Juhan Liivi kogutud teosed VII/Eesti au ja eesti õigus
EESTI AU JA EESTI ÕIGUS.
Ega ometi eesti au isesugune ei ole ja eesti õigus isesugusem kõige maailma au ja õiguse definitsioonist!
Ei ole isesugusem. Õiguse ja au mõisted põhjenevad nendelsamadel mõistetel igal pool.
Kui me siiski ameeriklase või inglase käest läheksime dr. Kreutzwaldi haua ehte jaoks korjandusi korjama, siis nad, ehk küll „Kalevipojal“ üleilmaline kirjanduslik väärtus, vast ikka meid ei mõistaks. —
Või läheksime ja kõneleksime neile, meid aidata meie pärisorjuse aega õiges pildis kirja panna, meid toetada. Nad küll sellest loost midagi ei teaks.
Või aga, kas ei naeratanud mõnigi suure vägeva rahva liige meremees, kui meie „Linda Morgenroden“, vana puukast, meil vere rutemini soontes käima pani.
Kas oli meie vaimustus autu või nende naeratus seda?
Või aga, kui väljamaa mehed oma sajatuhandelise ausamba, pühendatud nende kuulsamale kunstnikule või võidurikkale kindralile, avavad ja sääl juures aulised on, kas nad mõistavad meid, kui meie mehe tegudest kõneleme, kes midagi muud ei ole teinud kui maad kündnud: iseenese suu eest ära võtnud, sellega talu ostnud ja oma lapsi koolitanud, et nad vabaks saaksid ja mitte enam nõnda rasket elu ei tunneks, kui tema ise tundnud. — Ja muud ei midagi?
Ei. Muud ei midagi.
Nad ei saaks meist sugugi aru. Aga meie kostaksime neile:
Vaatake, niisuguseid suuri isamaa päästjaid ei ole meil üks, — neid on tuhandeid.
Aade, liht talumehe rinnatunne, sina oled suur!
Ainult, kui see aga ikka nõnda jääks!
Ei, meie au, tema ei paista peaaegu sugugi väljagi.
Aga nõnda teevad ju — kõik rahvad!
Kus teevad — sääl on nad elurahvad!
Või aga meie nõuaksime kelleltki, et tema meie rahvariide pidupäeval selga paneks, meie mineviku kurba meiega tunneks, või meilt sedasama nende kohta ootaks?
Välispidi, nende auks, ainult saaksime seda teha ja nemad meile.
Või aga, kui meile liiga tehakse, meid tuumatuks, truudusetuks seletatakse, eluvõimetuks õpetatakse, meie kahtlustatud hariduse tööd raskendatakse, meie häid tahtjaid kurjadeks käänatakse — kui meid pigistatakse — kas me heidame teistele ette, et nad meiega ühes ei tunne?
Ehk jälle võivad teised tulla ja meile meie kurbust keelda?
Või meie pisaraid meile nuhelda?
Ei, ilma selleta ei oleks elu meie soontes, hinge meie rinnas.
Ilma nendeta oleksime just — autumad.
Nad on meie au, meie õigus ja kohus.
Meie, ei kellegi muu.
On olemas ka eesti au, eesti õigus, au ja õigus, mida me tervelt maakeralt teist sarnast asjata otsiksime.