Juhan Liivi kogutud teosed VII/Hingekese eest
HINGEKESE EEST.
Kasin sa oled ja natukene. Ei suurt juba kaasa võetud, ei palju ilma käest saadud. Ja seegi hirmu-armu all kirjastajate käes tühjaks tehtud, ära kõverdatud ja vantsutatud. Selgi oma — kus veel maitse ei hakanud olemagi — oma okaskroon kanda.
Täna veel, et sa oled, olla tohid.
Kui väikene on kõik meie asi ja olemine. Otsekui süüdlane ole, nagu armu pärast. Ja ei mitte mina üksi nõnda. Teised niisama. Nagu kõrvalised, nagu kasulapsed, nagu õigetest pärijatest üle jäänud. Istu oma ukse ees ja vaata päält, kui lubatakse vaadata. Istu ja muretse. Ei tea, kelle meelepaha võib ärgata, kellele sa ees olla. Või kelle plaanidesse sa parajasti materjaliks, teguriks passid.
Just nagu üleliigne ilma pääl. Just nagu keegi, kelle paik pole veel ära määratud, kelle otsus ära otsustatud. Ela ja kahetse. Ei rinna värskust tegevuseks, ei rõõmutunde vaba väljahüüet, ei nukruse katteta avaldamist. Nii väike, nii varatuke, nii marjukene suure Jumala ilma all, ilusa mere rannal või armsa mühava metsa keskel. Mühagu mets — hoia, et ta sinule ei mühise! Ja vaata, kas sul lubagi on sääl olla. Istuta mets ise, siis istu sisse. Minu oma on ainult isamaa mälestus, mitte ta annid. Mitte ta tulevik!
✻
Istun mere kaldal. Ära laineta, laine, et sa vahest mitte minule ei laineta! Ära sära, päike, ta pinnal, et sa vast mind ära ei riku! Et ma vast nutma ei hakka ja pärast nutust pahuraks ei lähe! Ilus meri, ära meelita, ära ahvatle, kodumaa meri! Meie ei tohi nõnda öelda, meie ei tohi nõnda olla! Mul ei tohi kodumaad olla. Kodumerd. Meri, ära meelita, meri, ära haava mind!