Kõrboja peremees/15
15
Mööda pimedat metsaalust Kuusiku sauna poole minnes tundis Villu, et elu läheb raskeks. Esimest korda elus pani Villu seda raskust tähele. Kõrge metsa all voogasid alles päevase päikese erutatud soojad lõhnad õitseva kanarbiku kohal, aga Villu ei pannud seda tähele. Mingisugune loom põgenes Villu eest teelt vudinal pakku mööda kuivi krõgisevaid oksi, mingisugune lind krobistas tiibadega puuokstes, aga Villu ei kuulnud ega näinud seda, sest tema mõtles oma raskele elule, mis nüüd hakkab.
Varemalt, ainult mõni nädal varemalt oleks Villu õhtul Kuusiku sauna poole minnes kas või iga sammu tagant teerajal seisatama jäänud, kui ta kõrv oleks midagi kuulnud või silm midagi seletanud. Ta oleks iga lõhna, iga hääle järele midagi oletanud ja arvanud, oleks tunnud tingimata looma, kes teelt põgeneb, oleks tunnud linnu, kes krabistab tiibadega puus või lendab muidu metsa all. Aga täna ei oletanud ega arvanud ta midagi, täna ei tunnud ta midagi, nagu oleks ta esimest korda õhtul metsas, mis jätab ta sootuks ükskõikseks oma lõhnade ja häältega.
Villu hoidis suuremailt teilt kõrvale, sest ta ei tahtnud kellegagi kokku puutuda, Villu ei tahtnud kunagi kellegagi kokku puutuda, kui ta läks hilja õhtul või ka südaööl Kuusiku sauna poole, kus elas Eevi. Saun seisis perest veidi eemal metsa ääres ja sinna oli väga hea pääseda, ilma et keegi minejat näeks ja ilma et pere koergi kuuleks. Sellepärast võis Villu ka täna puude all sauna taga seisatada, ilma et ükski elumärk tema vastuvõtmiseks kuski liiguks.
Ainult üht teadis ta: sauna ligi ei tohi ta oma saabastega käima minna, sest siis hakkab saunas kohe liikuma. Eevi kargab asemelt ja tõttab akna alla vaatama, kes käib nii raskete sammudega sauna ümber. Nõnda oli see tänagi: vaevalt sai Villu mõned sammud sauna teerajal astuda, kui juba hundisilma taolise akna taga riie liikus ja keegi sealt välja piilus.
Villu ootas pisut. Siis kostis ukse avamine ja kinnipanemine ning Eevi tuli paljajalu, suurrätik ümber, mööda kaevuteed, sest Villu oli mõne sammu saunast eemale astunud metsale lähemale.
«Saab ka sind vahel harva näha,» ütles tüdruk mehele tasa, nagu heidaks ta sellele midagi ette. Aga Villu aimas häälest, et rääkija silmis on pisarad. «Mis on su parema käega?» küsis tüdruk, kui Villu talle teretamiseks pahema ulatas. «On ikka veel haige?»
«Haige ta just pole,» vastas Villu viivitavalt.
«Näita, anna ma katsun,» ütles Eevi.
«Ära katsu,» palus Villu.
«Teeb ta ikka veel valu?»
«Täna kandsin teisega rukkit kokku, siis valutas.»
Nüüd otsis Eevi käsi Villu kätt, kuni ta selle leidis. Tüdruk kiljatas peaaegu, kui ta tundis käe asemel oma peos mingisugust mugerikku nuia.
«Halastaja Issand!» hüüdis ta nutu varal ja nüüd võttis ta mehe parema käe oma kahe terve käe vahele ja vaatas teda pimedikus hellalt ja õrnalt, nagu kardaks ta tema purunemist.
Villu tundis, et nii hellalt ja õrnalt polnud tema haiget kätt veel keegi vaadelnud, nagu tegi seda Eevi, emagi polnud vist, kui ta ulatas temale katsekaku kõhu varjuks. Nii õrnalt ja hellalt ei osanudki keegi seda teha, sest ega Villu ometi jumalamuidu hakanud mehele teibaga pähe valama ega üle aasta vangis istuma, kui Eevi poleks osanud nii hellalt ja õrnalt tema haiget kätt vaadata.
«Aga silm?» küsis Eevi, kui ta kätt juba küllalt oli vaadelnud ja katsunud, nagu tahaks ta teda kõiges tema inetuses igaveseks omale meelde panna või nagu armastaks ta millegipärast seda vigast kätt, mida ta täna alles esimest korda näeb ja katsub.
«Ikka näeb,» vastas Villu, «päris pime ei ole. Ega ma muidu oma jalaga siia põleks saand.»
Eevi võttis uuesti Villu paremast käest kinni, mille ta silmapilguks lahti oli lasknud, ta võttis nõnda sellest vigasest käest kinni, et Villul hea hakkas ja heameelega Eevi järele lähema kuuse alla läks istuma.
«Näita siia,» ütles tüdruk ja võttis mehel peast kinni, et ka silma vaadelda ning pahema käe pöidlaga tasahilju mööda haava-arme liikuda. «Said sa veel kusagilt sel korral haiget?» küsis ta siis.
«Ei, rohkem ei saand,» vastas Villu, «ainult see käsi ja silm.»
Eevi vaikis natukeseks ja ütles siis nagu endamisi:
«Jah, ei sust nüüd küll enam Kõrboja peremeest saa, ei mina küll seda enam usu, rääkigu nad mis tahes.»
«Teie ei oskagi enam muud teha, kui räägite kõik ainult Kõrboja peremehest,» ütles Villu. «Isa rääkis, ema rääkis, sina räägid.»
«Kõik räägivad,» vastas talle Eevi. «Kõik ütlevad mulle, et mina pühkigu oma suu sinust puhtaks, hea kui poja kasvatamiseks rahagi saan. Ütlevad, et näe, Kõrboja peremees sõitis sulasega linna, kutsar ees, ja kui ta sealt tagasi tuleb, siis aetakse pulmad püsti, visatakse kantslist maha.»
«Aga mina ütlen, et see nende Kõrboja peremees võtab Kuusiku sauna Eevi ära ja asub temaga Katkule elama ning Eevi saab Katku perenaiseks, kui ta aga ise tahab,» rääkis Villu, jäljendades tüdruku sõnade tooni.
Eevi ei lausunud selle peale midagi, nihkus ainult mehele lähemale ja silitas selle vigast kätt, nagu võlgneks ta sellele mehe sõnade eest tänu, silitas ja kummardus tema üle, nagu mõtleks ta teda suudelda, aga ei, ainult pisarad langesid sellele.
«Ära nuta,» ütles Villu, ja et juttu teisale viia, küsis ta: «Mis ema tervis teeb?»
«Ei teda enam kunikski ole,» vastas Eevi silmi pühkides.
«Kas vana Andres lubab ikka su peale ema surma saunast välja ajada?» küsis Villu.
«Ikka,» kinnitas Eevi. «Veel täna rääkis sellest. Ütles teine, et ega temal minuga kaupa ole, tema teind kauba emaga, mina olla niikuinii seaduse vastu sauna ema juurde kolind, põle tema käest luba küsind. Ähvardab teine sauna maha kiskuda, ütleb, et muidu langeb veel mõnele kaela, hakka kahjutasu maksma.»
«Noh, ega see ema niipea sure,» trööstis Villu. «Vanainimese asi, ikka hädine ja haigetand, või sellepärast kohe surm tuleb.»
«Küll ta tuleb, nüüd tuleb ta,» arvas Eevi, «ei mina usu, et tema silm veel kartulivõtmist näeb.»
«Ega siis Andres sind päevapealt ikka välja aja, mis häda tal sest saunast on,» ütles Villu. «Pole ta enne kellegile kaela tulnd, ega ta siis sinulegi tule.»
«Mis ta nüüd kaela tuleb või, aga eks ta raskeks lähe, kui ema enam ei ole. Siis ei saa ma ju poisist silmapilgukski enam kuhugi,» kaebas Eevi.
«See on terve?» küsis Villu.
«Mis sel viga,» vastas Eevi, «või tema midagi teab. Suu hambaid juba täis.»
«Ära muretse, las ta aga kasvab, läheb meile vaja, näe, minuga on lood pisut halvasti. Ma katsun isaga rääkida, ehk võid poisiga Katkule tulla, niipea kui ema enam ei ole, seni peate muidugi siia jääma,» rääkis Villu.
«Seni muidugi,» arvas ka Eevi.
Natukene aega vaikisid nad, siis küsis tüdruk:
«Kas sa ei ütleks mulle, kuidas see kõik nõnda tuli.»
«Ah, selle käe ja silmaga?» küsis Villu.
«Jah, kudas ta siis plahvatas, aga enne ei plahvatand, sa põmmutasid seal juba ammust aega?» ütles Eevi. «Teised ütlevad, et sa olid purjus, et sa läksid Kõrboja preili pärast sinna, tema auks põmmutama, tema rõõmuks.»
«Ma isegi ei tea, miks ma sinna läksin,» vastas Villu. «Tuli tuju ja tahtsin minna ning kutsusin kõik kaasa, kes pidul olid. Küllap see ikka vist sellepärast nõnda läks, et olin joond, sellepärast ma vist nõnda tantsisingi ja külapoistega riidu sain. Sest saadik, kui ma vangist koju tulin, käivad kõik ninad püsti, nii et sadagu või vihm sisse. Ma oleks neile kuraditele näidand, kudas Luukas õlut teeb, kui mitte Kõrboja perenaine vahele poleks astund, perenaine ja Mikk pärast ka.»
«See oli hea, et nemad vahele astusid,» ütles Eevi, «muidu oleksid jälle mõne maha löönd või nemad oleks sinu maha lasknud, neil olnd sinu tarvis revolvrid kaasas. Ütlevad teised, et sinusuguse mahalaskmise pärast ei ole vaja kurja undki näha, veel eile oli peres sellest juttu. Muidugi räägitakse seda selleks, et mina kuuleks ja sinule ette räägiks. Ah, Villu, küll saan mina sinu pärast head ja paremat kuulda. Poiss on alles väike, tema väetikene ei tea veel midagi, aga küllap tulevad temagi päevad.»
«Kannata veel natukene,» trööstis Villu. «Mina ise sõidaks sinuga kas või hommes-päev õpetaja juurde, aga kuhu ma su panen, kui isa nõus põle.»
«Lähme ükskõik kuhu, ennem kõik muu kui see elu, mis praegu,» ütles Eevi. «Mitte see töö, mitte raskus, vaid sõnad, need söövad hinge seest. Igaüks haugub, igaüks nöökab, nina alles tatine peas, aga juba suu põiki nina all. Niisuke elu on minul. Siis see Kõrboja perenaine, teda hilbutavad nad mulle vahetpidamata, nagu härjale punast rätikut.»
Ilm oli metsa all päris pimedaks vanunud. Villu ja Eevi istusid kuusejuurikal, silmad küla põldude poole, mis paistsid mingisuguse lõpmatu heleda lagendikuna, kus puuduvad need vaevad ja viletsused, millest nemad siin kuusejuurikal kurtsid. Villu oli oma pahema käe ümber Eevi piha pannud ja paremat, vigast, hoidis Eevi oma peos silitamiseks, hellatamiseks. Nõnda istusid nad soojal ja sumedal augustiööl ning nõnda võisid nad kaua istuda, et külapõldude poole vahtida, nagu ootaksid nad sealt tröösti.