Mine sisu juurde

Ivanhoe/XXXIX

Allikas: Vikitekstid
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
XL

Kolmekümneüheksas peatükk.

Oh neitsi, sul vali ja armuta meel,
Niisamuti uhke mu rind.
Seward.

Oma protsessipäeva videvikul kuulis Rebekka oma vangikambri uksel tasast koputamist. Sellegi pärast ei lasknud ta end oma määratud õhtupalves mitte segada, mis lõppes järgmise hümniga:

Kui valit rahvas Iisrael
Kord orjapõlvest põgenes,
Siis Issand Jumal nende eel
Läks suitsu-, tulesamba sees.
Ta päeval suitsusambana

Käis juhiks imestaval maal
Ja kõrves tuleleegina
Ta helkis neile öisel a’al.

Laul püha taeva ulatas,
Trumm, kurin saatis põrinal,
Ja Juuda naine leelutas,
Papp, sõdur laulis mürinal.
Me vaenlastel nüüd kartus läind
Ja mahajäetult rändame,
Me pole Sinu teedel käind
Ja asjata Sind hüüame.

Ent praegu veelgi salajas
On Jumal; tema hoolas silm
Meid pilvena on varjamas,
Kui ümbritseb meid petlik ilm.
Ning ah! kui vari, tormihood
Me rahva rada katavad,
Siis sinu helded armuvood
Kui leek ja tuli saadavad.

Me kandled saagiks Baabelil,
Türannid irvitavad neid.
Ei ohvrisuitsu altaril,
Trumm, kurin, sarv meil tummaks jäid.
Ei kitseveri, ütlid sa,
Ei talle liha lepita,
Vaid puhta inimhingega
Võid oma patud lunasta.

Kui Rebekka vaga laulu toonid vaikusse surid, kordus koputus uksele uuesti. „Sisse,“ ütles neiu, „kui oled sõber, ja kui oled vaenlane, siis pole mul võimalust sinu sisseastumist takistada.“

„Mina olen,“ ütles Brian de Bois-Guilbert tuppa astudes, „kas sõber või vaenlane, Rebekka, nagu meie läbirääkimisest järgneb.“

Hirmunult põrkas Rebekka kaugemasse nurka selle mehe ees, kelle piiramata kirge ta pidas oma õnnetuse põhjuseks, otsustades viimase võimaluseni taganeda, kuid peale seda ka kindlasti enda kaitseks välja astuda. Ta omandas mitte väljakutsuva, vaid kindla seisaku, nagu see, kes kallaletungimist ei provotseeri, kuid kes ometi valmis on kõige jõuga teda tagasi tõrjuma, kui see ometi peaks sündima.

„Teil pole mingit põhjust mind karta, Rebekka,“ ütles tempelrüütel, „või õigemini — vähemalt praegu pole teil selleks põhjust.“

„Mina ei karda ju teid, härra rüütel,“ vastas Rebekka, kuigi tema kiire hingamine vastolus seisis tema sõnade kangelaslikkusega; „minu usk on kindel ja mina ei karda teid mitte.“

„Teil pole selleks põhjustki,“ ütles Bois-Guilbert tõsiselt; „minu endise hullumeelse kire pärast ei tarvitse teil hirmuda. Ka on vahid lähedal, kelle üle minul puudub võimus. Nemad peavad su surma saatma, Rebekka, kuid nad ei luba, et sind teotataks, kuigi seda tahaksin teha mina oma hullumeelsuses, sest hullumeelsus oleks niisugune tegu.“

„Taevale tänu,“ ütles juuditüdruk, „surm on mu kartustest kõige väiksem siin kurjuse koopas.“

„Jah,“ ütles tempelrüütel, „surmamõttega harjuvad julged hinged kergesti, kui oodatav surm on järsk ja avalik. Piigipiste ja mõõgahoop tähendaksid mulle vähe; niisamuti ei tee teile hirmu hüpe peadpööritavast kõrgusest või pisteoda löök, kui seda võrrelda häbiga. Pane tähele, ütlen ma, võib-olla pole minu arusaamine aust vähem fantastiline kui sinu oma ja meie mõlemad oskame tema eest surra.“

„Õnnetu mees,“ ütles juut, „siis oled sa ehk sunnitud oma elu mängule panema põhimõtete pärast, mille paikapidavust sinu kaine mõistus ei saa tunnustada? Nõnda ei vaheta sa oma varandusi igatahes mitte eluleiva vastu, kuid minuga on lugu teisiti. Sinu otsus võib kõikuda inimarvamiste metsikuil ja muutlikel voogudel, kuid minu oma on ankrus aastasadade kaljul.“

„Tasa, tüdruk,“ vastas tempelrüütel, „niisugused sõnad aitavad praegu vähe. Sina ei ole määratud surema äkki ja kergesti, nagu seda valib omale viletsus ja soovib meeleheide, vaid pikkamisi, valus piineldes, nagu seda inimeste saadanlik silmakirjalikkus kohaseks peab neile, keda süüdistatakse sinule etteheidetud kuritöös.“

„Ja kui see peaks minu saatus olema,“ ütles Rebekka, „kes on siis selle põhjuseks? Kindlasti ainult see, kes mu toore isikliku põhjuse pärast siia tõi ja kes nüüd mingisugusel tundmata eesmärgil püüab mind tabanud viletsat saatust liialdada.“

„Ära arva,“ ütles tempelrüütel, „et ma sinu olen nende kätte annud, hea meelega kaitseksin sind selle hädaohu vastu iseoma rinnaga, nagu ma tegin seda juba, varjates sind noolte eest, mis muidu tingimata sind oleksid tabanud.“

„Kui sinul oleks eesmärgiks olnud aus süütu kaitsmine,“ ütles Rebekka, „siis oleksin ma sind selle hoole eest tänanud, aga nüüd oled sa oma teenust nii sagedasti toonitanud, et ma võin öelda: minu elu pole tema päästmise eest nõutava tasuga võrreldes midagi väärt.“

„Jätke oma etteheited, Rebekka,“ ütles tempelrüütel; „mul on omalgi küllalt põhjust kurvastuseks ja ei taha, et sinu etteheited seda veel suurendaksid.“

„Mis on siis sinu eesmärk, härra rüütel?“ küsis juut. „Ütle lühidalt. Tahad sa midagi muud, kui seda viletsust vaadelda, mida sa ise loonud, siis lase mind teada ja jäta mind, ole hea, peale seda üksinda. Samm aja ja igaviku vahel on lühike, kuid hirmus ja mul on ainult mõned silmapilgud tema vastu valmistumiseks.“

„Ma näen, Rebekka,“ ütles Bois-Guilbert, „et sa ikka veel süükoorma oma õnnetuse pärast minu kaela veeretad, kuna aga mina selle õnnetuse hea meelega oleksin kõrvaldanud.“

„Härra rüütel,“ ütles Rebekka, „ma ei tahaks etteheiteid teha, aga mis on kindlam, kui et minu surma põhjuseks on sinu taltsutamata kirg.“

„Teie eksite, eksite,“ ütles tempelrüütel ruttu, „kui te mind selles süüdistate, mida mina ei suutnud ette näha ega ka ära hoida. Oleksin mina ometi võinud selle taaditudikese tulekut aimata, kes hullumeelse vapruse tuhinguil ja askeediliste enesepiinamiste kiituse tõttu narride poolt praegu kõrgemale on tõusnud oma väärtusest, kainest mõistusest, minust ja sajast teisest meie orduvennast, kelle mõtted ja tundmused on vabad neist töntsidest ja fantastilisist eelarvamisist, mis on tema veendumuste ja tegude põhjuseks!“

„Ja ometi,“ ütles Rebekka, „mõistsite teie ühes teistega minu peale kohut, minu peale, keda teadsite olevat täiesti süütu, ja lasksite mu hukka mõista ja kui ma õieti mõistsin, peate teie oma sõjariistadega minu süüdi tõendama ja minu karistust kindlustama.“

„Kannatust, tüdruk,“ ütles tempelrüütel. „Ükski rahvas ei tea paremini kui sinu oma, et pead end aja järele seadma ja nõnda oma laeva juhtima, et isegi vastutuulest tulu saada.“

„Kahetsemisväärt olgu see tund,“ ütles Rebekka, „mis õpetas Iisraeli nõnda talitama! Aga hädad painutavad südame, nagu teeb tuli seda kõva terasega, ja need, kes pole enam iseenda valitsejad ega iseoma riigi vabad kodanikud, peavad küürutama võõraste ees. See on meie vanne, härra rüütel, mida oleme kahtlemata teeninud iseeneste ja oma isade üleastumistega. Aga teie, kes te oma vabadusega kui sünniõigusega uhkustate, kui palju madalamale peate küll teie olema langenud, kummardudes teiste eelarvamiste ees iseoma tõekspidede vastu!“

„Teie sõnad on kibedad, Rebekka,“ ütles Bois-Guilbert, käies kärsitult mööda tuba, „aga mina ei tulnud selleks siia, et teiega etteheiteid vahetada. Tea, et Bois-Guilbert ei tagane ühegi mehe ees, kuigi ta asjaolude sunnil ajuti oma valitud teelt kõrvale kaldub. Tema tahtmine on kui mäeoja, mille kalju võib pisut teelt kallutada, kuid mida ei suuda takistada mereni jõudmast. Kirjatäht, mis teile nõu andis võitlejat nõuda, ei võinud ju ometi kelleltki muult olla kui aga Bois-Guilbertilt. Kelles muus oleksite võinud teie sedavõrt huvi äratada?“

„See on ainult lühike surma edasilükkamine,“ ütles Rebekka, „millest mul vähe kasu. Oli see kõik, mis sa võisid teha inimese heaks, kellele sa mure kuhjanud ja kelle sa viinud haua äärele?“

„Ei, tüdruk,“ ütles Bois-Guilbert, „see polnud kõik, mis ma kavatsesin. Kui mitte see fanaatiline taaditudike ja see narr Goodalricke asjasse poleks seganud, kes tempelrüütlina näib tahtvat mõelda ja otsustada harilikkude inimseaduste põhjal, siis oleksid kaitsja kohused usaldatud mitte pretseptori, vaid mõne lihtsa orduvenna hooleks. Ning siis oleksin mina ise — sest niisugune oli minu kavatsus — pasuna puhumise peale võitlusväljale ilmunud, muidugi rändava rüütlina riietatud, kes otsib juhust oma kilbi ja oda proovimiseks. Ja kuigi Beaumanoir mitte ühe, vaid kaks, kolm siinviibivat rüütlit võitlejaks oleks valinud, ometi oleksin ma nad ainukese odaga kõik sadulast paisanud. Nõnda oleks sinu süütus, Rebekka, olnud tõendatud ning võidu eest tasu määramise oleksin usaldanud sinu tänulikkuse hooleks.“

„See on ainult tühine suurustamine,“ ütles Rebekka, „kiitlemine sellega, mis te oleksite teinud, kui mitte teisiti talitamine poleks kohasem tundunud. Teie võtsite mu kinda vastu ja minu võitleja, kui minusugune mahajäetud olevus üldse kedagi võib leida, peab võitlusväljal teie odale vastu astuma, ja ometi püüate end minu sõbraks ja kaitsjaks teha!“

„Sinu sõber ja kaitsja,“ ütles tempelrüütel tõsiselt, „tahan ma ikkagi olla, kuid pane tähele, missuguse hädaohu ähvardusel ja oma au mängule panemisega see võib sündida; sellepärast ära laida mind, kui ma enne seda oma tingimused esitan, kus ma juuditüdruku eest kõigega riskeerin, mis mulle kallis.“

„Räägi,“ ütles Rebekka, „ma ei mõista sind.“

„Hea küll siis,“ ütles Bois-Guilbert, „mina tahan teiega sama otsekoheselt rääkida, nagu teeb seda pihtilaps oma pihti-isaga. Rebekka, kui ma võitlusväljale ei ilmu, siis kaotan oma au ja seisuse, kaotan selle, millega hingab mu rind, kaotan oma vendade austuse ja lootuse, ükskord sellele kõrgele paigale tõusta, kus asub praegu vagatseja taaditudike Lucas de Beaumanoir, paigale, mida mina hoopis teisiti tarvitaksin kui tema. Niisugune on kindlasti mu saatus, kui ma sõjariistus sinu kaitsja vastu ei ilmu. Neetud olgu von Goodalricke, kes mulle selle lõksu seadis, ja kahekordselt neetud olgu Albert de Malvoisin, et ta mind takistas seda kinnast ebausklikule tudikesele näkku viskamast, kes võis pealt kuulata nii pööraseid süüdistusi sinusuguse kõrgemeelse ja kena olevuse vastu.“

„Milleks need suured sõnad ja meelitused?“ vastas Rebekka. „Sul oli valida süütu naisterahva verevalamise ja iseoma maiste lootuste ning maise seisukorra vahel. Milleks neid veel segi ajada? Sina oled juba valinud.“

„Ei, Rebekka,“ ütles rüütel pehmemal toonil ja nihkus talle lähemale, „mina pole veel mitte valinud. Ei, pane tähele, mis ma ütlen, sina pead valima. Ilmun ma võitlusväljale, siis pean ma oma nime ja sõjariistade au kaitsma; ja teen ma juba kord seda, sured sina tuleleegis, ilmugu sulle võitleja või mitte, sest pole ju olemas ainustki rüütlit peale Richard Lõvisüda või tema armualuse von Ivanhoe, kes võiks minuga tagajärjekalt võidelda. Ivanhoe, nagu sa väga hästi tead, ei suuda praegu raudriiet kanda ja Richard on võõral maal vangis. Nõnda siis — ilmun ma, siis sured sina, olgugi et su kenadused võiksid mõne tulipea sinu kaitseks võitlusväljale kihutada.“

„Ja mis aitab selle tõsiasja nii sage kordamine?“ ütles Rebekka.

„Palju,“ vastas tempelrüütel, „sest sina pead õppima oma saatust mitmekülgselt vaatlema.“

“Hea küll, siis, pööra lehel teine külg,“ ütles Rebekka, „ja lase mind ka seda vaadata.“

„Kui mina ilmun sinna saatuslikule võitlusväljale,“ ütles Bois-Guilbert, „siis saab sinule osaks pikaldane ja hirmus surm, mille piin on teise ilma piinade sarnane. Aga kui ma mitte ei ilmu, siis olen ma häbistatud rüütel, kes oma au kaotanud ja keda süüdistatakse ühenduses uskmatute ja nõidadega. Kuulus nimi, mis minu läbi veel kõrgemale tõusnud, muutub häbiks ja naeruks. Ma kaotan oma kuulsuse, kaotan oma au, kaotan lootuse suuruse peale, mida saavutavad keisridki harva. Ma ohverdan vägeva auahnuse, ma hävitan plaanid, mis olid kõrged, nagu need mäed, mille kohta paganad ütlevad, et sealt olnud kord võimalik peaaegu taeva pääseda, ning ometi, Rebekka,“ jätkas ta tema jalge ette langedes, „kogu selle suuruse ma ohverdaksin, kogu sellest kuulsusest ma loobuksin, ütleksin enda lahti sellest võimust, kus ta on peaaegu juba käega haarata, kui sa ainult tahaksid öelda: Bois-Guilbert, mina võtan su oma armastajaks vastu.“

„Ärge mõelge niisuguse rumaluse peale, härra rüütel,“ vastas Rebekka, „vaid rutake asevalitseja, kuninganna-ema ja prints Johanni juurde, võimatu oleks, et nemad Inglise krooni au kaitstes teie suurmeistri talitamist lubaksid. Nõnda muretseksite mulle kaitset ilma enda poolt ohvri toomiseta või ilma et enesele õiguse omandaksite minult tasu nõuda.“

„Nendega ei kauple ma mitte,“ ütles rüütel ikka veel neiu kleidist kinni hoides, „ainult sinuga ma räägin. Ja mis võiks sinu valikut takistada? Mõtle ometi, oleksin ma kas või mõni kurivaim, veel halvem on surm ning just surm on minu võistleja.“

„Neid halbusi ma ei kaalu,“ ütles Rebekka, kes küll kartis rüütlit ärritada, kuid siiski valmis polnud tema kirele järele andma, isegi mitte sellekohast nägu näitama. „Ole ometi mees, ole kristlane! Kui sinu usk sinult tõepoolest nõuab halastust, millest räägib rohkem teie keel kui teod, siis päästa mind sellest hirmsast surmast, ilma et selle eest tasu nõuaksid, mis muudaks sinu teo lihtsaks vahetuskaubaks.“

„Ei, tüdruk!“ ütles uhke tempelrüütel üles karates, „sinnamaale ei pea sa mind mitte viima. Kui mina oma praegusest kuulsusest ja tulevasest auahnusest pean loobuma, siis teen ma seda ainult sinu pärast ning üheskoos peame siis ka põgenema. Kuula mind, Rebekka,“ rääkis ta jällegi pehmendatud toonil: „Inglismaa, Euroopa — see pole veel kogu ilm. Leidub veel maid, kus meie võiksime teotseda ning kus ruumi leiduks isegi minu auahnusele. Meie läheme Palestiinasse, kus Konrad, markii von Montserrat on minu sõber, kes tühistest eelarvamistest samuti vaba nagu minagi. Ennemini liitume Saladiniga, kui kannatame nende vagatsejate irvitamist, keda meie vihkame. Mina loon uued teed suuruseks,“ rääkis ta, astudes pikil sammel läbi toa. „Euroopa peab selle valju astumist kuulma, kelle ta oma poegade juurest peletas! Mitte need miljonid, keda Euroopa siit ristisõitjatena välja saadab tappa, ei või Palestiina kaitsmiseks palju teha, mitte paljude tuhandete saratseenide mõõgad ei suuda nii sügavale selle maa sisse lüüa, mille pärast võitlevad rahvad, kui minu ja mu ametivendade tugevus ning kavalus, kes selle vana vagatseja kiuste minuga liituvad kurjas ja heas. Sina saad kuningannaks, Rebekka, Karmeli mäele asetame selle trooni, mille mina sinule võidan, ja mina vahetan oma ammuigatsetud ametikepi kuninga valitsuskepi vastu!“

„Unistus,“ ütles Rebekka, „tühine öine nägemus, mis isegi siis, kui ta oleks reaalne, minu meeli ei erutaks. Küllalt juba sellest, et ma sinu loodetavat võimu ei taha jagada. Ka ei vaata ma nii kergesti usu ja isamaa-armastuse peale, et ma võiksin seda austada, kes on valmis need köidikud endast heitma ja loobuma ordust, kelle vannutatud liikmeks ta on, kire pärast, mis on süttinud võõra rahva tütre vastu. Ära määra minu vabastuseks hinda, härra rüütel, ära müüta suuremeelist tegu, kaitse rõhutuid halastusest, mitte aga omakasu ootel. Mine Inglismaa trooni juurde, Richard võtab tingimata minu kaebust nende julmade inimeste vastu kuulda.“

„Ei kunagi lähe ma sinna, Rebekka!“ ütles tempelrüütel ägedalt. „Kui ma oma ordust loobun, siis teen seda ainuüksi sinu pärast. Auahnus jääb ikkagi minu omaks, kuigi teie mu armastuse tagasi lükkate; mõlemist ei taha ma ilma jääda. Richardi ees kummarduda? — sellelt uhkelt südamelt midagi paluda? Ei kunagi, Rebekka, heida ma iseendas tempelordut selle mehe jalge ette. Ma võin ordust loobuda, mitte aga teda alandada või ära anda.“

„Siis olgu Jumal mulle armuline,“ ütles Rebekka, „sest inimestelt pole enam abi loota!“

„Nõnda see on,“ ütles tempelrüütel, „sest nii uhke kui sa ka oled, aga minus oled sa omale paraja vastase leidnud. Kui mina kord juba oma odaga võitlusväljale ilmun, siis ära mõtle, et mingi inimlik arvamine võiks mind takistada oma jõudu näitamast. Ja mõtle siis oma saatuse peale: surra koledat surma nagu kõige halvem kurjategija — olla hävitatud nilpavaist tuleleekidest — jällegi laiali pillatud saada elementidesse, millest sinu imeline vorm nii saladuslikult koostatud — mitte midagi ei pea sinu ilusast kujust järele jääma, mille kohta võidaks liigutatult öelda, et see on kord elanud ja liikunud! Rebekka, ükski naine ei suuda niisugusele tulevikule silma vaadata ja sina võtad mind tingimata kuulda.“

„Bois-Guilbert,“ vastas juuditüdruk, „sa ei tunne naise südant või sa oled ainult nendega kokku puutunud, kes oma paremad tundmused kaotanud. Kinnitan sulle, uhke tempelrüütel, et ka kõige metsikumais lahinguis pole sa rohkem oma kiidetud vaprust ilmutanud, kui on seda teinud naine või kui nõuab seda armastus ja kohused. Minagi olen naine, kes õrnusega harjunud, loomu poolest pelglik ja tundlik valude vastu, aga kui me kord astume oma saatuslikule võitlusväljale, sina võitlema, mina kannatama, siis olen ma kindel, et minu julgus tõuseb kõrgemale sinu omast. Ela hästi, enam ei kuluta ma sinuga sõnu! Aega, mis maa peal jäänud elada Jakobi tütrel, peab teisiti kulutama: tema peab trööstijat otsima, kes küll näo varjanud oma rahva eest, kuid kes kunagi ei sule oma kuulmeid selle hüüde ees, kes otsib teda tões ja vaimus.“

„Nõnda siis lahkume?“ ütles rüütel üürikese aja pärast. „Oleks ometi taevas annud, et me kunagi teineteist poleks kohanud või et sina oleksid olnud suurest soost ning usu poolest kristlane! Ei, taeva nimel, kui ma sind vaatan ja selle peale mõtlen, kus ja kuidas me jällegi peame kokku saama, siis sooviksin olla üks sinu alandatud rahva poegadest; sooviksin oda ja kilbi asemel ainult veksleid ja seekleid puutuda, sooviksin kummarduda iga väikese ülimuse ees, kuna minu pilk oleks kohutav ainult võlglastele. Seda kõike sooviksin ma, Rebekka, et aga elus sinu läheduses olla ja sellest osast pääseda, mis mul on sinu surmas.“

„Sa kirjeldad juute niisugustena, nagu sinutaoliste tagakiusamine nad teinud. Taeva viha on nad kodumaalt laiali pillanud, ainult usinus, mida neilt pole veel võetud, on neile tee avanud mõjuks ja võimuks. Loe Jumala rahva vana ajalugu ja ütle mulle siis, kas need, kelle läbi Jehoova niisugused imeteod rahvaste keskel tegi, on ainult viletsad liigkasu-võtjad? Ja tea, uhke rüütel, meie seas leiduvad nimed, mille kõrval teie kiidetud põhjamaa ülimused on kui kõrvits seedripuu kõrval, nimed, mis ulatuvad sinnamaale tagasi, kus jumalik halastus ise alles keerubite vahel asus, ja mis tuletavad oma hiilguse mitte mõnest maisest vürstist, vaid sest kohutavast häälest, mis kogus nende esi-isad kord Jumala palge ette. Niisugused olid Jakobi suguvõsa vürstid.“

Puna tõusis Rebekkal palge, kui ta oma rahva endist hiilgust ülistas, aga ta kahvatas peagi, kui ta ohates juurde lisas: „Niisugused olid Juuda vürstid, aga neid ei ole enam! Nad tallati nagu niidetud rohi ja segati teetolmuga. Aga nende seas leidub veel niisuguseid, kes oma kõrgele suguvõsale häbi ei tee, ja üks neist on Adonikami poja Isaaki tütar. Ela hästi! Ma ei kadesta sinu verega võidetud au, ma ei kadesta sinu barbarlikku põlvnemist põhjamaa paganaist, ma ei kadesta sind ka sinu usu pärast, mis on alati sul suus, kuid mida ei leidu sinu südames ega tegudes.“

„Taeva nimel, mind valdab mingisugune nõiavõim,“ ütles Bois-Guilbert. „Peaaegu olen valmis uskuma, mida rääkis see rumal tudike, ja sinust lahkumine on sedavõrt raske, et temas leidub midagi ebaloomulikku. Kena olevus,“ ütles ta suure aupakkumisega neiule lähenedes, „sa oled nii noor, nii ilus ja julge! Ja ometi saadetakse sind surma, teotavalt ja piinavalt. Kes ei nutaks sind mitte taga? Pisar, mis võõras olnud minu silmale kahekümne aasta jooksul, veereb sind vaadates. Kuid see peab sündima, miski ei või sinu elu päästa. Sina ja mina oleme ainult pimedad tööriistad saatuse käes, mis meid edasi kihutab nagu kaht laeva, kuni nad tormis kokku põrkavad ja hukkuvad. Anna mulle andeks siis ja lase meid vähemalt sõpradena lahkudagi. Asjata olen sinu otsuse peale tormi joosnud ja minugi oma seisab kõikumata nagu saatuse paratamata seadused.“

„Nõnda koormavad inimesed iseoma metsikute kirgede tulemustega saatust,“ ütles Rebekka. „Aga mina annan sulle andeks, Bois-Guilbert, kuigi oled minu maise surma algataja. Sinu võimsas meeles leidub ka suursugusemaid asju, kuigi ta sarnaneb laisa aiaga: lokkab umbrohi, mis lämmatab kena ja terve õilme.“

„Jah,“ ütles rüütel, „mina olen, nagu sa ütled, Rebekka — taltsutamata, metsik ja uhke keset tühiste narride ja kavalate vagatsejate summa, kelle keskel ma oma tugevusega omandanud silmapaistva paiga. Noorest põlvest saadik olen olnud lahingute laps, kõrge oma püüetes ja püsiv ning paindumata nende poole rühkimises. Niisuguseks ma peangi jääma — uhkeks, paindumatuks ja muutumatuks, mida tahan ilmale tõendada. Aga kas annad sina mulle andeks, Rebekka?“

„Samuti nagu ohver kunagi oma timukale andeks annud.“

„Ela hästi siis,“ ütles tempelrüütel ja lahkus toast.

Pretseptor Albert ootas kõrvaltoas kärsitult Bois-Guilberti tagasitulekut.

„Sa viibisid kauaks,“ ütles ta; „kärsituses ootasin sind nagu hõõguvail sütel. Mis oleks küll sündinud, kui suurmeister või tema nuuskur Konrad siia oleks tulnud? Mina oleksin pidanud oma vastutulelikkuse kallilt maksma. Kuid mis on sul viga, vend? Sinu jalg komistab, sinu pilk on must kui öö. Oled sa terve, Bois-Guilbert?“

„Jah,“ vastas tempelrüütel, „samuti nagu see vilets, kes tunni aja pärast peab surema. Kuid püha risti nimel, ei, ma pole pooltki nii terve, sest leidub nii mõnigi, kes endast elu heidab nagu kulunud riidetüki. Taeva nimel, Malvoisin, see tüdruk on tõepoolest minult mehisuse võtnud. Olen pooleldi valmis suurmeistri juurde minema ja ordut talle näkku needma ja sellest metsikust vägivallast loobuma, mis tema mulle peale pannud.“

„Sa oled hull,“ vastas Malvoisin. „Nõnda võid sa iseenda täiesti hävitada, aga ometi ei või sa seda juuditüdrukut päästa, kellel sinu silmis nii kõrge väärtus. Beaumanoir nimetab sinu asemele kellegi teise orduvenna oma otsust kaitsma ja hukkamõistetu hukkub sama kindlasti, nagu oleksid sina sinu peale pandud kohused täitnud.“

„See on eksitus; mina võtan ise sõjariistad tema kaitsmiseks kätte,“ vastas tempelrüütel kõrgilt, „ja kui ma seda teen, siis ei leidu kogu ordus ühtegi, kes suudaks minu oda ees seista.“

„Aga sa unustad,“ ütles kaval nõuandja, „et oma hullu kavatsuse teostamiseks puudub sul aeg kui ka võimalus. Mine Lucas Beaumanoiri juurde ja ütle temale, et sa loobud oma käsukuulamise tõotusest, küllap me siis näeme, kui kauaks see vägivaldne vanamees su veel vabaks jätab. Vaevalt oled oma sõnad rääkinud, kui sa juba sada jalga maapinnast madalamal pretseptooriumi vangikeldris asud, et ordust loobunud rüütli protsessi oodata; või kui ta oma arvamisest sinu äranõidumise kohta kinni peab, saad sa peagi kuskil kauge kloostri mungakambris õlg-aset, ahelaid ja pimedust maitsta, kus sind pealegi veel kurivaimude väljaajamisega ja õnnistatud veel kastmisega piinatakse, et sind sellest deemonist vabastada, mis su vallanud. Sina pead võitlusväljale ilmuma, Brian, või sina oled kadunud ja autu mees.“

„Ma põgenen,“ ütles Bois-Guilbert, „põgenen kuhugi kaugele maale, kuhu hullus ja fanatism pole veel omale teed leidnud. Minu abil ei pea tilkagi selle üleva olevuse verest valatama.“

„Sina ei saa põgeneda,“ ütles pretseptor, „sinu hullustus on kahtlust äratanud ja sind ei lubata pretseptooriumist lahkuda. Mine tee proovi — mine värava ette ja käsi sild maha lasta, küllap sa siis näed, mis vastuse sa saad. Sa võid näo teha, nagu oleksid sa üllatatud ja haavatud, kuid see ei aita midagi. Ja kuigi sul õnnestuks põgeneda, mis oleks selle tulemus? Sinu vapp murtaks puruks, sinu suguvõsa saaks autuks ja sina ise kaotaksid oma seisuse. Mõtle selle peale. Kuhu peavad sinu vanad seltsimehed oma silmad panema, kui Brian de Bois-Guilbert, tempelordu parem oda, rahva needmiste saatel ususalgajaks kuulutatakse? Missugune kurbus valitseks Prantsusmaa kuningakojas! Missuguse rõõmuga kuuleks kõrk Richard seda uudist, et rüütel, kes Palestiinas kõvasti temale peale käis ja peaaegu tema kuulsust tumestas, on kaotanud kuulsuse ja au juuditüdruku pärast, keda ta isegi selle kalli ohvriga ei võinud päästa.“

„Malvoisin,“ ütles rüütel, „tänan sind, sa puutusid keeli, mis minu südames kõige kergemini vastukaja leiavad! Tulgu mis tuleb, aga Bois-Guilbert ei taha kunagi oma nime siduda mässumeelsusega. Annaks Jumal, et Richard või mõni tema armualune ilmuks! Kuid võitlusväli jääb tühjaks — keegi ei söanda piiki tõsta süütu kadunu kaitseks.“

„Seda parem sinule, kui see nõnda oleks,“ ütles pretseptor; „kui ühtegi võitlejat ei ilmu, siis ei sure see tüdruk mitte sinu läbi, vaid suurmeistri otsuse tagajärjel, kelle peale kogu laitus langeb, mille ta kui kiituse ja teenuse vastu võtab.“

„Õige,“ ütles Bois-Guilbert, „kui ükski võitleja ei ilmu, siis olen mina kogu mängus asjata kuju, kes istub küll hobuse seljas võitlusväljal, kuid kes ei võta sündmusest kuidagi osa.“

„Mitte kuidagi,” ütles Malvoisin; „mitte rohkem kui püha George pilt, kui teda mõnes rongikäigus kaasa kantakse.“

„Hea siis küll, mina loobun oma otsusest,“ rääkis tempelrüütel kõrgilt. „Tüdruk põlgas mu, tõukas mu tagasi, alandas mind! Ja miks peaksin siis mina kogu oma au ja lugupidavuse temale ohverdama? Malvoisin, mina ilmun võitlusväljale.“

Neid sõnu öeldes lahkus ta ruttu toast; pretseptor astus talle järele, et teda silmas pidada ja teda tema otsuses kinnitada, sest Bois-Guilberti heast nimest oli tema ise huvitatud, lootes temalt omale palju head, kui ta ehk ükskord suurmeistri ametikepi pihku saab, rääkimata sellest, mis lubas talle Mont-Fitchet, kui ta õnnetu Rebekka hukkamõistmist aitaks teostada. Kuigi Malvoisinil oma sõbra paremate tundmustega võideldes kõik need paremused olid, mis langevad osaks kavalale, rahulikule ja omakasulisele iseloomule, võrreldes teda mehega, keda vapustavad tugevad ja vastupidised kired, ometi pidi ta kogu oma kunsti tarvitusele võtma, et Bois-Guilberti tema kord tehtud otsuses kinni hoida. Väsimata pidi ta oma ametivenda silmas pidama, et ta ei katsuks oma põgenemismõtet teostada ja et ta suurmeistriga kokku ei puutuks, sest muidu oleks võinud tema vahekord ülemusega katkeda. Aeg-ajalt kordas ta uuesti oma tõestusi, millega ta püüdis väita, et võitlusväljale ilmudes ei kiirusta ega kindlusta Bois-Guilbert kuidagi Rebekka kurba saatust, küll aga valib ta nõnda ainsa tee, mis tema enda võib päästa au kaotusest ja häbist.