K. Päts enamlaste vanglas
| ||||||||||
K. Päts enamlaste vanglas ja tribunaali ees.(Isiklikke mälestusi)
[muuda]Selle järel, kui enamlased olid laiali vedanud Eesti Maapäeva, võttis J. Anvelt 20. novembril 1917 ka maavalitsuse üle. Maavalitsuse esimees K. Päts tagandati väevõimuga omalt kohalt.
Maavalitsuse tegevuse jätkamisega olid enamlased pigis, kuna kõik senised ametnikud keeldusid nendega koos töötamast. Olla ka osa tarvilisi raamatuid ja dokumente kõrvale toimetanud. Sel tagapõhjal tõsteti enamlaste poolt süüdistus saboteerimises ja et ametnikke järeleandmisele sundida, hakati pinnima K. Pätsi, lootuses, et see hirmu sunnil hakkab ametnikke mõjutama enamlasile soovitud suunas.
Selleks vangistati 7. detsembril K. Päts ja asetati Toompeale rahukogu õuele arestimajja. Kinniistumise ajal hakkasid tuttavad teda seal külastamas käima, milleks enamlased just takistusi ei teinud.
Mäletan oma esimest külaskäiku, mis toimus 14. detsembril 1917. Läksime koos J. Teemandiga, mis asus "Landstoas" praeguses välisministeeriumi hoones.
Nagu kõigis enamlaste asutusis, olid ka seal ruumid koristamata, igasugust prahti ja tolmu täis. Tubades kolasid ringi tüübid, kelledel polnud nähtavasti midagi teha. Ühelt niisuguselt lonkijalt, valgete lokkisjuustega noormehelt, kes kõneldes kangesti kogeles ja mulle näo järele ennem tuttav oli, küsisin, kes see tribunaali esimees siis õieti on.
"Ko-o-evi", vastas see pingutusega. Siis küsisime, kus selle "Ko-o-eviga" kokku saab ja selle peale viis noormees meid teise, kolmandasse tuppa - kantseleisse, kus seisis mustas palitus keskealine mees. See oligi tribunaali esimees, üks tehase tööline J. Kovi. Tal oli lihtsad heasüdamlikud näojooned ja tema olekust ei paistnud kuidagimoodi välja, et ta oma ameti tähtsusest oleks teadlik olnud.
Avaldasime temale oma soovi ja palusime lubatähte K. Pätsi külastuseks. Kovi oli ilmselt kohmetanud, et ta tuleb kuulsa advukaadiga asju õiendada. Ta oli meelsasti nõus meie soovi täitma, kuid et sekretäri veel seal polnud, ei saanud ta lubatähte anda. (Kõrge tribunaali esimees oma kirjaoskusega suutis ainult vaevast viisi oma nime alla kristeldada.)
"Ega sellest lugu ole, ma kirjutan ise lubatähed valmis", lohutasin mina teda, haarasin laualt paberitükid ja sule ning kirjutasin püstijalu rutuga:
"Lubatäht. Antud N. N-le kokkusaamiseks arestimajas vangis oleva Konstantin Päts`iga. Tallinnas, 14. dets. 1917."
Sellele kirjutas alla tribunaali esimees J. Kovi ja ka sekretär Jakobi, kes vahepeal oli kohale ilmunud ja isegi vist väga rahul oli, et ma olin tema eest kirjaliku töö ära teinud. Vahemärkusena olgu tähendatud, et see sama Jakobi oli endine postiametnik, kes oma otsese elukutse kõrval sandarmivalitsuse nuuskuriametit pidanud, mis eest ta peale suure revolutsiooni lahtipuhkemise, 1917. a. kevadel, sai pinnida mingisuguse nuuskurite paljastamise komisjoni poolt, kus J. Teemant oli esimeheks. Seepärast vahtis ta nüüd altkulmu Teemanti peale. Vaatamata oma nuuskuriminevikule oli see Jakobi nüüd enamlaste keskel tähtsam nina.
Harilikult anti tribunaalist lubatähed ainult ühekordseks kokkusaamiseks, mina aga jätsin kirjutamisel teadlikult vahele sõna "ühekordseks". Kui siis arestimaja ülevaataja tahtis meilt lubatähed ära võtta, hakkasin vastu vaidlema, et kirjas pole sugugi öeldud, nagu oleks see ühekordne luba. Ametnik pidi järele andma ja nii saime, tänu oma kaasabile lubatähtede kirjutamisel, kestvad load arestimajas käimiseks.
Arestimaja madalais, poolpimedasi ruumes oli peale K. Pätsi ka teisi vahialuseid, keda enamlaste võimud olid provintsi kokku toonud. Mäletan neist riigikogu liiget K. Tonkmani, Kullamaa pastorit Braschet, Vigala pastorit von Buschi; natuke hiljem toodi sinna Viljandi mehed.
Vange lasti iga päev Toomapea mäe servale jalutama. Külastajad kõndisid nendega kaasas. Arutati päevasündmusi. Põgenemine oleks vangidele väga hõlbus olnud, aga seda võimalust ei kasutatud. Enamlaste võimutsemist võeti nagu poolteed naljaasja, ei usutud nende võimuloleku püsivust. Kaasatoodud ajalehtede abil hoiti vangid alati sündmustega kursis.
Alles nädalat kaks-kolm peale arriteerimist tuli K. Pätsi asi tribunaalis arutusele. Pealtvaatajaid kogunes sinna palju, iseäranis rohkesti oli maavalitsuse ja Harju maakonnavalitsuse ametnikke.
Tribunaali pika laua taga istus 10-15 kohtunikku - enamikus lihtsad vabrikutöölised, oli hulgas ka Vene sõduri- ja madruseriietuses isikuid; meelde jäi mul üks nooruke nahkkuues plõngats, kellel näpitsprillid nina peal. Kohtunikud olid täiesti oskamatud ja saamatud oma osades. Keegi ei osanud protsessi käiku juhtida. Mulle näis, et tribunaal seisis oma võimetelt ka kõige nõrgemast vallakohtust madalamal.
Pealtkuulajad ei tundnud tribunaali vastu mingit respekti. Juteldi eneste vahel õige valjusti ja lasti kohtunike pihta pilkavaid märkusi, kihistati naerda ja sisistati. Tribunaali liikmed sellepärast tundsid oma osa täitmisel silmapaistvat piinlikkust.
Loogiliselt mõtleja kodaniku arusaamise järele ei olnud küll K. Pätsi süüdistamiseks vähimatki alust, aga Viktor Kingissepa ägeda süüdistuskõne järele mõisteti ta siiski süüdi ja karistuseks üheks kuuks aresti. Kuna eeluurimisel kinniistutud aeg võeti arvesse, võis ta loota peatsele vabanemisele.
Selle protsessi puhul oli mitmesuguseid vahejuhtumeid, millistest mul on selgemalt meelde jäänud järgmine.
Harju maakonnavalitsuse asjaajaja Aleksander Jakobson (oli hiljem Narvas maksuinspektoriks ja suri seal mõne aasta eest) sattus tribunaali saali uksel seisvate punakaartlastega vaidlusse ja pahvatas neile näkku, et tema ei tunnusta enamlaste valitsust ega nende tribunaali. Enamlased ägestusid ja tirisid Jakobsoni kohe jalamaid arestimajja.
Mõne päeva pärast tuli see asi tribunaalis arutlusele. Jakobson, kes teistelt arestimajas olejailt oli õpetust saanud, pani siis käed seljale, pöördus seljaga tribunaali poole ja ütles, et tema on oma maailmavaatelt anarhist, seega veel suurem vabaduste nõudja kui enamlased, ei tema taha tunda enamlaste tribunaali ega kedagi.
Tribunaal mõistis Jakobsoni lühikeseks ajaks seltskondlikele töödele. Ta pandi kusagile kantseleisse kirjutama, aga sai sel puhul ka rahuldava päevaraha.
J. Reinthal.