Ivanhoe/XXXVI
←XXXV
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kolmekümnekuues peatükk.
Kõik tarvitavad silmakirjalikkust: |
Albert Malvoisin — Templestowe asutise president või ordu keeles pretseptor — oli selle Filip Malvoisini vend, kellest meil juba juttu olnud, ja seisis nagu ta vendki Brian de Bois-Guilbertiga lähedas ühenduses.
Kõlvatute ja lodevate meeste hulgas, keda tempelordus nii mõnigi leidus, oli Albert von Tempelstowe ehk silmapaistvamaid, kuid eraldamiseks julgest Bois-Guilbertist oskas ta oma pahedele ja auahnusele silmakirjalikkuse rüü ümber tõmmata ning välimiselt fanatismi näidata, mida ta sisemiselt põlgas. Poleks mitte suurmeistri ilmumine nii ootamata ja äkki sündinud, siis poleks ta Templestowes midagi leidnud, milles oleks võinud näha endise distsipliini lõdvenemist. Olgugi et Albert Malvoisin ootamata tabati ja teatud määral paljastati, kuid ometi kuulas ta suurmeistri etteheiteid sedavõrt nähtava aukartuse ja alandusega ning püüdis nii ruttu kõike laidetud halba parandada, et tema ümbrus, mis andus seni lõbutsemisele ja kõlvatustele, peagi mingisuguse askeedilise vagadusilme omandas, mille tõttu Lucas Beaumanoir pretseptori voorustest kõrgema arvamise sai, kui ta esimesel silmapilgul nähtud olude tagajärjel valmis oli oletama.
Kuid seda head muljet vapustas tunduvalt teade, et Albert oma vaimulikku hoonesse vastu on võtnud juudi vangi, mispärast armastuslikku vahekorda pidi kartma tema ja mõne orduvenna vahel. Nõnda siis rääkis suurmeister Albertiga tema ilmumisel haruldaselt karmilt.
„Selles majas, mis määratud püha tempelordu otstarbeks,“ ütles suurmeister karedal toonil, „on üks juudi naisterahvas, kelle teie kaasteadmisel, härra pretseptor, siia toonud üks orduvend.“
Albert Malvoisin oli masendatud jahmatusest, sest Rebekkat hoiti kõrvalises ja salajas ruumis kinni ning tema varjamiseks olid kõik võimalikud abinõud tarvitusele võetud. Beaumanoiri silmis luges ta iseendale ja Bois-Guilbertile hukatust, kui ta ähvardavat tormi ei suuda kõrvale juhtida.
„Miks te vaikite?“ küsis suurmeister.
„Tohin ma rääkida?“ vastas pretseptor kõige alandlikumal toonil, kuigi ta viivitamisel ainult oma mõtteid püüdis korraldada.
„Rääkige, teie tohite seda,“ ütles suurmeister, „rääkige ja ütelge, tunnete teie meie püha ordu põhimäärust — De commilitonibus Templi in sancta civitate, qui cum miserrimis mulieribus versantur, propter oblectationem carnis[1].“
„Kindlasti, auvääriline isa,“ vastas pretseptor, „sest kuidas oleksin ma ordus oma praegusele ametikohale tõusnud, kui ma meie tähtsamaid eeskirju poleks tunnud.“
„Kuidas see siis tuleb, küsin ma veel kord, et sina lasksid ühe orduvenna oma armukese, liiatigi veel juudi nõia, siia pühasse paika tuua tema rüvetamiseks?“
„Juudi nõid,“ vastas Albert Malvoisin; „pühad inglid kaitsku meid!“
„Jah, vend, juudi nõid,“ ütles suurmeister karedalt. „Just nõnda. Julged sina öelda, et selle liigkasuvõtja Yorki Isaaki tütar Rebekka, kes on neetud nõia Mirjami kasvandik, pole praegu mitte — häbi on sellest rääkida või mõelda — siin sinu pretseptooriumis?“
„Teie tarkus, kõrgeauline isa,“ ütles pretseptor, „on minu mõistuse pimeduse peletanud. Mina isegi imestasin väga, et niisugune tubli rüütel, nagu Brian de Bois-Guilbert, selle naise kenadusist nii on võlutud, kelle ma ainult selleks siia vastu võtsin, et riivi ette pista nende kasvavale intiimsusele, mille tagajärjeks muidu oleks võinud olla meie vapra ja vaga venna langemine.“
„Kas siis nende kahe vahel veel midagi pole sündinud, mis rikuks rüütli tõotust?“ küsis suurmeister.
„Mis! Selle katuse all?“ ütles pretseptor, lüües endale risti ette.
„Hoidku selle eest püha Magdaleena ja kümmetuhat neitsit! Ei! Kui ma sellega olen patustanud, et selle naise siia majja võtsin, siis sündis see eksituses, sest mina lootsin nõnda meie venna juudinaise nõiutud kirest päästa, mis tundus mulle nii metsikuna ja ebaloomulikuna, et mina seda teatud hullumeelsuseks hakkasin pidama, mida võib arstida ennemini kaastundmuse kui etteheidetega. Aga kuna teie kõrgeauline tarkus on leidnud, et see juuditüdruk on nõid, siis oleks meie venna armuhullus küllaldaselt seletatud.“
„Nõnda see on, nõnda see on!“ ütles Beaumanoir. „Vaata, vend Konrad, kui hädaohtlik on saadana esimestele avatlustele anduda! Meie vaatame naist ainult silmade rõõmuks, et maitsta, mida inimesed nimetavad iluks, aga meie põline vaenlane, neelaja lõukoer, võtab meie üle võimuse nõidumise kaudu ja saadab täide, mida meie alanud rumaluses ja laiskuses. Võib olla, et meie vend Bois-Guilbert vajab selles asjas ennemini kaastundmust kui karistust, ennemini meie ametikepi toetust kui vitsaga löömist; võib olla toovad meie manitsused ja palved ta vendade hulka tagasi.“
„Oleks väga kahju,“ ütles Konrad Mont-Fitchet, „kui ordu ühe paremaist piigest kaotaks silmapilgul, mil püha ordu nii väga vajab oma poegade abi. Kolmsada saratseeni on see Bois-Guilbert iseoma käega tapnud.“
„Nende neetud koerte veri,“ ütles suurmeister, „saab magusaks ja meelepäraseks anniks pühikuile ja inglitele, keda nad põlgavad ja teotavad, ning nende abil tahame selle nõiavõimu vastu võidelda, mis ümbritseb võrguna meie venda. Tema katkestab Deliila köidikud, nagu katkestas Simson need toored köied, millega vilistid ta sidunud, ning tema peab uued uskmatute hulgad hävitama. Mis aga puutub sesse neetud nõiasse, kes oma võrgu püha tempelordu venna järele välja heitnud, siis peab tema tingimata surema.“
„Aga Inglismaa seadused…“ ütles pretseptor, kes küll rõõmus, et suurmeistri viha temalt ja Bois-Guilbertilt õnnelikult kõrvaldunud, kuid kes kartma hakkas, et see läheb liiga kaugele.
„Inglismaa seadused,“ rääkis Beaumanoir vahele, „lubavad igal kohtunikul oma ringkonnas õigust mõista. Väiksemgi parun võib oma pinnalt leitud nõia kinni võtta, tema tegusid uurida ning hukka mõista. Ja kas peaks sama õigust keelatama suurmeistrile tema püha ordu pretseptooriumi piirkonnas? Ei, meie peame kohut ja mõistame hukka. Nõid kadugu maapinnalt, et tema teod võiksid leida andeksandmist ja unustust. Valmista lossisaal kohtupidamiseks nõia üle.“
Albert Malvoisin kummardus ja kadus, mitte saali valmis seadma, vaid Bois-Guilberti üles otsima, et temale arvatavat asjalahenemist teatada. Ta leidis otsitava tulises vihas, sest ilus juudineiu oli tema armastuse jällegi tagasi tõrjunud. “See arutu ja tänamatu,“ ta hüüdis, „põlgab seda, kes tule ja vere keskel tema elu päästis, riskeerides iseomaga. Taeva nimel, Malvoisin! Ma viibisin, kuni langesid minu ümber kokku katused ja talad. Ma olin saja noole laskemärgiks; rahena sadasid nad vastu mu varustust, aga oma kilpi ma tarvitasin ainult tema kaitseks. Seda kõike kannatasin ma tema pärast ja nüüd heidab see isemeelik tüdruk mulle ette, miks ei lasknud ma teda hukkuda, ja ta ei keela mulle mitte ainult vähematki tänu, vaid ta võtab minult ka igasuguse lootuse, et ta oma mõtteid võiks muuta. Mina arvan, et saadan, kes tema tõule ta kangekaelsuse annud, on kogu oma jõu tema isikusse koondanud.“
„Saadan on teid nähtavasti mõlemaid vallanud,“ ütles pretseptor. „Sagedasti olen sulle soovitanud ettevaatust, kui mitte loobumist. Eks ole ma sulle öelnud, et leidub küllalt kristlikke neiusid, kes peaksid patuks sinusugusele vaprale rüütlile keelata le don d’amoureux merci[2] ja ometi pead sa oma armastuse just kellegi tujuka ja isemeeliku juudi kaela kallama! Püha jumalateenistuse nimel, ma arvan, vanal Lucas Beaumanoiril on õigus, kui ta arvab, et see tüdruk su ära on teinud.“
„Lucas Beaumanoir!“ hüüdis Bois-Guilbert etteheitvalt. „On sinu ettevaatus-abinõud niisugused, Malvoisin? Lasksid sa seda totrat teada saada, et Rebekka on pretseptooriumis?“
„Mis võisin mina sinna parata,“ ütles pretseptor. „Mina ei unustanud midagi, mis oleks võinud sinu saladust varjata, kuid ometi on ta avaldatud, kas saadana või kellegi teise poolt, ainult saadan võib seda teada. Kuid mina pöörsin asja nagu võisin, sina oled päästetud, kui sa loobud Rebekkast. Sind kahetsetakse kui nõiduse ohvrit. Rebekka on nõid ja kui niisugune peab ta kannatama.“
„Taeva nimel, seda mitte,“ ütles Bois-Guilbert.
„Taeva nimel, seda peab ja tahab tema!“ ütles Malvoisin. „Ei sina ega keegi teine suuda teda päästa. Lucas Beaumanoir arvab, et juudi surm on tasuohvriks kõigi tempelrüütlite armueksituste eest, ja sa tead, et temal leidub niisuguse mõistliku ja vaga sammu astumiseks võim kui ka tahtmine.“
„Kas järeltulevad põlved kunagi peaksid uskuma, et niisugune silmakirjalik vagadus on valitsenud?“ ütles Bois-Guilbert, käies toas edasi-tagasi.
„Mis nemad usuvad, seda ma ei tea,“ ütles Malvoisin rahulikult, „kuid ma tean hästi, et vaimulikud kui ka ilmalikud, üheksakümmendüheksa saja kohta, suurmeistri otsuse kohta aamen karjuksid!“
„Nüüd ma tean, mis teha!“ hüüdis Bois-Guilbert. „Albert, sina oled mu sõber. Sina pead Rebekka põgenemisega nõus olema, Malvoisin, ja mina viin ta kuhugi mujale, kus kindlam ja varjulisem.“
„Ma ei või seda, kuigi tahaksin,“ vastas pretseptor. „Kogu maja kubiseb suurmeistri teendritest ja ustavaist poolehoidjaist. Ning et otsekohene olla, vend, siis ütlen, et selles asjas ei taha ma enam kaasa purjetada, kuigi lootust oleks õnnelikult sadamasse pääseda. Mina olen sinu asjas juba küllalt riskeerinud. Mul pole tahtmist ametialandust saada või isegi oma pretseptooriumi kaotada tüki võõbatud juudi liha ja vere pärast. Ja sina, kui sa mu nõu tahad kuulda, loobu sellest metshane-jahist ja lennuta oma kull mõne teise saagi kallale. Mõtle järele, Bois-Guilbert, sinu praegune seisukord, sinu tulev au — kõik oleneb sinu olukorrast ordus. Pead sa oma kirest Rebekka vastu kinni, siis annad sa Beaumanoirile võimaluse end ordust välja heita, ning seda juhust ei jäta ta mitte tarvitamata. Ta kadestab seda keppi, mida ta oma värisevas käes hoiab, ja ta teab, et sina oma julge käe selle järele sirutad. Ole kindel, ta hävitab su, kui sa temale nii kena võimaluse annad, nagu on seda juudi nõia kaitsmine. Jäta temale ta arvamine selles asjas, sina ei suuda seda muuta. Kui see kepp on kord sinu tugevas peos, siis võid sa Juuda tütreid hellitada või neid põletada, nagu see sulle endale paremini meeldib.“
„Malvoisin,“ ütles Bois-Guilbert, „sina oled külmavereline…“
„Sõber,“ pistis pretseptor vahele, et tühja kohta täita, kuhu Bois-Guilbert ehk mõne halva sõna oleks paigutanud, „mina olen külmavereline sõber, sellepärast kõlban ma paremini nõuandjaks. Veel kord ütlen sulle, et sina ei suuda Rebekkat päästa, kinnitan sulle, sa võid ainult ühes temaga hukkuda. Sellepärast rutta suurmeistri juurde, heida tema jalge ette ja ütle temale…“
„Mitte tema jalge ette, taeva pärast, vaid näkku ütlen ma sellele arutule tudikesele…“
„Siis ütle talle näkku,“ jätkas Malvoisin külmalt, „et sa seda juuti kuni hullustuseni armastad; ja mida enam sa oma kirge suurendad, seda enam kiirustad sa selle kena nõia surmasaatmist, kuna sina ise, keda tõotusevastaselt kuritöölt tabatud, mingit abi oma vendadelt ei või loota ja nõnda oma hiilgavad kavatsused võimu ja au suhtes kaotad, et palgatud sõduriks muutuda kuskil Flandria ja Burgundia vahelistes väikestes tülides.“
„Sul on õigus, Malvoisin,“ ütles Brian de Bois-Guilbert lühikese mõtlemise järel. „Mina ei taha sellele vagatsejale vanamehele mingit võimu enda üle anda; ja mis Rebekkasse puutub, siis pole ta seda ära teeninud, et mina oma seisuse ja au tema pärast mängule paneksin. Mina loobun temast, jah, mina jätan ta tema saatuse hooleks, ehk olgu siis, et…“
„Ära piira oma teguviisi ja tarvilikke otsuseid,“ ütles Malvoisin. „Naised on ainult mängukannid, mis lõbustavad meie puhketunde, auahnus on aga tõsine eluline ülesanne. Ennemini hukkugu tuhat selle juudi taolist nukku, kui et mees peaks oma hiilgavast tulevikust loobuma, mis tal ees seisab! Nüüd lahkugem, sest meid ei tohita koos nõu pidamas näha. Mina pean saali korraldama suurmeistri kohtuistungiks.“
„Mis! Juba nii ruttu?“ küsis Bois-Guilbert.
„Jah,“ vastas pretseptor, „protsess läheb ruttu, kui otsus juba ette tehtud.“
„Rebekka,“ ütles Bois-Guilbert üksi jäädes, „sina võid mul kalliks maksma minna. Miks ei või ma sind sinu saatuse hooleks jätta, nagu mulle see külm silmakirja-teender nõu annab? Veel teen ühe katse, et sind päästa, kuid hoia tänamatuse eest! Sest kui mind jälle tagasi tõugatakse, siis sarnaneb mu kättemaksmine mu armastusega. Bois-Guilberti elu ja au ei pea mängule pandama, kui selle eest on tasuks ainult põlgus ja etteheited.“
Vaevalt oli pretseptor tarvilikud käsud annud, kui Konrad Mont-Fitchet tema juurde tuli ja temale suurmeistri otsuse teatas, et juudi naine viibimata ette toodaks nõidumise üle aruandmiseks.
„See on kui unenägu,“ ütles pretseptor; „meil on palju juudi arste, kes ravitsuses lihtsalt imet teevad, aga keegi ei pea neid sellepärast nõiaks.“
„Suurmeister mõtleb teisiti,“ ütles Mont-Fitchet. „Albert, mina olen sinu vastu täiesti otsekohene, kui ma ütlen, et parem on selle viletsa tüdruku surm, kui et Brian de Bois-Guilbert ordule kaotsi läheb või et sellest sisemised lahkkõlad tekivad. Sina tunned tema kõrget seisust, tema sõjamehelikku kuulsust, sina tunned ka, missuguse truudusega paljud orduvennad tema poole hoiavad, kuid see kõik ei aita teda suurmeistri vastu, kui leitaks, et Brian on mitte juudi ohver, vaid tema kaaslane. Kuigi selles juudis oleksid kaheteistkümne suguharu hinged, ometi oleks parem, et tema üksi kannataks, kui et Bois-Guilbert peaks tema hukkumisest osa saama.“
„Mina püüdsin Bois-Guilberti peale mõjuda, et ta juudist loobuks,“ ütles Malvoisin, „kuid kas leidub küllalt põhjusi, et Rebekkat nõidumise pärast hukka mõista? Kas vahest suurmeister oma arvamist ei muuda, kui ta näeb, et põhjused on nii nõrgad?“
„Neid peab tugevamaks tegema, Albert,“ vastas Mont-Fitchet, „neid peab kindlustama. Mõistad sa mind?“
„Mõistan,“ ütles pretseptor; „ma ei kõhele ordu heaks samme astumast, kuid meil on vähe aega tunnistuste leidmiseks.“
„Malvoisin, neid peab leidma,“ ütles Konrad, „see toob kasu ordule kui ka sinule. Templestowe on vaene pretseptoorium, Maison-Dieu on kaks korda rohkem väärt, sina tead ju, mis ma meie vana ülema ees maksan: leia need, kes selle asja suudavad läbi viia, ja sina oled pretseptoriks Maison-Dieus Kenti viljarikkal pinnal. Mis sa selle kohta ütled?“
„Bois-Guilberti kaaslaste hulgas,“ ütles Malvoisin, „on kaks poissi, keda ma hästi tunnen, sest nemad olid minu venna Filip de Malvoisini juures teendreiks ja läksid tema juurest Front-de-Boeufi teenistusse. Võib olla, ehk teavad nemad midagi selle naise nõidumistest.“
„Otsi nad silmapilk välja ja kui paar kuldtükki nende mälestust võivad ergutada, siis ärgu puudugu need.“
„Ühe tsehiini eest vannuvad nad kas või oma ema, kes neid sünnitanud, nõiaks,“ ütles pretseptor.
„Mine siis,“ ütles Mont-Fitchet; „lõuna ajal teeme asjaga algust. Sest ajast saadik, kus ta Hamet Alfagi, ühe Muhamedi usku tagasilangenu tuleriidale mõistis, pole ma endi ülemat enam kunagi nii tõsiselt ette valmistumas näinud, nagu täna.“
Raske lossikell oli vaevalt lõunatunni löönud, kui Rebekka oma eraldatud vangitoa trepil samme kuulis. Müra kuulutas mitme isiku lähenemist ja see asjaolu peaaegu rõõmustas teda, sest tema kartis metsiku Bois-Guilberti üksildasi külaskäike rohkem kui ükskõik mida muud. Kambriuks oli lukutamata ja Konrad ning pretseptor Malvoisin astusid sisse; kaasas oli neil neli mustas riides valvurit, kes kandsid sõjakirveid.
„Neetud tõu tütar,“ ütles pretseptor, „tõuse ja tule meiega.“
„Kuhu ja mis otstarbeks?“ küsis Rebekka.
„Tüdruk,“ vastas Konrad, „sinu asi pole küsida, vaid sõna kuulda. Siiski olgu sul teada, et sind viiakse meie püha ordu suurmeistri kohtulaua ette, kus sa oma üleastumiste pärast pead vastust andma.“
„Kiidetud olgu isa Aabrami Jumal!“ ütles Rebekka, oma käsi vagalt kokku pannes. „Kohtuniku nimi, kuigi ta on vaenulise rahva seast pärit, kõlab minu kõrvus kaitsja nimena. Kõige parema meelega tulen ma teiega, lubage ainult, et ma loori endale ümber pea panen.“
Aeglasel ja pühalikul sammul läksid nad mööda treppi alla, läksid mööda pikka rõdu ja selle lõpul olevast kahepoolega uksest läbi astudes pääsid nad suurde saali, kus suurmeister oma kohturuumi oli sisse seadnud. Avara ruumi madalana osa oli täidetud kannupoiste ja vabameestega, kes suure vaevaga teed andsid Rebekkale, pretseptorile, Mont-Fitchet’le ja neid saatvaile sõjakirvestega varustatud valvuritele ettepoole liikumiseks. Kokkupandud kätel ja langetatud peal oma määratud paiga poole rahvamurrust läbiminekul pisteti Rebekkale tükk paberit pihku, mille ta ebateadlikult vastu võttis ja käes hoidis, ilma et ta tema sisu oleks tundma õppinud. Mõte, et temal selles hirmsas rahvamurrus võiks mõni sõber leiduda, andis talle julgust ringi vaadata ja tähele panna, kelle ette ta on toodud. Nõnda siis vaatles ta seda pilti, mida meie oma jutustuse järgmises peatükis katsume kirjeldada.