Kaja/1933/10/28/Läbikukkunud mehed lähewad minema
| ||||||||||||||
Tõnissoni poeg lahkub keskerakonna peasekretäri kohalt.
[muuda]Rahvahääletuse tulemuste tervendav mõju avaldab end kõikjal. Maa vabanes tänu sellele Tõnissoni valitsusest ja koonduse saamameestest. Kogu rahvas hingab nüüd kergemalt. Kõik on rõõmsad, et parteidiktatuuri asemel on riigis õiguslik kord ja rahva vabadused uuesti jalule seatud.
Aga mitte ainult riiklikus elus ei puhu värsked tuuled, vaid ka erakondade elus võib sama märgata. Hulk mehi on koonduse ja keskerakonna tolmu oma jalgadelt juba maha raputanud ja teised on seda tegemas. See kõik sunnib ka neid erakondi endid oma kopitanud õhku tuulutama. Neljapäevaks [26. oktoobriks 1933] oli keskerakonna keskkomitee ja riigikogu rühm Tallinna kokku kutsutud. Seal tuli arutusele see ränk kaotus, mis erakonnale rahvahääletusel osaks sai ja mille järeldusel keskerakonna rühm riigikogus mitmeks kärises.
Koosolekul on tehtud keskerakonna juhtidele ränki etteheiteid nende viimase-aja poliitika pärast, mille tagajärjed on olnud nii kurvad. Nende arvustuste mõjul esitas keskerakonna peasekretär Ilmar Tõnisson (Jaan Tõnissoni poeg) lahkumispalve. Ta läheb minema 1. novembrist alates.
Keskerakonna viimase aja koosolekutel on nõutud, et ka Tõnisson ise keskerakonna juhi kohalt tagasi astuks. Selle nõude peale olevat aga seletatud, et Tõnisson onn erakonna juhiks valitud kongressi poolt ja seepärast võivat üksnes kongress teda tagandada.
Niisuguse tõlgitsemise tõttu jäävad keskerakonnas käärimise põhjused muidugi veel mõneks ajaks püsima ja sealt võib oodata veel uusi liigete lahkumisi.