Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Kuulus mees

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Juhan Liivi kogutud teosed V–VI
Juhan Liiv

KUULUS MEES.

Nad olid kõik tema vastu; kõik, nii palju kui neid oli. Tema töödel, üteldi, ei olevat tuuma, tema elul eesmärki, tema kirjades puududa mõte, tema sõna olla tühine. Kirjutas ta täis tuld ja vaimustust oma suguvendade hääks, siis üteldi, ta otsib omakasu; astus ta teraval sõnal õige asja eest ette, kõneldi, ta tahab kuulsaks saada; tegi ta vaestele hääd, pandi pahaks, et ta inimeste südameid varastab; kinkis ta kirikule midagi, pahandati, et ta Jumala ees tahab kiidelda, — lühidalt, kõik, mis ta tegi, laideti ära, teda nimetati kiusakamaks, auahnemaks, rumalamaks inimeseks. Vaata narri, istub öödpäevad toas. Ehk jälle: Vaata ihnust, käib katkise kuuega uulitsal!

Nad olid ju kõik tema vastu; kõik, nii palju kui neid oli.

Ta suri.

Nad hakkasid rääkima, kuidas ta hää inimene olnud ja kellelegi kurja ei teinud; kuidas ta isamaad palavalt südames kannud, kui sütitav ta sõna, kui tuumakad ta kirjad, kuidas ta hädalistele abimees, vaestele isa, kogudusele truu liige olnud. Tema häädusi tõsteti taevani, tema vead, isegi tema suured vead leidsid vaimustatud kaitsjaid. Vaata, ta ei pidanud riiete uhkusest lugu, ehk jälle: Vaata, ta elas kodu oma kõrgetele eesmärkidele. Nad ehitasid uhke surnurongi, tuhanded tulid teda saatma, kõned kõlasid, pisarad voolasid, ausammas kerkis hauale ja selle juures kiskusid nad üksteist tuttipidi — igaüks tahtis kadunu kiitusega teisest üle käia.

Isamaa pojad, ütlesid nad, meie seisame täna ühe kuulsa suguvenna haua juures, kellest meie kõik ta eluaeg suurt lugu pidasime ja ta töid austasime, mis igavesti elama jäävad. Isamaa pojad, leinake oma kadunud kuulust suguvenda!

Nad kiitsid kõik teda. Kõik, niipalju kui neid oli…