Külmale maale/10
Jaani piin warjatawa warguse-kraami pärast kaswas iga päewaga. Hingepiin ja hirm. Kui kergesti ei wõinud uus maja-otsimine tulla! Wargustest oli ümbruses ühte lugu kuulda ja polizei alati jalul.
Lehtsoo wald oli mõisniku läbi üdini ära kurnatud, niisama paar naabriwalda, mis kõik waestest peremeestest ja weel rohkem näljastest wabadikkudest ja tööta inimestest kubisesiwad. Wirgu Andrese sarnaseid, põliselt jõukaid talupoegi, kes kui esimesed koha-ostjad oma talud waremal ja tulusamal ajal ostnud, oli siin pool kaunis wähe. Wilja- ja linahindade raske põdemine sünnitas igal aastal uusi maata inimesi, uusi tööta töölisi juurde. Küll läks neid linnadesse, aga küll jäi neid ka maale kiratsema, sest ikka tuli uusi wiletsaid juurde. Peremees otsis abi teenijate arwu wähendamisest ja nendegi palga kärpimisest; kohata, tööta teenijad ja maata popsid otsisiwad abi wabast öö-tööst, wargusest, rööwimisest.
Aleksander Tootsil ei wõinud sel lool sõnumitest puudust olla. Üks kohutaw kiri teise järele tuttawa alguse ja lõpuga lendas Tartu ja Tallinna poole. Et ta mees oli, kes rahwa-elu põhjani tundis, rahwa keskel elas, ja et ta mees oli, kes oma tõe-arwamisi kergesti ei wahetanud, siis näitas ta ikka ja ikka jälle ära, kuda laiskus, hooletus, üleliigne riide-uhkus, liig söömine ja joomine, ilmalust, lõbuhaigus jne. meie rahwa elukorda õõnestab, meid hukatuse äärele on saatmas, nagu see kõiksugu hirmsatest kuritöödest selguda, mille arw nii kohutawalt kaswada, et wangikojad enam kõiki kurjategijad wastu ei jõudwat wõtta jne. Siis järgnes muidugi tuntud abinõuu meelde-tuletamine, mis Eesti rahwast ta „weriwaenlastest,“ warastest, ainult ja üksnes wõis päästa, mis „Eesti taludesse rahu, õnne ja rikkuse tagasi pidi tooma.“ —
Wäljaotsa Jaan läks oma igatsemises, peidetud warguse-kraamist lahti saada, ikka kärsitumaks. See kord ja mitte enam — oli ta kindlaks otsuseks jäänud. Tal ei olnud enam ööd ega päewa. Ta ei olnud enam inimene. See wõitlus iseenesega, oma paremate tundmustega, oma häbi ja uhkusega, oma karjuwa hingewaluga kippus ta mõistust, ta waimuterwist rikkuma. Ta ei olnud nii tuim, toores ärawindunud nälgija nagu need teised popsid ja maata ning tööta hulgused, kes silmagi ei pilgutanud, kui nad ühel hääl ööl mõisa- wõi talu-aidast enestele seda tõiwad, mis neil puudus; kes suud amuli ajasiwad, kui keegi narr ütles, mõni pops wõi muu kiratseja ei tegewat mitte nõnda; inimesel olla auu! Nad ei kartnud Jumala karistustgi, mida neile õpetaja kirikus, palwemehed piibli-tundides meelde tuletasiwad; nad ei kartnud põrgut ega kuradit ega wiimast kohtupäewa, mis nii lähedal öeldi olewat. Ei Wäljaotsa Jaan oskas mõtelda; ta oli oma mõttewõimu teritanud, sest ta luges. Ta oskas mõtelda — oma õnnetuseks.
Jaan oli juba nõuuks wõtnud kraami toojaid otsima minna, et neile ta ärawiimist meelde tuletada, — sääl tuliwad nad ühel ööl: Kohi-Kaarel Hans Mutsuga.
„Teie õnn,“ sosistas noor saunamees neile wastu, „sest muidu oleksite peagi lõksu langenud — mina waene ühes.“
„Kudas nii?“
„Noh, mõnel külas olla haisu ninas,“ waletas Jaan. „Juba nad midagi ikka on märganud — Teie siinkäimisest öösel wõi nii…“
„Ehk sa aga ise olid ettewaatmata?… Ehk lorises eit wõi mõni laps midagi?…“
„Seda ma ei usu, aga mis ma ütlesin, on tõsi. Sosistatawat, et siin öö-külalisi käinud, et meil nüüd raswased päewad olla ja pagan teab, mis… Kõige parem on, kui te lähemal ajal ennast minu pool enam ei näita… Uues kohas waatan ringi, kas teile weel wõin abiks olla.“
„Kurat,“ kirus Kaarel tasakesti, „Sa ehk lasksid lastele liig suured lihapäntsakad kooli kaasa anda…“
„Olgu, kuda on,“ wastas Jaan, kes neist iga hinna eest püüdis lahti saada ja wõimalikult täiesti — „asi on ploho. Kui Wirgu talus homme pulmad ei oleks, mis wanamehele aega ei anna nuuskimas käia, siis annan oma pää, et ta urjädnikuga juba siin oleks käinud ja teie terwe kauba oma käpa alla kiskunud… Seepärast puhastage mu urtsik ära, enne kui teile ja mulle õnnetus tuleb, ja ärge siin enam oma nägu näidake.“
See sündis siis ka.
Jaan äratas eide üles, kes nõuuga ja teoga abiks oli. Tasa ja kiirelt nagu rotid oliwad nad tööl. Tuli tehti toas nii pisikeseks kui wõimalik ja õue ei wiidud teda seekord sugugi; käsikaudu kobades toodi laudast wälja, mis sääl peidus oli.
„Kas oma osa juba ära wõtsid?“ küsis Kaarel Jaanilt keset tööd.
„Jah, paaril korral sai liha praadida; ma usun, nisuleib on ka otsas ja wõid wõttis ema ka mõne lusikatäie.“
Kaarel tähendas, et ega see siis kõik olla, mis kraami peitja omale wõiwat nõuda. Wõtku, mis himustab, weel.
Jaan tõrkus wastu. Wiimaks tähendas, nad wõida emale anda, mis just ise soowiwad. Mehed pöörasiwad siis oma pakkumisega eide poole ja see kohmetuke wõttis wastu, mis talle kätte wisati, enamasti liha, käkkid, seepi jne. Jaanile meeldis, et ta riideid ei tahtnud; wist oli eide meelest, hoolimata ta muidusest tuimusest, mõte liig hirmus warastatud riiet nagu wandemärki enda wõi laste ihu pääl näha. Ainult nälja kustutamiseks wõttis ta wargust wastu. Nii kasinate nõudmistega warapeitjaid ei olnud mõlemal wargal wist enne olnudgi… Raha neil seekord anda ei täinud. Ütlesiwad, et enne waja kraam laadal ja linnas mehele panna. Nad sõita otsekohe kuhugile kaugemale laadale. Kõwerkael weel ühe hobusega oodata neid eespool kusgil kõrtsis juba.
Warsti oli koorm pääl ja nad kadusiwad kui tondid pilkase pimeduse kätte. Wäljaotsa saunas kustus nõrk tulekuma, must öö heitis jälle ta pääle hauduma, kattis kinni oma hõlmaga kõik wiletsust, häda, häbi. Ei elutsenud siin urtsikus enam inimesed, kes oma asemetel üksnes mure- ja näljapisaraid walasiwad; uus luupainaja kükitas neil rinna pääl, pigistas nende kõrid kinni, pani neid walu pärast wingerdama: hirm, häbi, põlastus iseeneste eest…
Mõneks ajaks oli nüüd toitu majas — ükskõik mis hinna eest saadud! Jaani lähem tegewus oli siis Jüripäewaks uut elu-aset kuulata ja otsida. Ta oli peaaegu iga päew rändamisel. Ta ei pannud seda raskeks, palju enam oli ta rõõmus, et sel wiisil oma piinatud hingele waheldust, oma rõhutad meelele jahutust wõis otsida.
Aga uus ootamata õnnetus waritses saunarahwast juba.
Ühel õhtul tuli wäike Mikk haigelt koolist, heitis sängi ja jäigi.
Laste seas liikus siin pool mõnda aega punatõbi, mille idu ka Mikuke koju tõi. Mõni päew hiljemini tuli haigus ka Mannikese küljes nähtawale — nüüd oli juba kaks põdejat majas.
Jaan müüs põrsad ruttu ära, et rohtude ostmiseks raha saada. Arsti kutsumine oli muidugi wõimata. Lähedal niisugust ei olnud ja linnast teda tuua — teised saunikud oleksiwad naerma hakanud, peremehed aga mõelnud, et Jaan mõne laeka kallal käinud. Sest arstid, adwokadid ja muud tarwilised aitajad elus on ka ainult rikaste jaoks.
Mõlemad lapsed oliwad juba paar nädalit kanges tõbe-leilis soninud, kui haigus ka kõige pisema, wäikese Liisikese, külge hakkas. Nüüd oli Wäljaotsa saun päris laatsaret. Häda ja ägamist nurgast nurgani, põrandalt laeni täis. Haiglane emakene ei teadnud, keda aidata, keda abita karjuda lasta. Wirgu Anni käis tal wahel abiks, aga mida tähendasiwad need silmapilksed käigud häda suuruse kohta! Waene eit oli wahel nii kurnatud, et ta õhtul mõne koiku ette meelemõistuseta maha langes. Kui siis poeg ta sängi tõstis ja meelemärkamisele äratas, jäi Kai päewaks wõi paariks ise ägajate sekka neljandaks haigeks ja ainus rawitseja oli Jaan.
Wäikese Liisikese õrn jõud ei suudnud waenlasele kaua wastu panna. Ta waakus, waakus ja kustus. Esimene ohwer oli käes. Liisike, tark laps, oli hääks arwanud, siit hädaorust, kuhu ta oma tahtmise wastu sattunud, aegsasti lahkuda.
Liisikese matuste järele jäi Wäljaotsa ema ise tõsiselt haigeks. Haigete laste rawitsemine, mure ja südamewalu oli ta põdura ihu ja hinge wiimase jõuu wälja imenud. Kuna Mikk ja Mann aeg mööda toibuma hakkasiwad, öösetel juba wagusamalt uinuda saiwad ja päewal toitu hakkasiwad nõudma, heitles nüüd waene ema palawikuga, sonis walju häälega ja täitis wiletsat urtsikut oma ägamisega.
Saunarahwa häda jõudis seega kõige kõrgemale tipule. Jaan oli aega mööda kõik rahaks teinud, mis tal weel wähegi hinge taga oli, et lastele rohtu ja toitu muretseda; Liisi matused nõudsiwad ka oma jagu kulu ja ema raske haigus sundis teda uuesti apteegi wahet käima. Warsti istus urtsikus nälg lahkumata külalisena teise õela waenlase, haiguse, kõrwal. Tuba ja laut ja ait — kõik tühjad. Müüdud, panti antud kõik, millel iganes wäärtust oli, olgu kas paari kopiku eest. Emise lihast kustutas wiimane wintske kamara-serw haigusest toibuwate laste kisendawaid kõhtusid…
Jaan oli oma kahtlased sõbrad ja abimehedgi kaotanud. Wähemalt hoidsiwad nad Wäljaotsalt eemale. Wist oli Jaani hoiataw tähendus, et rahwas ja polizei tema sauna silmas pidada, neid kartma pannud. Jaan kahetses nüüd oma argpüksust, nagu ta oma tegu nimetas. Ta päris paar korda, kui ta kiriku-apteegist rohtu käis toomas, Lehtsoo kõrtsis ja Uduwere trahteris Kohi-Kaarli ja Kõwerkaela järele, sai aga wastuseks, et neid sääl mõnda aega enam ei olla nähtud. Wist oli nende tööpõld nüüd kusgil mujal, wõib olla, et nad mõne hää hobusega kaugematele laatadele wõi linna oliwad pööranud.
Kaie ihujõud kahanes ruttu. Kui ta mõistus wahete wahel selge oli, kõneles ta ainult oma surmast, mida ta igatsusega näitas ootawat. Ainus asi, mis ta hinge rõhus, mis teda ta kurwa elu külge püüdis siduda oliwad alaealised lapsed, keda ta kareda, armuheitmata ilma hooleks pidi jätma.
„Oleks surm nad ära wõtnud,“ ohkas ta tihti oma kurbtuses, „ma lahkuksin siis ka rahuga.“
Aga wikatimees läks Mikust ja Mannist mööda; ta istus ainult eide koiku ees ja silmitses teda ahnelt oma hirwitawa luunäoga.
Kai hakkas pojale soowi awaldama, et ta kirikuõpetaja kutsuks, sest ta tundwat, et kurb tund warsti läheneda. Waja nii pikale teele ennast ette walmistada. Kai ütles oma südame nii raske olewat, tal olla õpetajale mõndagi rääkida ja tema trööstimist minna ta näljasel hingel wäga waja. Ka soowis ta wiimast korda Jumala armu.
Jaan täitis ema palwet.
Ühel päewal sõitis kohaliku kirikuõpetaja saan Wäljaotsa sauna õue. Õpetaja Frick oli nii sügawasti suure sooja reisikasuka sisse mähitud, et ainult ta pika nina teraw otsake halli krae seest sugu wälja paistis. Jaan aitas teda saanist wälja ja wiis ta tuppa, kuna suure habemega wana kutsar hobust hakkas käitama. Saunas kooris ennast waimulik herra pikkamisi ja ägades määratust nahapuntrast ja kõrgetest lumegaloschidest, mille sees ta nagu kaewus seisis, wälja.
Õpetaja Frick oli wäikese kasuga, pisikese, kõhna näoga herra. Tal wilkusiwad tillukesed mustjad wõi sõstrakarwa silmad nagu õõgawad söekesed pääs. Neid silmi kardeti wäga. Nad nägiwad kõik, nägiwad hinge põhja, ja kui nad kurjaks saiwad, siis wärises iga patune. Õpetaja kollakas, nurgeline nägu oli habemest täiesti lage. Ta pikk nina ulatas oma terawa otsaga peaaegu ta kitsaste, sinakate huultega kokku. Kasinad juuksed, mis ta pisukest pääluud katsiwad, wingerdasiwad nagu ussid kõrwade äärt mööda peaaegu õladeni.
Ta wõttis haige koiku ees istet. Igatsewate silmadega waatas eit oma hinge-arstile wastu. Ihutohtrite wastu oli Kaiel suur umbusaldus, aga selle pääle siin lootis ta oma lapseliku hinge terwe õhinaga.
Et neid mitte eksitada, läks Jaan saunast wälja. Ta süda kipitses iseäralise kartuse pärast. Õpetaja Frick oli, nagu ta teadis, raha-asjades wäga korra-armastaja mees. Tema sõit waesemate haigete juurde koju maksis rubla. See oli kihelkonnas kõigile tuttaw. Jõukamad maksiwad muidugi rohkem, ja seda leidis õpetaja Frick ka täiesti korras olewat. Nüüd ei olnud aga Wäljaotsa popsil korda läinud külast õpetaja jaoks rohkem raha laenuks manguda kui terwelt — 40 kop. See oli halb. Pahad aimdused täitsiwad nooremehe põue. Häbi ja kartus õpetaja wälkuwate silmade eest piinasiwad teda.
Ta astus tuppa, kui sääl juba kõik toimes oli — piht peetud, Jumala arm antud.
See kõik oli wäga ruttu läinud, sest õpetaja Frickil kippus hing tillukese, räpase sauna umbses, lämmatawas õhus kinni jääma. Ülepää oliwad ta palwed ja muud ameti-talitused waesemate koguduse-liikmete juures lühemad kui jõukamate juures. Oli ta ju ka selles tükis korra-armastaja mees — kuda palk, nõnda töö. Õpetaja Frick ei sallinud ülekohust.
Õpetaja ise kutsus Jaani ukse wahelt, et ta temale kasukasse ja galoschidesse pugemisel abiks oleks.
Kui õpetaja riides oli ja kutsar sauna ees peatas, sirutas Wäljaotsa noor pops oma wärisewa käe õpetaja poole wälja; ta pihu pääl walgendasiwad kaks kahekümne-kopikulist hõbetükki.
„Palun õpetaja herrad mitte pahaks panna,“ kogeles Jaan, silmad maha löödud, „mul ei ole praegu rohkem… waene aeg — — “
Hingekarjase terawad silmad torkasiwad esmalt kui nõelad popsi pihusse, kahekümne-kopikulistest hõberahadest läbi, ja siis tsuskasiwad nad talle walusasti näosse.
„Mees, sa oled häbemata,“ nipsas siis waimuliku herra õhukene naesehääl nagu piitsaga. „Sa julged mulle, oma hingekarjasele, neljakümmet kopikut pakkuda! Kas sul tõesti mitte häbi ei ole?“
Popsi nägu wärwis end tõmmupunaseks. Seda ta oli aimanud! Ja tal oli ka häbi, hirmus häbi! Ta sai oma nurjatusest selgesti aru. Seda tunnistas ta isegi teotatud hingekarjasele ja peaaegu tungisiwad tal pisarad silma.
„Waesus suur… haigus kaua majas… tööd ei ole,“ lisas ta wabandamiseks alandlikult juurde.
Aga niisugune wale, nagu kaebtus waesuse ja tööpuuduse üle, pahandas õpetajat weel enam. Ta noomis popsi mehe moodi läbi. Ta seletas temale imekspanemise-wäärt asjatundmisega ära, kuda nii noor, tugew, prisk mees, nagu Wäljaotsa Jaan, kas alatult waletab, kui ta tõendab, et tal rublat raha ei ole, wõi kui lugu tõesti nii, siis tulla see ainult andeksandmata laiskusest, hooletusest wõi priiskamisest… Õpetaja näitas enam selle arwamise poole kalduwat, et teda petta taheti, ja ta awaldas ka seda arwamist sõnakal wiisil, hoolimata Jaani kinnitustest, et tal Jumala eest poolt krossi rohkem majas ei olewat.
„Siis tood mulle tulewal pühapäewal wõla ära,“ otsustas õpetaja wiimaks. „Sa tead, ma saan rubla… Tulewal pühapäewal minu koju — kas kuuled?… Häbi peaks igaühel olema, kes oma õpetajale ta tööwaewagi ei taha tasuda!“
Ta näitas kahewahel olewat, kas pakutud neljakümmend kopikut juba nüüd wastu wõtta, wõi terwet rubla wõlaks lubada. Mis käes, see käes — wõis ta aga mõtelda, sest ta sirutas käe wälja ja Jaan pani talle raha pihu pääle.
„Kuuskümmend kopikut — tulewal pühapäewal minu juurde koju.“
Nende sõnadega lahkus hingekarjane Frick Wäljaotsa saunast.
„Igaüks nõuab oma taga, isegi kirikherra,“ mõtles Wäljaotsa Jaan; „ainus nadikael, kellel üheltgi midagi nõuda ei ole, oled sina.“
Ja kuum igatsus teenistuse, omanduse järele, igatsus wiletsusest, näljahädast pääseda, üks kõik, mil wiisil, woolas ta hingesse. Kõiksugu imelikud, keerulised, erutawad plaanid idanesiwad tal pää-ajus. Ema tõbewoodi juures istudes, ise pool haiglane, keha ja waimu poolest äritatud — nõnda polnud ime, et ta haigega wõidu sonis. Äkitselt, lühikese waewaga, ühe löögiga suuremat rahanoosi kätte saada — kuda see küll wõimalik oleks? Kas nii? wõi nii? wõi ka nii? Ta haiglane luulewõim kujutas talle nii mitmed wõimalikud ja wõimatad sündmused ette, mis eesmärgile wiiksiwad. Nende seas oli ka palju julgeid, kardetawaid ettewõtteid. Kuid ta kinnitas iseenesele, et ta mingit hädaohtu ei karda, et tal selleks asja ei ole: ta pidi oma terwe õnne ühe kaardi pääle panema — kas elu wõi surm — üks kõik! Tal ei olnud midagi kaotada, aga kõik wõita. Ots on muidugi tulekul — ei tule ta nii, siis tuleb ta teisiti… Selles ahastuse-õhinas oli ta nagu põhja wajuw uppuja, kes küünte ja hammastega igast pidemest kinni hakkab, mis talle pihku puudub, olgu see kas mõni kaasuppuja. Tema meelest kadus iga wahe õiglase ja ülekohtuse, auusa ja alatu päästmise-abinõuu wahel. Ta oli nüüd kõigeks walmis, wähemast oma mõtetes, oma sonimistes; ta ei kartnud enam nägemata ega nähtawaid karistajaid… Laialt ja läikiwalt kujutas ta enesele korda läinud plaanide tagajärgesid, oma tulewikku, ette ja õhutas ja julgustas ennast seega ikka enam taga. Ta moondas omale rasked rahasummad taskusse, pani ennast nendega kõiksugu suuri asju ajama, nägi end jõuka, õnnelikku mehena — auustatud, armastatud. Möödas kõik häda ja wiletsus…
Nõnda wiitis ta mitu päewa ja ööd ära. Ta hambad lõgisesiwad sisemise erutuse pärast, pää uugas tal kuumalt otsas, ta nägi lahtiste silmadega kõige imelikumaid wiirastusi. Seejuures unustas ta ema ähwardawa surmagi ära. Mis ta tema ja laste rawitsemiseks tegi, sündis pool teadmatalt, nagu unenäol.
Kaie haigusele tuli aga ootamata wiisil pööre paremusele. Wikatimees ei tahtnud wõi ei saanud teda weel. Kaua põdenud inimesed on wahel wisad waenlasele wastu panema. Eidekese palawik kahanes, ta meelemõistus hakkas selgima. Ta ei tahtnud seda isegi uskuda. Küll ei suudnud ta ennast nii pea oma jalale toetada, ta pidi sängi jääma, aga ta tundis oma südant jälle kindlamalt tuksuwat, tundis werd oma soontes jookswat.
See oli Jaanile õnneks. Ta wõis nüüd jälle wabamalt liikuda, wõis oma käikusid teise elukoha otsimiseks uuesti ette wõtta. Sest aeg, lähenew kewade, sundis teda karedalt taga.
Kuhu minna? Jah, oleks ta üksik inimene, siis seisaks weelgi mõni rada ta ees lahti — ligidal ja kaugemal. Aga wäeti, põdur, täiesti tööwõimetu pesakond selja taga! Peremees kaupleb parem poissmehe sulaseks, kõige wiletsamatest popsikohtadest hoitakse küüntega kinni ja mõnes mõisas, kus Jaan käinud, oliwad teomehe-kohad enne ära wõetud, kui teade tema kõrwu oli ulatanud. Ilma punase krossita linna asuda? Selle perekonnaga? Selle eest hoiatas Jaani ta mõistus. Ühtlasi sai kaugemale asumine seeläbi wõimatuks, et Jaan mõnele siinsele peremehele oma tööjõuu laenude eest pandiks oli pannud. Ta oli neile kinnitanud, et ta siia ümbrusesse elama jääb ja oma „päewad“ auusasti ära tasub, kui tal ka kümne wersta tagast oleks käia… Jaani ainumaks lootuseks jäi siis, kui ta kainelt asja üle järele mõtles ja kui tema suurtest luuleplaanidest üksgi täide ei lähe, kusgilt teist saunaurtsikut manguda ja popsina edasi kiratseda. Wirgu Andrese halastuse pääle ta ei lootnud. See püha mees, kelle palwetundi ta nii ropult teotanud ja kelle üleannetu tütar ikka weel nii jõleda patuoinaga sõbrustas, — see püha mees ei wõinudgi teda kauemini oma krundi pääl sallida.
Jaanil oli korda läinud ühte lahket külamoori järgmiseks päewaks haigete juurde tellida. Hommikul wara tahtis ta siis koha pärast Naarikwere ja Piiwamäe walda minna õnne katsuma. Kuid ettewõttele tuli öösel järsku iseäraline takistus.
Kohi-Kaarel ilmus.
Kohi-Kaarel tuli ja tõi — teenistust!
„Kui sa nüüd mees tahad ja mõistad olla,“ sosistas ta Jaanile kõrwa, „siis wõid hää kamalu-täie wa’ prügi taskusse saada.“
„Tahan mees olla,“ wastas Jaan ruttu. „Ütle aga, mis ma pean tegema.“
„Ei suuremat midagi,“ naeratas Kaarel; siis hakkas ta Jaani kõrwalestast kinni, tõmbas ta pää oma suu wastu ja nohistas: „Wäljas ootab rammus ruunake — lähed ja teed ta kusgil peeneks… Ei muud midagi…“
„Ei muud midagi?… Käsi!“
Jaan lõi sõbrale pihku.
„Aga sa pead kohe teele minema.“
Jaani silmad kiirgasiwad.
„Silmapilk,“ ütles ta kõmisewa kindlusega.
„Tubli poiss, — Jumala eest, tubli poiss!“ kiitis Kaarel.
Siis hakkas ta seltsimehele seletusi ja õpetusi andma. Neil olewat praegu kolm hobust „minema panna.“ Juku ja tema ise sõitwat teistega kahte harusse, Jaan pidawat kolmandaga W. laada poole pühkima. Ta juhatas teesid, hoiatas kõiksugu ohtude eest ning tähendas, et Hans Mutsu, kes ka laadal olewat, teda tarbe-korral hää meelega saawat toetama. Ka hobuse umbkaudse hinna määras ta Jaanile ette; liig wähe ei tohtida ta nõuda, misläbi ta ennast kõige kergemini wõida kahtlaseks teha.
„Kuradi hobuwargatest kubisewad ju praegu kõik kohad,“ kirus ta kentsaka wihaga, „nii et kõige auusamat meest kelmiks hakatakse pidama, kui ta oma kaupa hinnas ei pea, wõi liig aralt ringi wahib…“
Kaarel küsis, kas Jaanil enesel teeraha olewat. Kui wiimane eitas, pistis ta temale kaks rubla pihku. Ka wahetusekaupa, kui wähegi sobib ja sularaha päälesaamist rohkemal summal loota, ei pidawat ta põlgama. Saagi jaotamine olla nelja päewa pärast Nõmmesalu kõrtsis. Nüüd aga ruttu minekut tegema, sest öö olewat „meie meeste“ sõber. Kaarel ütles ennast Nõmmesalu kuusikuni kaasa sõitwat; säält pöörata ta jala kõrtsi poole, kus Kõwerkael teda oodata.
Jaan oli warsti pikema teekonna tarwis mundris.
Ema, kes esimest uinakut magas, ei olnud külalise tulekust ega nende sosistamisest midagi kuulnud. Ka lapsed magasiwad. Jaan andis Kaarlile käega märku, et ta wälja läheks; siis äratas ta eide tasakesti üles.
Kai küsis unisel kohkumisel, mida ta tahtwat. Ta segased silmad wahtisiwad koiku lähedal seiswa hälli poole ja harjunud kombe järele sirgus ta käsi wälja — hälli liigutama.
„Kas Liisi nuttis?“
„Liisi?“
Haige raputas pääd; hale naeratamine ilmus ta surnukahwatu näo pääle.
„Õige küll — teda pole ju enam… Mu meelest oli unes, kui nutaks ta…“
Poega täies riides nähes, küsis ta imestades, kuhu ta minewat — kas siis hommik juba käes olewat?
Jaan tähendas paari sõnaga, et ta koha-otsimise pärast Piiwamäe poole teele tahtwat minna; maa olla kauge, seepärast nii warakult. Emal ei olnud midagi ta mineku wastu; ta arwas hommikuni, mil naabri-eit tuleb, läbi saawat, ning hüüdis pojale Jumala õnnistust ja kaitset kaasa…
Mõni minut hiljemini oli Jaan seltsimehega ja warsti pääle seda üksina teel. Hobune, kes tal ree ees traawis, oli rammus, erk ja wäle.
Päris lennul kadusiwad esimesed kümme wersta.
Jaani meele-olu oli imelik.
Nii kaua kui jutukas ja julge seltsimees ta kõrwal istus, temaga loras ja naljatas, teda kiitis ja julgustas, paisutas Jaani põue isewärki wapruse-õhin. Tal oli tundmus —wõi soetas ta meelega seda tundmust — kui oleks ta juba ennemgi niisuguseid käikusid teinud, kui oleks ta säherduste öösiste julgustükkidega harjunud. Ta ei tahtnud seltsimehe silmas argpüks ega poisikene olla; ta õhutas oma wahwust taga, iga muu mõtte ja tundmuse surus ta wägise maha. Hobuse wäledus, ree lendaw sohin lisasiwad talle omalt poolt kindlust ja usaldust juurde.
Lugu muutus aga, kui Kaarel ta kõrwalt kadunud, kui ta ennast öö salalikus, rõhuwas pimeduses üksina tundis olewat. See ei olnud mitte tawalik argtus, mis ta hingest korraga läbi tuksus, see oli enam sala ahastus iseenese, oma mõtete eest, mis talle, kõigest wastupanekust hoolimata, kallale tükkis. Selle waewama tundmuse alla sattus ta iseäranis ühe suurema ja wäga tiheda kuusemetsa wahel. Öösine tuul, mis salaliselt läbi oksade wihises, sünnitas Jaani kõrwus häälesid, millest ta äritatud waim päris tontide koorilaulu luuletas. Ja hääled sünnitawad kujusid, wiirastusi. Iga musta tüwe taga, iga sahisewa ladwa sees arwas ta mõnda waenlast waritsewat. Ree nagin, aesade naksumine, hobuse puristamine — iga hääl, mis metsast tumedalt tagasi kajas, pani teda kohkudes luurama, wajutas teda ree pääle ikka rohkem kössi ja küüru. Ta ei usaldanud enam köhatada ega hobust nõõtada.
Ta pää mühas mõtetest — üks poolikum ja juhmim kui teine. Näod ja kujud ja sündmused, kõik katkestatud, wildakud, weidrad, tantsisiwad läbisegi ta waimusilma eest mööda — ei aru ega otsa!… Äkitselt nägi ta iseennast. Tal oli hall kuub seljas ja hall nokata müts pääs. Ta tundis oma käte ja jalgade ümber nagu kammitsaid — ahelate kõlin tungis talle kõrwu. Et hobune praegu waljaid raputas, seda ei pannud ta tähele… Ja nüüd kerkisiwad udu seest kaks kurba nägu nähtawale: üks noor ja õitsew, teine kolletanud, kortsus. Anni ja ema! Ja ta seisis nende ees, hall kuub seljas, hall nokata müts pääs ja ahelad käte, ahelad jalgade ümber…
Ta ehmatas üles. Wist oli ta weidi tukkuma jäänud. Ta rinnust tungis tume, korisew hüüe. Ta andis hobusele piitsa, nii et erk loom peaaegu püsti kargas, ja hirmsa hiiliga lendas regi läbi lume! Ta ei waadanud tagasi, ta ei peatanud ühegi kõrtsi ees. Alaline pitsitaw, kihutaw tundmus, kui aetaks talle järele, kui kuuleks ta oma selja taga hüüdwaid häälesid, hirmutas teda otse ahastuseni. Oh, et ta kord selja taha jääks, see põrgu mets — et öö kord lõppeks!…
Jaan kihutas ligi paarkümmend wersta ühe hooga ära — päris hobusewarga wiisil! Kui koidik pimeduse üle wõitu saanud, oli ta juba ammugi tundmata teedel, wõõrastes piirides. Elu ja liikumine algas igal pool. Juba hakkas ta laadalisi märkama. Ikka perekamaks läks maantee, ikka pikemaks kaswasiwad üksikud sõitjate-woorid.
Jaani rahu pööras pikkamisi tagasi. Ta meelest oli, kui oleks ta nüüd päris hädaohust pääsmas. Ta piilus küll umbusaldusega iga wastutulija ja möödaminija poole, ta püüdis kõigist wõimalikult lahku jääda, aga mida rohkem ta wõõraid nägusid enese ümber silmas, seda rohkem andis ta sellele hingetuimusele maad, mis üleliigse ärituse tagajärg on.
Jaan kinnitas kõige päält laadakõrtsis keha. Sinna juurde wõttis ta kaunis ohtrasti wiina ja õlut: tal oli julgust, hääd rõõmust tuju waja. Hobune pidi ka wähe hinge tagasi tõmbama ja kuiwama, sest ta oli tõesti armetul wiisil ära aetud.
Jaani süda tuksus waljusti, kui esimesed ostuhimulised laadaplatsil ta looma ümber kogusiwad. Laat oli wäga perekas, Jaani kartus, tutwatega kokku puutuda, kes pärima hakkaksiwad, kust tema sugune näljane pops hobuse ja päälegi nii nägusa saanud, oli esiotsa weel kaunis elaw. Kuid seda õnnetust ei juhtunud. Laat oli tema kodukohast liig kaugel. Ühtegi inimesi, kes teda oleks tundnud, ei saanud ta silma.
Jaan kuulis, et hobused hinnas oliwad. Ta mõtles Kaarli õpetuse pääle ja laskis ka enesega tublisti tingida, nii hää meelega kui ta ka kardetawast kaubast oleks soowinud ruttu lahti saada.
Lõuna ümber läks kauplemine elawamaks. Jaanile pakuti juba hääd hinda. Korraga märkas ta hobuse ümber seisjate seas tutwat nägu: Hans Mutsu pilgutas talle silma. Ta tegi, kui ei tunneks ta hobuse müüjat, ja hakkas südisti kaasa kauplema. Jaan märkas tema nõuu ja tegi ennast niisama wõõraks. Hans püüdis ruuna hinda kõrgele ajada; asjatundja näoga katsus ta looma terwist, wanadust, proowis ta sõitu ratsa ja reega. Wiimaks jättis ta paari rubla päält kauba katki ning astus eemale.
Sel maanööwril oli tuttaw mõju: teised ostjad saiwad himukamaks. Üks neist, keegi noor walitseja, kes mõisa tööhobuseid ostis, jäi Jaani ruunasse kinni. Hobune oli ka noor ja laitmata. Warsti oliwad kaubad koos ja walitseja luges Jaanile 80 rubla puhtaid, krabisewaid raha-paberid pihu pääle. Eemalt wahtis Hans Mutsu ja hirwitas rõõmsalt…
Jaani põue täitis iseäraline kartlik rõõm selle esimese korda läinud ettewõtte üle, mille juures ta ise täielikult tegewuses olnud. Ta pani ree ja wähese wäärtusega hobuseriistad pisikese raha eest ka minema ja pühkis siis müüma-paigalt kui tuul. Ta hoidis raha taskus pihu sees tugewasti kinni ja ei julgenud silmi kuhugile külge lüüa. Teda erutas weider hirm, kui tuldaks kaubast taganema, kui tahetaks ta käest raha jälle ära wõtta. Pool jookstes tõttas ta edasi, aru pidamata, kuhu poole. Kõige ennem oleks ta otsekohe koju tagasi hakanud putkama.
Hans jooksis talle järele ja wõttis ta kinni.
„Kurat, sa putkad ju kui hobusewaras“, üttes ta naerdes. „Wõi tahad liigud tegemata jätta? Miks sa loll walitseja käest liiguraha nõudmata jätsid?“
Jaan tõmmas sügawasti hinge. Tal oli häbi oma põgenemise pärast. Oma sala hirmu tuhinal oli ta ka harilikud liigud tõesti ära unustanud, milleks talle walitseja wähemast paarkümmend kopikatgi oleks pidanud andma, kui ta just talumehega kõrtsi jooma ei tahtnud minna.
„Esimene asi“, wabandas ennast Jaan, „aga seda paremad liigud wõime ju nüüd kahekesi juua…“ „Olid mulle ju mehiselt abiks — aitäh!“
„Seda ma arwan“, naeris Hans, sõbralikult teise piha ümbert kinni hakates; „sa olid ju kohmetu nagu tütarlaps ja hambad plagisesiwad sul hirmu pärast suus… Arwasin juba, et hobuse jalgu ära minestad…“
Nad purjutasiwad mitu tundi laadatrahteris. Mutsul oli paar sõpra, keda ta ka „mesti“ kutsus. Jaan ei olnud rahaga liig kitsi — tal oli ju teda nüüd! Ta tellis ja maksis ühte puhku, ja seltsimehed kallistasiwad teda selle eest. Wiimaks laenas ta Hansule weel wiis rubla.
Sala kipitus, siit kohast wõimalikult pea pääseda, ei lahkunud temast joogilauasgi. Õhtu eel tegi ta minekut ega hoolinud enam sõprade kinnipidamisest. Kui ta taskud saiadega, suitsukaladega ja muu wähema toidukraamiga kiiresti oli täitnud ning ema ja laste tarwis weel mõne meelehää ostnud, hakkas ta jala minema, tee pääl raha eest küüti lootes. Seltsimehed jäiwad weel teiseks päewaks laadale. Kui Jaan õieti märkas, siis oliwad nad, nagu Hans Mutsugi, linnamehed, kes laadale midagi ei olnud toonud, waid kes siit midagi wiia tahtsiwad. Sularaha pääle ütlesiwad nad endid kõige himukamad olewat. Üks neist hirwitas Jaanile kõrwa, et kõrtsi taga juba mõnigi tühi „tengelpung“ puhkawat.
Jaan tõttas warsti rõõmsa meelega koju poole.
Nüüd, kus kõik hädaohud möödas, kus suur saak õnnelikult käes ja warjul, tundis ta otse lapselikku wõidurõõmu. Esimest korda elus oli tal nii palju raha taskus. Küll ei olnud kõik tema oma; ta teadis, et ta kaks wõi kolmgi osa summast ära pidi andma, — aga kas ei seisnud nüüd tee tema ees lahti, kuda suuremaid „noosisid“ omandada, ka ainuüksi ja ise enesele omandada? Kas ta pruukis edespidi teiste hobuseid wähese osa eest müütama minna, teisi teenida, kus ta ise wõis peremees olla ja terwe saagi taskusse pista?… Talle tuliwad ta hilised sonimised suurte summade saamisest meelde. Ta teadis nüüd, mis tal teha oli ja kuda seda teha tuli. Rada ja siht, mida ta otsinud, seisiwad praegu nagu päikese paistel ta ees. Muud kui ole mees, Jaan, ja ära aega wiida, ära kohku, ära tõrgu! Julge päralt on maailm. Ära sa mõtlema ega kahtlema löö, ära muu pääle mõtle kui saagi pääle ja kui wäga sul wiimast tarwis on!
Jaan tundis päris narrikat õnne taskus peidetawa suure raha-summa üle. Kui nägijaid ei olnud, tõmbas ta paberi-patsaku wälja, soris teda, waatles iga lehte, luges raha üle, ikka jälle üle. Ta silmad läikisiwad ja näpud wärisesiwad rõõmu pärast…
Ta hakkas oma tulewiku üle uuesti aru pidama. See siin oli ainult ühe hobuse raha. Kaks hobust teeks juba poole suurema summa wälja — päris kamalu-täie! Kui need kaks sinu, üksnes sinu, oleksiwad, kae, siis oleks ka see terwe suur summa üksnes sinu oma! Kolmest hobusest saaks aga juba pääle kahe saja rubla! Pääle kahe saja rubla!… Mida ei wõiks kahe saja rublaga juba pääle hakata! Elukoha ja päätoiduse mure oleks korraga möödas. Aga weel enam: raha upitab inimest seisuse poolest. Kas oleks sul waja olema kauemini saunikuks, wabadikuks, teiste käsu-aluseks jääda? Lollus! Sa wõiksid wäikese renditalu peremeheks tõusta; mis puudub, laenab sulle igaüks hää meelega juurde, sest kellel juba midagi on, sellele ei keelata enam abi. Aga sa wõid ka linna asuda, sääl mõne wäikese poe wõi joogikoha lahti teha. Ühel kui teisel wiisil oled ikka enam kui Lehtsoo walla pops, see wilets näljarott, kelle pääle igamees harjunud põlgtuse wõi upsaka kaastundmusega waatama…
Rahaga sajab sulle kõik muu rüppe, mis iganes weel ihaldad ja himustad. Näituseks Anni! Kui sul Wirgu wanamehele midagi on näidata; kui sa ta ette wõid astuda kui mees, kellel pakkuda on ja mitte üksnes paluda; kui mees, kes nõuda wõib ja mitte ainult manguda; kui mees, kes naest tõstab ja mitte senise seisuse alla ei alanda, — kas peaks Wirgu Andres siis weel kaua wastu tõrkuma, kui tütar ise kindlaks jääb? Silmakirjaks wõiks ju ka tema jüngriks, „walguse lapseks,“
„ärganud hingeks“ saada. Ja Anni kaasawara paneks su tulewikule alles päris kindla põhja alla…
Kui küsitakse, kust raha said? Noh, ega teda nii kohe pruugi näidata: koli enne uude kohta, näituseks linna; ela sääl mõni aeg ja tee siis ilus jutt wälja, kuda raha said. Raha saadakse ju sajal ja tuhandel wiisil: päritakse sugulastelt, laenatakse häädelt inimestelt, mõni iseäralik ettewõte õnnistab liig hästi, ja nõnda edasi…
Jaan rehkendas suurte ja ikka suuremate summadega. Ta rohkendas müüdawate hobuste arwu, ta sonis muude weel raswasemate saakide üle järele. Ta julgustas ja erutas ennast nii suure õhina sisse, et ta oma kujutusi ise kindlasti uskuma hakkas. Ta ujus oma mõttes kõiksugu õnne ja külluse sees… Joodud alkohol aitas ta aju elustada, kiiremale, luhtawamale tegewusele sundida.
Ta astus igasse kõrtsi, mis talle tee pääl ette juhtus, sisse. Ta püüdis oma rõõmust tuju, oma ettewõttehimu ja julgust alal hoida, weel kõrgemale erutada. Aga peaaegu rohkem nalja kui joomine ise, tegi talle jookide äramaksmine taskus peidetawast suurest summast ja õnn, sellest wiletsast kerjaja-tundmusest waba olla, mis waese popsikese südame igakord mure pärast kipitama paneb, kui ta paari kopikut wälja peab andma. Kui lõbus oli ta meelest, kõrtsmikule wiie- wõi kümne-rublast paberit üle leti hooletult kätte ulatada ja üksikuid rublasid ning pihutäit peenikest raha tagasi wõtta — nagu mees, täis mees kunagi! Ja seejuures taskus weel küllalt — mitukümmend rubla!…
Õhtu eel jõudis Jaan ühe maanteekõrtsi juurde, mis metsa lähedal ja mitme rist-tee kohal seisis. Ta oli juba kaunis rohkesti joonud, ja ta tundis oma liigetes seda jõudu, seda wahwust ja kangust, mis teatawa mõõduni maitstud alkohol inimesele jagab. Jaan tundis enese nagu kohase ja ettewalmistatud olewat midagi korda saata. Ta ei teadnud ainult esiotsa, mida.
Kõrtsi ees, lasila küljes kinni, seisis mitu hobust. Pimedus oli juba kaunis tihe. Kõrtsist kajas jutu- ja naerumüra. Suits ja aur nilpas pika keelena uksest õhtuse tõmmuhalli taewa poole. Jaan oli sisse-astumisel. Ta jäi kiwi-astme pääle, mis kõrtsi-uksel madalaks trepiks oli, seisatama.
Ta waatas ringi. Ta silmitses hobuseid. Nad seisiwad reas, sõiwad krõmpsuwate hammastega wõi tukkusiwad maha lastud päädega. Ainust inimest ei olnud wäljas näha. Ilm oli külm, kõrts soe. Nad tuliwad wist kõik laadalt ja oliwad enam wõi wähem joobnud. Kõrtsist kostew jörin, trallitamine, kriiskamine tunnistas seda selgesti…
Jaani südamest lõikas kuum wool läbi. Ta hakkas ühe käega uksepiidast kinni, teise surus wastu tuksuwat rinda. Pööritus kadus aga ruttu ja pää hakkas kiiresti töötama…
Jaan heitis kõrtsi pool-awatud uksest luurawa pilgu sisse. Sääl seisis wõi istus salk mehi, klaasid käisiwad käest kätte, elaw menu ühendas üht ühega, teist teisega…
Jaan astus tagasi — trepi-astmelt alla… Hobuste juures ei olnud tõesti ainust hinge. Nende seas oli wanu kronusid, aga ka kaks wõi kolm hääd looma… Näituseks kohe see esimene siin. Tubli raudjas!…
Jaan piilus kõrtsi walgustatud, aga suitsu ja tahma pärast peaaegu läbipaistmata akna poole, kuna ta mõne kiire sammuga wõõrale raudjale lähenes… Ta tahtis ainult waadata, kas ta ka lasila küljes tugewasti kinni on… Üsna lähedalt astus ta jälle tagasi. Ta meelest oli, kui käunuks kõrtsi uks… Ta kuulatas. Wist oli ta eksinud. Keegi ei tulnud…
Ta nihkus hobusele jälle lähemale. Ta sirutas käe puu ümber sõlmitud ohjade poole — tõmbas käe tagasi — sirutas ta uuesti wälja… Nüüd puutusiwad ta sõrme-otsad puud, ohje… Ta wahtis kumawa akna poole, ehmatas, taganes… Ta meelest oli, kui wahiks keegi aknast. Ta eksis wist: oliwad kõrtsiliste paljad warjud…
Jaan läks uuesti kõrtsi ukse taha, puges ukse kõrwale nurka ja waatles kõrtsilisi. Ei, neist polnud nähtawalt kellegil nõuu praegu wälja astuda. Nad waidlesiwad nokka-pidi koos, hoidsiwad üheteise ümbert kinni — kõik taga otsas, leti ümber.
Jaan astus kiiresti ja kindlal sammul rammusa raudja juurde tagasi. Loomal oli wist janu, sest ta hirnus lähenejale tumedalt wastu. Jaan pistis käe julgesti sõlme külge ja hakkas teda lõdwendama… Ta süda peksis rinnus lõhkemiseni, pähe tungiw weri muutis widewiku ta silmade ees korraga punakaks pimeduseks… Ta wärisewad näpud nabistasiwad kiiresti, umbkaudu; ta tundis, kuda sõlm lõdwenes, kuda ta lagunes, kuda ohjad tolgendama kukkusiwad… Jaan kumardas nende järele, ehmatas aga järsku, nõksatas tagasi ja jäi hobuse warju küüru…
Eksitaja tuli!… Ta tuli aga teisest küljest kui Jaan arwanud. Rehealuse uks käunus ja must inimesekogu astus wälja… Jaan tegi lasila juures tegemist ja waarus seejuures, kui oleks ta joobnud. Pikkamisi hakkas ta hobusest kaugemale pugema, ikka kaugemale, kuni ta jälle kõrtsi ukse pääl seisis…
Rehe-aluselt tulnud mees ei pannud teda aga nähtawalt tähelegi. Ta ei olnud raudja omanik, waid astus teise ree juurde, kus ta midagi toimetas ja siis jälle rehe-aluse kaudu kadus.
Jaani meel oli eksitamise läbi weidi kainemas läinud. Ta hakkas ettewõtte üle uuesti järel mõtlema. Talle tuli üks raskus meelde, mille ta siiamaani tähele panemata unustanud.
Kõrtsi ees on hobuseid pool tosinat. Omanikud näitawad ühe ääre mehed olewat, wähemast on nad üheteisega tuttawad. Kui need mehed kõigi oma hobustega warast taga hakkawad ajama, siis ei päästa teda paljud teeharud, lähedal olew mets ega mingi muu hää asjaseis — nad wõtawad ta kinni… Palaw hirmu-hoog käis Jaani kehast üle selle pääle mõteldes. Ta sai aru, et ta ülikardetawa ettewõtte ees seisnud, et ta mõtlematult tööle tahtnud hakata. Ta tänas õnne, et eksitaja parajal silmapilgul ilmunud, ning wõttis nõuuks, teine kord ettewaatlikum olla…
Jaan oli weel kahewahel, kas kõrtsi sisse astuda, wõi edasi minna, sääl peatas üks saan trahteri ees, mille pääl wanadlane mees ja naene istusiwad. Nad kobisiwad maha ja naene ütles hobust kinni siduwale mehele:
„Pista ka kaubad istme alla warjule, enne kui tuled.“
Siis astus ta eel sooja kõrtsi ja mees, kui hobuse sai kinni pannud, töinas talle järele.
Jaan oli hoone otsa, nurga taha, warju astunud — ta ei teadnud isegi õieti, mispärast. Nõnda ei näinud kõrtsiminejad teda.
Jaani meel oli sugu mõru oma luhta läinud katse üle. Ja ometi tundis ta wastupanemata tungi, midagi korda saata, üks kõik, mida.
Ta astus, kui abielu-paar kadunud, nurga tagast ruttu wälja, sammus otsekohe juurde tulnud saani poole, piilus korraks ringi, pistis siis käe istme koti alla heinte sisse ja tõmbas säält wälgu-kiirusel wälja, mis talle just pihku puutus… Siis pani ta metsa poole jooksu…
Ta jooksis, mis ta jalad kandsiwad. Ta ei julgenud tagasi waadata ega kuulatada — ikka edasi! Komps, mis tal käes oli, ei takistanud teda palju, ta oli kerge. Jaan jooksis, nii et tal higi mööda palgeid maha weeres ja hing otse keele pääl oli. Ta lõõtsutamine, ta jalgade kobin lume sees kostis metsast tagasi, mille wahele ta jõudnud. Ta walis ristteede kohal aru pidamata ühe haru, mis sügawamale metsa sisse wiis… Ta muutis jooksu alles siis käiguks, kui ta enam hinge tagasi ei saanud ning walusad pistid talle külgedesse tekkisiwad.
Ta oli enese arwates ka juba pääsnud. Õhtu oli pime ja mets weel pimedam. Kui ka järel sõideti — siin wõis iga puu ja põõsa tagast julget peidupaika leida.
Ta sai nüüd mahti, oma saaki lähemalt silmitseda: paar uusi saapaid wana lõhkise sitsiräti sees… „Näe õnne — uusi saapaid sul just waja,“ mõtles ta… Ta wahtis neid ja proowis neid käega… „Hääd nahad, puhas töö,“ — otsustas ta, nii palju kui ta pimedas asjast aru sai.
Ta wõttis mütsi pääst ja pühkis higi põskedelt. Ta süda peksis kuuldawalt, ta jalad wärisesiwad… Kui ta wähe hingatanud, hakkas ta uuesti jooksma. Tihti wahtis ta kuulatades tagasi. Ei kõppugi kusgil. Kes teab, kui kaua wanamees ja eit trahteris endid soendawad, kes teab, kuhu harusse siis pöörawad, kes teab, kas saabaste puudumist tähelegi panewad… Jaan sai julgemaks ja hakkas jälle sammu kõndima.
Päris üleannetust pärast, ainult katseks, oli ta teo ära teinud. Kõdi oli ilmwõitmata suur olnud. Ja näe — korda läks! Kui õieti pääle hakatakse, miks ei peaks korda minema! Teine kord ikka nii! Wäle ja ettewaatlik pead olema!…
Kui ta metsast mõne aja pärast lagedale jõudis, nägi ta otsekohe eespool, tee serwal, tuule-weskit pimeduses mustawat. Seda weskit tundis ta — ta oli laadale sõites temast mööda läinud. Ta oli siis päris õigel teel. Kõik oli hästi korda läinud. Weski järele pidi warsti Maru kõrts tulema. Tuligi.
Kõrtsi ligemal, kuhu jälle paar teed kokku jooksis, sõitis Jaanist mõnigi mööda — wist suuremalt jaolt laadalised. Üksgi ei peatanud ega pärinud. Ka kõrtsi esisel oli mitu norutawat hobust. Jaan sidus saabastele oma kaelaräti, mille ta wana salli alt wälja kiskus, ümber ja astus kõrtsi sisse.
Siin jõi ta pudeli õlut ja hakkas külameestelt küsima, kas neist keegi tema teed ei sõida ja teda tükikest maad edasi ei tahaks wiia. Niisugune hobusemees, kes teda umbes wiisteistkümmend wersta wõis koju poole küütida, leidusgi ka. Jaan ei olnud kitsi. Ta ostis taadile wiina ja õlut, nii palju kui ta himustas, ning warsti oliwad nad teel. —
Jaan jõudis waraseks hommikutunniks oma walla piiridesse. Taludes wilkusiwad siin ja sääl tuled: inimesed oliwad magamast tõusmas. Tee wiis Jaani Wirgu talust mööda, mis just suure tänawa ääres seisis.
Ka Wirgu pere ühest aknast paistis tulekuma.
Jaan tundis seda akent.
Juba tahtis ta kiirel sammul talust mööda minna, et teda keegi ei näeks. Kuid järsku jäi ta seisatama, nagu sala sunnil…
Kamber, mille akna taga lamp põles, oli see, kus Wirgu tütred magasiwad ja elasiwad. Nüüd muidugi, kus Mari mehele läinud, elutses küll Anni üksi selles wiisakas, puhtas, Jaanile nii tuttawas ruumikeses, mille aken põldude poole seiswas maja-otsas oli.
Ruutude taga, mida madal, walge eesriie osalt kinni kattis, nägi Jaan inimese-warju liikuwat. Tõrkuwalt, aga nagu sisemisel kutsel, lähenes noor mees walgustatud aknale, millest üle madala aia ja eesriide wäga hästi wõis sisse waadata. Ainust pilku tahtis ta armukese tuppa heita, üksnes tema warju eemalt näha. Ta tundis korraga ärarääkimata suurt tarwitust, end tema lähedal tunda; ta südamesse tekkis palawal hool iseäraline sügaw, ülewoolaw õrnus ja haledus…
Anni seisis akna lähedal ja kammis pääd. Oli ta ju nüüd Wirgu perenaene, kelle hoolel terwe suur majatalitus seisis, ja pidi waraselt platsis olema. Paljult ja läikiwalt woolasiwad pehmed, ruuged juuksed ta walge kaela, piha ja õlade pääle, mis paljad oliwad. Kumendaw-walge särk warjas poolest saadik ta kõrget, kujukat rinda.
Jaani meelest on tal nii kurb nägu. Ta suured, tõsised silmad wahiwad mõtetes tühja õhku. Pikkamisi käib walge, ümarik käewars kammi hoidwa käega üles ja alla… Ta rind tõuseb korraks nähtawalt, nagu ohkaks ta sügawasti. Ja nüüd peatab ta käsi ja langeb lõdwalt maha… Siis aga tõuswad mõlemad käed ristis üles ja katawad neiu kurba nägu. Ta pää on norgus, ta juuksed läigiwad. Nõnda seisab ta tulekumal tüki aega liikumata paigal — nagu palwetades…
Palwetades? Kelle eest —?
Kauemini ei püsi Jaan wahtida. Ja pistab jooksu… Ta kisub oma räti kaenlas kantawa kompsu ümbert ja wiskab warastatud saapad tänawale maha… Juba tahab ta ka rahapakki taskust tõmmata ja saabastele järele wisata — aga talle tuleb meelde, et see ju tema oma ei ole…
Lõõtsutades jõuab ta koju.
Haige ema awab talle.
„Issand Jumal, pojake — kuhu sa ometi nii kauaks jääd?“
Jaan ei lausu sõnagi. Ta wiskab mütsi pääst, kuue seljast ja langeb nuuksudes kummuli oma koiku pääle, mille kõwa, kareda õlepadja sisse ta oma nutwaid silmi peidab…