Kaitseliit tervitas riigivanemat Kadriorus

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lühiandmed
Pealkiri: Kaitseliit tervitas riigivanemat Kadriorus.
Allikas: Uus Eesti, 28. veebruar 1936, nr. 57, lk. 1.
Pilt
Uus Eesti.svg

Tuhanded pealinlased võtsid osa suurejoonelisest meeleavaldusest tõrvikute ja helgiheitjate valguses.[muuda]

Suureks ja võimsamaks meeleavalduseks kujunes Tallinna kaitseliidu pere ühine tõrvikrongkäik õnnesoovide viimiseks riigipeale neljapäeva [27. veebruari 1937] õhtul. Ligi

1600-meheline kaitseliitlaste pere,

enamuses ühtlases kaitseliidu uues vormiriietuses, kogunes neljapäeval kella 6-ks p. l. kaitseliidu maja ette, kust ühtlastes sirgetes ridades kell 7 alustati liikumist kolme orkestri saatel läbi Harju ja Viru tän., Narva mnt. ja Pirita teed Russalka mälestussambani. Kogu tee saatis kaitseliitlasi suur rahvahulk, kelle arv kogu tee pikkuselt aina kasvas. Russalka mälestussamba juures süüdati tõrvikud ning sammuti pioneerpataljoni

tugevast helgiheitjast valgustatud teed mööda Kadrioru lossi ette.

Maleva pealiku major Lintsi korraldusel rivistus see kaitseliidu pere lossi esisel platsil. Samal ajal jõudsid platsile ka kaitseliidu ülem kindral Orasmaa.

Mõni minut pärast rivistumist ilmus lossiesisele riigivanem K. Päts, keda saatis kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Nad võeti vastu hümni ja tervitusmarsiga. Koos ülemjuhatajaga sammus riigivanem mööda malevlaste sirgetest ridadest. Tema tervitusele kostis hämaras Kardiorus paljukordselt kajastuv vastus: “Tervist härra riigivanem!”

Pärast tervitust pöördus kaitseliitlaste nimel riigivanema poole kõnega kaitseliidu ülem kindral Orasmaa.

”Kaitseliidu keskjuhatuse ja Tallinna maleva poolt tervitame Teid, härra riigivanem ja härra kindral. Oleme kogunenud siia, et õnnitleda Teid äsja lõppenud rahvahääletuse puhul. Oleme rõõmsad, et kaine mõistus võib pühitseda võitu. Seda rõõmu jagab koos meiega kogu vabariigi kaitseliit. Meie kaitseliitlased teame, mis tähendab võitlus relvadega lahingus, kus tead sõpra ja vaenlast ja näed, kus ta on. Teame ka seda raskust, mis valitses meie sisemises olukorras enne rahvahääletust, kus ei võinud sõpra eraldada vaenlasest, kus tuli tihti võidelda nägematu vastasega, kus ei võinud kindlasti öelda, kes läheb kaasa, kes mitte. Tunneme nüüd headmeelt, et see võitlus lõppes niisuguste tulemustega. Oleme teadlikud selle võidu tähtsuses meie siseelule ja ka välissuhetele. Teie, härra riigivanem, olete seda võitlust kannud, Teie olete võitja. Palume Teid, härra riigivanem ja härra kindral, kogu kaitseliidu pere nimel vastu võtta selle rahvusliku teo puhul õnnitlused ja kõige paremad soovid rahva ja riigi juhtimise tööks edaspidi.”

Kõne lõppedes hüüti riigivanemale ja kaitsevägede ülemjuhatajale vägev kolmekordne elagu, millele järgnes hümn. Kindral Orasmaa kõnele vastas riigivanem K. Päts.

”Lugupeetud kaitseliitlased! Elame tõesti ülitähtsaid silmapilke meie riigi ja rahva elus. Öeldakse, et riiki on kergem asutada ja rajada, kui teda kaitsta ja ülal pidada. Meie oleme näinud oma lühikeste riiklikkude kogemuste juures, kuidas riiklik tahe meil kippus käest minema. Meie rahvas oli nagu mingist haigusehoost haaratud. Tundus, nagu oleksid peaajud halvatud. Käidi ümber kui palavikus ja talitati nii, kuidas ei ole kohane meile põhjamaisele rahvale.

Minul ja ülemjuhatajal tuli raske samm astuda. Meil oli ette teada, mis sel puhul öeldakse ja kõneldakse. Kõneldi, et tahame teha diktatuuri, lõhkuda rahvavalitsuslikud asutused ja nautida ainult oma võimuküllust. Meile oli see raske kanda, kes me ise oleme sellele riigile aluse panijad olnud.

8. detsember oli raskem moment minu elus. Mitte seepärast, et oleksin tunnud hirmu oma elu pärast, kuna tean, et iga päev, mis minule kui vanale inimesele on amtud, on kui kingitud. Oli lihtsalt raske mõelda, et mina oleksin võinud maha matta demokraatia ja maha lõhkuda selle, mille ehitamiseks olen ise teinud kõik.

Aga ma pean ütlema, et päevad, kus rahvahääletus on õnnelikult lõppenud, on ka minu elu õnnelikumad päevad. Tunnen nüüd, et meie rahvas on siiski kindel põhjamaa rahvas. See võit ei ole kindlustuseks üksnes meie sisemises töös, ta loob meile aupaistuse ka teiste rahvaste keskel. Oleme näidanud, et tahame olla vaba rahvas, olla ja jääda ise oma peremeesteks ja luua ise omad vabad asutused. Palun vastu võtta minu, ülemjuhataja ja valitsuse tänu. Tean väga hästi, kui palju kaitseliit ja naiskodukaitse on kaasa aidanud selles selgitustöös, mis oli tarvilik rahvahääletuse eel. Kaitseliit on näidanud, et ta oskab ja suudab riigi kaitse ja rahu valvel seista ja kaitsetööd teha ka ilma relvata ja verevalamiseta. Palun üle anda see tänu kogu kaitseliidu perele. Kaitseliit võib julge olla, et niikaua kui mina ja kaitsevägede ülemjuhataja vastutust kanname Eesti riigi ja rahva ees, kõik see täidetakse ja läbi viiakse, mida on tõotatud ja lubatud. Teadku kogu maailm, et Eesti rahvas on vaba rahvas, et Eesti rahvas tahab luua ise omad vabad asutused ja olla ise oma peremees. Elagu Eesti rahvas, elagu Eesti vabariik!”

Sütitavat ja kaasakiskuvat riigivanema kõnet kuulas kogu kaitseliidu pere ja tuhandeisse ulatuv Kadriorgu kogunenud ravahulk vaikses hardumuses. Kui läbi öise vaikuse kõlasid veenvalt hallpäise riigivanema sõnad “Elagu Eesti rahvas; elagu Eesti vabariik,” võis märgata, et sellest haaratud on kogu rahvahulk. Palja päi kuulati koos auvalvel seisva kaitseliidu perega riigihümni.

Kõne lõppedes andsid naiskodukaitse esindajad kogu kaitseliidu naispere nimel riigivanemale

suure kimbu punaseid tulpe.

Selle järele algas tagasimarss. Kestis tublit aega, enne kui kogu kaitseliidu pere jõudis tagasi oma kodu ette, kust mindi laiali kodudesse, rikastunult ühe ilusa õhtuga.