Kaja/1933/10/22/Koonduse mäng riigi saatusega
| ||||||||||
Läbikukkunud mehed ei soovinud võimu juurest lahkuda.
Rahvale taheti pealesuruda erakondlik valitsus.
Demokraatline riigikord on nagu hea krediidisüsteem, ta põhjeneb usalduse peal. Kaob usaldus, variseb ka demokraatia. Sellepärast on tõelistel demokraatlistel riigitegelastel kindlaks harjumuseks kohe võimu juurst lahkuda, kui nende suhtes vähemgi umbusaldusavaldus ilmsiks tuleb.
Mida näeme aga Eestis? Koonduse ja keskerakonna koalitsioon on saanud rahvalt otse hävitava hukkamõistmise otsuse, kuid selle koalitsiooni tegelased on viimastel päevadel teinud meeleheitlikke pingutusi, et ikkagi mingil viisil valitsusse pääseda.
Sel puhul ei tea tõesti mitte, mis teha, kas imestada nende poliitikameeste paksunahalikkuse üle või tunda piinlikkust, et niisugused olukorrad üldse meie poliitikaelus ette tulla võivad.
Üks leht nimetas J. Tõnissoni valitsust julgeks valitsuseks. See on aga põhjalikult ekslik. Selle valitsuse tegelaste juures oleme näinud küll hoolimatust, sugugi aga mitte julgust.
Tuletame meele, kuidas selle valitsuse ajal ei suudetud isegi valitsuse deklaratsiooniga esineda nii kuidas kord ja kohus. Tegelikult ei esinenudki koonduse ja keskerakonna koalitsioon riigikogu ees oma tõelise töökavaga. Sellest võib järeldada, et ta kartis seda teha. Peale selle saadeti riigikogu koja, mis ka ei anna tunnistust suurest julgusest. Mõni aeg hiljem kuulutati kogu maa kaitseseisukorra alla ja valitseti siis riiki tsensori punase pliiatsi kaitse all. Kui siis lõpuks esines möödapääsematuks, et J. Tõnisson peab oma valitsuse sammude üle ka mingisuguse aruandega esinema riigikogu sügisese hooaja algul, siis oli ka see iseloomulik, et selle esinemise järele koalitsioon ei võimaldanud läbirääkimisi.
Ja lõpuks kvoorumi tõstmine rahvahääletuse puhul, mis see siis muud oli, kui argtus ja hirm!
Kõike võime koonduse ja keskerakonna valitsuse juurest otsida, igatahes riigimehelikku julgust mitte.
Nüüd on see koalitsioon oma halva poliitikaga rahva oma vastu üles kihutanud, on saanud ränga läbikukkumise osaliseks, kuid ikka ei mõtle ta äraminemise peale. Vägisi tahetakse rahvale peale suruda erakondlikku valitsust, mis koonduse elukutselistel ministritel võimaldaks oma senist mängu edasi mängida. Organiseeriti isegi mingisuguseid paralleel-valitsusi, mängiti kõige hoolimatumal kombel riigi saatusega.
Nähtavasti näevad senise koalitsiooni tegelased erapooletu ja väljaspool erakondi seisva töökabineti tekkimises oma huvidele surma hädaohtu ja sellepärast siis aeti maad ja taevad kokku, et seda mitte ei tuleks.
Koonduse ja keskerakonna valitsemise aeg kõikide oma skandaalide ja kitsendustega läheb ajalukku kui kurvem lehekülg Eesti poliitikas. Rahvas on selle üksmeelselt hukka mõistnud ja ei taha temast enam teadagi. Koonduse katse neid aegu ja neid läbikukkunud tegelasi uuesti tagasi tuua pole muud, kui ettevaatamatu mäng tulega. Ärgu unustagu need hoolimatud intrigeerijad, et ka rahva kannatus kord võib katkeda.