastas laulik, „sa ainult naljatad minuga.“
„Usu ometi,“ ütles munk, „ma andsin talle oma võitluskepiga hoobi, mis oleks pidanud härja maha rabama, aga tema kehast käis ta läbi, nagu oleks see mõni suitsusammas!“
„Püha Huberti nimel,“ ütles minstrel, „see on imeline lugu ja selle peaks sõnastama viisil: ,Mure munga manu tuli‘.“
„Naera kui tahad,“ ütles vend Tuck, „aga ennimini võtku mind iga esimene saadan, kui et ma kunagi seda laulu laulan. Ei, ei, kohe sealsamas ma otsustasin mõnest heast asjast oma juuresolekuga osa võtta, olgu see nõia põletamine, Jumala kohus kahevõitlusel või mõni muu Issanda meelepärane toimetus ning nõnda ma olengi siin.“
Kui nad niiviisi kõnelesid, katkestas Templestowe püha Michaeli kiriku kell oma helinaga nende väited; kirik oli auväärt ehitus ja seisis pretseptooriumist pisut eemal väikeses külakeses. Üksikult tungisid õudsed kellalöögid kuuljaile kõrvu, jättes iga kord nii pika vahe, et eelmine kõla jõudis parajasti kaugusse kaduda, enne kui uus pärale saabus. See helin oli läheneva talituse ettekuulutajaks ja täitis rahvahulga südame õudusega; kõigi silmad pöördusid pretseptooriumi poole, kust pidid ilmuma suurmeister, võitlejad ja süüalune.
Viimaks ometi langes tõstesild, väravad avanesid ja rüütel, kes suurt ordu lippu kandis, sõitis lossist välja, ees kuus pasunapuhujat, järel ordurüütlid paarikaupa, viimasena suurmeister toreda hobu seljas, kelle riistad kõige lihtsamad. Tema järel tuli Brian de Bois-Guilbert, kes pealaest jalatallani hiilgavas varustuses, kuid ilma odata, mõõgata ja kilbita, mida kandsid kaks kannupoissi. Tema nägu, mida pooleldi varjas peakattelt alla lehviv sulg, kandis kirgede segu ilmet, milles uhkus näis heitlevat kahtlusega. Ta oli tondiliselt kahvatu, nagu poleks ta mitmel ööl silma kinni saanud, ometi juhtis ta oma tantsivat sõjahobust hariliku kerguse ja osavusega, nagu see tempelordu paremale piigile kohane. Tema üldine mõju oli suur ja käskiv, aga kui teda tähelepanelikumalt vaadelda, siis torkas tema tumedais näojoontes midagi silma, millest pilk tahtmata kõrvale libises.
Võitleja mõlemal küljel sõitsid Konrad von Mont-Fitchet ja Albert de Malvoisin, kes teotsesid tema risti-isadena. Nemad kandsid ordu valgeid rahuriideid. Nende kannul ratsutasid teised ordu kaaslased hulga kannupoiste ja paažidega mustas riides, kellest ükskord pidid saama tempelordu rüütlid. Neile järgnes valvurile salk jalgsi, samuti mustas riides, mille keskel paistis süüaluse kahvatu kuju, lähenedes pikkamisi, kuid kartuseta oma saatuse lõpupaigale. Temalt olid võetud kõik ta ehted, sest nende seas võis ehk peituda mõni saadana amulett, mis see oma ohvritele selleks annab, et neid takistada pihtimast isegi piinamistel. Jämedast valgest riidest lihtsalt valmistatud riie oli ilmunud tema idamaaliste kehakatete asemele, kuid tema pilgus oli nii palju resigneeritud julgust, et isegi selles riides ja ilma ühegi ehteta peale oma mustade lokkide äratas ta ka kõige valjemas vagatsejas kahetsust, miks küll nii kena olevus on tehtud kurjuse anumaks ja kuradi orjaks.
Ohvri järel käis salk pretseptooriumi alamaid elanikke, kõigil käed kokku pandud ja silmad maha löödud, nagu püha kord nõudis.
See aeglane rongikäik liikus mööda kingu külge ülespoole, tipule, kus oli turniiriplats, ja sinna sisse minnes tegi ta seal terve ringi paremalt poolt pahemale ning jäi siis seisma. Sündis väike segadus sel silmapilgul, kui suurmeister ja tema kaaslased, peale võitleja ja tema risti-isade, oma hobuste seljast maha tulid ja need kannupoiste kätte andsid, kes nad võitlusväljalt ära viisid.
Õnnetu Rebekka viidi tuleriida juurde mustale toolile. Esimesel momendil, mil ta heitis pilgu sellele õudsele surmapaigale, mis oli meeltele sama kole kui kehale piinav, valdas teda hirmuvärin ja silmi sulgedes näis ta palvetavat, sest ta huuled liikusid, kuigi ei tulnud kuuldavale sõnu. Üürikese aja pärast avas ta aga silmad uuesti ja vaatas kindlal pilgul tuleriita, nagu tahaks ta sellega harjuda, misjärel ta oma pea pikkamisi ja loomulikult kõrvale pööras.
Vahepeal oli suurmeister oma paigale asunud, ja kui rüütelkond tema ümber istet võtnud, igaüks oma seisuse kohaselt, andis mürisev pasunate hääl teada, et kohus on kokku kogunenud. Siis astus Malvoisin kui võitleja risti-isa ette ja pani Rebekka kinda võitluspandina suurmeistri jalge ette.
„Vahva isand ja kõrgeauline isa,“ ütles ta, „siin seisab hea rüütel Brian de Bois-Guilbert, tempelordu pretseptor, kes kinnast vastu võttes, mille ma praegu teie jalge ette panin, enese kohustas täna võitlema tõendamiseks, et see juuditüdruk, nimega Rebekka, on Siioni püha tempelordu kohtuotsuse õigusega ära teeninud, mille põhjal ta nõiana peab surema, — siin ta seisab, ma ütlen, ja on valmis rüütellikult ja ausalt võitlema, kui see on teie pühitsetud tahtmine.“
„On ta vandunud, et tema võitlus on õige ja aus?“ küsis suurmeister. „Too lunastaja kannataja-ihu ja Te igitur[1] siia.“
„Härra ja kõrgeaulisem isa,“ vastas Malvoisin valmilt, „meie vend vandus juba oma asja õigluse hea rüütli Konrad de Mont-Fitchet kätte ja muud vannet ei peaks võima temalt nõuda, sest tema vastane on uskmatu ja ei või vastuvannet teostada.“
Alberti suureks rõõmuks oli see seletus rahuldav, sest kaval rüütel oli aimanud raskust või õigemini võimatust, Brian de Bois-Guilbertisse sedavõrt mõjuda, et ta selle rahvakogu ees vannuks, ja oli sellepärast leidnud ettekäände, mis ta sellest talitusest vabastas.
Kui suurmeister Albert Malvoisini vabanduse oli vastu võtnud, andis ta heeroldile käsu oma kohust täita. Jällegi mürises pasunahääl ja ette astudes hüüdis heerold valjusti: „Kuulge, kuulge! Siin seisab hea rüütel, härra Brian de Bois-Guilbert ja on valmis võitlema mõne vabaverelise rüütliga, kes tahaks juuditüdruku Rebekka nõutud ja temale lubatud proovivõitluses välja astuda, sest tema ise isiklikult ei või ju ilmuda; selleks võitluseks lubab kõrgeauline ja vapper suurmeister vaba koha ja ühesugused tingimused päikese kui ka tuule suhtes ning samuti kõiges muus, mis puutub ausasse võitlusse.“ Pasun kõlas jällegi ning sellele järgnes mõneminutiline surmlik vaikus.
„Süüalusele ei ilmu ühtegi võitlejat,“ ütles suurmeister. „Mine, heerold, ja küsi temalt, kas ta kedagi ootab, kes tema eest peaks võitlema.“ Heerold läks tooli juurde, kus Rebekka istus, kuna Bois-Guilbert oma hobuse Malvoisini ja Mont-Fitchet keelust hoolimata sinnasamasse juhtis ja heeroldiga ühel ajal pärale jõudis.
„On see korrapärane ja võitlusseaduste kohane?“ küsis Malvoisin, vaadates suurmeistri poole.
„Albert Malvoisin, on küll,“ vastas Beaumanoir. „Kuna me siin Jumala otsuse poole pöördume, siis ei või meie takistada vastaseid mõtteid vahetamast, sest nõnda võib tõde kõige kergemini ilmsiks tulla.“
Vahepeal ütles heerold Rebekkale järgmised sõnad: „Tüdruk, auväärt ja kõrgeauline suurmeister küsib sinult, on sul mõni võitleja teada, kes sinu eest täna peaks välja astuma, või oled sa nõus end õigesti hukkamõistetuks tunnistama?“
„Ütle suurmeistrile,“ vastas Rebekka, „et mina oma süütust kinnitan ja ennast mitte süüdlaseks ei tunnista, muidu peaksin ise oma veres süüdi olema. Ütle temale, et mina nõuan niipalju viivitust, kui määrused vähegi lubavad, sest ma tahan näha, kas Jumal mulle mitte mõnd päästjat ei saada; möödub ka see viimane aeg asjata, siis sündigu tema püha tahtmine!“ Heerold läks seda vastust suurmeistrile viima.
„Jumal hoidku,“ ütles Lucas Beaumanoir, „et juut või pagan meile ülekohut ette ei heidaks! Meie ootame, kuni vari õhtust hommikusse liigub, ehk ilmub keegi, kes nõus oleks selle õnnetu naise eest võitlema. Kui päev juba sinnamaale on jõudnud, siis olgu ta suremiseks valmis.“
Heerold teatas suurmeistri sõnad Rebekkale, kes allaheitlikult oma pea langetas, käed kokku pani ning silmad taeva poole tõstis, nagu ootaks ta sealt seda abi, mida ta inimestelt enam ei söandanud loota. Sel hirmsal silmapilgul puutus Bois-Guilberti hääl tema kõrvu — see oli ainult sosin, kuid ta pani Rebekka nähtavasti rohkem võpatama kui heeroldi sõnad.
„Rebekka,“ ütles tempelrüütel, „kuuled sa mind?“
„Minul pole sinuga midagi tegemist, sa julm, halastamata mees,“ ütles õnnetu tüdruk.
„Mõistad sa minu sõnu?“ ütles tempelrüütel, „sest minu oma kõrvus kõlab mu hääl õudselt. Vaevalt ma märkan, kus me seisame või milleks meid siia toodud. See aiaga piiratud koht — see tool — see haohunnik — ma ju mõistan nende otstarvet, kuid ometi tunduvad nad mulle ebareaalsetena, nagu mõni kohutav pilt või viirastus, mis mu meeled õudsete kujudega täidab, aga ometi minu mõistust ei valda.“
„Minu meel ja mõistus taipavad paika ja aega,“ vastas Rebekka, „ja nad ütlevad mulle, et see risu on määratud minu maist keha neelama, luues piinava, kuid lühikese teekonna siit kuhugi paremasse ilma.“
„Unistused, Rebekka, unistused,“ vastas tempelrüütel; „tühised unistused, mida teie omadki targad sadutseerid kõrvale heitnud. Kuule mind, Rebekka,“ jätkas ta elavalt, „sul on paremad võimalused eluks ja vabaduseks, kui need kelmide ja taaditudikeste unistused. Istu ühes minuga mu täku Zamori selga, see loom pole oma ratsutajat veel kunagi hädasse jätnud. Mina võitsin ta kahevõitluses Trebizondi sultaniga. Istu minu selja taha sadulasse ja tunni aja pärast oleme siit võitlusväljalt kaugel eemal, kus avaneb sinule uus ilm täis lõbusid ja minule uus tee kuulsusele. Las nad siis mõistavad oma kohut, mida ma põlgan, ja las kraabivad Bois-Guilberti nime oma mungaliste orjade raamatust! Iga laigu, mis nad minu vapile heidavad, pesen ma nende oma verega puhtaks.“
„Kiusaja,“ ütles Rebekka, „mine ära! Selles oma äärmises hädas ei pea sa mind karvaväärtki mu kohustest kõrvale kallutama. Mind piiravad vaenlased ja sind pean ma nende seas kõige halvemaks ning hädaohtlikumaks. Tagane minust Jumala nimel!“
Albert Malvoisin, keda nende rääkimine ärevaks ja kärsituks tegi, astus ettepoole, et nende kõnelemist katkestada.
„Kas tüdruk tunnustas enda süüdlaseks,“ küsis ta Bois-Guilbertilt, „või on ta oma eitamises kindel?“
„Ta on tõepoolest kindel,“ ütles Bois-Guilbert.
„Siis pead sa, suursugune vend, jällegi oma kohale asuma,“ ütles Malvoisin, „ning lõppu ootama. Varjud vahelduvad päikesekellal. Tule, tubli Bois-Guilbert, tule, sa meie püha ordu lootus ja tema varssine pea.“
Nõnda rääkides pani ta käe rüütli ratsutimele, nagu tahaks ta teda tema paigale tagasi viia.
„Äraandlik lurjus, mis sa arvad, et sa oma käe minu hobuse ratsutimele paned?“ ütles härra Brian vihaselt. Ja sõbra käest end lahti raputades sõitis ta võitlusvälja ülemisse otsa tagasi.
„Veel on temas julgust,“ ütles Malvoisin Mont-Fitchet’le eraldi, „kui aga seda õieti juhtida, aga muidu põletab ta kreeka tulena kõiki, kes temale lähenevad.“
Kohtunikud olid juba kaks tundi asjata ootamisega kulutanud — vastast Bois-Guilbertile ei ilmunud.
„Mõistagi,“ ütles vend Tuck, „miks keegi ei tule: ta on ju juut. Aga ometi, minu ordu nimel, on südameta, et nii noor ja ilus olevus hukub, ilma et keegi ainustki hoopi tema kaitseks annaks! Oleks ta kas või kümme korda nõid, aga kui tal tilkagi kristlikku verd leiduks, küllap minu võitluskepp siis juba tantsiks metsiku tempelrüütli teraskiivril.“
Valitses üldine arvamine, et keegi nõiduses süüdistatud juuditüdrukut kaitsma ei ilmu, ja Malvoisini kihutusel hakkasid rüütlid üksteisele sosistama, et Rebekka pandi peaks maksvusetuks tunnustama. Sel silmapilgul ilmus rüütel lagendikule, kes oma hobust kiiremale käigule kihutas ja võitlusvälja poole tõttas. Sajad hääled hüüdsid: „Võitleja! Võitleja!“ Eelarvamistest ja ebausust hoolimata rõõmutses hulk ometi, kui rüütel võitlusväljale sõitis. Järgmisel silmapilgul hävisid aga lootused, mis tema õigel ajal ilmumine äratanud. Hobune, mis mitu penikoormat kõige suurema kiirusega ära sõitnud, näis väsimuse pärast jalul tuikuvat, ja ratsanik, kuigi ta julgesti võitlusväljale ilmus, näis haiguse, väsimuse või mõlema tagajärjel vaevalt suutvat sadulas istuda.
Heeroldi nõudel, kes tema seisuse, nime ja otstarbe järele küsis, vastas võõras rüütel valmilt ja julgelt: „Mina olen hea ja suursugune rüütel, tulin selleks siia, et oda tõsta ja mõõka paljastada selle tüdruku Rebekka, Yorki Isaaki tütre eest, püüdes tõendada, et tema kohta tehtud kohtuotsus on vale ja õiguseta ning et minu vastane härra Brian de Bois-Guilbert on äraandja, mõrtsukas ja valetaja — seda tahan ma tõendada siin võitlusväljal oma kehaga tema vastu, nii tõesti kui ma loodan Jumala, neitsi Maria ja meie isanda püha George abi peale.“
„Võõras peab kõige pealt tõendama, et ta on hea rüütel ja auväärt suguvõsast,“ ütles Malvoisin. Tempelordu ei saada oma võitlejaid nimetute meeste vastu.“
„Minu nime,“ ütles rüütel oma kiivrit kergitades, „tuntakse paremini ja minu põlvnemine on puhtam kui sinu oma, Malvoisin. Mina olen Wilfred von Ivanhoe.“
„Mina ei taha sinuga praegusel silmapilgul võidelda,“ ütles tempelrüütel muudetud ja õõnsal häälel. „Paranda oma haavad, muretse endale parem hobune, siis ehk pean ma sind selle vääriliseks, et su poisikeselikku kelkimist karistada.“
„Ha, sa uhke tempelrüütel,“ ütles Ivanhoe, „oled sa juba unustanud, et sa selle oda ees kaks korda oled langenud? Tuleta meelde Acre turniiriplatsil, niisama ka võitlust Ashbys, tuleta meelde oma uhket kiitlemist Rotherwoodi saalis, kus sa oma kuldketi minu relikvia vastu pantisid, et sa Wilfred von Ivanhoega oma au jalaleseadmiseks tahad võidelda! Selle relikviakasti ja temas peituva püha relikvia nimel kuulutan ma sind, tempelrüütel, igas Euroopa õukonnas, igas sinu ordu pretseptooriumis argpüksiks, kui sa minuga viibimata võitlusse ei astu.“
Bois-Guilbert pööras oma näo kaheldes Rebekka poole ja hüüdis siis metsikul pilgul Ivanhoele: „Saksi koer, võta oma oda ja valmistu surma vastu, mida sa ise omale kaela oled tõmmanud.“
„Kas suurmeister lubab mul võidelda?“ küsis Ivanhoe.
„Ma ei või sulle seda keelata, mida sa nõuad,“ ütles suurmeister, „oletades, et tüdruk su oma võitlejaks vastu võtab. Kuid ma sooviksin, et sa paremas seisukorras võitlusse astuksid. Meie ordu vaenlane oled sa alati olnud, ometi oleksin ma tahtnud sind auväärilikumalt kohata.“
„Nõnda, nagu ma olen ja mitte teisiti,“ ütles Ivanhoe; „see on Jumala otsus, tema peale ma tahan loota. Rebekka,“ ütles ta, lähenedes saatuslikule toolile, „võtad sa mu oma võitlejaks vastu?“
„Võtan, võtan,“ ütles tüdruk erutusega, mida temas isegi surmahirm ei suutnud tekitada. „Mina võtan sinu kui võitleja vastu, kelle taevas mulle saatnud. Aga ei, ei, sinu haavad pole veel paranenud. Ära mine selle uhke mehega võitlusse, milleks nõnda hukkuda?“
Kuid Ivanhoe oli juba paigal tagasi, laskis oma näovarju alla ja võttis oda. Bois-Guilbert tegi sedasama ja tema kannupoiss pani tähele, et tema nägu, mis kogu hommiku kõigist meeleliigutusist hoolimata oli seisnud tuhakarva, äkki muutus väga punaseks.
Kuna heerold mõlemad võitlejad oma paigal valmina nägi seisvat, tõstis ta hääle ja hüüdis kolm korda: „Faites vos devoirs, preux chevaliers[2]!“ Peale kolmandat hüüet tõmbus ta võitlusvälja teise serva ja teatas surmaga ähvardades, et keegi algavat võitlust ei tohi sõna, hüüde ega teoga segada. Suurmeister, kes oma käes võitluspanti, Rebekka kinnast, hoidis, viskas selle võitlusväljale ja lausus saatuslikud sõnad: Laissez aller.
Pasunad puhusid ja rüütlid tormasid täie iiliga teineteisele vastu. Nagu varemalt oli oodata, langes Ivanhoe ühes oma väsinud hobusega tempelrüütli tugeva täku ja hästisihitud oda ees maha. Niisugust lõppu olid kõik ette näinud; aga kuigi Ivanhoe oda, teisega võrreldes, Bois-Guilberti kilpi ainult puutus, siiski lõi ta sadulas vankuma, kaotas jalarauad ja langes nagu ta vastanegi võitlusväljale maha.
Ivanhoe vabastas enda peagi langenud hobuse alt, tõusis püsti ja tõttas oma mõõka paljastama, kuid tema vastane ei liigutanud ennast. Wilfred pani oma jala ta rinnale ja mõõgaotsa kõrile, nõudis temalt allaandmist või ta pidi siinsamas surema. Bois-Guilbert ei vastanud.
„Ära tapa teda pihtimata ja pattude andeks andmata, härra rüütel,“ hüüdis suurmeister, „ära tapa hinge ühes kehaga! Meie tunnustame ta võidetuks.“
Ta astus alla võitlusväljale ja käskis võidetud rüütlil kiivri peast ära võtta. Tema silmad olid kinni, tume puna kattis alles ta nägu. Kui nad imestanult temale otsa vahtisid, avanesid tal silmad, kuid nad olid liikumata ja klaasised. Puna kadus palgelt ja andis ruumi surmakahvatusele. Oma vaenlase oda puutumatuna oli ta iseoma taltsutamata kire ohvriks langenud.
„See on tõepoolest Jumala kohus,“ ütles suurmeister silmi tõstes. „Fiat voluntas tua[3]!“