Juhan Liivi kogutud teosed VII/Kokkukõla
KOKKUKÕLA.
Kui ilma loodi, laulsid laotused koorilaulu ja ilmad ilutsesid häämeele pärast. Õhtu ja hommik, koit ja eha laulsid vastulaulu, taevatähed ja meresina duettisid, õhtutuul ja palmipuu lehed unenäo laulu, päike ja maa laulsid hällipühaks — hää oli loodusel olla, kokku sündida, kokku laulda, tunda…
Kokkukõla laotuses, üle ja läbi ilmade, nende ühest otsast teise…
Sina, kokkukõla, oled üks loomu põhiolemine — „saagu!“
Kallis, su algkodu on kusagil tähti taga, kus meil üks tundmatu Isa olemas, suur, hää Isa…
Sääl kusagil pead sa, igavene, olema.
Kust oleksid sa muidu ometi inimese rinda saanud?