Käik edasipüüdliku metallisti töökotta
| ||||||
Mees, kes annetas Riigihoidja K. Pätsile Pika Hermani torni kujutusega Eesti lipu varda.[muuda]
Pealinna Tehnika tänavas nr. 20 asub väike metallitööstus, kuhu nende ridade kirjutaja siirdus “ekskursioonile”. Huvi mainitud töökoja vastu aga tõusis selle tõttu, et hiljuti töökoja omanik annetas Riigihoidja K. Pätsile laua-lipuvarda ühes lipukesega; varda alus on kujutatud miniatuurse Pika Hermanni tornina ja näib õige nägusana.
Paar trepiastet tänavalt alla poole – ja oleme väheldases pooleldi keldrikorral asuvas ruumis, mille seinte ääres treipingid ja mootorid, puurmasinad ja ääsid, seintel ripuvad pihid, peitlid ja tangid.
“Kas peremees ise või?” pöördun vanema härra poole, kel vurrudes halle karvu.
“Peremees on ikka see mees siin”, seletab küsitab lahke naeratusega, näidates noorele mehele, kes askeldab puurmasina kallal. Minu vennapoeg. Mina olen vahel nii-öelda algataja ja ideede andja, tema aga tegija ja omanik.”
Treipinkide taga nokitsevad tööde kallal veel kolm meest. Need pole aga selle töökoja alalised töölised.
“Kaua oma töökojas juba töötate?”
“Üks aasta alles.”
“Töid ja tellimisi jatkub?”
“Ei ole viga. Mitmesuguseid tellimisi isegi vabrikutelt.”
“Ja kuidas see algus oli? Sisustus ju maksab vist tubli summa?”
“Janoh – näete, see treipink ja dünamo siin maksab oma 2500 krooni ja see teine treipink oma 1700 krooni. Puurmasin ja muud abinõud on oma konstrueeritud. Eks ta raha muidugi nõudis, aga sai kokkuhoidlikult elatud, teenistusest kõrvale pandud ja kõrtsis käimata jäetud, kuni saime masinate eest teatud summa sisse maksta.”
“Kuidas tulite lipuvarda kinkimise mõttele?”
“Vaadake,” räägib töökoja omaniku Viktor Ruubeni lell: “mina olen vana meremees ja kolanud läbi kõik maailmajaod. Mina nägin, kuidas rootslased, taanlased ja teised võõrsil elades pidasid ikka oma rahvuslippu laual, nad austasid oma riigilippu. Minu mõtteks on ikka olnud, et ka meie – eestlased – oma lipu seaksime aukohale. Peterburis ma tegin ka kaasa suure eestlaste meeleavalduse revolutsiooni päevil ja siis süda oli rõõmus, kui kogu Nevski oli täis meie sini-must-valgeid lippusid. Venelased vahtisid ja imestasid.
Ameerikas on kombeks, et kodanikud vahete-vahel teevad annetusi oma presidendile, kinkides midagi oma produktsiooni paremikust. Mõtlesin, et see komme oleks meilgi väga kena.”
“On palju ka meisterdamist seesuguse lipuvarda kallal?”
“Ega üksikult neid valmistada ei tasugi end ära. Siin on valamist, stantsimist ja viilimist üsna palju. Oleme seesuguseid Pika-Hermanni vardaid nüüd ka müügile lasknud.”
Pildistame edasipüüdliku töömehe ja ta töökoja ning lahkume teadmisega, et visadus ja sihikindel töö ei jää viljatuks.