Kaitseseisukord

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Kaitseseisukord
Konstantin Trakmann
Ilmunud ajakirja Õigus 1930. aasta 1. numbris.
I. Kaitseseisukorra põhimõtted

Põhiseadus on kaitseseisukorra suhtes lakooniline (Phs. § 26. l. 2, § 60 p. 5 ja § 74.). Phs. ainult teeb tema võimalikuks, ligemalt määramata tema sihti või sisu. Meie Põhiseadust iseloomustav riigi põhjapanevate institutsioonide üksikasjaline määrustamine tekitab küsimusi: Kas iga erakorraline hädaoht riigile võib põhjustada kaitseseisukorda? Kas Phs. § 26. tähendatud erandid üldkorrast on kõik, mida Phs. lubab erakorralistel aegadel või asjaoludel? Kas võib luua Phs. § 26 l. 2. põhjal niisuguseid keskasutisi, funktsioone või asutiste vahekordi, mis Põhiseaduses polegi ette nähtud? Teiste sõnadega, missugused on kaitseseisukorra eeldused, ulatus ja organid?

Kaitseseisukorra eeldused. Kui tähtsad peavad olema asjaolud, millest oleneb kaitseseisukorra maksmapanek, jätab Phs. määrata vab. valitsusele ja Riigikogule (Phs. § 60. p. 5) või fikseerida eriseaduses. Neid eeldusi võib mitmesuguselt fikseerida. Vene kõvendatud valvekorra kuulutamine eeldas teatud maa-alal kuritegevust riigikorra või eraisikute julgeoleku vastu, erakorralise valvekorra kuulutamine eeldas säärase kuritegevuse tõttu elanikkude sattumist ärevasse meeleollu. Saksa keisriaegne piiramisseisukord eeldas välissõda või relvastatud mässu, selle kõrval oli veel n. n. väike piiramisseisukord, mille eeldused vastasid umbes Saksa vabariigi phs. § 48. eeldustele. Viimane § nõuab avaliku julgeoleku või korra tähtsat rikkumist või säärase rikkumise hädaohtu. Prantsuse 1878. a. seadus nõuab välissõda või relvastatud mässu. Kuna Phs. kaitseseisukorra eeldusi ette ei näe, on küsimus, missuguse ulatusega korratused on küllaldased, et kaitseseisukorda kuulutada, rohkem politilist kui juriidilist laadi. Vab valitsuse poolt 30. XI. 1928. a. Riigikogule esitatud eelnõu § 1. lubab kaitseseisukorda kuulutada nii sõja ja sõjahädaohu puhul kui ka neil juhtudel, mil maksva riigikorra ja julgeoleku vastu sihitud kuritegevus omandab ähvardava iseloomu.

Kaitseseisukorra ulatus. Phs. § 26. l. 2. kõneleb ainult sellest, et kodanikkude põhiõigused võivad kitseneda kaitseseisukorra ajal. Paistab silma, et § 26. ei olegi mõeldud kaitseseisukorra sisu iseloomustajaks, vaid tema paigutus teatud peatükki on ise tema sisu määraja. Põhiseadusest võime ainult negatiivselt välja lugeda, et Riigikogu ja vabariigi valitsuse funktsioone ei või kitsendada kaitseseisukorra tõttu, sest vastavates IV ja V peatükis ei ole erandeid tehtud. Sellest järgneb aga ühtlasi, et Põhiseaduse järele kaitseseisukord on mõeldud kui juriidiline institutsioon niivõrt, kuivõrt vabariiki juhtiv aparaat oma ülesandeid võib täita. On hädaoht kas vaenlase invasiooni, sisemiste rahutuste või looduslikkude õnnetuste tagajärjel nii suur, et juhtiva aparaadi funktsioneerimine pole võimalik, või teiste sõnadega – riik on hädaseisukorras, siis on riigi täidesaatval võimul õigus talitada riigi päästmiseks oma äranägemise järgi, nagu see ka on lubatud igale kodanikule oma elu päästmiseks, näit. diktatuuri kuulutada, oma otsusega seadusi muuta jne. Asuksime vastupidisele seisukohale, mille järele Phs. on igal juhul piir nii valitsuse kui Riigikogu tegevusele, et kaitseseisukord on ainuke erand normaalsest asutiste funktsioneerimisest, siis peaksime ka tunnustama, et riik võib hukka minna oma Põhiseadusega kokkukõlas. See on aga absurdsus.

Hädaseisukord eeldab aga tegelikku hädaohtu riigi olemasolule. Ainult säärane seisukord võib põhjustada riikliku hädaseisukorra õiguse maksvuselepääsu. Kuid korraldused, mida valitsus sellises seisukorras teeb, ei käi hindamise alla Põhiseaduse seisukohast.

Näit. 1. XII. 1924. a. hommikul oli Riigikogu hoone mässuliste poolt okupeeritud, üks vabariigi valitsuse liige tapetud ja kõikide teiste ministrite kohta polnud veel andmeid, kas nad on elus, riigivanema saatus polnud teada, ning välispolitiline seisukord polnud selge. Niisuguses olukorras kokku tulnud vab. valitsuse liikmete otsus ülemjuhataja instituuti seada ja ülemjuhatajale erakorralisi volitusi anda ei käi siintoodud põhjustel üldse hindamise alla, kas see oli kokkukõlas Põhiseadusega või mitte[1].

Kaitseseisukord on igatahes põhiseaduslik õiguseinstituut. Sellepärast peab vastav seadus, mis kaitseseisukorda normib, ka ainult neid juhtusid ette nägema, kus riigi hädaseisukorda veel ei ole, kuid on tekkinud tarve suurendatud volituste järele korra alaldamiseks. Riigi hädaseisukorra juhud on erakorralised ja valitsuse tegevust sel puhul ei või üldse normida, sest see tegevus sõltub täiesti asjaoludest. Valitsuse tegevus ei või sel puhul sisaldada ei õiguserikkumist ega ülekohut, nagu seda üldse ei sisalda ei hädaseisukorra ega hädakaitse toimingud.

Kaitseseisukorra organid. Phs. jätab lahtiseks organite küsimuse, mis peavad teotsema kaitseseisukorra ajal, nimetades ainult erakorralisi kohtuid. Igasugused kohtud, ka erakorralised, on oma sisemise organisatsiooni ja ülesannete tõttu võimetud täitma administratiivseid ülesandeid. Selleks on täidesaatev võim. Phs. järele seisab riigi täidesaatva võimu eesotsas kolleegium. Nii Eesti kui ka välismaade praktika aga õpetab, et erakorraliste volituste käsitlemine on soovitav kontsentreerida võimalikult ühe isiku kätte. Meil on seni säärane võimukoondamine saavutatud, pannes siseministri peale kindralkuberneri õigusi. Phs. ei takista aga luua erilist organit. (Vab. valitsuse eelnõu nägi ette eriliste volitustega isikut rahu ajal. Riigikogu komisjon on seda paragrahvi muutnud ja määranud rahu ajal sisekaitseülema, sõja ajal kv. ülemjuhataja.) Kui see isik ise ei ole vab. valitsuse liige, siis osutub tema igatahes valitsusele alluvaks ametnikuks, kelle tegevuse eest valitsus üldkorras vastutab parlamendi ees[2]. Ülemjuhataja õigused sõja ajal on Sõjaseadluste kogu IV raamatu § 28. järele õige laialdased ja nende järjekindel teostamine piirab kahtlemata nii vab. valitsuse hariliku võimupiiri kui ka Riigikogu õigusi (näit. eelarve suhtes). Siiski allub ülemjuhataja vab. valitsusele. Täpsam vahekorra määramine, eriti sõjapidamise küsimustes, kuulub eriseadusse. On mõeldav, et valitsus ülemjuhataja määrab ja ametist kõrvaldab, pole aga mõeldav, et valitsus ülemjuhataja tegevust juhib.

Võiks tekkida küsimus, mis erilised volitused oleksid vab. valitsusel endal kaitseseisukorra puhul? Valitsus kuulutab kaitseseisukorra ja valib erakorraliste volituste käsitleja. Rohkem pole ka vaja. Kui kaitseseisukord on kuulutatud riigikorra kaitseks, siis oleks võimatu valitsust varustada mõnesuguste õigustega Riigikogu õiguste arvel, sest valitsuse ja riigikogu korrapärases koostöös seisabki see riigikord, mida kaitseseisukord peab kaitsma. Kaitseseisukord ei või siis ise seda koostööd rikkuda. On aga riik hädaseisukorras ja Riigikogu ei saa teotseda, siis on raske ette näha, mis samme peab tegema. Presidendi-instituudi puudumise tõttu ei saa asja paremini korraldada[3].

Praegu maksev seadus ei võimalda valitsusele kaitseseisukorda teostavale organile erilist ametlikku aparaati luua, välja arvatud juht, kui see organ on kaitseminister ise, sest kaitseväe koosseise võib valitsus igal ajal muuta. Selle tõttu on praktika harilikult kaitseseisukorra teostamise pannud siseministri peale, kelle korralduses vastav aparaat juba olemas. Kaitseseisukorra teostamist aga panna kaitseväelaste peale oleks vähe otstarbekohane, sest politseiaparaat satuks sel teel kahekordsesse alluvusse, ja meil puuduvad põhjused, mis Lääne-Euroopa riikides ka rahu ajal kuulutatud kaitseseisukorra teostamise kaitseväe võimude peale panemist sunnivad eelistama, olgugi et ka seal kaitseväelased pole rohkem ette valmistatud politseitegevusele kui meil. Meil seisab kaitseväe eesotsas kaitseminister[4], kes vabariigi valitsuse liikmena on vastutav parlamendi ees. Teistes riikides aga on kaitseväe juht president (resp. kuningas), kes politilist vastutust ei kanna. Pannakse erakorraliste abinõude teostamine presidendi peale ja antakse temale volitus kaitseväe võimude abil oma kavatsusi ellu viia, siis saavutatakse tegelikult ajutine diktatuur, mis politiliselt ei vastuta ja võib järjekindlalt talitada otstarbekohasuse seisukohast, olles piiratud ainult seadusega. Meil ei ole see võimalik.

II. Kaitseseisukord maksva seaduse järele.

Kaitseseisukorra sisu kohta ütleb Phs. ainult, et tema tagajärjel kodanikkude põhiõigused võivad kitseneda. Kuna Phs. ei loenda kitsendatavaid kodanikkude põhiõigusi (nagu Saksa phs. § 48.), siis ei või ka Phs. alusel otsustada, kas kaitseseisukorra mõistet tuleb võtta ühtlaselt või võib ka paralleelseid kaitseseisukordi olla, mille järele need õiguste kitsendused võiksid olla laiemad või kitsamad. Vaade, et kaitseseisukord peab alati olema ühes ja samas ulatuses, ei leia toetust Phs. § 26.

Phs. § 26. näeb küll ette erilist kaitseseisukorda normivat seadust (seni ilmumata), kuid siinkohal tuleb kohe konstateerida, et ülaltähendatud kitsastes piirides loob Phs. kahtlemata juba maksvat õigust, s. o. õiguselauseid, mida tuleb ja võib kohaldada (mitte nagu Phs. § 73., mis ainult teatud korralduste maksmapanekut ette näeb, sellega maksvat õigust ei loo). Selle tagajärjel on Eestis seni kaitseseisukord maksnud, ja kohati maksnud vahetpidamatult. Et administratsioon aga Phs. lakooniliste määruste piirides ei võinud luua ühtlast praktikat, on praktika käsitelnud põhiseadusliku kaitseseisukorra suhtes veneaegseid norme erakorralisest seisukorrast. Normide eneste kohta on puhtteoreetilised vaidlused aset leidnud eesti õigusteadlaste seas. Nii on E. Maddison reas kirjutistes seisukohale asunud, et vene ajast on pärit ainult sõjaseisukord (Üld. kub. sead. § 23. lisa) ja tunnistab maksvusetuks veneaegseid n. n. kõvendatud ja erakordset valvekorda (VSK XIV köide – Heak. ja julgeol. sead.), sest kui ajutine seadus (õigemini ministrite komitee otsus 14. VIII 1881. a.), olid need valvekorrad kolmeks aastaks kuulutatud ja hiljem iga aasta pikendatud. E. Maddisoni seisukoha vastu on Riigikohus otsuses 1926. a. Nr. 32 leidnud, et Eestis on maksvad kõik kolm veneaegset kaitseseisukorra seadust, kuid vabariigi valitsus olevat pannud maksma nimelt sõjaseisukorra.

Kogu see vaidlus on rohkem teoreetilist laadi, sest E. Maddisoni seisukoha vastu võiks öelda, et Phs. §§ 26. ja 60. p. 5. korras võib valitsus ühes Riigikoguga maksma panna ja pikendada ka veneaegseid määrusi 1881. a. Muudetud neid vormiliselt ju ei ole, neil ei ole ainult materiaalset jõudu, alates 4. septembrist 1917. a. Pealegi on nemad 1916. a. VSK-sse kodifitseeritud. Meil on seni maksnud nimelt sõjaseisukord, vastavalt Üld. kub. sead. § 23. lisale, nagu seda ka Riigikohtu otsus teeb kindlaks. Omalt poolt leian aga, et 1881. a. määruste käsitlemise puhul võiks puht-protsessuaalsetel motiividel õige ootamatud tagajärjed olla eesti kohtute sõltumatuse tõttu. Kaitseseisukorda on meil peamiselt käsiteldud alusena teatud kohtuasjade sõjakohtule üleandmiseks. Kõvendatud ja erakorralise valve puhul võiks administratsioon küll kasutada laiendatud volitusi, kohtuasju aga sõjakohtule ei võiks üle anda. Seda sellepärast, et need asjad maksva protsessi korras igal juhul eeltoimingu staadiumis on kodanlikkude kohtute käes ja Kr. Kp. S. § 226. põhjal võib kodanlikke isikuid sõjakohtu alla anda ainult sõjaseisukorra puhul. Igasuguste 1881. a. keisri poolt kinnitatud ministrite komitee otsuste, olgugi pikendamine vab. val. ja Riigikogu poolt, võib kergesti Riigikohtu otsust põhjustada, mis Kr. Kp. S. § 226. mõtet piiravalt seletab. Kr. Kp. S. § 226. kohaldamine ka kõvendatud ja erakorralise valve puhul on meie oludes vaevalt mõeldav, arvesse võttes Phs. § 68. Kõvendatud või erakorralise valve kuulutamise praktilised tagajärjed oleksid õige pisikesed[5].

III. Kaitseseisukorra iseloom Riigikogule esitatud eelnõu järele[6].

Kaitseseisukorra maksvuse aeg. Phs. § 60. p. 5 järele on kaitseseisukorra kuulutajaks vab. valitsus. Kuid mis tagajärjed on Riigikogu kinnitusel? Kas hakkab kaitseseisukord maksma ainult Rgk. kinnitusel, või vähemalt Riigikogule kinnitamiseks esitamisega? Kas kaitseseisukorra Rgk. poolt mittekinnitamine kaotab valitsuse poolt kuulutatud kaitseseisukorra, või peab valitsus seda eriotsusega kaotama? Phs. järgi võib minu arvates kõiki neid küsimusi otsustada soovi järele. Kuid asja iseloom ise nõuab, et kaitseseisukorra võiks valitsus kuulutada Riigikogu otsusest sõltumata (näit. Riigikogu on laiali). Praktika ongi seni lugenud kaitseseisukorra maksmahakkamist valitsuse otsuse kuulutamisest peale, mis osalt leiab toetust ka Phs. § 60. p. 5. sõnastuses. Kuna Riigikogu pole seni kinnitamata jätnud valitsuse esitisi kaitseseisukorra asjus, siis sel alal ei ole praktikat. Otstarbekohasuse seisukohast peaks aga ka Riigikogult kaitseseisukorra mittekinnitamise puhul selle kaotamine sündima mitte Rgk. otsuse momendist, vaid vabariigi valitsuse erikorralduse momendist. On ju Rgk. otsuse ajal vastaval maa-alal mitmesugused valitsuseorganid astunud tegevusse, on kodanikkude õigusi kitsendanud, varandusi arestinud, on tekkinud harilikul ajal olematud alluvusvahekorrad (näit. kohalikkude diviiside ülemate suhtes). Riigikogu, tagasi lükates vab. valitsuse esitist, võib vaevalt ühtlasi korraldusi teha restitutio in integrum teostamiseks, ja tagajärjeks oleksid igasugused segadused. Sellepärast oleks loomulik, et vabariigi valitsus peale Rgk. eitavat otsust otsekohe kaitseseisukorra ära muudab ja ühtlasi teeb kõik vajalikud korraldused vahepeal tarvitusele võetud abinõude muutmiseks. (Rgk. üldkomisjon on eelnõu selles mõttes täiendanud.)

Riigikohus on otsusega 1926. a. Nr. 32 tähelepanu pööranud, et seni meil ei olnud kaitseseisukorra tähtaeg määratud. See viga parandati hiljem. Ühtlasi paistab aga silma, et Phs. § 26. l. 2. ei nõuagi kalendriaega, vaid ainult tähtaega, s. o. kaitseseisukorra lõppu võib siduda mõne teise juhuga, mis kindlasti tekib, kuid mille aeg pole teada. Näit. sõja puhul[7] kuulutatud kaitseseisukorda võib vaevalt siduda kalendripäevaga, küll aga näit. rahulepingu ratifitseerimisega (eelnõu § 4.).

Kodanikkude põhiõiguste kitsendamine. Kaitseseisukord lubab Phs. järele kodanikkude põhiõigusi kitsendada. Põhiõiguste kitsendamine pole ligemalt määratud. Selle lause mõte tuleb ellu viia eriseaduses. Senimaksva seaduse järgi oli see põhiõiguste kitsendamine teostatud administratsioonile (kindralkuberner, eelnõu järgi sisekaitseülem ja sõja ajal ülemjuhataja) sääraste õiguste andmisega kodanikkude eneseavalduste keelamiseks või juhtimiseks, et põhiõigused tegelikult kitsendatuks osutusid. Eelnõu on sama süsteemi aluseks võtnud. Seal on ette nähtud (§ 8. p.p. 8–14) õigus ära keelata koosolekuid (Phs. § 18. l. 1), seada eeltsensuuri ja trükitooteid konfiskeerida (Phs. § 13.), isikutele keelata teatud kohtades viibimist (Phs. § 17.), sulgeda õppeasutisi (Phs. § 12.), sulgeda ettevõtteid (Phs. § 19), sekvestreerida ja arestida varandust (Phs. § 24), kontrollida kirjavahetust (Phs. § 14). Ülemjuhatajal on veel mõnesugused õigused, mis sõltuvad sõjategevusest (rekvisitsioonid, kaitseväele tarvisminevate materjalide väljaveo ärakeelamine jne.).

Peale selle on ette nähtud kodanikkude esialgne kinnipidamine kuni kahe nädalani (Phs. § 8.) ja igal ajal läbiotsimiste toimetamine (Phs. § 10.). See õigus on antud (eeln. § 14.) otseselt politseivõimudele. Mingit politseivõimu üleminekut kaitseväe võimude kätte (nagu Prantsuse seaduse järele) ei ole, vaid sõja ajal on ette nähtud ainult paralleelne kaitseväe teadete punktide tegevus.

Prantsuse praktika on eriti ilmasõja ajal näidanud, et praeguse aja oludes kaitseväe poolt politseifunktsioonide ülevõtmine, mis seal oli seotud osalise politsei tegevusetuks muutmisega, sääraseid sekeldusi tekitas, et valitsus oli sunnitud 1. sept. 1915. a. politseile normaalfunktsioonid tagasi andma, jättes kaitseväe võimudele erakorraliste abinõude käsitlemise. Hiljem 1917. a. jaotati vabariik eritsoonidesse.[8]

Toodud loendis ei ole näha rea põhiseaduslikkude õiguste kitsendusi (Phs. §§ 6, 7, 9, 11, 15, 16, 18 lõige 2 ja 3, 20–23 ja 25). Eelnõus on nemad nähtavasti välja jäetud praktilistel motiividel, sest osa neist õigustest (Phs. § 6, 16, 20–23 ja 25) on sellised, et nende kitsendamine vaevalt võib kuidagi kaasa aidata riigikorra ja julgeoleku kaitseks: Phs. § 7. käib ise sõja aja kohta, Phs. § 9. muutmine oleks õigusriigi põhimõtete eitamine (karistatav ainult seaduses ette nähtud süütegu), Phs. § 11. (usuvabadus) kitsendamine võiks vajalikuks muutuda ainult erijuhul, sõja ajal (Vabadussõja ajal pitseeriti mõni usulahu kirik kinni, sest usulahu liikmed avatlesid sõdureid püssi mitte kätte võtma). Samuti on Phs. § 18. l. 2. ja 3. (ühingud ja streigivabadus) juba rahuaja suhtes normitud teatud juhtudel kitsendavalt. Eelnõu § 17. annab ülemjuhatajale õiguse teha ka seaduses loendamata jäetud erikorraldusi, sellega kitsendada tarbe korral ka usuühingute kui ka muude ühingute tegevust ning streike ära keelata. Oleks parem, kui need õigused eelnõus expressis verbis ära määrataks.

Ülemjuhatajal (sisekaitseülemal) on eelnõu järgi õigus sundmäärusi anda riikliku korra ja ühiskondliku julgeoleku kaitseks, karistusi ette näha ja ka määrata ning väiksemaid süüteoasju administratiivkorras otsustamisele pöörata. Mis piiris need sundmäärused võivad liikuda, seda eelnõu ei ütle, sest § 8. p. 1. antud loend esineb ainult näitena. Paistab aga silma, et siin on mõeldud määrused nii praeter legem kui ka contra legem ja enesestmõistetavalt ka intra legem. Piiriks on siin ühelt poolt Põhiseadus ja teiselt poolt peab sundmäärus olema sihitud nimelt riikliku korra ja ühiskondliku julgeoleku kaitseks. Sellega ei võiks ülemjuhataja näiteks normida sundmäärusega mõne põhiseadusliku asutise tegevust, samuti aga ka mitte panna maksma õppeasutiste programme.

Eriti (eeln. § 9.) on korraldatud nii valitud kui ka nimetatud riigi- ja omavalitsuseteenijate ametist tagandamine. Nii sõja- kui ka sõjaseisukorra-aegne praktika on näidanud, et meie oludes, kus Valitsuse võim on igasuguste teenijate määramise suhtes äärmiselt piiratud, just riigikorra ja ühiskondliku julgeoleku kaitseks on vaja teha mõnikord järske muudatusi bürokraatliku aparaadi koosseisus. Kaitseseisukorra puhul oleks aga vastava võimu tegevus täiesti halvatud, kui tema oma kavade teostamiseks ja ka heatahtlikult suhtuva ametkonna saavutamiseks peaks ootama Riigikohtu otsuseid. Ka ei ole kohus üldse asutis, mis suudab lahendada rahuldavalt neid puht-administratiivseid küsimusi. Kohus peab ju otsustama ainult seaduse põhjal, mitte seaduse piirides otstarbekohasuse seisukohast, nagu seda teeb administraator.

Erakorralised kohtud. Phs. § 74. näeb ette erakorralisi kohtuid ja Phs. § 26. p. 2. ja § 8. lõige 3. järgneb, et säärase erakorralise kohtu alla võib anda isikuid, kes selle alla harilikult ei kuulu. Meie praktikas esinevad erakorraliste kohtutena õieti ainult sõjaväljakohtud (samuti sõjalaevakohtud ja kohtud sõjategevuse piirkonnas). Muud sõjakohtud ei ole erakorralised, vaid korralised erikohtud, mis teotsevad Phs. §§ 68–73 ja § 79. põhimõtetel erikorras, vastavalt kaitseväe tarvetele. Kuid samad sõjakohtud, ja nimelt sõjaringkonnakohtud, võivad esineda erakorraliste kohtutena, kui neil tuleb arutada S. Kp. S. IV jaotuse korras kaitseseisukorra põhjal neile üle antud süütegu.

Erakorraliste kohtute seadmine on igal pool riikides kaitseseisukorra eriline tunnus. Põhimõtteks on kiirendatud summaarne protsess ja kohtu koosseis, mis effektiivse karistuse kindlustab. Kuid üksikasjus lähevad korraldused eririikides väga lahku. Prantsuse põhimõtted on ka siin eriti radikaalsed. Seal võib kaitseväevõim üldse kõik asjad sõjakohtule üle anda ja pealegi karistamiseks nimelt kaitseväe seaduste järele. Kohtu koosseisus ei ole ühtegi juristi ja isegi kaitseväelased määratakse liikmeteks igasugustes auastmetes (kindralist allohvitserini), mis Prantsuse kaitseväes maksvate auastmete vahekordade tõttu (iga kõrgemas auastmes tegelikult ka ülem) kõrvaldab kollegiaalse asjaarutamise. Ilmasõja ajal tõi see kord aga tagajärgi, mis kindral Gallieni't (sõjaminister) juba 1915. a. sundis ringkirjaga kohalikkudele kindralitele käskima mitte asjata kodanlikkude kohtute alluvust kitsendada ja sõjakohtute jurisdiktsiooni eraisikute asjus piirata aladega, mis sõjakohtutele kohased[9]. 1916. a. piirati sõjakohtute kompetents seadusega.

Meil maksev kord on seletatav ajalooliselt. Venemaal maksid kolm erilist kaitseseisukorda, kus sõjakohtu alla andmise kord ning asjaarutamisel käsitlemisele tulevad protsessuaal- ja materiaalnormid erinesid[10].

Sõjaseisukorra ajal oli ette nähtud rida süütegusid (§ 17.), mis igal juhul allusid sõjakohtule ja sõjaaegsele karistusele. Peale selle (§ 19. p. 5, 6) võis kindralkuberner nõuda prokuratuurist läbivaatamiseks eeluurimise ja juurdluse akte igasuguste süütegude kohta ja anda asi sõjakohtu alla. Sõjakohus pidi neid asju arutama sõjaaja seaduste järele ja eriliselt (§ 20.) loendatud juhtudel surmanuhtluse määrama ka asjus, kus S. N. S.-s sellist karistust ei olnud ette nähtud (relvastatud vastuhakkamine ja kallaletungimine ametisikuile). Kindralkuberner võis ka teatud liigi kuritegude kohta alluvuskorra muuta, neid igal juhul sõjakohtule alluvaks tehes (§ 19. p. 7).

Kõvendatud valvekorra puhul võis kindralkuberner sõjakohtule üle anda avaliku rahu ja korra kaitseks üksikuid asju arutamiseks sõjaaja seaduste järele. Kõvendatud valvekorra puhul ei olnud asju, mis igal juhul sõjakohtule oleksid allunud. Erakorralise valve puhul maksid sõjakohtu alla andmise suhtes samad reeglid.

Sõjakohtu praktika leidis esialgu, et sõjakohtule üleandmise puhul materiaalseid sõjaväe seadusi tuleb käsitella ainult sõjaseisukorra ajal igal juhul sõjakohtule alluvate asjade suhtes. Muis asjus aga piirdus kiirendatud protsessuaalkorraga, välja arvatud relvastatud vastuhakkamine jne., mis eriti loendatud, kus ka karistus S. N. S. põhjal määrati. 1887. a. otsusega Nr. 117 (Tšõgirinski j. t. asjus) aga seletas Peasõjakohus, et lause „arutama sõjaaja seaduste järele“ sisaldab juba nõuet ka materiaalnorme kohaldada. See seletus oli põhjapanev hilisemale praktikale. Kuid varsti leidis sõjakohtu praktika, et kui kindralkuberner asju võib üle anda sõjakohtule mitte ainult arutamiseks sõjaaegse kohtupidamise korra järele, vaid ka materiaalse normi kohaldamiseks, s. o. kui karistus peab S. N. S. järele määratama, siis võib kindralkuberner sõjakohtu alla anda ainult sääraseid asju, kus ka see materiaalnorm on kohaldatav, ja nimelt, kus süütegu ise on toime pandud kaitseseisukorra ajal. Peasõjakohus seletas 1913. a. (Tšadžemovi asjas), et isegi sõjaseisukorra asendamisel kõvendatud valvekorraga süütegusid, mis toime pandud sõjaseisukorra ajal, ei või enam üle anda sõjakohtule kõvendatud valvekorra ajal, vaid nad alluvad üldkohtule, – Viimane seletus on küll kogu asja absurdsuseni viinud, sest asi allus ju sõjakohtule nii selle kui ka teise valvekorra ajal.

Administratiivpraktika leidis pääsetee n. n. reeglites „maa-aladest, kus erakorraline seisukord ei ole kuulutatud“. Neil maa-aladel, mille erakordsus nähtavasti just selles seisiski, et neil erakorralist seisukorda ei olnud, oli ette nähtud eriline komplitseeritud kord üksikute asjade sõjakohtu alla andmiseks ja erijuhtudel (vastuhakkamine jne.) oli isegi S. N. S. kohaldatav. Lõppeks allus iga asi sõjakohtule, kui administratiivvõim seda soovis ja igasugused alluvusküsimused muutusid rohkem vastavate tegelaste juriidilise leidlikkuse prooviks, millel polnud mingit tähtsust tegelikus elus (s. o. resultaadi mõttes).

Neil vahedel ei võinudki suurt tähtsust olla riigis, kus Senati 1909. a. seletuse järele sõjaseisukorra ajal kindralkuberner, kes varustatud ülemjuhataja õigustega, võib ka korraldust teha ilma kohtuta maha lasta. See juht oli 1906. a. Poolas, kus kindralkub. Skalon 17 isikut (16 Varssavis ja 1 Ljublinis) käskis maha lasta ja sellekohase kaebuse peale andis seletuse, et tema asja sääraselt korraldanud, sest et temal küllaldasi andmeid ei olnud neid kohtu alla anda, kuid oli veendunud nende süüs[11].

Eestis on maksev nimelt sõjaseisukord. Sõjakohtu praktika aga on loomulikult toiminud arvestades olevate Senati ja Peasõjakohtu seletusi. Sellest ka tekkis vaade, et igas asjas, mis sõjakohtule üle antud, tuleb kohaldada S. N. S., mitte piirdudes S. Kp. S.-ga. Ja ümberpöördult sõjakohtule mittealluvaks tunnistada kohtuasju, kui süütegu on toime pandud, olgu ½ tundi, enne sõjaseisukorra kuulutamist. Tähendusrikkad reeglid maa-alade kohta, kus mingit valvekorda ei ole kuulutatud, loeti täie õigusega vastuoluliseks Eesti Põhiseadusega.

Kuid riigi politiline juhatus tegi sellest oma järelduse. Arvestades vabariigi ajaloolist noorust ja rahva seas elementide olemasolu, kes E. vabariigi tekkimist algusest peale pidasid ebasoovitavaks, ning ka võimalust, et ametliku politseiaparaadi kui ka juhuslikult politilist juhatust moodustatavate isikute vilumatuse tõttu võivad tekkida ootamata mässud (mis ka 1. XII 24. a. aset leidis), on vabariigi valitsus kaitseseisukorra paiguti vahetpidamatult alal hoidnud. Mässu puhul langeksid ju sõjakohtu alla ainult need, kes süüteo toime panid juba peale kaitseseisukorra kuulutamist. Mässu korraldajad ise aga alluksid üldkohtule.

Kaitseseisukorra kestuse järeldus on, et rahvas temaga harjub kui hariliku nähtusega ja nõuab kaitseseisukorra ajal demokraatlikkude põhimõtete täies ulatuses teostamist, millele ka ametlik aparaat tuleb vastu. Loomulikum oleks kaitseseisukorda kasutada ainult tõsise tarbe puhul, kuid sel puhul ka täies ulatuses ja pärast korra jaluleseadmist kaitseseisukord ära muuta[12].

Vab. valitsuse poolt Riigikogule esitatud siseministeeriumi eelnõu polnud seda elulist tarvet küllalt arvestanud, kuid Rgk. üldkomisjon on kaitseseisukorra seaduse eelnõu vastavalt parandanud ja § 8. p. 6. on ette nähtud, et ülemjuhataja (sisekaitseülem) võib üle anda sõjakohtule üksikuid süüteoasju arutamiseks sõja ajal maksva korra järele, kui süütegu on toime pandud mitte üle kahe päeva enne kaitseseisukorra kuulutamise päeva. § 8. p. 7. järele võib üle anda sõjakohtule arutamiseks ning süüdlaste karistamiseks sõjaväe seaduste järgi süüteoasju, mis kaitseseisukorra ajal teostatud.

Sellega oleks arvestatud reeglit, et seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, mille tõttu materiaalnormid kohaldatakse ainult süütegude kohta, mis peale nende maksmahakkamist on toime pandud, ja protsessuaalnormid, kui asjakäigu kohta käivad, tulevad käsitlemisele kõigi asjade kohta, mis on toimetuses, ja nimelt sellest ajast peale, kus uus protsessuaalkord on maksma hakanud, sõltumata ajast, mil aset leidsid protsessiobjektina esinevad materiaalsed faktid. Et Rgk. komisjon seda iseenesest loomulikku reegeldust piiras faktidega, mis aset leidsid kaks päeva tagasi, tuleb küll võtta kui meeleolu otsust, olgugi et tema otstarbekuse juures eriti ei tule kahelda.

Eelnõu § 6. on ette nähtud ka rida süütegusid, mis kaitseseisukorra ajal igal juhul alluvad sõjakohtule ja sõjaaegsele karistusele. § 6. tuleb kohaldamisele ainult süütegude kohta, mis toime pandud peale kaitseseisukorra kuulutamist. On säärane süütegu aga enne toime pandud, võib sõjakohus asjale käigu anda ainult siis, kui on olemas erikorraldus § 8. p. 7. põhjal.

Kogu eelnõu suhtes peab silmas pidama tema sihti, kindlustada nimelt riigi sisemist korda ja julgeolekut. Eelnõus paiguti leiduvad paragrahvid rekvisitsioonide, sekvestri, sõjategevuse läbi tekkinud kahjude tasumise jne. kohta kuuluksid ennemini „Kaitseväe juhtimise seadusse sõja ajal“. Kuid nii kaua kui viimast ei ole, on maksvas seaduses tähendatud reeglid Üld. kub. sead. § 23. lisas ja viimase muutmisega tekiks seaduseandluses tühik, mida ei asenda ka Sõjaseadluste kogu IV raamat (Položenie o polevom upravlenii voisk v voennoje vremja).


  1. Sisuliselt oli see otsus küll kokkukõlas maksva sõjaseisukorra seadusega (Sead. K. II k. Üld. kub. sead. § 23 lisa), mille alusel ka vene ajal määrati kindralkubernere ülemjuhataja õigustega, olgugi et Põhiseadus ei näe ette ülemjuhatajat rahu ajal.
  2. Kui riigi hädaseisukorras kellelegi isikule antakse diktaatori volitused, siis ei võiks olla politilist vastutust parlamendi ees, ka kui seda võtta n. n. komissarilise diktatuurina, kellel on volitused teatud aktsiooniks (vt. C. Schmidt, Die Diktatur, lk. 201–202).
  3. Seaduse §: „Kui erakorralise hädaohu tõttu E. vabariigi põhiseaduslikud asutised ei saa teotseda, on vabariigi valitsusel õigus seadusejõuga seadlusi (resp. dekreete) anda, samuti kõik võim üle anda kv. ülemjuhatajale (resp. ühele isikule). – Säärane paragrahv oleks ilmne põhiseaduse täiendus ja pealegi üleliigne, sest see on enesestmõistetav.
  4. On mõnikord avaldatud arvamust (E. Maddison, prof. Czekey j. t.), nagu oleks meil kv. juht vabariigi valitsus ise. Tegelikult seda ei ole, (Ligemalt "Sõdur" Nr. 12/13 – 1929. a. "Vägede juhataja", III osa).
  5. 1881. a. määrus eriliste valvekordade kohta polnud tegelikult uus seadus, vaid esineb niikuinii maksvate normide kodifikatsioonina, nii et määruse ajutine iseloom ise on küsitav (vt. Gessen, Iskljutšitelnoe položenie, lk. 160 j. j.).
  6. Vab. valitsuse ettepanek Riigikogule 30. XI 1928. a. – Kaitseseisukorra seaduse eelnõu – on ümber töötatud Rgk. üldkomisjonis (ettepanek 8. III. 1929. a.).
  7. Prantsuse état de siège peab kuulutatama kindla maa-ala ja kindla aja peale. Seadusega 5. augustist 1914. a. otsustas Prantsuse parlament piiramisseisukorra välja kuulutada sõja kestuseks, ühtlasi jättes presidendile õiguse teda kaotada ja oma otsusega jälle maksma panna.
  8. Renouvin, Les formes de gouvernement de guerre, lk. 31–32.
  9. Renouvin, op. cit., lk. 36.
  10. Gessen, op. cit., lk. 255–264. Kusmin-Karavajev, Vojenno-ugolovnoje pravo, tom I, lk. 225–234.
  11. Ostrovsky, Die Kriegsgerichtbarkeit über Zivilpersonen auf Grund der Ausnahmegesetze in Russland. Breslau 1912. Schletter, lk. 34.
  12. Olen seda ka varem toonitanud (Päevaleht Nr. 298, 1928).