Juhan Liivi kogutud teosed VII/Mälestused
MÄLESTUSED.
„Kolm korda katkesid aurupaadi köied, küll sai lükata, küll tõmmata, mina kihutasin ratsul Üle- ja Ala-külas abi otsimas, kukkusin aurupaadilt paar korda üle ääre, kaotasin oma kübara ja — näe, nüüd olen ma kui luts märg, aga lodja saime ometi liivaleetelt lahti.“
„Mäh, mis mees kõneleb. Oleksid sa minu moodi maganud, ei oleks sulle nüüd teist pesu vaja olnud, ega su müts kadunud, ega su selg ratsutamisest kibe — vaat, mis mees pühapäeval teenib.“
„Selle eest on aga mul mitu ja mitu künnipäeva lühemad kui sul; mul on — mälestus!“