Juhan Liivi kogutud teoksed I/Kohtutele ja erainimestele
Kohtutele ja erainimestele.
Praegu aust, seisusest ja inimeste otsuse järele ka mõistusest ilma, tähendan mõned märkused enda tagakiusamisest üles. Nad on vist ainsad ja võivad ehk ka viimsed olla, olgu kohtutele ehk erainimestele.
Juba novembris 1892 panin ma võõrastavaid nähtusi tähele. Tartus Hetzeli uulitsas proua Escholtzi majas elades oli öösetel katuksel paugatusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem mõistsin, et sinna vist uulitsalt kiva visati, vist et maja rahvast minu pärast hirmutada, mind kahtlustada. Sellel ajal oli mul kirjatööks „Vari“ (ilmunud a. 1894). Õhtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumisi selle uulitsa ümbruses kuulda, mõni kord välja minnes nähti inimesi, minu arust kahtlasel mõttel seisvaid inimesi ligikonnas olevat, nagu kedagi ootavat. Ma ütlen kahtlased sellepärast, et nii välja näitas, et need inimesed, meesterahvas, siin mitte kodused ega nende kodu ligidal ei võinud olla. Sellesama aasta jõuludel olin Virumaal Väike-Maarjas venna juures. Siit jäi mulle kaks nähtust meelde. Uniküla rentniku sugulane, üks 15. aastane tütarlaps ehmatas mu venna juures teelaual nii ära, et teetassi ümber ja lusika maha pillas. Ta istus vastu akent. Ta ehmatus nähti kaunis raske, ta ei ütelnud selle põhjust, aga ma arvan nüüd, et keegi teda akna tagant ehmatas. Teine asi oli üks toores temp: venna elamise ruumide (ta on koolmeister) eeskoda oli ühel õhtul inimese roojaga ära reotatud. Jaanuari kuu viibisin jälle Tartus „Postimehe“ abilise Prantsu juures Kivi uulitsal Nr. 15. Ma olin kahevahel, kas veel ajalehe töösse hakata või erakirjanikuna elada, „Vari“ kohta oli trükkija otsus ka tulemata. „Kümme lugu“ masina alt välja pääsemine venis ka pikale. Sagedad varguste tagaotsimised ja riiud väljas hoovi pääl tüütasid sel ajal minu ja teiste üüriliste rahu, olgu küll, et meie (ma olin „Postimehe“ abiliste korteris) korteris tagaotsimisi ei olnud. Veebruari algul käis Alatskivi vend Joosep oma surnud naise riideid müümas, kutsus mind isa kodu ja teatas, et ta mind riideturul ootab. Siingi juhtus uus pahandus enne kui linnast ära tulime: mõni minut enne seda, kui ma riideturule jõudsin, oli venna saanist riidekott ära varastatud. Maal, isa kodu, lootsin ma tüütavatest nähtustest rahu, aga juba nädal või kaks pärast koju jõudmist tulid salaküttide (Wilddiebe) vahid meie naabrusse J. Kooki talusse, öösetel muidugi. Et nüüd siin Rupsi külas niisuguseid linnuvargaid ei ole, siis ei olnud seegi asi mulle mitte vähem võõrastav.
Pea tuli ka minu raamatu „Vari“ trükkijalt „Oleviku“ kontori kaudu kiri, aga lahti võetult. Veebruari kuu lõpul sõitsin vennaga jälle Tartusse. Sel korral oli mul väike käsikiri „Käkimäe kägu“ ühes, mille „Postimehe“ toimetusele andsin. Juba arvasin ma lubamata viisil politsei shandarmite enese pääle vaatamist aimavat, nimelt mäletan ma seda Henningi platsi pääl seisvast shandarmist. Schmidti raamatupoodi minnes kuulsin ma kedagi nagu nimelt enese järel kõndivat. Vaevalt olin ma sisse astunud, kui kaks politsisti, teisel lambiõli pudel kaenlas, järsku ukse lahti tõmbasid ja sisse vaatasid. Ärritatult otsisin ma politseimaja üles (seni oli mul selle seisupaik tundmata), ei leidnud aga politseimeistrit säält. See üteldi haige olevat. Ma läksin shandarmite ülema Nikolini juurde, see juhatas mind kreisiülema juurde, kui kuulis, et maalt olen. Aeg kippus õhtu poole. Ka kreispolitsei asukoht oli tundmata. Viimati leitud, oli rääkimisetund lõpul, ja kui mult uksehoidja kaunis järsult (kombe poolest ütelda: jämedalt) asja põhjust oli küsinud, mida ma ütelda ei võinud, pöörsin ma ümber. Nõupidamise toast kuulsin üteldavat: see on seesama noormees, kes täna enne lõunat politseis käis. Hääl oli pilkav, niisune, nagu ühest rumalast inimesest ehk lollist teost keegi teisele kõneldavat kuuldes kõneleb. Häält ma tundsin, see oli lauanõunik J. Jakobson. Siit läksin ma politseimeistri elukorterisse parun Knorringi majasse, ometi pöörsin ma, kui üks naisterahvas helistamise pääle ukse avas ja ütles, kas ma politseimeistri haiguse pärast mitte homme ei võiks tulla, ka siit tagasi.
Tartusse tagasi ei saanud ma enne kui umbes kesk märtsi kuul, või lõpul. Nüüd oli ka käsikiri „Nõia tütar“ ühes, mida ma juba kaunis selgesti aimatud kahtluse all olemise pärast enam postiga ei tahtnud saata, nõnda ligi kuu aega kodu pidasin. Sellel käigul sain ma kahtlaselt väljanägevatest inimestest kui ka kahtlastest pilkudest rohkem tüütatud kui iial enne. Kahelt poolt teed kuuldus alalõpmata koerte haukumiste rodu. Kilgi kõrtsi ukse eest mööda minnes tuli kahehobuse vankri täis üliõpilasi vastu, vist Curonia korpusest. Ma jäin silla pääle seisatama. Siin astus minust üks pikk, tugev, tahmase jakiga ja musta-halli triibuliste pükstega, musta verd lühikeseks lõigatud habemega mees mööda ja vaatas mulle loomaliku toorusega silmi. Tal olid ahelad kotiga seljas, mida ta natukene eemale jõudes raputas. Natukene maad eemal tõttas ta ühest umbes 18. aastasest poisist kiirelt mööda, ikka rohkem linna lähedamale jõudes rohkem rutates. Ka mina kiirustasin sammusid ja kui ka mina ju kotimehest maha jäänud poisi ligidale jõudsin, hüüdis see oma märja jalgade pääle vahtides: „Kas see on mõni õigus!“ Kotimeest ei näinud ma enam. Paar versta eespool linna tuli üks kardavoi hobuse ja vankriga vastu. Esimeste majade kohal istusid, õigem, toimetasid kaks poisikest või poissi, üks 16. teine vast 12. aastane, jalgtee pingi juures, kõlbmata kombel mulle vastu vahtides ja vanem ütles nooremale nagu minu tarbeks: „Ära mine!“ Veterinäri maja (loomakliiniku) ja venekiriku kohalt mööda tulles kõndis keegi noormees valge kübaraga, nagu minul, nagu mind trotsides mulle järele ja sel silmapilgul, mil ma sellest kohast mööda astusin, kust üle puusilla minev uulits Peterburi uulitsasse tuleb, s. o. pagari korteri nurga juures, hüüdis keegi mu seljataga voorimeeste platsil „Ahah!“ ja sääl seisev kardavoi nähti nagu ühele voorimehele ütlevat: „Sõida saksale järele!“ Ma viibisin jälle „Postimehe“ abiliste juures Kivi uulitsal Nr. 15 ööd, „Nõia tütre“ andsin enne Schnakenburgi juurde läbivaatamiseks. Juba kõigil pool ehmatasid mind mu tuttavate hirmunud näod, rohke sõit selles uulitsas ja korteri kohal. Haiglane ja liig väsinud, võisin ma sellel ööl vaevalt puhata. Teine päev rääkisin politseimeistrile politseis, et mind taga kiusatakse ja kahtlustatakse, ei teadnud aga paraku ühtegi kahtluseks asja annud põhjust leida ega kahtlustajat nimetada. Rusutult pöörsin tagasi: Politsistide olekust ja pilkudest minu kohta ära hirmunud inimesed hoidsid minust eemale, kahtlus kasvas iga silmapilguga, kuhugi ei teadnud ma enam sisse minna. Minu tulevik, minu kirjanduslik tegevus nähti purustatud ja, et mu esimest töökest ajakirjandus nii rõõmsalt teretas, oli mu valu ja kahju nüüd seda suurem. Ilma et midagi oleks võinud ette võtta, algasin ma kohe koduteed. Kivi uulitsalt läbi tulles ja välja jõudes, kuulsin ma enese seljataga paar korda kõva vile (Pfeife) häält. Minu minek, teekond sündis nüüd nagu jahimasti saatusel. Pahemat kätt ülemal pool teed umbes versta kaugusel kuuldus alaline, minuga ühekiiruselt edasi minev koerte haukumine talu talult mulle kõrvu. Hiljem silmasin ühte vankert enese taga, mis minust ühesuguses kauguses mõni sada sammu eemal hoidis. Vara kõrtsis einet võttes jõudis sõitja minu väljatulekul kõrtsi ukse ette. Nagu mäletan, oli see üks kreispolitsei teener, kübaral oli vist täht (Stern) otsa ees. Ma usun, et ta nüüd Alatskivile mulle järele tuli, sest veel Sookalduse mägedes võisin ma enese taga ühe kaugusel vankri raginat kuulda. Koerte kärin jäi ka alles minu kodu jõudmisel Kitselinna kohta peatama. Kitselinn on üks vaeste küla, minu vanemate kodust umbes kolmveerand versta eemal lõunaõhtu poole. Nüüd tuli kaunis tihti ümberkaudseid, aga ka tundmata inimesi, nagu kaupmehi jne., mu vanemate majasse, kõige rohkem vabadik-mehi, naisi ja sulaseid. Nende näod ja pilgud, milles ikka nagu iseäralist näha võis, olid ära kannatamata. Päris hädaks kasvas santide kari; õige rohkesti käis venelasi, naru- ja nahakaupmehi jne. Öösine kolin, koerte kärin kasvas ühtelugu. Sagedasti kartsin ma elu pärast. Õhk vanas madalas toas, pori hais ja liig soojus olid ära kannatamata. Jüripäeval 1893. sõitsin vennaga uuesti Tartusse. Seda käiku võiksin ma juba täieliseks nõiasokusõiduks või Bloksbergi mäe öö imeks lugeda, kui ta mitte nii südamesse torkav poleks olnud. Kodunt minnes oli juba esimesi kaja hääli vankri ratastes ja heintes tunda. Teel kadus see. Tee viimasel poolel sigines keegi tundmata mees meie lähedale, kes üle tee kraavi kaldal sõnalausumata meie kaasas kõndis. Tal olid pastlad ja talumehe riided. Tartu jõudes nägin, et hirm rahva seas minu eest veel enam oli kasvanud. Ma tahtsin politseisse minna, aga uks oli veel kinni, kell ei olnud veel 8 löönud. Kella 10. ja 11. vahel käisin shandarmite ülema Nikolini majas, teenija teatas, et otsitav kodus ei olla. Sel ajal algas raekoja ees sõjaväejaoskonna paraad. Maalt rahvast oli rohkesti linnas. Paljud sülitasid mind nähes, nagu mäletan, tööriides venelased. Paraadi ajal karjus keegi: Võta kinni! Võta kinni! Inimeste pilgud, olgu kaastundvad või uurivad ehk torkavad — lõikasid südamesse. Teistes kohtades kuuldi, nagu mäletan, voorimeeste seas, minu raamatukese „Kümme lugu“ kohta pilkamisi, aga ikka nii, et mina seda pidin kuulma, s. o. minu tarvis üteldud. „Või Jüripäev, või Jüripäev,“ ütles üks hääl. „No on see Peipsi siis isegi Peipsi,“ vastas teine hääl. Jälle teistes paikades kuuldus üksikuid tähendusi minu veel ilmumata kirjatööde sisu üle. (Või tuli see mulle nii ette, kindlat otsust siin enam ei mäleta.) Rätsepa, trükkija juures kui ka Kivi uulitsas Nr. 15 käies pidin ma selle kibeda karika ära jooma, et minuga, enne hirmul, nüüd naljatades nagu nõrgameelsega ümber käidi. Üksi Schnakenburgi juures küll mitte, seda pean õiendama. Siin üteldi, et ma tunni pärast teada võin, kas „Nõia tütar“ ilmub ehk ei. Ma ei mäleta, kas mina sel korral enam sinna tagasi sisse läksin. Shandarmid käisid nüüd ju avaramalt (ungebührlicher, sorgloser) mu kannul. Kaupmees Laasi poes Peterb. u. sees käies astus neid paar tükki sisse mulle järele ja teine ütles teisele labaselt (lakonisch): käi lakka! Keegi kolmas nendest (või oli see üks seesolejatest) läks, sületäis suuri ukse lukkusid käes, jalgteel mööda. Nüüd võisin ma veel vähem millegi kirjandusliku toimetuse ehk koha otsimise pääle mõelda. Kusagil ei võinud ma kellegagi üksi kõnelda, ikka tekkis ehk tuli keegi kolmas, neljas tundmata uulitsal ehk majas parajasti juurde. Lahked, naerul näod muutusid, kus ma tõsisemat ehk tarvilisemat asja kõnelda tahtsin. Linnas oli palju rahvast, palju sõitusid. Peterburi uulitsast läbi kodu sõites ütles keegi ohvitser (riiete järele arvata) teisele: „Majestät hat selbst geruht Parade zu empfangen.“ Nad võisid ajalehtedest rääkida, võis aga ka see minu kiusamiseks (nõrgameelsuse mõttes) ehk pilkamiseks (mu musta kuue ja valge kübara pärast). Linnast väljas Allee või Pärnade jalgteel ütles üks kõndija teisele: „Er soll gerädert werden.“ (Schiller, die Bürgschaft.) Kõigest selgus: Ma olin raske kahtluse all, mu mõistuse, meele tervise kohta olid kahtlased jutud liikumas. Kõige rusutumas meeleolekus sõitsin ma kodu. Kajamasin, mida ju enne Jüripäeva seinakella läbi tundus (ma ei tea talle muud nime, olgu ta traadi teel ehk teisiti kõnelema seatud), oli nüüd ju niisugusele täiusele ja laiusele jõudnud, et väljast kuke laulust jne. tundus. Halb õhk, nõrk kehalik tervis ja viimased juhtumised olid ju nõnda mu meelte pääle mõjusid, et ma meelesegaduses (ma pean seda ise täiesti selleks) Naelavere koolimaja juurde jooksin pattu tunnistama, et üks nõndanimetatud sõnamäng aastal 1881 „Eesti Postimehes“ minu töö on. Laste mängudest jne. aimasin ma, et see nüüd kiusajate käes sõjariistaks, üheks kohutuste abinõuks oli. Ta on minult sisse saadetud ja ma pidasin teda sel ajal, kõigest seltskonnast, kirjandusest, isegi tervise nõuete kohalistest elutarvidustest ilma, kuritööks. Surmani tagakiusatud, otsisin ma järelejätmata süü, see on kiusu põhjust, üht pidi leitama ja nõnda leidsin ma siis selle. Ma ei mäleta, vist lootsin ma selle läbi tagakiusamistele lõppu. Õpetaja oli sel korral pihtirahvast kirjutamas. Alles see samm oli mulle, aule, täieline surmahoop, sest äratulles vast aimasin ma, välisest õhust kosutatud, oma teo rumalust. Majast välja läksin ma nüüd veel vähem, et mitte seda tumma näitust, möödakäijaid kirve- ja õlipudelite-mehi tee pääl näha, ega teekäijate hõiskumisi (tooreid rahva naljasõnu jne.) kuulda. Asi näitas kõige imelikum. Kuna ma inimeste mõtetest võisin näha, et nad mulle kaitsehaigust soovisid, kuulsin ma, et mu mõlemad lellepojad Koosal, Johannes ja Kaarel Liiv haiged olla. Johannes oli kevadel 1893 Tartu kliinikus ja Kaarel hiljem nõndasama. Viimane kaebab praegu haigust. Siis: Kuna mu ilmumata kirjatöödega „Vari“, „Nõia tütar“ ja „Käkimäe kägu“, metsatuul ja (kas mitte ka laste näpp?) mängis, kiskusid mu mõtted küsimuse kallal: Mis on vennapojal Kaarel Liival sellega tegemist? Mõte tuli sellest, et Kaarli naiseisa nõnda ütelda „rahva arst“, nikastuste parandaja jne. on. Ometi näib, et Kaarel tagakiusamisi on kannatanud. Nüüd: Mis puutus minu „Nõia tütar“ temasse? Kes tahtis siin segases vees kalu püüda? Minu „Kümme lugu“ näitas rahva silmis sopastatud olevat, jah, isegi seda, et ma kirjatöödes oma nime „Juhan“ kirjutasin, näitas mõnede meelest väga kahtlane asi, kuritöö olevat. Ühe sõnaga, kõik oli liikumas, mis minu kahtlustuseks kõlbas. Kas peeti minu trükkimata seisvaid töökesi, minu ajalehelist tööd või mind ennast nii tähtsaks, et mahasurumiseks niisuguseid abinõusid vaja oli? Sel ajal kannatasin ma hirmsasti. Öösised koerte kärad ei kadunud sugugi. Hiljem hakkasin ma aias käima ja Nelipühil käisin koolimajas ja kirikus. Siit ei leidnud ma muud, kui torkimisi ehk haledaid naiste pilkusid. Viimased torkasid mind surmani. Ma olin nõnda ärakahtlustatud, et ma kuhugi minna ei ole võinud. Ometi jäi sel ajal ikka mu kõige valusamaks haavaks kirjandus. Ma ei leidnud teed, kuidas siia tagasi jõuda. Kuna ma talvel palaviku sarnase kärsitusega oma „Vari“ trükkimist ootasin, pidin ma nüüd sellega leppima, et ta ilusamad kohad rahva pori sees pöörlesid. Mis on sündinud, mis tahetakse sellega, mis on mu süü, kes on mu vaenlane, küsisin ma miljon kordasid eneselt. Hirmsad, jälgid olid tööta tunnid, kuna paremad kirjatöö mõtted tarvitamata pidid jääma — et mitte mõne toore, kutsumata võõra vastu, kes sisse oleks tulnud, ennast mitte unustada. Kuna mu töö, ajakirjanduse tarvituse, enam aga mu tuntud tööjõu järele arvata, vähemalt 3 rubl. päeva kohta sisse oleks toonud, pidin ma nüüd sandina vanemate armust elama.
Umbes kesk heinakuul 1893 hakkas tunnikella tiksumise läbi kõne kuulduma. Alguses üksi üksikuid mõistmata sõnu (esimene oli Kolkja Joosep, siis kõiksugu nõuandjaid rahva naljasõnu jne.). See oli mu närvidele, kõrvadele ja pääajule nii raske, et ma esimesel või teisel päeval pool minestanult voodi langesin. Püüdsin ma selle jorina seest mõtteid mõista, siis oli lõpu lugu ikka see — raske pää uimastus. Umbes nädal hiljem olin ma nõnda närvidest kurnatud, et üksi alusriiete väel, jaki ja toakingad olid muidugi ka, toast välja jooksin, et otse Puiandi sugulastele minna, siit rahalist abi võtta ja Alatskivilt, olgu mis hinna eest tahes, ära reisida. Ometi eksisin ma siit umbes veerand versta eemal olevasse metsa ära, kust ma alles hulga vaeva järele Saburi[1] alt metsast välja suurteele sain. Nüüd ometi oli rahval mu rumalaks pidamise üle üks põhjus rohkem käes ja mu vastu kihutustes ei ole selles asjas mitte magatud. Süsteemilisi kirjatööde mõtteid ei ole sest saadik, ehk kaua pärast seda, enam olnud, sest seinakella paugutused piinasid hirmsa kõvadusega mõtted jälle nende päält ära. Iseäranis kõvaks muutus hääl, laulvaks koguni, kui ma üksi toas olin. Nõnda läks aeg kuni sügiseni 1893. Septembri kuu lõpul või oktoobri kuu sees, selgesti ei mäleta, läksin ma Tartusse. Kümme rbl., mu „Nõia tütre“ hinnast 15. rbl. alles olev hind, kaasas. Oli mu Jüripäevane sõit juba Bloksbergi öö, siis oli nüüdne Tartus elu (Ma viibisin Kivi uulitsal Nr. 15 ja Grenzsteini juures Doome pääl korda mööda, olles ligi kuu aega Tartus) kajamasina (Schall-leitung) all olles seda enam. Kartus minu kui kahtlustatud inimese eest ei olnud sugugi kadunud, seda vähem, kui kajakõne kiriku kelladest kuuldus. Nüüd olin ma rahva meelest ka kiriklik patuoinas. Kaja keelas mind kirjatööd algamast, ainult oma enne valmis kogutud luuletused lasksin sellel ajal ära tsenseerida. Sõidu kärinad olid nendes kohtades, kus ma korteris olin, nii suured, nagu oleks ma mõne suure päälinna kõige elavamas kohas olnud. Kivi uulitsas varastati (ei mäleta, kas nädal või kaks pärast minu Tartusse jõudmist) mu taskuraamat passiga, nelja rbla rahaga, paari kviitungiga, kahe päevapildiga ühel öösel kuue taskust ära. „Postimehe“ kaastöölised, Grünfeldt (õigem: see elas sääl ja töötas eraviisil), Brunnberg ja Prants magasid sellel öösel soojemas rätsepp Uusi korteris säälsamas, nõnda ei lukustanud ma õhtul ust. Alguses arvasin, et keegi kajakõne „naljakese“ sõber süüdlane, tagasiandmist, ometi eksisin rängasti. Nõnda oli minu reisi mõte passi puudusel murtud. „Käkimäe käo“ hinnaga, 10 rbl. võisin edasi Tartu jääda, ometi ei lasknud kajakõne, inimeste nuuskimised jne. midagi pääle hakata. Kõige suuremas hädas tõttasin veel korra politseisse, mõttes, et Peterburi reisiks tuge paluda, ei võinud aga paari võõra pärast politseimeistrile mõtet avaldada. Unustasin ka varguse ülesandmise. Siingi ja veelgi ei teadnud ma muud kiusamise põhjuseks asja andvat asja nimetada, kui tuttava Piirikivide sõnamängu joru aastast 1881 „Eesti Postimehes“. Täitsa oma tagakiusajate vang, tulin maale tagasi. Nõnda läks aeg märtsi kuuni 1894. Minu olek ei olnud sugugi paranenud. Kuuendal või 7. märtsil sõitsime mina, vend ja naabrusest Kaarel Priks Tartusse. Juba varem kutsusin ma oma kodurahvast kedagi mind Tartu viima, aga ikka ei olnud see veel sündinud. Päev enne sõitu, küsis vend, kas ma kliinikusse ei sooviks minna. Mind vaevas sel ajal alaline pää, hamba valu, korrati kõhu nõrkus. Ma vastasin, et ei taha, palju ennem tahtsin ma selles mõttes sõita, et kuidagi ometi enda ümber olevast ööst, s. o. kajakõnest, vallale saada. Ometi ei teadnud ma veel õhtul enne sõitu, kui vend ütles, et ta linna tuleb, kas sõita või ei, kas midagi ette saab võtta ehk ei. Ühte vähemalt ma teadsin: ma tahtsin üht valutavat hammast välja lasta võtta. Ennem lootsin ma venna poolt tuge, teadmata, kelle vastu, ja kui ma ei eksi, võis ka temas seesama mõte minu kohta olla. Nõnda ei rääkinud mitte palju, isegi siis, kui Priks meile tuli, mida vend õhtul enne teatas. Teel oli niisama vähe juttu, kaja metsa kohas jne. näitasid ju jälle sedasama sokusõitu. Kas nüüd nendel minu kohta nõu enne peetud oli, mind hullumajaga kiusata või koguni sinna sisse viia, või tõi neid sellele mõttele tuttav luulepill ja selle mõju teel inimeste kohta — nende küsimuste pääle ei või ma praegu kosta, — lühidalt, hobune peatas hullumaja ukse ees, ilma, et ma oleksin teadnud, et ta see on. Seda maja olin ma üksi jõe poolt silmitsenud ja aimasin umbes, et ta sääl küljes on. Ma ei mäleta, kas teel või säälsamas seisatades küsisin ma kõnes, kas ei oleks sünnis ennast närviarsti, hullumaja professori Чиж’i läbikatsuda lasta, kas sääl ka hambaid välja võetakse, mille pääle Priks: „miks ei“ kostis. Oli see jutt nüüd teel, või oli ta enne olnud, seda ma mäletan selgesti, need kaks asja, küsimine ja kostus teel sündisid, siis — mis pääasi, et minul hullumaja kliiniku professori läbikatsumisele minek iial tõsine mõte ei olnud, ega ka sellel teel seda ei mõelnud tõesti teha. Ainult kas kreisiülema ehk politseimeistri juuresolekul ja nõudmisel oleks ma nii au külge puutuvat asja kellelegi lubanud. Ma ei või kõige parema tahtmisega enam selle järgule selgemat seletust anda, kuidas niisugusest läbikatsumisest jutt oli, ometi juhib mind kõige parem tahtmine selles segaduses asju värvimata kujul siia tähendada. Hullumaja ette seisma jäädes, ärritas mind kliiniku kella löömine ja vareste karjumine nii, et mulle siia sisseminek mitte vastumeelt ei olnud. Olgu nuuskijatele ka see rõõm, mind siin näha, mõtlesin ma ja astusin sisse Priksi välja kutsuma, kes enne mind sisse oli läinud. Siin tuli kliiniku vanadlane teender, Andreiks nimetatud, mulle vastu, kutsus mind ühes, mida ma kõige rahulisemas, kartmatumas meeles tegin, ja küsis: „Teie olite enne „Oleviku“ juures“, mille pääle ma „jah“ kostsin. See oli meie kahevahelne kõne. Ta juhatas mind ühte tuppa. Siin tuli mulle, minu arvates noor arst ehk üliõpilane[2] vastu, paar kuvääri näpus. Tervise üle küsides kostsin ma, et mu päävalu lahkunud on, arvan vist, et ma ka professori järele küsisin — ka seda ma ei mäleta selgesti. Ta kostis, et see hää on ja kui ma magada saan, pää segadus koguni kaob. Mu vend ja Priks astusid sisse, ühtlasi ka Andrei, kes mind edasi palus tulla. Ma olin lootuses, et ma tõesti kohe professori juurde saan ja astusin talle järele. Korridorist edasi minnes kordasin ma oma soovi, professoriga rääkida, uuesti, mille pääle ta kostis: ja ja, oodake aga. Nüüd ei mäleta ma mitte, kas vaheajal korridoris ümber pöörnud ja jälle minu juurde tagasi tulnud Andrei või Sokolovski see oli, kes mulle ütles, kui ma sinna kohta jõudsin, kus kaks noort inimest, nagu ma arvasin, haigete talitajat, söögiriistu pesid: „machen Sie eine kleine Wanne“. (Tähendan veel siia vahele, et mul sel silmapilgul, mil ma Sokolovski käes kahte kuvääri nägin, kreisiülemale kirjutamist, see on, selle siia palumist mõtlesin, ometi jätsin ma, tahtsin enne professoriga rääkida.) Ma olin külmetanud, professoriga tahtsin rääkida, nõnda ei olnud mulle vannitamise sõna, esiotsa imeline kuulda, mitte enam võõras. Pääle selle olin ma kaunis must, lootsin siis vähemalt siin kaja-kärina eest tundki aega rahu. Ma palusin koduselt (heimisch) teendrit ennast kõrvalisesse paika, peldikusse juhatada. Siit tagasi tulles ei oskanud ma ust, kust sisse olime tulnud. Teener, kes seda just näis tähele pannud olevat, ütles: „küll sa oskad“. See viis ei ehmatanud mind veel sugugi. Nüüd tuli ka teine teener ja juhatasid mind vannituppa. Alles selle väljanägemine ja teendrite nüüd rohkem nähtavale tulnud viisakuse puudus, äratasid minus esimest kahtlust. Aga alles siis, kui mulle mu enese, ehk küll musta, särgi asemele triibulist kliiniku oma pakuti, rääkisin ma vastu, aga nähes, et see ei mõjunud, et mu kõne siin paigas üleüldse midagi ei mõjunud, andsin ma järele. Nad juhatasid mulle saali, viie või kuue haige voodi vahele ühe tühja voodi, mida ma vastu võtsin. Kajakõne kuuldus jälle, üks haigetest hõõrus hambaid. Alles nüüd märkasin ma, mis oli sündinud: Mina olin Tartu hullumaja vang.
Sellest ei räägi mitte hää meelega, olgu siis nii palju. Ma olin sääl kolm kuud. Vahe minu endise-aastase kannatuse vahel oli ennegi see, et ma hullumajas olin. Mind ei peetud mitte, nagu ma inimesi arvan tundvat, nõrgameelseks, sõna kõige õrnemas tähenduses mitte, aga mind ei lastud ka mitte välja — et mitte jälle tülitajate ehk nõunäidete mõju alla saata, enam aga, et minu kahtlustajatest, see on, kaebajatest sel kombel üht ehk teist kätte saada. Ma olin nõnda arvata rahva pant. Ometi ei näidanud minu oleku kergituseks ehk lõpetuseks mingit lootuslist märki. Ma kannatasin vahete vahel hingelikult raskesti, ometi paranes mu mõtlemise võim, mis kodus seinakella kõva hääl rikkus, nii hästi, et ma enamasti kirjanduslikkudes aadetes (Ideen) viibisin. Selleks andis küll ainult see jõudu, et mina, kes ma ennast riiklikult kahtlustatud tundsin, siin ka riiklikku otsust lootsin: see on, minust ei lahkunud see mõte mitte, et kas vahest valitsus mind süüta (minu enese seespidise tundmuse järele üteldud) kannatust mitte ise ei lõpeta ja mu tervist, kui asjata kahtlustatud kirjanikul, mitte ühe valitsuse-kululise reisi läbi ei tasu, olgu reis lõuna Venemaale, ehk lähemale väljamaale. Ma ei salga nüüd mitte, et see mõte natuke fixe idée on olnud, aga mind toitis ta kaua ja parandas mu tervist — paraku kasuta. (Ta on jälle kadunud). Seda mõtet, riigikululist reisi, teatasin ma kord poolnaljatades professorile, mille pääle see kõige sõbralikumalt naeris. Selle olek oli mu vastu sõbraline, sagedasti aga ka mureline ja see aitas mind vangistust kergem kanda. Viimase avaldusega olen ma rohkem iseenesearmastaja olnud kui — minu oleku järele mõõta — ligimeste kasule armas on, aga olgu, siin on ainult — paber. Enne suurt juubelipidu oli mu vaimline ärritus, aga ka lootus kõige suurem ja ma ei häbene mitte ütelda, et ma pidu avamisega enese vabastamist lootsin. See, minu mõtte, olgu ka minu hullumaja mõtte kõikrahvuslik lepitus ei ole mitte sündinud.
Ühel päeval, ma ei teadnud mitte, et laulupidu täitsa otsas on, tõi Andreiks nimetatud ühe haigetalitajaga, teendriga mu riided. Need olid puhastamata, aga et väljalaskmine sündimas, ei hoolinud ma sellest. Andrei aitas mind riidesse panna ja juhtis mind läbi korridori. Siin istus üks talumees. Ma jõudsin ühte nurgakambri, kus professor ja kolm, neli noortmeest (ma olen neid närviarstlisteks õpilasteks-üliõpilasteks pidanud) istusid. Nende ees laua pääl oli praegu nagu kellegi rehknungis väljamakstud summakene paberiraha. Professor küsis, kas ma rahul olen, mille pääle ma jaatades vastasin. Ühtlasi küsisin ma ühelt abiliselt või õpilaselt (ma küsisin korra varem ta nime ja ta nimetas ennast Swensoniks), kas ta mulle mitte 50 rbl. raha ei võiks laenata, — ma mõtlesin seekord Tallinna sõidu pääle, sest ma kuulsin ennast vaatama tulnud vennalt (Jakob) päeva kaks enne väljalaskmist, et minu raamat „Vari“ väljas olla. Seda tahtsin ma näha, sest ma kartsin (oma käekirja pärast, mis harjumata ladujate kätte sai) juba ette ära, et vigadest puudus ei või olla. Küsitav kostis, et ta laenata ei või, et ta ise vast 30 rbl. kuus palka saab. Selle pääle lahkusin ma ja Andrei juhtis mind hullumaja õuest ja väravast välja, ise linna, üles Jaama mõisa või Vanemuise poole külge uulitsasse (selle nimi ei ole mulle tuttav) tõtates. Väljas, värava ligidal võttis üks mees parajasti hobust ärasõiduks lahti, lähemalt vaadates nägin, et see seesama mees oli, kes sees korridori pääl istus. Nagu nüüd tean, oli see Jaan Teras Ninakülast. Ma hakkasin minema, ta hüüdis: „Liiv, ära mine, lähme ühes.“ Minule see ei meeldinud, ja ma tahtsin minna, astusin edasi, sääl hüüdis ka Andrei, kes meist ju mõnikümmend sammu eemale oli lahkunud: „Minge aga ühes.“ Ometi tahtsin ma ennem Tartu jääda ja käskisin: „Sõitke aga teie, mina ei tule teiega,“ millega Teras ometi mitte nõus ei olnud, vaid ütles: „Tulge aga ühes, meie sõidame nüüd Alatskivile.“ Minu küsimise pääle, kes Teid saatis, vastas ta: „vennad saatsid.“ Asi sellel viisil, ja et ma Terast mitte enne ei tunnud, ei meeldinud mulle ometi mitte ja ma kõndisin edasi, tema, minu kõige suuremaks meelepahaks, vankriga uulitsat mööda mulle järele. Ma mõtlesin üles Vanemuise poole pöörda, et veel juubelipidust osa võtta (minu teades pidi täna viimne pidupäev olema). Aga Ressource’i aias nähtud pärgadest ja ühest Jõhvi koori lipukandjast (A. M. Saar), kui ka mõnest vankritäiest neidudest oli näha, et need viimsed koduminejad pidulised, pidu nõnda möödas oli. Mina, ära tundes, et ma jälle kaitseta olen, olin kahevahel, kas otse teed politseisse ehk enne Grenzsteini juurde tõtata, et siin kas Alatskivile sõidu ehk kirjutamise vastu valmistada. Teras ei jäänud minust nüüdki maha. Tartu võõrastemajasse astusin sisse, et kas ehk vend Jakob Väike-Maarjast veel sääl ei ole. Küsimistest mõistsin, et ta ära sõitnud. Ma läksin Kivi uulitsale Nr. 15, siin nägin O. Brunnbergi, kes praegu Tallinnasse, nagu kuulsin, „Eesti Postimehe“ kaastööliseks sõitis. Ma läksin Tartu võõrastemajasse tagasi. Siin nägin C. Hermanni, jõin tema juures klaas õlut, küsisin, kas Grenzstein kodu ja kas „Olevikus“ mu „Vari“ kohta mitte midagi pole seisnud. Viimase küsimise pääle ta vastata ei teadnud. Nõnda astusin välja, et enne „Oleviku“ kontori, siis Grenzsteini juurde minna. Vaevalt olin ma neli või viis sammu astunud, kui Teras mu kätest kinni rabas ja üks venelane tema juurde astus. Ma püüdsin ennast ta käest lahti tõmmata (mul oli raske talikuub seljas ja palavus käigust ju liig suur) ja hüüdsin nii kõvasti kui jõudsin kardavoi järele. Kümmekond või enamgi töömehi, pesunaisi jne. seisid ehk kogusid meie lähedale. Teras seletas, ma olla hull, tema pidada mind Alatskivile viima, venelane aitas omalt poolt. (Ma ei mäleta, kumb neist ennast kas sääl või hiljem pristavi juures kohtumeheks või vallavanemaks nimetas). Ma hüüdsin uuesti kardavoid, aga neid ei olnud ega ilmunud. Teras laskis mu käed lahti ja näitas, enda vankrilt võttes, käsiraudu rahvale, mis talle kaasa antud. Ma nõudsin neid pristavi juurde. Võõrastemaja ukse pääl seisis C. Hermann ja „Postimehe“ toimetaja, Henningi platsi poolt tuli advokaat J. Tõnisson meie poole, minu soovi, hüüdu korrates: „Minge pristavi juurde!“ Mehed täitsid mu soovi ja tulid, hobune ühes, mulle järele, soovisid ikka, et ma parem „hääga“ tuleksin. Pristavi juures (Ma usun, et III. linnajao pristav nagu ennegi Kukas oli, persoonlikult ma teda ei tunne) teatasin ma kallaletungimist, mäletan aga ka, et ma ütlesin: „Sein Sie mein Freund und Schützer und bringen Sie mich nach St. Petersburg.“ Ma olin veel praegu liig raskesti ärritatud. Keegi herra, kes teise laua ääres istus, püüdis minuga Vene keeles kõnelda, ma vastasin, et ei oska. Venelane, kes end minu kõrvale seadis, kõneles pristaviga. See kirjutas, küsis mu nime. Ma teatasin uuesti, kuidas mulle kallale tungitud. Pristav ütles korra (lakonisch) minu poole vaadates: „Teie olete kolm aastat Tartus ilma passita elanud.“ (Mul on alati pass olnud, mida ma ka siis, nagu mäletan, nii ärritatud ja palavusest väsinud nagu ma ka olin[3], vastuseks andsin. Venelane, minu poole pöördes, sõnas: „Missuguseid tükkisid sa teed, kui palju meie sinu pärast oleme jooksnud.“ Teras seisis eemal ja ei rääkinud sugugi. Nõnda lõppes see asi siin ja kui pristavi poolt kiri ühele noorele teendrile anti, kes meid kreispolitseisse pidi saatma, jäin ma rahule. Kajakõne, pahandus, palavus ja Jaanikiriku kella kajakõla — need olid asjad, mis kõik minu jõu lõpetasid. Kreispolitseis teatasin ma, et need mehed mu kallale tungisid, ootsin kirjale kaaskirja, mis, nagu üteldi, kreisiülema tulekuga kätte antavat. Ma küsisin siis, kas kreispolitsei mitte ilma vallavalitsuseta passi ei anna, mille pääle lauanõunik Nõu vastas, et ei, seda saavat vallavalitsuselt. — Nõnda on mu hullumajast väljatuleku või laskmise lugu. Ma tulin viimaks nimetatud kahe mehega Alatskivile, teel oma raamatut „Vari“ meelepaha lahutuseks lugedes, mille ma hra Varese raamatupoest võtsin. (Endine Bloksbergi öö, kajamasina tegevus, algas jälle).
Kirja mille kreispolitsei minu ja vallavalitsuse nimega koos välja andis, on vallavalitsus ilma minuta lahti võtnud. Minu küsimise pääle, kas vallavalitsus Terase ja venelase mulle raudadega järele saatis, kostis vallavanem: „Jah.“ Enne seda näitas see asi mulle kahtlane. Ma ei läinud varem vallamajasse, kui mullu septembri kuul. Üleüldse olen ma sääl kolm korda passi, siis hullumaja nagu ka pääraha rehknungisid käinud küsimas. Esimesel korral sept. kuul 1894 käies nõudsin ma kirja, mis kreispolitseist anti, näha. Koos olid vallavanem Roots kahe abilisega, kohtumees A. Kesk, kirjutaja ja laua otsas istus Kaarel Kook, Naelaverest. Küsimise pääle, kes on vallavanem (vallavanemat ma ei tunnud), vastas Kaarel Kook: „Mina.“ Ma vastasin: „Ma palun mitte naljatada, et Teie vallavanem pole, seda ma tean, Teie olete Kook, vallavanem on Roots, aga Rootsi ma ei tunne.“ Sel toonil läks veel edaspidigi meie seletus. Nagu ma mäletan, vastas nüüd mu küsimise, s. o. kõneles esimene abi Moor, teatades, et kirja veel sääl ei olla. Minu küsimise pääle, kas Teie Roots olete, vastas alles Roots tema kõrvalt ennast nimetades. Alles teisel korral võisin ma kirja sisuga tuttavaks saada. Kirjutaja (nüüd surnud) luges ta mulle ette, ja et ma Vene keelt ei oska, tõlkis ta ka. Sisu oli, et ma Tartus ilma passita ja ametita olen ja sellep oma valda saadetud. Ma palusin passi, vallavanem teatas, passi lehti ei olla, ma palusin vallatunnistust, ka seda ei saanud. Jaanuari käigul 1895 üteldi, et passiseadus muudetud, passiraamatud antavat, aga neid veel käes ei olevat. Kõige viimne passi, kliiniku ja pääraha rehknungi palumine oli 6 sept. 1895. Tint, mitu aastat seisnud, oli liig hall, ometi loodan, et tast aru saadi. Palve kirjutasin oma nimekaardi pääle ja tagavaraväeline (? Nopel) viis tähe kohtumajasse.
Nii palju sellest tuimastavast, mind rõhuvast, unustada tahetavast, ometi mitte kordaminevast pärast-kliinikulisest Alatskivi elust. Minu kirjanduslik võim on kadunud, seda tunnen ma. Mõlemad, Saksa kui Eesti keel on kirjanduse tarvis nüriks jäänud, ununud, valu ja kannatatud toores kius on mõjunud. Veel mullu talvel 1894 dets. ja 1895 jaanuari kuul käisin ma Tartus, kirjanduslikkude otstarbete pärast, ei võinud aga ässituste pärast midagi ette võtta. Minu kiusajate püüd näitas siin selge ja ühine: ärrituste läbi mind uulitsa tülisse kiskuda ja ehk nõnda hullumajasse tagasi toimetada. Kreispolitseis käies, kus ma kajamasina pääle tähendasin, oma nõrka tervist ja saadud kahju nimetasin, ütles kreisiülem parun Maydell: „Sie werden es immer hören, ich bin weder Pastor noch Doktor!“ Ärritatult tõttasin ma politseisse ja nõudsin kajamasina üle seletust, nõudsin, et mind, kui kahlustatud, siis parem vangi võetagu, mille pääle mind ja mu vaheajal sinna kutsutud venda üks politsist uuesti kreispolitseisse juhtis. Siit oli aga parun Maydell ju ära läinud.
Nõnda see kolme aastane kiusamine. Aukahju mõõtmine ei ole siin enam inimese võimuses, seisuslik ja varanduslik — minu hing sõna kahjutasumine üleüldse ei mõista. Kõik see kius ja temast tulnud minu pääle langenud õnnetus on ühest ja sestsamast allikast, see on „Oleviku“ 1892. aasta kirjadest (nr. 27. reisikiri §§ märgiga ja nr. 42 allkirja „Leto“ga juhtkiri).
Rupsis, 15. oktoobril 1895.