Kaja/1934/02/20/Põllumeeste suurkongress Tallinnas

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Põllumeeste suurkongress Tallinnas (1934)
Kaja, 20. veebruar 1934, nr 43, lk 3–5.

Põllumeeste suurkongress Tallinnas.

Ligi 2000 esitajat koos. Roheliste lippude meri „Estonias“. K. Päts seati suure waimustusega riigiwanema kandidaadiks. Põllumehed nõuawad poliitika eemaldamist kaitsewäest, kaitseliidust ja riigiasutustest. Wõeti kindel seisukoht diktatuuriliikumise wastu. Wõimas rongikäik Toompeale riigiwanema juure.
Warasel tunnil.

Siis, kui weel pühapäewa [18. weebruari 1934] hommiku tõttu linnas trammid ja omnibused weel ei liikunud, saabusid juba esimesed rongid põllumeeste kongressi saadikutega Pärnu-, Wiljandi-, Järwa-, Saare- ja Harjumaalt hommikul kella ½7 ajal. Jaamahooned paiskusid maamehi täis, kes siit laiali walgusid linna.

Balti jaamas kordub sama pilt. Siia toowad rongid Tartu, Wõru, Walga, Petseri, Narwa ja Haapsalu poolt saadikuid. Kõneldakse Lõuna-Eesti ja Wiru murrakut läbisegi.

Kell 8 algab kibe saadikute registreerimine „Estonia“ kontsertsaali eesruumis.

Piki eesruumi on asetatud registreerijate lauad maakondade wiisi. 40 noort nobedat inimest külg-külje kõrwal on kibedasti ametis, et saadikutele esitatud wolituste põhjal kongressi kaarte wälja kirjutada.

Riidehoidjad arwawad, et

riietehoiu ruumist tuleb puudus,

sest mehi wajub sisse kui merd. Asetatakse küll tuttawate riided kahekaupa ühe warna otsa, kuid ka see ei aita. Kella weerand kümneks on kõik riietehoiu warnad täis lükitud. Nüüd laotakse riided lihtsalt toolidele kõrgetesse wirnadesse.

“Iga kaskad tüllü läha“,

tähendab keegi Wõru mees ja palub oma „kaska“ weel riidewirna ülemisse tippu wisata, mis riidehoidjal naisel kaswanud juba üle pea.

Warsti ollakse sunnitud

appi wõtma „Estonia“ punase-, walge- ja sinisesaali riietehoiu ruumid.

Sellega ka riietehoid lõplikult lahendatud.

Kuigi rahwast rängalt, on kuulda waid waikist jutukõminat. Kõik läheb asjalikult ja rahulikult wäikese huumori saatel.

Kibe askeldus eesruumis wältab 2 tundi.

Saal on wiimase wõimaluseni rahwast täis kiilutud. Toolid on ammu juba kõik ära wõetud. Wahekäikudesse on asetatud lisatoolid ja nende wahel seisawad saadikud weel püsti, nõnda et edasi-tagasi liikumine wõimata. Samuti on täiskiilutud ka rõdud.

Suurepärast pilti pakub lawa.

Siia on asetatud 4 riigilippu ja tagaseinas neile on asetatud roheliste lippude mets. Kella 9 ajal loeb keegi nad üle, saab üle 140. Neid tuuakse aga weel juurde. Esiti asetatakse nad wõre najale, pärast pannakse juba kahele poole seinte najale. Neid koguneb 150 ümber.

Peale kella kümmet

saabub riigiwanem K. Päts,

kelle ilmudes saali täis rahwast tõuseb püsti ja keda terwitatakse suure käteplaginaga. Nüüd algab ka kongress põllumeestele traditsioonilise

jumalateenistusega,

mida peab õpetaja Paul Kuusik.

Alatakse ühise lauluga: „Üks kindel linn ja warjupaik on meie Jumal taewas“.

Kostawad wägewad orelihelid, kostab wägew ühine laul. On ülew moment. Õpetaja wõtab oma jutluse aluseks Johannese kirjutuse.

Ja wõia oma silmi silmasalwiga, et sa wõiksid näha.

Kui kuulsas Rooma riigis saadeti mehi wõitlusse, siis öeldi neile jumalagajätuks: kas kilbiga käes ehk kilbi peal, kas wõitjana ehk surnult wõid sa tagasi tulla. Kolmat teed ei wõi olla.

Ka teie, põllumehed, olete kogunud siia wõitluseks, teie tahate wõitlust alata jumalasõnaga, et see saaks õige wõitlus õige asja eest.

Terwe põllumehe elu on wõitlus, wõitlus elu ilusamate ja õilsamate ülesannete eest. Et ka see wõitlus, mis teil ees seisab, saaks õilis ja hea, selleks wõidke oma silmi silmasalwiga, nagu seda apostel Johannes soowitab, et teie õieti näeksite ja õiget Jumaa wõitlust wõitleksite.

Lõpeb jumalateenistus lauluga: „Wõta nüd Issandat wägewat kuningat kiita“. Waewalt on kontsetsaalis warem säärast wägewat laulu kuuldud.

Kongress pildistatakse.

Ees reas istuwad põllumeeste tuntud juhid: K. Päts, J. Teemant, A. Jürman, A. Tupits, J. Hünerson, J. Soots ja teised. Nende seljataga terwe meri põllumehi.

Kiiduawalduste saatel astub kõnetooli A. Jürman

ja awab kongressi üleriiklise põllumeeste esituse juhatuse esimehena. Ta ütleb kokkuwõttes järgmist:

Põllumeeste saadikud on üle riigi kokku tulnud suureks kongressiks, sest ees seisawad meil erakorralised ajad. Eesti riik läheb üle uuele walitsemiskorrale uue põhiseaduse järele. Ees seisawad kahed walimised, mis on eriti suure tähtsusega Eesti tulewikule. Sellepärast tuntakse ka eriti suurt huwi praegu poliitika wastu, sellest ka tänane meie suurkongress, mis on suurem, kui ta on olnud kunagi warem. Eelmise kongressi ja tänase wahel on meie hulgast mitmed põllumehed warisenud maamulda, neid mälestame püstitõusmisega.

Lauldakse leinalaulu

„Ligemal, Jumal, sul“. Meie tahame nende tööd jatkata usinuse ja hoolega, kainuse ja sõbraliku meelega. Soowib selleks üleriiklise põllumeeste esituse nimel kongressile õnne ja awab kongressi töökoosoleku. Lauldakse hümni.

Kongressi juhatusse walitakse

J. Teemant, A. Jürma, A. Tupits, J. Hünerson, J. Soots, Wõmma, Kasterbusch, Pukk, Wessart, Saar, Lauri, Järwe, Wister ja Kohwer, sekretariaati: Oiderman, Martinson, Gross, Hansen, Wiirsoo ja Murro ning kongress asub oma päewakorra juurde.


Riigiwanem K. Pätsi sütitaw kõne.

Paari sõnaga tänab J. Teemant juhatuse nimel walimise eest ja annab sõna esimesena riigiwanemale K. Pätsile.

„Elagu“ ja „braawoo“-hüüete ning otse marulise käteplagina saatel astub K. Päts kõnetooli. Kongressi saadikud tõusewad püsti kui üks mees ja austusawaldused ei taha lõppeda. Mitu korda peab K. Päts käeliigutusega paluma, et kongress istet wõtaks. Wimaks see ka sünnib ja K. Päts peab kõne, mida wahetpidamata katkestawad marulised kiiduawaldused.

Kõne on ärmiselt sütitaw

ning kongressi saadikuid waldab selle lõppedes meeleliigutus. K. Päts oskab tuhandeid põllumeeste saadikuid ja pealtkuulajad nii tihedalt liita, et wõib öelda: „Estonia“ kontsertsaalis tuksub waid üks süda ― Eesti põllumehe süda.

“Oleme siia kokku tulnud wõitjatena“,

ütleb K. Päts, „sest see aade, mida meie oleme riigi walitsemise ümberkorraldamisel üles seadnud ja mille teostamist oleme rea aastate jooksul nõudnud, on nüüd ellu wiidud. (Kestwad kiiduawaldused). Riik on saanud põhiseaduse, mille järele on läbi wiidud wõimude tasakaalustamine, on loodud riigipea-prsidendi amet. Riik wõib nüüd saada püsiwa juhi (kiiduawaldused).

„Peame küsima,“ jatkab K. Päts, „kui kalliks meile see wõit on läinud. Ja siin peame ütlema: kui meie teised poliitilised ringkonnad juba aastate eest oleks sellest tarwest aru saanud ja 1. detsembri mässukatset küllaldase hoiatusena wõtnud, oleks meil juba ammu õige põhiseadus maksnud ja riigis juba aastaid walitsenud rahulik elu. Kuid

põllumeeste poolt juba paljude aastate eest nõutud uuenduse tähtsusest ei saadud aru.

Ning tulemusena nüüd riik ja rahwas kannatab ärewuse ja meeleolude all, milliseid mitte poleks tarwis meie waikses ja wäikses riigis kannatada (kiiduawaldused).

Kolm korda olime sunnitud tegema katset. Kolmandal korral läksime kaasa, et kord see keerdsõlm lahendada. Wõime julgesti öelda, et ainult meie põllumeeste poolthäältega läks korda põhiseaduse muutmist läbi wiia (marulised kiiduawaldused). Kui nüüd mõni ringkond tuleb ja seletada söandab, et tema ainuüksi oli see, kellega kaasa tulid need 416.000 kodanikku, siis wõime rahulikult öelda, et

see on nooruse kelkimine

(marulised kiiduawaldused).

Meie uus põhiseadus pole olnud rahuliku töö wili. Teda on rutuga kokku seadnud need, kes meie riigiaparaadi käiku pole hästi tundnud. Kuid peame silmas, et parem on pool muna kui tühi koor. Ja riigi arenemine ei jää peatuma, elu käib ise oma käiku ja parandab konarlused ka põhiseaduses.

Seisame praegu nähtuse ees, mida me waremalt pole läbi elanud iseseiswuse ajal: poliitiliste woolude ümber koondunud erakonnad, kes olid külmad wõi wastu põhiseaduse muutmise asjus, on lagunemise seisukorras.

Terwes riigis on suur lagunemise aeg.

Erakonnad, kes seni uhkeldasid riigikogus, ei julge sagedasti tarwitada enam oma wana nimegi (kiiduawaldused).

Selle asemel on tekkinud uued woolud. Nee ütlewad, et kõik seni tehtud töö on olnud tühi ja mäda, on olnud riigi mahamatmine. Nemad alles nüüd olewat kutsutud üles ehitama, nende taga olewat kõik need põhiseaduse parandamise poolt hääletanud 416.000 kodanikku, nemad olewat see õige rahwaliikumine. Nad on asunud eriliste abinõudega wõitlema kõikide ja ka meie wastu.

Nad ütlewad, et põllumeeste liikumine ei olewat õige oma alustes. Uue woolu põhimõtete kohaselt juhid käsutawad ja rahwas peab sõnalausumata kuulama sõna. Sõjawäelise korra järgi ülesehitatud liikumir nimetab ka põllumeeste liikumist iganenud nähtuseks. Meie näitame, et see pole nii, et meie ei taha kummardada, kusagilt määratud juhte, waid walime oma juhid ise (kiduawaldused).

Euroopa on täis kihinat ja kahinat. Pariisis, Wiinis woolab weri sellepärast, et tahetakse wäewõimuga rahwale peale suruda uut korda. Meie, põllumehed,

oleme harjunud sellega, et walitseme end ise.

Ja meie jääme truuks oma põhimõtetele, millede märgiks oleme püstitanud üle maa roheliste lippude metsa. (Marulised kiiduawaldused.)

Meie ei usu neid seebi- ja nõelakaupmehi, kes käiwad ringi wiinapudeliga taskus ja mustamised ja lubadused suus. Meie wanad rohelised lipud on olnud au sees ja puhtad. Meie wõitlejad on meie püüetele au teinud, nad pole end mitte määrida lasknud. (Kiiduawaldused).

Nüüd, kus kõik laguneb, on meie püha kohus kindlaks jääda oma endisele kindlale alusele. Kui meie liikumine ka laguneb, siis häwineb Eestis kõik.

Meie, põllumehed, oleme wiimne kants.

Ja meie endised wastasedki ütlewad nüüd: kui see kants wastu paneb, pole kõik weel mitte kadunud. (Kiiduawaldused.)

Wõtame kokku kõik jõud, et me praegusel weelagunemise ajal kõntsaga kaasa ei saaks uhutud, waid et me jalgadega kõwale pinnale toetudes kõntsa rahulikult laseme woolata sinna, kus ta koht on (kiiduawaldused).

Meie, põllumehed, pole midagi teinud sellepärast, et riigilt midagi saada. Meil on olnud esikohal meie kohustused riig wastu (kiiduawaldused). Wanapõllumeeste õlgadel on teostatud maareform, wanad pole olnud noorte waenlased, nad on aidanud noored jalule (kiiduawaldused). Kui me aga neile ühinemiseks ausalt ulatasime käe, siis taheti meid „üle wõtta“. Kuid

wanapõllumehed pole kunagi kellegi käsu all olnud

ja niikaua kui meie elame, ei lange me kellegi käsu alla. (Marulised kiiduawaldused. Hüüded: Õige, õige! ― „Elagu!“) Meie oleme kannatlikud, kuid meil on ka oma põllumehe uhkus. Wõitlusesse minnes loodame, et meie noored kogunewad meie ümber ja et noor mühaw, kaswaw mets tuleb kaasa, ning et tuleme koos auga wõitlusest wälja (marulised kiiduawaldused).

Meie pole kunagi oma juhtidele waadanud kui erisugustele inimestele. Oleme neile waadanud kui rohkem kogenenute peale. Riiklik töö nõuab juhtidelt eneseohwrdust ja pingutust. Uutele walimistele lähme wastu ilma wäiklase kadeduseta ja omawahelises arusaamises.

Edasi

seisab meil ees riigipea walimine.

Minul on teatawal wiisil raske sellest kõnelda, sest wõidakse arwata, et teen seda isiklikkudes huwides. Kuid ma pole enam nii noor, et wäiklane auahnuse tunne mind kaasa kisuks. (Kiiduawaldused.) Olen olnud palju kordi meie riigi eesotsas ja tunnen neid suuri kohustusi ja raskusi, mis langewad uue riigipea õlgadele, kes nüüd ametisse walitakse wiieks aastaks. Riigiwanem peab olema kohtumõistjaks walitsuse ja riigikogu wahel. Ta amet nõuab, et ta wõiks ja suudaks nõu anda, hoiatada, rahu majja tuua. Sellepärast peab riigiwanem olema hästi tuttaw meie riikliku aparaadiga.

Ka põllumeeste juurde tullekase lubadustega ning mõni ongi ehk enese lasknud ära meelitada. Aga ma tahaks hoiatada: kaaluge, enne kui asute teostama seda talitust, mis riigielus on suur ja püha (kiiduawaldused). Meie oma häältega wõime otsustada kas sisemist rahu wõi rahutust.

On weel üks asi, mille wastu wäljaastumist nõuab meie riigi rahulik arenemine: meie

riigikaitse aparaat tuleb eraldada poliitilistest keerdkäikudest.

(Kiiduawaldused.) Kihutamine meie sõjawägedes ja juhtide seas peab lõppema. Riigikaitse peab kuuluma ainuüksi walitsuse juhtimisele. Sellepärast kawatsen ma kõige lähemal ajal astude riigikogu ette eelnõuga ja nõuda, et keelatakse ära sõjawäele, piiriwalwele ja kaitseliidu juhtidele osawõtt ükskõik missugustest poliitilistest erakondadest. (Maruline kiiduawaldus.) Ja kui ei taheta seda täita ja hakatakse keerutama sellele wastu, siis uue põhiseaduse põhjal esimese dekreedina ma panen maksma selle korralduse. (Marulised kiiduawaldused, mis ei taha lõppeda. Hüüded: „brawoo, brawoo!“) Mina pole tahtnud nüüd kasutada dekreediandmise wõimalust, aga kui riigi huwi ja kaitse seda nõuab, siis saab see ka tehtud. (Kiiduawaldused. Hüüded: „Õige, õige!“)

Meie, walitsuses,

peame silmad lahti hoidma ja walmis olema

tarbekorral ka karmide abinõudega astuma wälja riigi siseelu kaitseks. Olen näidanud oma elus, et ma ei põrka tarbekorral tagasi niisuguste abinõude eest, sest olen weendunud, et wäiksed ohwrid päästawad riigi tihti suurte ohwrite eest. (Kiiduawaldused.)

Wõite olla kindlad, et seni kuni mina seisan riigi eesotsas, ei lase ma mingit käärimist nii kaugele minna, et see wõiks meie riigile hädaohtlikuks saada.“

Nüüd puhkewad lahti marulised kiiduawaldused saalis ja rõdudel. Kostawad hulgalised elagu-hüüded. Kongressi liikmed tõusewad püsti ja üksmeelsete poolehoiuawalduste saatel põllumeeste juht K. Päts sammub alla kongressisaali oma kohale.

Weel tükk aega kestawad kiiduawaldused, siis juhataja A. Tupits annab sõna järgmisele kõnelejale ― üleriiklise põllumeeste esinduse esimehele A. Jürmanile, kes kõneleb


põllumeeste wõitluse sihtidest.

Härra Jürman tähendab kõigepealt, et kahjuks pole leidnud lahendust need majanduslikud küsimused (kriisi lahenemine), milledest on olnud juttu eelmisel kongressil. Kuigi maailmaturu seisukorra paranedes eelmisel suwel põllumees waatas juba rõõmsamalt tulewikule wastu, siis aasta lõppedes seisukord langes endisele tasemele ja riigil tuli otsida uusi abinõusid põllumehe abistamiseks. Eelmise walitsuse poolt kaotatud preemiad tulid jälle wõtta tarwitusele, kui ainukesed abinõud selleks, et põlumeest raskustest üle aidata. Kuid kõigepealt peame olema ise kindlad, meie riik peab olema kindel, sest oleks asjata jääda lootma wälisabile ja oodata tarkasid wäljastpoolt.

Ka poliitilises elus pole süwenenud rahunemise protsess. Wanu woole laguneb, uusi kerkib asemele. Wahepeal astuti mõningate erakondade poolt samme, mis wiisid rahwa meeleheitele ja tekitasid ärewust. Kõikidel on weel meeles, kuidas püüti tõkestada rahwahääletust, kuidas müüdi sõjalaewad... Põllumeeste kogud astusid selle wastu wälja, kuid neile wastati... sõjaseadusega. Polnud siis enam mingit wõimalust walgustada tehinguid ja tegusid, mis otse kisendasid taewa poole.

Walimiswõitluses tehakse põllumeestele etteheiteid, miks olema läinud koos sotsialistidega walitsusesse. Peame kõige kindlamalt wastama: keegi ei saa näidata, et oleksime astunud mõne sammu, mis rahwale on olnud kahjulik (kiiduawaldused), waid sotsialistid ise tunnistawad, et meiega walitsuses olles on nad aidanud teostada neid põllumeeste nõudmisi, millede wastu seisid teised kodanlikud erakonnad. (Kiiduawaldused).) Näitena olgu nimetada põllutöökoja asutamine. Teistele erakondadele wõime aga ette heita, miks nemad endistel aegadel sotsialistidega walitsedes on riigile kaela weeretanud ränga hoolekande korralduse ja palju teisi ülejõukäiwaid seadusi.

Meie pole iialgi põllumeeste nõudmistest loobunud, oleme oma programmi alati edasi wiinud.

Suuri muudatusi on nüüd meie poliitikaelus. Keskerakond on täiesti kokku warisenud ja järelejäänud riismed ei tea, kuidas rahwa ette astuda. See lagunemine on annud suure toetuse uuele woolule, mis nimetab ennast rahwaliikumiseks ja on wõrsunud selle tagajärjel, et meil õigel ajal ei osatud parandada põhiseadust.

See uus liikumine on rajatud hüüdsõnadele. Ta leidis poolehoidu alaliselt kõikuwate kihtide poolt, peamiselt aga linnakihtidelt, isegi neilt, kes seni seisnud ühenduses kommunistidega. Kuid samale liikumisele laulawad hoosianna ka jõukad ringkonnad linnades.

Meie ei suuda kujutleda, kuidas wõiwad käsikäes sammuda riigiwalitsemisel kõige pahempoolsemad, meie riigkorda mitte tunnustawad, ja jõukad kihid, kes siiski riiklikule alusele jäänud. Kuid kihutajate meetod oli lihtne: ühele lubati ühte, teisele teist. Töötule tööd ja ärimeestele maksude wähendamist.

See wool pole tõsine. Selle poolt ei saa olla kainem osa Eesti rahwast ― põllumehed, kes pole kunagi läinud wälja lubadustega, waid kindla ja kaine programmiga, mis toob kasu mitte üksi põllumehele, waid kogu riigile ja rahwale. (Kiiduawaldused.)

Uuel woolul on mitmesugustel eeskujudel tekinud iha isewalitsusliku wõimu järele. Nende hüüdsõnaks on, kas kogu wõim, ehk mitte midagi, kas täielik wõit ehk langus. Selles läheme meie neist lahku. Meie põhimõte on, kaitsta rahwuslikku riigikorda. Meie oleme diktatuuri wastu. Selles läheme nendest lahku. Nemad mustawad ja kisuwad maha kõik selle, mis iseseiswas Eesti wabariigis 16 aasta jooksul on tehtud. Meie aga hindame seda tööd kõrgelt. Selle aja jooksul on meie rahwas loonud riigi ja ehitanud ta üles. Selle ülesehitamise jooksul rahwast on saanud alles rahwas ja Eesti iseseisew riik. (Kiiduawaldused.) Kui kisume maha selle suure ajajärgu, mis jääb meile siis järele? Kas meie orjaöö ülistamine?

Uus wool nimetab ennast rahwusliku mõtte kandjaks. Kuid ke on suuremad rahwusliku mõtte kandjad kui põllumehed. Nemad on alalises ühenduses maaga. Maarahwa rinnus on alati kõige heledamalt leegitsenud rahwuslik tuli.

Põllumeeste ülesandeks jääb süwendada ja arendada Eesti rahwuslikku kultuuri. Meie ei tohi matta maha rahwariikluse ideed ning hakata kummardama diktatuuri-korda. Oleme wäike rahwas ja wajame, et iga kodanik oleks omal kohal kui kiwi ehituses. Iga kodanik peab tundma, et ta ise walitseb oma riiki ja ennast. Wastasel korral kodanik jääb loiuks, tal kaob huwi riigiasjade wastu. Ja kui siis üksikisikud eestotsast kaowad ja rahwas pole korraldatud, kas ei seisa me siis kokkuwarisemise eel?

Põllumeeste liikumine on olnud püsiw, ta pole kõikunud siia-sinna, on sammunud sirget teed. Wõime loota seda ka nüüd põllumeeste kogude poolt, et nad, kigi ainsatena, sammuwad sirgelt ja julgelt edasi.

Ees seisab peremehe walimine meie riigile. Mitmed ringkonnad on hakanud ihuma oma hammast selle koha peale. Nüüd on õige aeg öelda: meie, põllumehed, oleme olnud põlwest põlwe peremehed oma taludes. Meie teame, mis tähendab olla peremees, tunneme peremehe hoolt ja wastutust. Meie tuleme kokku ja walime endi hulgast peremehe ka riigile (Marulised kiiduawaldused, brawoo-hüüded). Põllumeeste esitus on kaalunud ja otsuse teinud. Meie kandidaadiks riigipea kohale on meie põllumeeskonna juht, kes olnud meie riigi loojaks ja alates oma noorest east on wõidelnud Eesti rahwa huwides (Marulised kiiduawaldused). See mees on Konstantin Päts. (Kongress tõuseb püsti, maruline käteplagin ja elagu-hüüded matawad kõneleja sõnad. Läheb tükk aega, enne kui ta saab jatkata). Tema walime oma riigi peremeheks järgnewa wiie aasta peale. (Marulised kiiduawaldused.) Need ühemeelsed poolehoiuawaldused näitawad, et esinduse ettepanek on leidnud wastuwõtmist.

Jälle kostawad marulised kiiduawaldused. Kongressi saadikud tõusewad püsti, elagu-hüüded ja käteplaksutamised ei taha lõppeda. K. Päts astub kõnetooli, meeleliigutus paistab ta näost. Paljud kongressi wanemad saadikud pühiwad silmi.


Konstantin Päts ütleb:

Tahan teid kõiki südame põhjast tänada kaasatundmise ja au eest, mis olete lasknud mulle osaks saada. Olen wana inimene ja neis astates püütakse rahulikult oma elu weeretada. Kuid ainult au ja hiilguse pärast sinna kõrgele kohale minna, oleks ülekohus riigi ja rahwa wastu.

Kui ma olen lasknud end seada kandidaadiks, siis selles weendumuses, et meie, põllumehed, peame riigielus maksma panema need põhimõtted, mis meid ikka on juhtinud töös riigi ja rahwa kasuks. Ja ka mina tahan siin kaasa aidata ja wõidelda edasi.

Kui nüüd walimised tulewad, siis on meil nagu mingiks kombeks inimesi sõnadega määrida katsuda. Näeme seda juba ühe oma endise kaaslase kohta, kelle wastu on pandud woolama mustuse ojad. Meie peame järsult astuma iga niisuguse mustamise wastu. Ükski teine rahwas ei kohtle nii oma kandidaate riigipea walimisel.

Arwustus peab muidugi olema, kuid see ei tohi olla kuritahtlik. Riigiwalimiste juures ei tehta turukisa ja kära, waid täidetakse ausalt ja korralikult see kohustus, mis on nii tähtis riigi elus.

Nendele sõnadele järgnewad marulised kiiduawaldused. Hüütakse „brawoo“ ja „elagu“. Saadikud tõusewad püsti ning kiiduawaldused ei waibu enne, kui K. Päts on jõudnud oma kohale all saalis.

Nüüd kongressi juhataja A. Tupits


esitab resolutsiooni,

mis kõlab järgmiselt:

„Üleriikline põllumeeste kongress kutsub Eesti kõiki isamaalikke kodanikke, ükskõik missugustesse politilistesse wooludesse ja erakondadesse nad ka kuuluwad, eelseiswal riigiwanema walimistel ühinema Eesti wanema wabaduswõitleja ja teeneterikkama riigiwanema Konstantin Pätsi kandidatuuriga, et tema meie rahwa ühisel jõul saaks walitud esimeseks Eesti riigiwanemaks ― presidendiks, sest K. Päts on oma elu ja tööga ning oma kaheksakordse Eesti walitsuse eesotsas olemisega näidanud, et tema juhtimisel wõime praegusest raskest ajast üle saada ja julgesti tulewikule wastu minna.“

Jälle puhkewad marulised kiiduawaldused ja poolehoiuhüüded. Püstitõusmisega awaldatakse oma nõusolekut ja A. Tupitsal jääb ainult konstateerida, et kongress haruldase üksmeelega on seadnud üles K. Pätsi kandidatuuri riigiwanema kohale.

Edasi A. Tupits ütleb: „Praegune kongress näitab, kui suur, tugew ja wõimas on põllumeeste liikumine. Kongressi alguseks oli saadikuid registreeritud 1850 (kiiduawaldused) ja kohal oli 140 rohelist lippu (kiiduawaldused). Põllumeeste kongress on suurem kui kunagi waremalt!“ (Marulised kiiduawaldused).

Juhataja loeb weel ette kaks terwitustelegrammi. Ühe on saatnud rahwuswaheline agraarbüroo, milles tähendatakse: „Täitku kongress kõik tema peale pandud lootused ja tooogu Eesti põllumeestele uusi wõite“. Teine on Tshehhoslowakkia põllumeeste erakonnalt. Selles soowitakse kongressile edu ja awaldatakse lootust, et see kujuneb parimaks ennustuseks eelseiswatele suurtele otsustamistele.


Otsustawate sündmuste eel.

Samuti kui kõigile eelmistele kõnelejaile, saab J. Hünersonile kõnetooli astumisel osaks elaw kiiduawaldus. Ta asub selgitama Eesti poliitika praegust olukorda ja tarwilisi samme otsustawate päewade eel. Ta räägib kokkuwõttes järgmist:

Oleme keerulistes aegades. Poliitiline elu on muutunud segaseks. Nüüd peame põllumeeste ridasid tihedalt koondama. On tähtis, et nüüd rahwale saaks tõsiselt selgeks, milline tähtsus on põllumajandusel ja põllumeestel Eesti riigis. Paljud ei tea weel, ehk ei taha teada, et 2/3 kogu Eesti rahwast elab maal ja elatab end põllutööst. Ainult 1/3 asub linnades ja aleweis.

Maarahwas on kandew osa Eesti majanduses.

Eelseiswatel poliitilistel sündmustel peab maarahwas täie teadwusega talitama. Ei tohi eksisamme teha, mis pärast wõiwad minna kalliks kogu rahwale. Me teame nüüd, et on tekkinud uued woolud, kus on teised kombed. Seal rahwas enam ise ei saa otsustada kaasa, waid riigikorda tahetakse moodustada nii, et juht annab käsu ja rahwas peab seda kuulama. Sarnane olukord ei kindlusta kunagi, et maainimeste soowe seal wõetakse arwesse. Põllumees ei tohi lasta end kaasa wedada sellistel tumedatel wooludel.

See juhi- ja sõnakuulmise õpetus ei ole saanud oma algust maalt.

See õpetus pole üldse Eesti algupäraga. Meil on ta lewinud linnades. Teda nimetatakse rahwaliikumiseks. Aga see ei ole õige, sest meie põllupidaja rahwas ei lähe sellega kaasa. (Kiiduawaldused.)

Kui omalajal hakati moodustama wabadussõjalaste liidu kohapealseid osakondi, siis koondati sinna mehi, kes wabaduswõitluses olid wõidelnud kaasa. Siis oli auasjaks kuuluda neisse seltsidesse. Kuid mõne aasta jooksul on sinna etteotsa kerkinud mehed, kelle nime nende organisatsioonide asutamisel keegi ei kuulnud. Ja ühes nendega on kerkinud uued sihid,mis on wõõrad meie rahwale. Seltside nimi on jäetud weel wanaks, et see aitaks rahwast ligi meelitada.

Põllumeestel tuleb wõtta oma kindel seisukoht selle liikumise suhtes.

Kui seda liikumist ligemalt waatleme, siis näeme, et

see organisatsioon on ehitatud eitamisele.

Kõik, mis silm näb ja kõrw kuuleb, see olewat halb ja mäda. Nemad aga lubawad kõik korraga paremaks muuta.

See on sama propaganda, mis Saksamaal käis paari aasta eest. Seal samuti jutlustati rahwale ― „es wird schon alles anders werden“ ― kõik muutub teiseks. Aga me teame nüüd, kuidas Saksas rahwa wabadustega ümber käiakse. Ja kuidas meie uue liikumise liigutajad tõeliselt tahawad kõike uueks muuta, selle kohta nad waikiwad.

See organisatsioon on ehitatud

suurte sisemiste wastolude peale.

Seal liigub palju raha. Selle päritolu me muidugi ei tea. Kõige rohkem hääli omawalitsuste walimisel linnades sai see uus liikumine endistelt kommunistidelt. Nii on seal koos jõukad linnakihid endiste riigiwastastega. Selle kohta ütleb wana tarkus, et organisatsioon, mis wastolude peale ehitatud, ei saa kaua püsida. (Kiiduawaldused.)

Põllumehed ei saa selle seltskonnaga kaasa minna.

Kui me nende kihutustöö wõtteid waatame, siis ei saa küll sugugi kultuurilikkust seal märkida.

Nende ajakirjandus ja nende kõnemehed on suured tõrwaloopijad,

kes kõike oskawad mustaks teha. Kuid nad lähewad weel kaugemale, nad ähwardawad rahwast.

Selle liikumise lipuwärwiks on must-walge. See ei ole meile tundmatu.

See on sama must-walge lipp, mis aastasadade eest on wallutanud meie maa.

Weel hiljemgi on selle lipu järeltulijad meie rahwast rõhunud. See on wana Preisi mõõgawendade lipp. „Ja kas tõesti meie ja meie lapsed peaksid nüüd kummardama oma päid selle lpiu ees, ilma et tunneksime jälkust?“ hüüab kõneleja. Järgneb maruline heakskiitew käteplagin kooswiibijate poolt.

Edasi jatkab J. Hünerson:

Meie lipp on sini-must-walge ja selle kõrwale paneme me oma rohelise lipu, midagi muud me ei tunnista. (Kiiduawaldus.)

Nad tahawad isamaalased olla, need uue liikumise tegijad. Aga peab ütlema, see isamaa ja rahwusluse mõiste on nüüd muutunud õige müüdawaks kaubaks. Ei saa igaüks taewasse, kes hüüab issand, issand. Samuti ei ole igaüks rahwuslane ega isamaalane, kes laulab ― Eestimaa su mehemeel. Seal uues liikumises suur osa inimesi

laulsid mõni aeg tagasi alles internatsionaali.

„Meie isamaa“, ütlesid nad, „on seal kus meil hea on“. Ja kui nad nüüd ütlewad, et Eesti on nende isamaa, siis ei tähenda see midagi muud, kui et nad loodawad, et neil siin warsti hea hakkab olema (brawoo, brawoo).

Nad ähwardawad jõuga, kui nõu ei aita enam. On inimesi, kes käiwad maal ringi ja ütlewad ― „oma talust olete te lahti, kui wõim on meie käes“. See tähendab juba

kodusõja ettekuuultust.

Aga meie, põllumehed, astume wastu neile ja loome selle jõu, mis toob meelemõistusele tagasi tolle pööraseks läinud massi.

Edasi kõneleja puudutas teisi poliitilisi woolusid.

Ta tähendas asunikkude kohta

Nemad on meist lahku läinud. Me peame üksi sammuma edasi. Seal teises woolus on teine maailmawaade ―

see on saamamehe hingeelu.

Seal on ka lahkhelid juhtide wahel. Kuid sisuliselt ei tohiks mingi asi takistada koondumast kogu põlluharijat rahwast meie põllumeeste kogude ümber.

Riigiwanema walimistel läheb asunikkude wool oma kandidaadiga. See on neil wajaline sellepärast, et asunikud kardawad kaotust eelseiswatel walimistel. Kui meie waimusilmas kujutaksime endist ülemjuhatajat ratsutamas kõrge ratsuga üles Toompekle,

siis näeme tema hobusel sabas trobikonna mehi rippumas,

kes püüawad tema abil Tompeale pääseda. See on kogu selle asja tagamõte. (Kiiduawaldused.)

Keskerakond on ikka olnud linna erakond. Seal on räägitud üldistest huwidest, aga nüüd jooksewad nad wabside poole ja neid üldisi huwisid ei ole enam kusagil.

Nende ideed on nagu seebimullid, mis kaowad, kui tuleb weidi suurem tuuletõmbus.

Pahempoolsed on need ringkonnad, kes senini kõige wähem on osanud elust aru saada. Nende wasak tiib on wabside juure üle läinud ja laulab seal Moskwa taktikepi järele ― Eestimaa su mehemeel.

Järele on jäänud põllumeeste liikumine, mis püsib weel kindlana. Kõikide silmad waatawad teie peale, põllumehed ― teie peate rappa kistawa riigiwankri hoidma õigel teel. Põllumehed, nüüd peame me jääma kindlaks. Meil peab jatkuma jõudu wastupanuks. Me laulame

Eestimaa, su mehemeel, pole wabsistnud weel.

Terwe kongress tõuseb püsti ning laulab selle isamaalise laulu esimese salmi. J. Hünerson hüüab selle peale: „põllumehed, see olgu meie wanne Eesti rahwa wabadusele ja iseseiswusele“.

Järgneb maruline kiiduawaldus.


Läbirääkimised.

Kongressi juhataja A. Tupits teatab läbirääkimiste algusest.

Esimesena saab sõna riigikoguliige L. Raudkepp, senine kristlaste esindaja. Ta teatab kristlaste organisatsiooni keskkomitee otsuse 15. weebruarist, et kristlased ühinewad põllumeeste kogudega. Põllumehed on usklik rahwas ja kirikule sõbralikud.

Kristlased soowiwad, et kirik saaks seaduse alusel kujundada end autonoomseks asutiseks kindla sisemise korraga. Kõneleja loodab, et see on ka kõigi põllumeeste soow. Ta esitab sellesiulise resolutsiooni. Soowides õnnistust põllumeeste kongressile lahkub L. Raudkepp kiiduawalduste saatel kõnetoolist.

Luke põllumeeste kogu esindaja Ed. Liiwat lausub: „Ma olen õnnelik, et saan edasi anda nii ilusal kooswiibimisel Luke põllumeeste soowi kongressi heaks kordaminekuks. Luke põllumehed ja naised

paluwad jumalat meie lugupeetud juhi K. Pätsi eest.

Tema on ainuke mees, kes suudab riiki juhtida praegusel raskel ajal (kiiduawal.).

Me mõistame hukka uhkete sõjalaewade müügi juudile. Toompeal on hooletult aetud asju. Riigikontroll pole täitnud oma ülesannet. Kõik süüdlased tuleb anda kohtu alla. Kui ministrite jaoks pole paragrahwi, siis tuleb see teha. Maha riigiwargus ja altkäemaks. Elagu meie juht K. Päts (elawad kiiduawaldused).

Saue põllumeeste saadik A. Raukas: Me oleme põhiseaduse muutnud ja tahame peremeest riiki. Nagu igas talus peab olema peremees, nii ei saa rahwas ilma selleta läbi. Ja me oleme õnnelikud, et

saame peremehe oma perekonnast.

Tahame Konstantin Pätsi riigiwanemaks. Tema on meie riigi aidanud luua. Jumal on teda senistes wõitlustes hoidnud. Loodame, et ta tahab weel wõidelda Eesti rahwa kasuks.

Teisele hallpeale ― wanale wõitlejale J. Teemantile ja meie lugupeetud A. Jürmanile soowime samuti jõudu. Jürman, kelle isa ja wend 1905. aasta jõuluööl maha lasti, teab jutustada, mis tähendab haakrist.

Edasi tähendab kõneleja: Meie noorem wend ― asunikud on meilt ära läinud. Nad on öelnud ― meil olewat wigu. Kas on maapeal inimest, kel pole wigu?

Kr. Langholts Pärnumaalt toob terwitusi riigiwanemale K. Pätsile ühelt wanalt hallipäiselt Pärnumaa põllumehelt. Kõneleja paneb ette astuda samme wabside mustamistöö wast.

Tudulinna põllumeeste kogu saadik Robert Glasmann toob terwitusi Alutaguse metsaserwast. Wabside mustuselaine ei olewat seal hädaohtlikuks saanud. Wabside saadik tulnud tagasi nende kongressilt ja öelnud, et seal olid puha linnamehed. Siis on temal eneselgi saanud willand sest seltskonnast.

Kõneleja puudutab metsawarguste küsimust ja

nõuab karmimat karistust omawolilistele metsaraiujatele.

Praegu haawapakud aina kõnniwad metsast minema. Talumehed peawad ööd läbi metsas wahti pidama. Puu mahasaagimist ja ärawiimist ei loetagi praegu warguseks. Seda paragrahwi tuleks muuta.

Petserimaa saadik Tsänk soowis, et linakaswatajaile kindlustataks tasuw hind.

Edasi kõneleja nõudis koolikohustuse muutmist. 6-klassilist algkooli on liiga palju. Eriti Petserimaa rahwale, kus wäiksed maakohad ja suured perekonnad. 4-klassiline algkool peaks olema küllaldane.

Kaladele tuleb muretseda wälisturgu ja hingemaast krunditud kohtadele tuleb anda metsa ühistel alustel asunikega.

Wana põllumees Sauelt ― J. Sorro lausus waimustusega:

„Me pole siin, et kongressi teha. Me teeme ajalugu.“

Meil on waja walida riigipea ja siin kinnitame, et tahame riigiwanemaks Konstantin Pätsi. Ta on pärit meie perest. Meil jätkub teistelegi anda kandidaate. Aga nüüd läheme koju ja teeme igaühele selgeks, et meil tõsiselt on waja K. Pätsi walida.“

Andres Alwer Wana-Tänassilmast kõneles suure paatosega ja pool-riimitud sõnadega wanast ajaloolisest rahwajuhist, kes wõidelnud ja puhunud sõjasarwe. Samuti on meie lugupeetud juht K. Päts rajanud riigi ja ajanud waenlase maalt wälja. Mingu tema nüüd walitseja kalewist rüüga ka uue põhiseaduse alusel üles Toompeale, kus puhkab wana Kalew.

Tori põllumeeste kogu nimel kõneles M. Tuisk: Ei ole hea, et Tõnissoni mehed, kes rahwa usalduse kaotanud, weel riigikogus asju arutawad. Riigiwanemal tuleks oma õigust kasutada ja riigikogu laiali saata. Põllumeeste esindajad walime sinna tagasi.

Wahepeal teatab juhataja A. Tupits, et kongrssile on saabunud telegramm J. Teetsowilt Saaremaalt ja Teetsow soowib üksmeelt ja edu kongressile.

Kawastu walla põllumeeste kogu saadik J. Mägi puudutab

pärandusmaksu küsimust.

See maks on liiga kõrge ja koormab talusid. Wõlgade korraldamisel tuleks põllumehi rohkem aidata.

F. Niinemägi, Anna põllumeeste saadik Järwamaalt lausub: „Täna oleme saanud tunda suurt üksmeelt. Wõime öelda lauliku sõnadega ― kaugel näen kodu kaswama. Meie lugupeetud riigiwanemale K. Pätsile ja põllumeeste saadikutele riigikogus palju edu tulewiku pühaks tööks“.

Uuemõisa põllumeeste saadik Mägi lausus waimustatult: „Põllumehed, me wõime olla uhked, et meie ees on mees, kes on töötanud Eesti rahwa kasuks juba siis,

kui teda ümbritsesid weel wene kotka küüned ja kui tagus meid saksa raudrusikas.

See mees on saanud wangla wiletsust tunda, aga tal on jatkunud julgust igale waenlasele astuda wastu. Teda tahame ka tulewikus näha meie eesotsas.

K. Nikolai, Sauga-Ridalepa põllumeeste kogu saadik, ütles: Esimesel põllumeeste kongressil oli koos 300 inimest. Nüüd on meid 6 korda rohkem. See on riigi ja rahwa juhi walimine, mis meid täna on toonud siia kokku.

K. Päts on andnud põllumeestele abi, kui ajad on olnud kõige raskemad.

Tema kaitses meie terawiljakaswatust ja korraldas wõlgade küsimust. Teda tahame ka edaspidi nähe riiki juhtimas. Oma kodudes peame igaüks tegema selgitustööd.

Noor põllumees Gustaw Duberg Wõrumaalt, Linnamäe wallast kinnitas noorte wõitlusetahet wanade kõrwal. Mda tumedam öö, seda selgemad tähed. Tuleb hoida kokku ja püüda edasi. Põllumeeste kogudesse peaks asutatama noorte osakonnad. Riigiwanemaks tuleb walida K. Päts, siis on kogu rahwa tulewik õilis ja puhas.

Mäksa põllumees A. Seresk mõistis hukka wabside propagandatöö. Selle tagapõhja selgitamiseks peame rahwale näitama, kuhu wabsid sihiwad. Teeme selgeks, kuidas Saksas ja Itaalias wägistatakse rahwa tahet.

Meil ei ole waja juhte wabside määramisel, me ise tahame walida eneste juhid.

Tori-Jõesuu põllumeeste saadik F. Romfeldt ja Rõuge põllumeeste esindaja August Siska kriipsutasid alla K. Pätsi teeneid Eesti rahwa wõitluses. Teda pole kohutanud surm ega wanglamüürid. K. Pätsile ja põllumeeste saadikuile hüüti

kolmekordne elagu.

See kõlas wõimsalt tuhandest suust.

Al. Jansen, Pootsi põllumeeste esindaja, lausus ― meie wallas on kõik wäikekohaomanikud ja kalurid, aga me pole läinud kaasa ülejooksikutega, sest oleme kainelt mõtlejad. Elagu põllumeeste kogud.

Edasi wõtsid weel sõna Aesoo põllumeeste esitaja Lossmann, Meeri saadik Juh. Lõhmus, Wee põllumeeste kogu liige J. Kluge ja Kuremaa kogu esindaja L. Martinson, kes puudutasid metsade küsimust, telefonitariifide alandamist, awalikkude rahwamajade ehitamise määrusi ning piimaühisuste wõistluse kaotamise wajadust. Põllumeeste juhtidele K. Pätsile, J. Hünersonile ja A. Tupitsale öeldi tänu ja K. Pätsi soowiti näha uue riigiwanema ametis. Selle järele olid kohapealsed aruanded läbi. Sõna sai weel üleriikliku põllumeeste esituse peasekretär H. Oidermann, kes käsitas põllumeeste selgitustöö korraldamist enne walimisi.

H. Oidermann kandis ette resolutsioonid, mida juhatuses redigeeritud. Need wõeti ühel häälel wastu.

Riigikoguliige Märt Martinson andis teateid rongikäigu korraldamise kohta ning siis andis kongressi juhataja A. Tupits sõna riigiwanemale K. Pätsile lõpulauseteks.


Kongressi meeleolurikas lõpp.

Jällegi pääseb lahti mürisew aplaus, kui hallipäine riigiwanem K. Päts asub kõnetooli, et öelda 9-da põllumeeste kongressi lõpukõnet. Saadikud saalis tõusewad püsti ega taha enam istuda. Aina plaksutawad ja kõikide pilgud on sihitud riigiwanemale. Näib, et ta ei saagi alata, sest kiiduawaldused ei waiki. Ta peab mitu korda andma kätega märku istumiseks, enne kui saadikud jääwad rahulikuks. Riigiwanem kõneleb:

Lugupeetud põllumeeste saadikud.

Meie kõige suurem, kõige wõimsam ja üksmeelsem kongress on jõudnud lõpule. Enne kojuminekut tuletame meele, milline tähtsus on sellistel kongressidel.

Te olete näinud, kui pimedas kirikus kroonlühtrit süüdatakse põlema. Siis seotakse küünlad pika niidiga kokku ja tuli, mööda niiti edasi minnes, süütab nad üksteise järele. Wäikesest leegist tekib wõimas walgus, mis teeb armsaks ja ilusaks kogu külma ruumi.

Meie, talumehed, elame üksikult, lahus üksteisest. Sood ja rabad eraldawad meid. Mõnele paigale pääseb ainult talwel ligi. Nagu üksikud küünlad on meie põllumehed üle laia kodumaa. Nad ei saa seda suurt soojust ja walgust kätte, kui nad kokku ei koondu ja kui neid põlema ei süüdata. Meie kongress on annud ikka soojust ja walgust. Armastus kodumaa wastu, see on see ühine niit, mis meid ühendab ja sütitab.

Wana kirjanik lausub ― ega põllumees maad selleks ei wõta, et sealt midagi saada. Ta wõtab maa selleks, et sellest midagi luua. Põllumehed ei ole ettewõtjad ega kasusaajad. Maa juures nad rahuldawad oma loomistungi. Me wõitleme maaga ja loome sealt, mis wõimalik. See annab põllumehele õiget rõõmu. Põllumeees ei taha wälist abi. Ta tahab ise olla looja waim. Enesest midagi anda. See ühine loomisetung teeb meid tugewaks ja wõitmatuks. Meid ei purusta mingi wõim, sest aated on wõitmatud.

Põllumeeste wanem põlw on wõidelnud kolme wõimu all. Kui see wõitlustes karastatud põlw kaob, siis loodame, et see aadete niit, mis meid on süüdanud meie kongressidel, annab tulukest edasi ka noortele. Seda on näidanud tänanegi kongress. Rõõm oli waadata, kuidas noored astusid wälja ja kuidas nad wana põllumehe waimus kõnelesid. Kui sarnane noor tugew mets kaswab asemele, siis wõib ka saatus rahulikult wanu puid rauida.

Meie kongress on wõitluse kongress. Kuigi me ise oleme rahuarmastajad ja rahulikud, ei saa me ainult rahuga ometi mitte edasi. Waadake neid rohelisi lippe. Seal on piigid otsas. Ärge arwake, et need on kärbestele tiibade lehwitamiseks wõi sääskedele noka teritamiseks. Ei, põllumehed. Wõitluseks on nad seal. Selle lippude metsa wiime wastu oma waenlasele. Kõige oma rahuarmastuse juures on põllumehel siiski julgus suuremaks wooruseks. Kui meilt tahetakse meie iseseiswust wõtta ja meie rahwast tahetakse teha mingiks juhitawaks karjaks, siis saawad need kuldsed lipuotsad terawaiks piikideks.

Põllumehed, me nõuame ausat wõitlust. Me wihkame waimset sõnnikuwedu. Me weame sõnnikut põllule ja see wäetab maad. Aga waimne sõnnik ei too kasu. Me tõrjuma selle kaugele oma püha kodumaa pinnalt.

Riigiwanema kõnet katkestasid mitmel korral elawad kiiduawaldused. Kõne lõpul sattusid koosolijad nii suurde waimustusse, et aplaus ei tahtnudki lõppeda. Kõik olid sisemiselt liigutatud wana rahwajuhi mehiseist ja südamlikest sõnadest.

Kui riigiwanem tuli alla kõnetoolilt, laulis suur põllumeeste pere temale: „Ta elagu“. See laul tuli kõikide südamest. Siis wõtsid ligidalasuwad saadikud riigiwanema K. Pätsi kätele ja tõstsid ta mitu korda üles.

Kooswiibijad juubeldasid kaasa. Silmapilk oli kaasakiskuw. Paljudel saadikutel olid pisarad silmis.

Nüüd oli kongress lõppemas. Juhataja A. Tupits tänas saadikuid rohke osawõtu ja eeskujuliku korra eest, mis walitses kongressil. Ta pani ette laulda „Eestimaa, mu isamaa“. Kongress laulis seda suure hardusega.

Inimesed olid sisemiselt haaratud. Selle päewa sündmusd olid igaühele läinud südamesse. Waimustusega lõppes isamaalik laul. Kongress kuulutati ametlikult lõppenuks.