Ivanhoe/XXXIV
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXXV→
|
Kolmekümneneljas peatükk.
Kuningas Johann: Mu sõber, ütlen sull’, |
Yorki lossis peeti lõbusat pidu, kuhu prints Johann oli kutsunud need mõisnikud, vaimulikud aukandjad ja juhid, kelle abil ta lootis teostada oma auahneid plaane venna troonile pääsmiseks. Waldemar Fitzurse, tema võimekas ja kaval agent, töötas tasapisi nende kallal ja püüdis neid sinnamaale julgustada, et nad söandaksid oma kavatsusest avalikult teatada. Kuid nende ettevõte venis pikale, sest puudus nii mõnigi kõige tähtsam vandeseltsi liige. Puudus Front-de-Boeufi kangekaelne, kuigi toores julgus; puudus de Bracy leegitsev ja julgelt ergutav iseloom; puudus Brian de Bois-Guilberti arukus, sõjalised kogemused ja kuulus vaprus, mis olid nende kavatsuse teostamiseks mõjuva tähtsusega. Ja kuna nende tarbetut ja põhjuseta puudumist neeti, ei julgenud prints Johann ega tema nõuandjad ilma nendeta edasi astuda. Ka juut Isaak näis kadunud olevat ning ühes temaga lootus teatud rahasumma peale, milles prints Johann temaga ja tema suguvendadega oli kokku leppinud. See asjaolu võis kogu ettevõtte nurja ajada.
Hommikul pärast Torquilstone langemist hakkasid Yorkis tumedad kuulujutud liikuma, et de Bracy ja Bois-Guilbert olevat ühes oma kaaslase Front-de-Boeufiga kas vangi võetud või maha löödud. Waldemar tõi selle kuulduse prints Johannile, tähendades, tema pidavat sõnumet seda enam tõenäoliseks, et nimetatud rüütlid väheste meestega välja läinud Saksi Cedricule ja tema saatjaile kallale tungima. Mõni teine kord oleks prints Johann niisuguses vägivallas ainult kena nalja näinud, kuid nüüd, kus see tema oma plaani segas ja takistas, rääkis ta asjaosaliste vastu, toonitades avaliku korra ja eraomanduse rikkumist niisugusel toonil, mis oleks kohane olnud kuningas Alfredile.
„Seadusevastased röövlid!“ ütles ta; „kui mina kunagi Inglismaa valitsejaks saaksin, tõmbaksin ma niisugused kurjategijad nende oma losside tõstesildade kohal võlla.“
„Kuid selleks, et Inglismaa valitsejaks saada,“ ütles tema Ahitofel, „on teie kõrgusele tarvilik mitte ainult niisuguste seadusevastaste röövlite tegude kannatamine, vaid pealegi peate neile veel oma kaitset pakkuma, vaatamata kõige oma kiiduväärilise agaruse peale seaduse rikkumise takistamises. Oleks kena abi, kui Saksi matsid teie kõrguse kujutluse teostaksid ja laenumõisade tõstesillad võllasteks muudaksid; julge Cedric näib seda laadi olevat, et ta sellega võiks toime saada. Teie kõrgus märkab ju, kui hädaohtlik oleks ilma Front-de-Boeufita, de Bracyta ja tempelrüütlita midagi ette võtta, kuigi oleme juba nii kaugele läinud, et võimatu on hädaohuta tagasi tõmbuda.“
Prints Johann lõi endale kärsitult vastu otsaesist ja hakkas toas edasi-tagasi sammuma.
„Kelmid,“ ütles ta, „alatud äraandjad kelmid, mind nõnda maha jätta!“
„Ei, parem öelge — kergemeelsed, arutud inimesed,“ lausus Waldemar, „kes viidavad aega meeletustega, kui nii tähtsad asjad teoksil.“
„Mis peab tegema?“ küsis prints, jäädes seisma Waldemari ette.
„Ma ei tea, mis peab tegema,“ vastas nõuandja, „välja arvatud muidugi see, mis minu hoolsusel juba sündinud. Ma ei tulnud mitte seda äpardust teie kõrgusele teatama, kui olin teinud kõik võimaliku tema parandamiseks.“
„Sina oled ikka minu hea ingel, Waldemar,“ ütles prints „ja kui mul alati niisugune kantsler oleks, siis omandaks kuningas Johanni valitsus ajaloos kuulsuse. Mis oled sa korraldanud?“
„Mina andsin de Bracy leitnandile Louis Winkelbrandile käsu oma mehed sadulasse puhuda, lipp lehvima panna ja silmapilk Front-de-Boeufi lossi poole kihutada ja kõike võimalikku teha meie sõprade aitamiseks.“
Prints Johanni nägu läks punaseks, nagu mõnel hellitatud lapsel, kes arvab, et teda on haavatud. „Jumala nimel!“ hüüdis ta, „Waldemar Fitzurse, oled liiga palju enda peale võtnud, ja enam kui ninakus on see, et teie linnas, kus meie ise asume, käsite pasunat puhuda või lipp lehvima panna ilma meie otsekohese käsuta.“
„Palun teie kõrguselt andeks,“ ütles Fitzurse, needes endamisi oma isanda laiska auahnust; „aga kuna aeg seda nõudis ja isegi iga minuti kaotus saatuslikuks oleks võinud saada, arvasin ma paremaks seda koormat oma peale võtta, mis nii tähtis teie kõrguse huvides.“
„Annan sulle andeks, Fitzurse,“ ütles prints tõsiselt; „sinu eesmärk tasub su üle pea-kaela talitamise. Kuid kes on seal? De Bracy ise, püha risti nimel! Ja missuguses imelikus ehtes ilmub ta meie ette?“
Tõepoolest oli see de Bracy, kelle sõjariistad kandsid viimase meeleheitliku võitluse jälgi, olles purustatud, verega määrdinud ja tolmused pealaest jalatallani. Ta võttis kiivri peast ja pani selle lauale, kuna ta nagu meelde tuletades seisma jäi, enne kui ta uudiseid hakkas rääkima.
„De Bracy,“ ütles prints Johann, „mis see tähendab? Räägi, ma käsin! Kas saksid on mässama hakanud?“
„Räägi, de Bracy!“ ütles Fitzurse oma isandaga peaaegu ühel ajal, „muidu olid sa ikka täis mees. Kus on tempelhärra? kus on Front-de-Boeuf?“
„Tempelrüütel põgenes ära,“ ütles de Bracy, „Front-de-Boeufi ei näe te enam kunagi. Tema leidis punase haua oma lossi leekivate varemete keskel ja mina üksi pääsin teile sõna tooma.“
„Külmad sõnumed meile,“ lausus Waldemar, „kuigi räägid tulest ja leekidest.“
„Kõige halvem uudis on alles ütlemata,” vastas de Bracy, ja prints Johanni juurde astudes ütles ta vaiksel, tungival toonil: „Richard on Inglismaal, mina kohtasin teda ja rääkisin temaga.“
Prints Johann muutus kahvatuks, tuigerdas tagaspidi ja haaras toeks tammepuust pingist kinni, nagu mees, kes saanud rinda noole.
„Sa unistad, de Bracy,“ ütles Fitzurse, „see pole võimalik.“
„See on sama kindel kui tõde ise,“ ütles de Bracy, „mina olin tema vang ja rääkisin temaga.“
„Richard Plantagenet’iga, ütled sa?“ jätkas Fitzurse.
„Richard Plantagenet’iga,“ vastas de Bracy, „Richard Lõvisüdamega — Inglise Richardiga.“
„Ja sina olid tema vang?“ küsis Waldemar; „siis on tema mingisuguse sõjajõu eesotsas?“
„Ei, ainult mõned vabamehed-röövlid olid tema ümber, kes teda ei tunnudki. Ta ütles, et ta neist varssi lahkub. Tema ühines nendega ainult Torquilstone tormiga võtmiseks.“
„Jah,“ ütles Waldemar, „nõnda on tõepoolest Richardi viis talitada; ta on tõsine rändav rüütel, kes tormab metsikuisse ettevõtteisse, usaldades ainult oma käsivarre tugevust, nagu mõni härra Guy või härra Bevis, kuna tema kuningriigi tähtsamad asjad korda ootavad ja tema oma elu hädaoht ähvardab. Mis soovitad sa teha, de Bracy?“
„Mina? Mina pakkusin Richardile oma vabarühma teenistust, aga tema ei võtnud vastu, nüüd viin ta Hulli ja panen ta laevale, et Flandriasse sõita; segaste aegade tõttu leiab tegev mees alati tööd. Ja ka sina, Waldemar, pead piigi ja kilbi võtma, oma politilise tegevuse kõrvale heitma ja ühes minuga tulema, et saatust jagada, mis Jumal meile annab.“
„Mina olen selleks liiga vana, Maurice, ja pealegi on mul veel tütar,“ vastas Waldemar.
„Anna ta minule, Fitzurse, mina hoian teda tema au kohaselt oma piigi ja jalarauaga.“
„Mitte nõnda,“ vastas Fitzurse, „mina tahan püha Peetri kirikus varju otsida, peapiiskopp on minu vannutatud sõber.“
Selle kõneluse ajal virgus prints Johann pikkamisi oma hirmu-uimastusest, millesse ta ootamata sõnume mõjul langenud, ja hakkas tähele panema, mis tema pooldajad rääkisid. „Nemad loobuvad minust,“ ütles ta endamisi, „nad hoiavad minust samuti kinni, nagu kolletanud leht puuoksast tuulepuhangul! Kurat ja põrgu! Kas ma siis tõesti end ise aidata ei suuda, kui need argpüksid mu maha jätavad?“ Ta peatus ja saadanlikul vihal naerma hakates katkestas ta viimaks nende kõneluse.
„Ha, ha, ha! Mu härrad, neitsi Maria nimel, mina pidasin teid tarkadeks, julgeteks, arukateks meesteks, kuid teie heidate endast varanduse, au ja lõbu, kõik, mis meie suursugune mäng võiks anda ja mida me võiksime saavutada ainukese julge teoga.“
„Ma ei mõista teid,“ ütles de Bracy. „Niipea kui Richardi tagasitulek teatavaks saab, on ta peagi sõjaväe eesotsas ja meiega on kõik lõpetatud. Mina annaksin teile nõu, mu isand, kas Prantsusmaale põgeneda või oma ema kuninganna juurest varju otsida.“
„Iseendale ei otsi ma mingit varju,“ ütles prints Johann kõrgilt, „sest seda võiksin ma oma vennalt ainukese sõna eest saada. Aga teie päid, de Bracy ja Waldemar Fitzurse, kuigi te minu nii kergesti maha jätate, ei tahaks ma siiski mitte hea meelega Cliffordi väravail pleekimas näha. Arvad sa tõesti, Waldemar, et kaval peapiiskopp isegi altarisarvede küljest sind ei lase ära kiskuda, kui ta aga kuningas Richardiga võiks rahu teha? Ja kas sina, de Bracy, oled juba unustanud, et Robert Estoteville sinu ja Hulli vahel kogu oma jõuga seisab ja et Essexi krahv oma kaaslasi kogub? Kui meil juba varemalt põhjust oli neid vägesid karta, kahtled sa siis nüüd, kus Richard tagasi tulnud, kelle poole nad hoiavad? Usu ometi, Estotevillel üksi on jõudu küllalt, et sinu vabarühma Humberisse ajada.“ — Kohmetanult vaatasid de Bracy ja Waldemar Fitzurse teineteisele otsa. „On olemas ainus pääsetee,“ jätkas prints ning tema nägu muutus südaööna tumedaks; „meie hirmu põhjus reisib üksinda — teda peaks tabama.“
„Mitte mina,“ ütles de Bracy ruttu; „mina olin tema vang ja tema halastas minu peale. Mina ei taha ainustki sulge tema kiivritutis rikkuda.“
„Kes räägib rikkumisest?“ ütles prints Johann karedal naerul. “See kelm ütleks peaaegu, et ma temale käsu annud oma venda tappa! Ei, vangitorn oleks parem, ja kas Inglismaal või Austrias, eks see ole ükskõik? Asjad on siis samuti, nagu meie ettevõtte alul, mis oli põhjendatud lootusele, et Richard jääb Saksamaale vangi. Meie onu Robert elas ja suri Cardiffi lossis.“
„Aga teie härra Henry istus kindlamalt oma paigal, kui teie kõrgus seda kunagi võib,“ ütles Waldemar. „Mina ütlen: kõige parem vangikoda on see, mille ehitab surnumatja — ükski vangikamber ei saa kiriku võlvialuse vastu! Olen öelnud, mis mul öelda.“
„Vangimaja või haud,“ ütles de Bracy, „aga mina pesen oma käed kogu asjast puhtaks.“
„Kelm!“ ütles prints Johann, „tahad sa meid ära anda?“
„Äraandja pole ma kunagi olnud,“ ütles de Bracy uhkelt, „samuti ei pea kelmi nimetus minu nimega paarima.“
„Rahu, härra rüütel!“ ütles Waldemar. „Ja teie, mu isand, andke vaprale de Bracyle tema südametunnistuse kahtlus andeks, mina loodan ta peagi sellest vabastada.“
„See käib üle teie kõneosavuse, Fitzurse,“ ütles rüütel.
„Kuidas, vapper Maurice,“ vastas kaval riigimees, „ärge põrgake ometi peru hobusena tagasi, ilma et oma kartuse põhjust lähemalt silmitseksite. See Richard pole ometi keegi muu, kui aga sama mees, kellega teie sada korda olete tahtnud lahingus käsitsi kokku juhtuda, veel päev tagasi kuulsin seda soovi.“
„Jah,“ ütles de Bracy, „aga see oli ju, nagu sa ütlesid, mees mehe vastu lahingus! Aga kunagi pole sa kuulnud mind mõtet avaldamast, et peaks metsas talle kallale tungima, kui ta üksi on.“
„Sa pole mingi tubli rüütel, kui see sinus kahtlusi tekitab,“ ütles Waldemar. „Oli see lahing, kus Lancelot de Lac ja härra Tristram kuulsuse võitsid või kas polnud see mitte põlise metsa varjus, kus nad hiiglasuurte rüütlitega kokku põrkasid?“
„Aga ei Tristram ega Lancelot oleks suutnud Richard Plantagenetile vastu astuda ja ma arvan, samuti poleks nad ka hulgakesi ühe mehe kallale tunginud.“
„Sa oled hull, de Bracy!“ ütles Fitzurse. „Ja mis meie teilt õige nõuame, teilt, kes olete palgatud ja kaubeldud vabarühma juhataja, mille mõõgad on prints Johanni teenistuseks ostetud? Sina tunned meie vaenlast ja nüüd vaidled sa vastu, kuigi on mängul sinu kaitseisanda, sinu kaaslaste, isegi sinu enda ja meie kõigi au ning tulevik.“
„Ütlen teile,“ lausus de Bracy tõredalt, „tema kinkis mulle mu elu. Õige, ta saatis mu enda juurest minema ja lükkas minu teenistuse tagasi, mispärast ma muidugi temale poolehoidu ega abi võlgne — kuid ometi ei taha ma ka kätt tema vastu tõsta.“
„Seda pole vajagi, saada Louis Winkelbrand ja paarkümmend piiki.“
„Teil enestel on ju küllalt riiukukkesid tarvitada,“ ütles de Bracy; „minu meestest ei pea ükski sellele ettevõttele välja sõitma.“
„Oled sa siis nõnda kangekaelne, de Bracy?“ küsis prints Johann, „tahad sa siis tõesti minu maha jätta, kuna sa nii sagedasti mulle oma poolehoidu oled kinnitanud?“
„Seda ma ei mõtle,“ ütles de Bracy; „mina tahan teie juurde jääda kõiges, mis rüütlile kohane, olgu võitlusplatsil või lahinguväljal, kuid see röövli-ettevõte ei kuulu minu tõotusse.“
„Tule siia, Waldemar,“ ütles prints; „mina olen õnnetu prints. Minu isal, kuningas Heinrichil, olid ustavad teendrid. Tal tarvitses ainult tähendada, et teda mõni urgitsev preester piinab, ja Thomas-a-Becketi veri voolas tema oma kiriku altaril, kuigi tema oli püha mees. Oh Tracy, Morville ja Brito[1], loiaalsed ja julged alamad, teie nimed ja vaim on surnud! Ja kuigi Reginald Fitzurse on poja järele jätnud, ometi on ta isa truudusest ja julgusest loobunud.“
„Tema pole millestki loobunud,“ ütles Waldemar Fitzurse, „ja et teisiti pole võimalik, siis võtan selle hädaohtliku sammu oma peale. Kallilt pidi minu isa oma truu sõbra nime lunastama ja ometi polnud tema loiaalsuse tõendus Heinrichile midagi selletaolist, nagu mina mõtlen teostada, sest ennemini tungiksin ma kõigi kalendri pühimuste kallale, kui et pean tõstma oda Lõvisüdame vastu. De Bracy, sinule usaldan kahtlejate julgustamise ja prints Johanni isiku kaitsmise. Kui te minult sõnumeid saate, nagu ma seda loodan korraldada, siis ei jää meie ettevõte enam kauaks kahe vahele. „Kannupoiss,“ ütles ta, „rutta minu korterisse ja ütle minu relvameistrile, et ta valmis oleks: sama käsuta Stefen Wetheral, Broad Thoresby ja kolm Spyinghow’d minu juurde, ühes nendega luurajate juht Hugh Bardon. Jumalaga, mu prints, kuni paremate aegadeni.“ Nende sõnadega lahkus ta toast.
„Tema läheb minu venda vangi võtma,“ ütles prints Johann de Bracyle, „ja tunneb selle juures nii vähe südametunnistuse-piina, nagu oleks vangivõetav mõni Saksi franklin. Loodan, et ta meie käske silmas peab ja meie kalli Richardi isiku vastu nõutavat austamist avaldab.“
Vastuseks de Bracy ainult naeratas.
„Neitsi Maria nimel,“ ütles prints Johann, „meie käsud temale olid kõige täpsemad, kuigi ehk teie neid ei kuulnud, sest meie seisime sel silmapilgul aknaõõnsuses. Meie käskisime kõige selgemal sõnal, et ta peab Richardi julgeoleku eest hoolitsema, ja häda Waldemari peale, kui ta oleks sõnakuulmata.“
„Parem lähen tema korterisse,“ ütles de Bracy, „ja seletan talle teie kõrguse soovi, sest kuna see minu kõrvust täiesti mööda libises, võis ta ka Waldemarile tähelepanematuks jääda.“
„Ei, ei,“ ütles prints Johann kärsitult, „kinnitan teile, tema kuulis mind; pealegi on mul teie tarvis muid ülesandeid. Maurice, tulge siia, lubage mind teie õlale tugeneda.“
Niisuguses familjaarses seisangus sammusid nad läbi saali ja prints Johann jätkas kõige usaldusrikkamal intiimsusel: „Mis sa sellest Waldemar Fitzursest arvad, minu armas de Bracy? Tema loodab meie kantsleriks saada. Kindlasti peame enne järele mõtlema, kui me niisuguse kõrge ameti sellele usaldame, kellel nähtavasti nii vähe autundmust on meie vere vastu, sest kuidas muidu oleks võinud ta nii kergesti selle ülesande Richardi vastu oma peale võtta. Sa ehk arvad, et sina osa minu lugupidamisest kaotasid, kuna sa nii julgesti selle piinliku ülesande tagasi lükkasid? Aga ei, Maurice! Ennemini veel austan sinu ausameelist karakteri kindlust. On väga palju asju, mille teostajaid meie ei armasta ega austa; samuti on ka meie teenistusest loobumisi, mis ennemini meie autundmust äratavad nende vastu, kes meie nõudmist ei täida. Minu venna vangistamine ei anna sellele sugugi nii mõjuvaid põhjusi kantsleriameti saamiseks, kui sinu rüütellik ja julge loobumine kõrge marssalikepi kandmiseks. Mõtle selle üle järele, de Bracy, ja mine oma kohuseid täitma.“
„Kaksipidine türann!“ pomises de Bracy üksi jäädes. „Õnnetud on need, kes teda usaldavad. Sinu kantsler, tõepoolest! Sel, kellel hoida sinu südametunnistus, on kerge koorem, ma arvan. Kuid Inglismaa lordmarssal,“ ütles ta käsi sirutades, nagu mõtleks ta juba ametikeppi vastu võtta, kuna ta suuril sammel läbi eestoa astus, „see on juba auhind, mille pärast maksab võidelda!“
Niipea kui de Bracy oli läinud, kutsus prints Johann kohe teendri.
„Kutsu meie luurajate ülem Hugh Bardon siia, niipea kui ta Waldemar Fitzursega saab rääkinud.“
Natukese aja pärast ilmuski luurajate ülem, kuna prints Johann teda oodates korratuil sammel toas paigast paika liikus.
„Bardon,“ ütles ta, „mida soovis sinult Waldemar?“
„Kaks julget meest, kes põhjametsi hästi tunnevad ning hobuse ja inimese jälgede tundmises osavad.“
„Ja sina täitsid ta soovi?“
„Muidugi, teie kõrgus,“ vastas luurajate ülem. „Üks on Hexamshirest; tema leiab Tynedale ja Teviotdale varaste nimed paremini üles kui verekoer haavatud metslooma jäljed. Teine on Yorkshires üles kasvanud ja on sagedasti Sherwoodis oma vibu vinna tõmmanud; tema tunneb iga metsalagendikku, rägastikku ja tihnikut selle ja Richmondi vahel.“
„See on hea,“ ütles prints. „Läks Waldemar nendega juba minema?“
„Silmapilk,“ ütles Bardon.
„Kes olid tal kaasas?“ küsis prints nagu hooletult.
„Broad Thoresby läks temaga, peale selle Wetheral, keda tema julmuse pärast Stefen Terassüdameks hüütakse, ning kolm põhjamaa sõdurit, kes kuuluvad Ralf Middletoni salga hulka, neid hüütakse — kolm Spyinghow’i oda.“
„Hea,“ ütles prints Johann ja lisas üürikese aja järel juurde: „Bardon, meile on väga tähtis, et Maurice de Bracyd hoolega silmas peetaks, kuid nõnda, et tema ise seda ei märkaks. Lase meid tema toimetusist aeg-ajalt kuulda — kellega ta kokku puutub, mis ta ette võtab. Ära unusta seda, sa annad selles vastust.“
Hugh Bardon kummardas ja läks.
„Kui Maurice mu ära annab,“ lausus prints Johann, „nagu tema teguviis karta laseb, siis nõuan ta pead, kuigi Richard müristaks juba Yorki väravate taga.“
- ↑ Nimetatud isikud olid Heinrich II hoovkonna liikmed, kes kuninga mõne kirgliku sõna tõttu kuulsa Thomas-a-Becketi tapsid.