Juhan Liivi kogutud teosed VII/Ühe pildi alla
ÜHE PILDI ALLA.
Neil on lahkumine käes!
Tüdruk pühib põllega silmi, poiss vaatab kõrvale…
Käed on koos, tüdrukul pisarad silmis… Mõruda näoga näeb poiss pool kõrvale vaadates seda lugu, ja ta olemine näib ütlevat:
Mina olen see kurjategija!
Minu pärast on see nõnda!
See valu on ilus valu. Ta elab nii sõnakalt noorte kiusakaskinniste huulte ümber. Süükoormatus paistab tervel näol:
Minu pärast!
Ta annaks küll vist väga palju selle eest, et ta praegu siin ei oleks…
Et teine ei nutaks…
Nõnda on poiss — poisikene.
Ta aimab siiski, et vastutamine suur on. Lahkumine on tõsine asi — ei kehklemist jalges, ei tubakajunni suus, ei kerget meelt, edevust, upsakust, julgustki kuskil enam.
„Kuhu mina su panen!“
Säärase naljasõnaga teevad meie külapoisid tüdrukutele vahest nalja, kui need nende otsa vaatavad.
Meie poiss seda küll ei ütle, aga mõelda võib ta seda küll. Tema välimus mõtleb seda ilma tematagi.
Noormees närib huuli.
Mina olen siis nüüd selle nutu põhi, see Kain!
Noor armastus alles, nii noor õnn, ja sellelgi oma valu.
Lahkumise valu.
Säälgi juba kannatamine!
Lahkumise valu ja veel vaesuse tundmus.
Ja millest seegi, see õnn, see nooruse arm koos on? Armukadedusest, umbusaldusest, edevusest, alpusest, mõtlematusest, see on kõik kokku nooruse armastus, arm üldse.
Ala vaevad, ala kahtlused, siis lühikeste hoogude kaupa natuke õige õnnelikku ja siis — rikub sellegi natukese kibe lahkumise valu!
Küll sind ikka kasinasti ilmas on ka, õnn!