Ivanhoe/XXIV

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
XXV

Kahekümneneljas peatükk.

Ta kosin, nagu kosib mõrsja lõvigi.
Douglas.

Kuna kirjeldatud sündmused teistes lossiosades maad võtsid, ootas Rebekka oma saatust kaugel eraldatud tornis. Siia toodi ta kahe valeriides röövli poolt ja kui ta väikesesse kambri heideti, leidis ta sealt eest vanaeide, kes endamisi ümises mingisugust saksi laulu, nagu taktilöömiseks oma põrandal tantsivale ja keerlevale värtnale. Rebekka sisseastumisel tõstis vanaeit pea ja vahtis ilusat juudineidu vaenulise pilguga, nagu see omane noorust ja ilu nähes vanadele ja inetutele, kes elavad halbades oludes.

„Sina pead siit ära minema, vana toakilk,“ ütles üks meestest, „meie suursugune isand käsib sind seda kambrit ilusale külalisele jätta.“

„Ja muidugi,“ urises vanaeit, „nõnda tasutakse truud teenistust. Oli aeg, kus ainus sõna minu suust igaühe teist oleks võinud sadulast ja teenistusest heita, aga nüüd pean iga sinusuguse sulase käsku kuulama.“

„Hea daam Urfried,“ ütles teine mees, „ära targuta selle üle, vaid tõuse ja mine. Isanda sõna peab erga kõrvaga kuulma. Sinul oli kord oma aeg, aga sinu päike on juba ammugi loojas. Sina oled praegu nagu vana sõjahobu, keda aetakse kuiva nõmme; omal ajal oskasid ka sinu jalad sammu pidada, kuid nüüd sammu siit välja.“

„Söögu teid susi,“ ütles eit, „ja koeraonn saagu teile hauaplatsiks! Kurivaim Zernebock kiskugu minu luud-liikmed paigast, aga enne ma siit ei lahku, kui mu kanep kedratud!“

„Siis anna ise selles meie isandale vastust, vana tulimadu,“ ütles mees ja läks, jättes Rebekkat vanaeide juurde, kelle seltsi ta nii vastupuiklevalt oli sunnitud minema.

„Mis pagan see nüüd jälle lahti on?“ ütles vanaeit endamisi urisedes, aeg-ajalt piiluvat ja vaenulist pilku Rebekkale heites. „Kuid seda on kerge aimata… säravad silmad, mustad lokid ja nahk nagu paber, enne kui preester teda oma musta salviga määrib. Noh, kergesti võib aimata, milleks nad su siia eraldatud torni saadavad, kust karjumine kostab sama vähe, nagu viiesaja sülla sügavuselt maa altki. Öökullid on sinu naabrid, kena tüdruk, ja nende kisa kostab sama kaugele ja seda pannakse sama palju tähele kui sinugi oma… Pealegi veel välismaalane,“ ütles ta Rebekka riideid ja peakatet vaadates. „Kust maalt oled sa pärit? Saratseenlane või egiptlane? Miks sa ei vasta? Nutta oskad sa, kas sa siis rääkida ei oska?“

„Ära ole kuri, hea emakene,“ ütles Rebekka.

„Sul pole tarvis enam midagi öelda,“ vastas Urfried, „rebast tuntakse tema jäljist, juuti tema keelest.“

„Halastuse nimel,“ ütles Rebekka, „ütle mulle, mis on mul oodata selle vägivalla tagajärjena, mis mu siia toonud? Tahavad nad minu elu mu usu lunastuseks? Ma annan neile ta hea meelega.“

„Sinu elu, kallike?“ vastas eit, „mis lõbu see neile valmistaks? Usu, sinu elu pole mitte hädaohus. Nad tarvitavad sind samuti, nagu peeti kord küllalt heaks talitada suursuguse Saksi tüdrukuga. Ja kas peaks sinusugune juuditüdruk hädaldama, et tema midagi paremat ei leia? Vaata mulle otsa: mina olin kord noor ja kaks korda nii ilus kui sina, kui Front-de-Boeuf, selle Reginaldi isa, ja tema normannid selle lossi tormiga valdasid. Minu isa ja tema seitse poega kaitsid oma pärandust samm sammult, tuba toalt. Polnud ainustki ruumi, polnud ainustki trepiastet, mida poleks niisutatud nende verega. Nemad surid viimse meheni ja enne kui nende surnukehad jõudsid jahtuda ja nende veri kuivada, sain mina võitja saagiks ja naeruks!“

„Kas pole siis mingit abi? Kas pole mingit abinõu põgenemiseks?“ küsis Rebekka. „Rikkalikult, rikkalikult tasuksime sinu abi.“

„Ära mõtle selle peale,“ ütles eit, „siit pole muud pääseteed kui aga surmavärav ja hilja, liiga hilja“, lisas ta oma halli pead kõigutades juurde, „avaneb ta meile. Kuid trööstiks on teadmine, et ükskord jäävad meist siia maa peale teised, kes on sama viletsad nagu meie isegi. Ela hästi, juudineiu! Juut või pagan, saatus on ikka ühesugune, sest sul on ju inimestega tegemist, kes ei tunne südametunnistust ega halastust. Ela hästi siis, ütlen ma. Minu lõng on kedratud, sinu ülesanne algab alles.“

„Pea, pea, taeva nimel!“ hüüdis Rebekka, „pea, kuigi see oleks minu needmiseks ja teotamiseks — sinu juuresolu on ometi mingisugunegi kaitse.“

„Isegi Jumala ema juuresolu poleks sulle kaitseks,“ vastas vana naisterahvas. „Seal ta seisab,“ ütles ta neitsi Maria lihtsale pildile näidates, „eks vaata, kas ta suudab sinult ootavat saatust pöörda.“

Nõnda öeldes lahkus ta toast irvitaval naeratusel, mis tema näo veel inetumaks tegi. Ta lukustas oma järel ukse ja Rebekka kuulis teda igal sammul trepi järske astmeid needvat, kuna ta ise aeglaselt ja vaevaliselt tornist alla läks.

Rebekka ootas nüüd veel kohutavamat saatust kui Rowena, sest missugune oletus oleks võinud arvata lasta, et juuditüdruku vastu pehmust või viisakust tarvitataks, kuna saksilaste vastu vähemalt nende varigi võis järele jäänud olla. Ent ometi oli Rebekka teatud määral paremas seisukorras kui Rowena, sest tema oli järelemõtlemise ja karakteri loomuliku tugevuse tõttu rohkem ette valmistatud teda ähvardavale hädaohule. Kindla ja vaatleva loomu tõttu oli ta juba varasest lapsepõlvest saadik oma kodus ning ka jõukate heebrealaste majas avalduva rikkuse ja toreduse keskel tähele pannud neid raskeid olusid, milles seda küllust maitsti. Pidutseva Damoklesena nägi Rebekka alati keset seda toredust mõõka oma rahva pea kohal rippuvat ainukese juuksekarva otsas. Need vaatlused olid tema loomuse taltsutanud ja arukale järelemõtlemisele sundinud, kuna ta teistes oludes ehk kõrkusele, uhkusele ja kangekaelsusele oleks kaldunud.

Isa eeskuju ja manitsuse tõttu oli Rebekka harjunud kõigi vastu viisakas olema, kes temale lähenesid. Küll ei suutnud ta tema liialdatud alandlikkust järele aimata, sest tema loomule olid madalus ja alaline kartus võõrad; tema talitas uhkes alandlikkuses, nagu heidaks ta põlatud rahva tütrena ümbritsevaile oludele alla, kuna ta aga ise selle juures arvamisel oli, et tema oma teenuste tõttu kõrgemal astmel peaks seisma, kui seda lubasid omavoliliselt despootilised usulised eelarvamised.

Nõnda halbadele oludele ettevalmistatuna omandas ta tarviliku kindluse nendes talitamiseks. Tema praegune seisukord nõudis temalt kogu tema meelekindlust ja tema oli kõige peale valmis.

Tema esimeseks ülesandeks oli ruumi läbi vaadata, kuid see pakkus vähe lootust olgu põgenemiseks või kaitseks. Temal polnud salakäike ega salauksi ning peale ukse, millest ta sisse tulnud, piiras ruumi torni välissein. Uksel polnud seespool lukku ega riivi. Ainuke aken avanes välisele, müüriga ümbritsetud platsile, mis alguses Rebekkale põgenemiseks lootust andis, kuid lähemal järelevaatusel selgus, et see oli palkon, mis muust kindlusest eraldatud ja kivist rinnakaitsega piiratud, kust tagant mõned siia mahtuvad vibumehed läbi laskeaukude võisid kaitsta torni ennast ja lähedat lossimüüri.

Seega polnud muud pääsu kui aga passiivne kindlus ja lootus taeva abi peale, nagu see omane suurtele ja kõrgemeelistele loomudele. Kuigi Rebekkat võõriti oli õpetatud pühakirja tõotusi ainult oma valitud rahva kasuks seletama, ometi ei eksinud ta, pidades praegust aega katsumishetkeks või uskudes, et ükskord Siioni lapsed ühes kõigi paganatega Jumala rahusse kutsutakse. Seni aga näitas tema ümbruses kõik selle peale, et praegu ootas teda karistus ja kiusatus ja et tema kohuseks on patustamata kannatada. Nõnda ettevalmistatuna eneses õnnetusohvrit näha, mõtles Rebekka juba ammugi oma seisukorra üle järele ja harjutas oma meeli oodatava hädaohu vastuvõtmiseks ette.

Ometi värises ta ja kahvatas, kui trepilt sammud kostma hakkasid ja uks viimaks pikkamisi avanes, kust sisse astus pikk mees, kes samasuguseid riideid kandis, nagu röövlidki, kes neile õnnetusetoojaiks said. Pikkamisi astus mees sisse ja sules ukse oma järel. Kulmudele vajutatud müts kattis ülemise näo-osa ja sellekohaselt hoitud mantel varjas alumise jao. Nõnda seisis ta hirmunud vangi ees, nagu peaks ta midagi teostama, mida ta ise häbeneb, ja ehk ta küll riiete poolest röövel, näis ta ometi kahevahel olevat teda siia toonud otstarbe avaldamises, nii et Rebekkal aega oli end koguda ja temast ette jõuda. Ta päästis oma kaks kallist käevõru ja kaelaehte lahti ja tõttas neid arvatavale röövlile pakkuma, oletades õigusega, et ta tema ahnuse vaigistamisega ka tema heatahtluse võib võita.

„Võta need,“ ütles ta, „hea sõber, ja ole Jumala nimel minu ja mu vana isa vastu armuline! Need ehted on palju väärt, kuid nad on ainult tühi asi sellega võrreldes, mis me maksaksime, kui meie vabana ja tervena siit lossist pääseme.“

„Ilus Palestiina roos,“ vastas röövel, „need ehted on ehtsad, kuid nad ei ole nii valged kui sinu hambad: teemandid on säravad, kuid nemad ei suuda sinu silmega võistelda, ja sest ajast saadik, kus ma seda metsikut ametit hakkasin pidama, tõotasin ma ilule rikkusega võrreldes eesõiguse anda.“

„Ära tee omale niisugust kahju,“ ütles Rebekka, „võta lunastus ja halasta! Kuld võib sulle lõbu osta, meiega halvasti ümberkäimine võib sulle ainult kahetsuse tuua. Minu isa rahuldab hea meelega sinu äärmised soovid ja kui sa targasti talitad, siis võid sa meilt saadud rahaga endale uuesti tee avada ausasse seltskonda — võid muretseda andeksandmise mineviku eksituste eest ning sul pole enam vaja uusi teha.“

„Hästi räägitud,“ vastas röövel prantsuse keeles, sest tal oli nähtavasti raske kõnelust saksi keeles jätkata, milles Rebekka oli rääkima hakanud, „kuid tea, Baca oru särav liilia, et sinu isa on juba vägeva alkeemiku võimuses, kes isegi vangikeldri roostetanud raudvarvad oskab kullaks ja hõbedaks muuta. Auväärt Isaak on riista sisse pandud, kus temast kõik väärtuslik välja destilleeritakse, ilma et selleks vaja oleks minu käske või sinu palveid. Sina pead oma lunastuse ostma ilu ja armastusega ning mingit muud raha ei võta ma vastu.“

„Sa ei ole röövel,“ ütles Rebekka samas keeles, milles temaga räägiti, „ükski röövel poleks niisugust pakkumist tagasi lükanud. Ükski röövel ei tarvita sinu räägitud keelt. Sina pole röövel, vaid normann, võib olla isegi suursugune sündimise poolest. O, siis ole seda ka oma tegudes ja heida endast see ülekohtu ja vägivalla näokate!“

„Ja sina, kes sa nii õieti oskad aimata,“ ütles Brian de Bois-Guilbert mantlit näo eest langeda lastes, „pole mitte tõsine Iisraeli tütar, vaid kõiges, peale nooruse ja ilu, täieline Endori nõid. Tõepoolest pole ma mitte röövel, ilus Saaroni roos. Mina olen üks neist, kes ennemini sinu kaela ja käsi pärlite ja briljantidega ehivad, mis neile nii hästi hakkavad, kui et nad neid ehteid sealt rööviksid.“

„Mis sa siis minult tahad,“ ütles Rebekka, „kui mitte rikkust? Meil ei või mitte midagi muud ühist olla, sest teie olete kristlane, mina juut. Meie ühendus oleks niihästi teie kiriku kui ka meie sünagoogi seaduste vastu.“

„Nõnda oleks see tõepoolest,“ vastas tempelrüütel naerdes, „kui ma juudi tahaksin naiseks võtta. Despardieux[1]! — Aga seda mitte ka siis, kui ta oleks Seeba kuninganna. Pealegi tea, magus Siioni tütar, et kui kõige kristlikum kuningas oma kõige kristlikumat tütart minule pakuks ning Languedoci kaasavaraks annaks, isegi siis ei kosiks ma teda. Minu tõotuse vastu käib ükskõik missugust tüdrukut võtta muul viisil kui aga par amours[2], nagu ma ka sind tahan armastada. Mina olen tempelrüütel. Vaata minu püha ordu ristimärki.“

„Julged sa praegusel juhusel tema peale toetuda?“ küsis Rebekka.

„Ja kui ma seda teen,“ vastas tempelrüütel, „siis ei puutu see sinusse, sest sina ei usu meie lunastuse õnnistatud märki.“

„Mina usun, nagu mu isad mind õpetanud,“ ütles Rebekka, „ja andku Jumal mulle andeks, kui ma ekslikult usun! Kuid teie, härra rüütel, mis on teie usk, kui te kõhklemata kõige pühamale tugenete ka sel silmapilgul, kus te valmis olete oma kui rüütli ja ususulase tõotust murdma?“

„Tõsiselt ja hästi jutustatud, oh Siiraki tütar!“ vastas tempelrüütel, „kuid sinu kitsad juudilised vaated teevad su pimedaks, nii et sa meie suuri eesõigusi ei näe. Abielu oleks tempelrüütlil kestev kuritegu, kuid kõik vähemad lollused saab ta oma lähemalt orduülemalt kergesti andeks. Ei kõige targem kuningas ega tema isa, kelle eeskuju ka sina mõõduandvaks võiksid pidada, ole kunagi nii suuri vabadusi tarvitanud, kui meie vaesed Siioni templi sõdurid oleme omandanud tema kaitsmise agarusega. Saalomoni templi kaitsjad võivad ka Saalomoni vabadusi nõuda.“

„Kui sa ainult selleks pühakirja ja pühimuste elulugu loed,“ ütles Rebekka, „et oma üleannetust ja liiderlikkust õigustada, siis oled sa selle sarnane, kes kõige tervemate ja tarvilikumate rohtude seast kihvtiseid otsib.“

Tempelrüütli silmad välkusid neid sõnu kuuldes tules. „Kuule, Rebekka,“ ütles ta, „seni olen sinuga pehmelt rääkinud, kuid nüüd tahan võitja keelt tarvitada. Sina oled minu noole ja oda vang ja allud minu tahtmisele kõigi rahvaste seaduse järele. Mitte tolligi ei taha ma oma õigustest loobuda või vägivallaga seda võtmata jätta, mida sa andmata jätad minu palvele ja tarvidusele.“

„Tagane,“ ütles Rebekka, „tagane ja kuula mind, enne kui sa seda surmapattu mõtled teostada! Minu jõu võid sa muidugi murda, sest Jumal on naise nõrgana loonud ja tema kaitse mehe suurmeelsuse hooleks usaldanud. Kuid sinu alatust, tempelrüütel, tahan ma ühest Euroopa otsast teise kuulutada. Sinu orduvendade ebausk peab mulle seda andma, mida keelab mulle nende kaastundmus. Iga pretseptoorium, iga teie ordu ülem kohus peab teada saama, et sa oled juudiga patustanud nagu ususalgaja. Need, keda sinu kuritöö ei kohuta, neavad su sellepärast, et oled risti rüvetanud, mida sa kannud, sest sa oled silma heitnud minu rahva tütre peale.“

„Sa oled teravmeelne juuditüdruk,“ vastas tempelrüütel, sest ta teadis väga hästi, et Rebekka tõtt rääkis, mõistsid ju ordumäärused kõige kindlamalt ja raskete karistuste, isegi aualanduse ähvardusega niisugused teod hukka; „oled arukas,“ kinnitas ta, „kuid sinu kaebehääl peaks vali olema, kui ta tahaks nende lossimüüride taha kosta, sest siin surevad sinu hädaldamised, õiguse poole karjumised ja appihüüdmised tähelepanemata. Ainult üks asi võib sind päästa, Rebekka: heida oma saatusele alla — võta meie usk vastu ja sa kõnnid nõnda ehituna, et nii mõnigi Normandia leedi meie ordu parema piigi armualusest toreduse kui ka ilu poolest taga seisab.“

„Oma saatusele alla heita!“ hüüdis Rebekka. „Ja missugusele saatusele, püha taevas! Teie usk vastu võtta! Mis usk see on, kui ta niisugust kelmi varjab? Sina tempelrüütlite parem piik! Vilets rüütel! Valevanduja ja preester! Sülitan sinu peale ja panen sulle vastu. Aabrami Jumal on pääsetee näidanud oma tütrele isegi niisugusest häbikuristikust!“

Nõnda öeldes kargas ta võrestatud aknast välja rõdule ning sealt rinnakaitse servale, asudes otse all ammutava kuristiku kohta. Et neiu tänini liikumata paigal oli seisnud, siis oli Bois-Guilbert sootuks ettevalmistamata ja ei leidnud aega tema peatamiseks. Kui ta läheneda püüdis, hüüdis Rebekka: „Jää, kus sa oled, uhke rüütel, või ainuke samm; ja mina kargan sügavusse. Ennemini lömastagu selle lossi hoovi kivid minu inimkuju, kui et ta saab sinu vägivalla ohvriks!“

Nõnda rääkides pani ta oma käed kokku ja sirutas nad taeva poole, nagu paluks ta oma hingele halastust, enne kui ta teeb viimse hüppe. Tempelrüütel viivitas ja tema kindlus, mis kunagi polnud taganenud meeleheite või halastuse ees, andis ruumi imetlusele neiu hingelise jõu üle.

„Tule maha, meeletu tüdruk!“ ütles ta. „Ma vannun maa, mere ja taeva nimel, et ma sulle liiga ei tee.“

„Mina ei usalda sind, tempelrüütel,“ vastas Rebekka. „Sa ise õpetasid mind paremini sinu ordu voorusi austama. Lähem ordukohus vabastaks sinu su tõotusest, sest ta ei puutu ju muud midagi kui aga viletsat juuditüdrukut.“

„Sa teed mulle ülekohut,“ hüüdis tempelrüütel palavalt. „Mina vannun sulle nime juures, mida ma kannan, oma rinnal kantava risti nimel, oma mõõga nimel, mis mul vööl ripub, oma esi-isade vapi nimel vannun ma, et ma sulle mingit ülekohut ei tee! Hoia end kui mitte iseenda, siis oma isa pärast! Mina tahan temale sõbraks olla ja siin lossis vajab ta vägevat sõpra.“

„Ah,“ ütles Rebekka, „seda kõike tean ma väga hästi, kuid — võin ma sind usaldada?“

„Minu vapp pöördagu ümber ja minu nimi saagu autuks,“ ütles Brian de Bois-Guilbert, „kui sul põhjust peaks olema minu üle kaevata. Nii mõnegi seaduse ja nii mõnegi käsu olen ma murdnud, kuid ei iialgi oma sõna.“

„Siis tahan ma sind usaldada,“ ütles Rebekka, „aga ainult niipalju.“ Ja ta tuli rinnakaitse servalt maha palkonile, kus ta ühe laskepilu juurde seisma jäi. „Siia,“ ütles ta, „valin oma paiga. Jää sina sinna, kus sa oled, ja kui sa ühegi sammu võrra meie vahet tahaksid vähendada, siis pead sa nägema, et juuditüdruk usaldab oma hinge ennemini Jumala, kui oma au tempelrüütli hoolde.“

Kuna Rebekka nõnda rääkis, andis tema kindel otsus, mis tema ilmeka iluga nii hästi kokku hakkas, ta pilgule, näoilmele ja kogu tema välimusele enam kui sureliku auväärilikkuse. Tema pilk ei värisenud ja tema pale ei kahvatanud nii lähedase ja kohutava saatuse ees. Otse selle vastu andis mõte, et tema saatus on ta enda võimuses ja et ta surma kaudu võib pääseda häbist, tema näole veel rohkem jumet ja tegi tema silmad veel säravamaks. Nii uhke ja julge kui Bois-Guilbert ka oli, ometi pidi ta tunnustama, et kunagi pole ta vaadelnud nii hingestunud ja käskivat ilu.

„Olgu rahu meie vahel,“ ütles Bois-Guilbert.

„Ma ei karda sind,“ vastas neiu. „Tänu sellele, kes selle torni nii kõrge on ehitanud, et ükski ei või siit elusana kukkudes maanduda, tänu temale ja tänu Iisraeli Jumalale! Sind ei karda ma mitte!“

„Sa teed mulle ülekohut,“ ütles tempelrüütel, „maa, mere ja taeva nimel — sina teed mulle ülekohut! Loomult pole ma niisugune, nagu sina mind näinud — karedana, enesearmastajana ja halastamatuna. See oli naine, kes mulle julmust õpetas ja naise vastu olen ma siis ka julmust tarvitanud, kuid mitte sinusuguse vastu. Kuule mind, Rebekka. Kunagi pole rüütel suuremas armastuses oma daami vastu oda pihku haaranud kui seda kord tegi Briand de Bois-Guilbert. See daam oli kellegi väikese paruni tütar ja tema pidi oma isalt kord pärima varemestunud torni, viljakandmata viinapuu-aia ja mõne adramaa kuiva Bordeaux pinda. Kuid tema nimi sai kuulsaks igal pool, kus tehti sõjategusid, ta sai kuulsamaks kui oli nii mõnigi daam, kes pidi kaasavaraks saama krahvkonna. Jah,“ jätkas ta edasi-tagasi käies, nagu unustaks ta Rebekka juuresoleku, „minu teod, minu hädaohud, minu veri tegid Adelaide von Montemare nime kuulsaks Kastiiliast kuni Bütsantsini. Ja kuidas tasuti seda! Kui ma oma kallilt ostetud auga tagasi tulin, mille eest olin maksnud vaeva ja verd, leidsin oma daami kellegi Gascogne kannupoisiga laulatatud olevat, kelle nime kunagi väljaspool tema isa pärandust polnud kuuldud! Ma armastasin oma daami truult ja maksin tema murtud truuduse kibedasti kätte, kuid see kättemaks langes minu enda peale tagasi. Sellest päevast saadik eraldusin elust ja tema köidikuist; minu kare mehisus ei pea kunagi perekondlikku kodu tundma, minu loomust ei pea kunagi pehmendama armastav naine ega minu eluaastad tutvuma südame õrnusega. Minu haud olgu üksik ja Bois-Guilberti nime ei pea ükski võsu edasi kandma tulevate põlvede ridadesse. Oma ülemuse jalge ette panin oma isetegevuse õiguse — sõltumatuse eesõiguse. Tempelrüütel on peale nime kõiges ori ja temal ei tohi olla maad ega varandust ja ta elab ning hingab ainult teiste tahtmisel ja teiste heaksarvamisel.“

„Aga mis tasub sulle selle piirita ohvri?“ küsis Rebekka.

„Kättemaksu võim, Rebekka,“ vastas tempelrüütel, „ja lootused oma auahnuse rahuldamiseks.“

„Halb tasu,“ ütles Rebekka, „õiguste eest, mis inimsoole kõige kallimad.“

„Ära seda ütle, tüdruk,“ vastas tempelrüütel. „Kättemaks on jumalate pidu! Ja kui nad seda enestele on tagavaraks hoidnud, nagu papid meile õpetavad, siis sellepärast, et nad seda liiga kalliks peavad surelikkudele usaldamiseks. Ja auahnus! See kiusatus võiks isegi taeva õndsuse röövida.“ Ta vaikis silmapilguks ja jätkas siis: „Rebekka! sel, kes võis surma valida häbi asemel, peab olema uhke ja vägev hing. Sina pead minu olema! Ei, ära hirmu,“ lisas ta juurde, „see peab sinu nõusolekul sündima ja sinu oma tingimustel. Sina pead nõus olema minuga lootusi jagama, nagu neid pole hellitanud ükski kuningas troonilgi! Kuulge mind, enne kui vastate, ja kaaluge järele, enne kui tagasi lükkate. Nagu öeldud, kaotab tempelrüütel oma ühiskondlikud õigused, oma vaba talitusvõimaluse, kuid tema muutub suure ja vägeva keha liikmeks, ja selle ees värisevad praegu juba troonid. Temaga sünnib sama nagu vihmatibaga, mis merre kukub ja seal selle suure veekogu individuaalseks osaks muutub, mis õõnestab kaljude alused ja neelab kuningate sõjalaevastikud. Niisugune paisuv voog on meie ordu. Ja selles vägevas ordus pole mina mitte väike suurus, vaid juba praegu üks peakäsutajaist ja ühel ilusal päeval võin ma käe sirutada suurmeistri valitsuskepi järele. Vaesed tempelsõdurid ei tõsta oma jalga mitte ainult kuningate kaelale — seda võib ka iga paljasjalgne munkki teha, vaid meie raudne samm viib meid ka nende troonile, meie raudkinnas väänab neil valitsuskepi käest. Isegi teie asjata oodatud Messias ei tõota teie laialipillatud rahvale nii suurt võimu, nagu minu auahnus seda püüab kätte saada. Otsisin ainult sugulast vaimu, kes seda kõike võiks minuga jagada, ja sinus olen ma ta leidnud.“

„Ja seda ütled sa ühele minu rahva liikmele?“ vastas Rebekka. „Mõtle ometi…“

„Ära vasta,“ ütles tempelrüütel, „et meie lahkuminevaid uske meelde tuletada, oma salajastel nõupidamistel naerame meie nende muinasjuttude üle. Ära ometi arva, et me oma ordu asutajate idiootliku lolluse suhtes kaua oleme pimedaks jäänud, kes kõigest elumaitsmisest loobusid, et lõbu tunda märtrisurmast näljas, janus, haigustes ja metsikute rahvaste mõõga läbi, kuna nad asjata katsusid põuast kõrbe kaitsta, millel võib väärtust olla ainult ebausklikkude silmis. Meie ordu omandas peagi julgemad ja laiemad vaated ja leidis toodud ohvritele kohasema tasu. Meie päratud omandused kõigis Euroopa riikides, meie kõrge sõjamehelik kuulsus, mis igast kristlikust ilmakaarest kõige paremad rüütlivõsud meie ritta toob, on määratud eesmärgi saavutamiseks, millest ordu asutajad vaevalt julgesid undki näha ja mida ka nende nõrkade hingede eest varjatakse, kes vanade põhimõtete tõttu meie ordu jüngriks saavad, muutudes oma ebausu mõjul meie passiivseiks tööriistuks. Kuid mina ei taha rohkem eneste saladuste linikut kergitada. See sarvehääl kuulutab midagi, mis nõuab minu ligiolu. Mõtle minu sõnade üle järele. Ela hästi! Ma ei ütle mitte: anna andeks sulle tehtud vägivald, sest see oli tarvilik sinu iseloomu avaldumiseks. Kuld tuntakse ainult proovikivil. Ma tulen varssi tagasi ja siis kõneleme pikemalt.“

Ta lahkus tornikambrist ja läks mööda treppi alla, jättes Rebekka üksinda, kes oli vaevalt rohkem hirmunud oma hiljutise surmakartuse kui selle julge ja kurja mehe metsiku auahnuse pärast, kelle võimuses ta nii õnnetult praegu viibis. Kui ta palkonilt tornikambri tagasi tuli, oli tema esimeseks teoks Jakobi Jumala tänamine antud abi eest ja palumine, et seda jätkataks niihästi temale endale kui ka isale. Aga veel üks teine nimi hiilis tema palvesse: see oli haavatud kristlase oma, kelle saatus oli annud verejanuliste inimeste, tema verivaenlaste võimusesse. Igatahes tundis Rebekka südametunnistuse-piina, et ta isegi palves inimese peale pidi mõtlema, kellega tema saatusel midagi ühist ei võinud olla — et ta mõtles natsareenlase, oma usu vaenlase peale. Kuid tema palve oli juba lausutud ja isegi tema kitsarinnalised usulised eelarvamised ei suutnud Rebekkat ajada seda tagasi võtma.


  1. Jumala eest!
  2. Armukesena.