Kasutaja:Oop/Tõde ja Õigus/I köide/XIV peatükk
Tõde ja õigus, I köide, XIV peatükk
[muuda]Järgmine suvi oleks võinud Vargamäe Eesperes samuti mööduda, nagu olid läinud eelmisedki, sest Juss jäi endiselt sulaseks ja Mari tüdrukuks, see vähemalt kuni talveni. Siis võib–olla peab sauna pugema, sest kes teab, kuidas abielurahva asjad võivad minna.
Esiotsa pole noorpaaril ei lehma ega lammast, need mõtlevad nad endile muretseda alles aasta pärast. Sellepärast võivadki nad endiselt peres elada ja pikkamisi saunakambrit ning muid asju elamiseks kohendada.
Vana Madis, kel Jussi ja Mari vastu tõepoolest midagi pole, arvab siiski paremaks ettevalmistusi tegema hakata, et võiks oma Küüdu Oru karja saata, niipea kui Jussil lehm laudas ammub. Kahel saunikul on ühe peremehe juures ikkagi kitsam kui ühel saunikul, nõnda arvab Madis. Sellest räägib ta Andresegagi ja sel pole põhjust Madisele vastu seista. Saun seisab küll Andrese maa peal, aga lehma võib Madis ometi saata, kuhu ta heaks arvab. Eespere või Tagapere karja.
Kui aga Madis Pearuga asja puudutab, siis tunneb see sellest teatud kõdi.
«Rangjalg oma noorikuga sööb su välja,» naerab ta Madisele vastu.
«Mitte just, aga nõnda oleks mul seadsam,» vastas Madis.
«Eks sa tule pealegi, tule, millal tahad,» ütles Pearu. «Mul seda va padrikut ahjukütteks küll ja sooservi jätkub heinamuaks. Igatahes on mul seda rohkem kui Andresel.»
«Seda minagi,» on Madis temaga nõus.
Nõnda siis oleksid Vargamäe asjad üsna korras ja kõik võiks areneda rahulikul teel. Aga siis sündis imelik asi: Eespere karjapoiss, Mardi–nimeline, hakkas kaebama, et lepikualune on solinal vett täis. Perenaine lohutas poissi, kes esimest aastat Vargamäel oli, et endistel aastatel olnud veel hullem, sest siis polnud veel kraavigi ega midagi. Aga suur ja arukas poiss vastab:
«Mis see kraav aitab, kraavid vett täis, tammid ees.» Perenaine räägib asjast peremehele ja see läheb lepiku alla vaatama: kraavid tõesti täis mis täis, ajavad üle. Karjamaa soliseb hullemini kui enne kraave. Piirikraavil tamm ees. Muld, mis kraavist ainult ühele poole laotud. ei lase vett Oru krundile valguda, kuigi vesi on juba üle kraavikallaste. Aga Eespere krundile on tal vaba tee.
Edasi leiab Andres, et Oru lepikualuse kraavi ots on pööratud vastu väljamäge. Ka sel kraavil on mätas tammina ühel pool. Kraavi ja väljamäe vahel asuv uus heinamaa on laines vee all. Nõnda siis on selge: kõik vesi, mis valgub ja jookseb Aaseme poolt, jääb kraavide ja nende tammide taha peatuma.
Andres läheb üleaedse jutule. Aga see on täna üsna sõnakehv. Pealegi on tal hirmus vähe aega.
«Mul välja all loodheinamua, lasin teisele vee peale, paneb rohu mühama,» annab ta seletuseks.
«Aga, armas inimene, minu karjamaa on ju ka vee all,» ütleb Andres. «Lehmad peaks aina lootsikuga sõitma.»
«Kui su lehmad oskavad, eks siis las sõidavad,» pilkab Oru peremees.
«Kuule, kallis üleaedne, see põle ju ometi nali, asi on väga tõsine,» räägib Andres.
«Aga mis see minusse puutub, kui mina tahan oma heinamuad kasta,» vastab Pearu ja pöörab talitades selja Andrese poole.
«Kas siis tõesti pidin mina selleks kraavi eest pool raha maksma, et sina võiks minu karjamaale vett paisutada?» küsib Andres.
«Ma paisutan vett oma heinamuale, mitte sinu karjamuale,» seletab Pearu.
«Tule ometi ise vaata, mis lepiku all sünnib,» kutsub Andres.
«Kas sa tulid, kui su hobused mu kapsa ära radjasid?» sähvab Pearu.
«Mis siis see seia puutub?» küsib Andres.
«Aga mis siis see minusse puutub, et sinu karjamua vett täis on?» küsib Pearu vastu.
«Sina paisutad seda vett.»
«Mina paisutan vett ainult oma heinamuale.»
«Mina nõuan, et sa oma tammi maha võtad.»
«Sina nõuad?» osatas Pearu. «Kes oled sina? Oled sa mõni vallatalitaja või kohtumees? Kes võib nõuda, et mina oma kruavis ei tohi vett paisutada?»
«Omas kraavis,» kordab Andres. «Aga see põle ju ainult sinu kraav, mina maksin poole hinda. Madis võib tunnistada. »
«Aga kruav on minu mua peal, seda tead ilma Madisetagi.»
«Ah siis selleks oligi sul vaja kraavi täiesti oma maa peale saada?» küsib Andres.
«Ega ma loll ole, et ma oma raha eest hakkan teise mua peale kruavi kaevama,» vastab Pearu pilkava muigega.
«Ah siis mina olen see loll?» küsib Andres uuesti.
«Seda tead ise paremini kui mina,» sähvab Pearu.
«Küsin sinult veel kord: kas võtad kraavil tammi eest või ei?» ähvardab Andres.
«Sinul pole sellega midagi pistmist,» vastab Pearu ja teeb asja eemale nihkuda, sest Andrese hääl ja tegumood ajavad talle nagu hirmu peale. «Kruav on minu ja tamm on minu, ainult vesi on sinu. Ära lase oma vett minu kruavi, siis põle mul midagi paisutada.»
«Ei võta sina ise kraavil tammi eest, siis löön mina ta minema ja lasen vee jooksma,» ütles Andres nüüd. «Oma karjamaad ei luba ma leotada. Võid kaevata minu peale, kui tahad.»
Ütles ja läks kähku kodu poole.
Pearu kutsus suvilise põllult, et seda kraavile kaasa võtta – abiks ja tunnistajaks, kui Andres tõepoolest peaks tahtma tammi lõhkuma hakata.
Andres ei astunud kodus tuppa sissegi, kahmas ainult kirve kaenla alla ja viskas labida selga. Nõnda tormas ta mööda väljamäge alla, tossav piip suus.
Seda nähes polnud ka Pearul enam aega. Joostes pistis ta kurja koha poole, suviline kannul. Pearu tahtis enne naabrit tammile saada. Aga sedasama püüdis ka Andres ja nõnda läksid mõlemad, niipalju kui jalad võtsid.
Mehed jõudsid mõlemalt poolt peaaegu ühel ning samal ajal piirikraavile ja nende jahmatus oli ühesuguselt suur. Vahe oli siiski olemas: Andres pistis laia suuga naerma, nii et piip hambust porri kukkus, kuna Pearu suure häälega vandus:
«Kes kurat seda on teind!»
«Mitte kurat, kallis naaber, vaid jumal ise: tema ei võind sinu verist ülekohut sallida ja lasi veel endal tammi lõhkuda,» vastas Andres naabri vandumisele.
«Küll ma sinule ja su jumalale näitan!» ähvardas Pearu. «Saadana silmamunad!»
Vesi polnud nähtavasti mitte väga ammu jooksma pääsenud, sest teda oli tagavaraks veel küll ja vool tugev. Pearu katsus ühes suvilisega veele takistust teha, aga see ei õnnestunud: vägev vool kiskus mättad käest ja viis nad allavett jõe poole. Aga Pearu ei andnud järele, tagus kraavipõhja uued tugevad vaiad ja nende taha hakkas ta mättaid laduma. Pikkamisi kerkis uus ja veel tugevam tamm.
Pearu kartis, et naaber tuleb ehk temale kallale, ja ta süda värises tammi tehes, sest ta teadis, et vaevalt suudavad nemad suvilisega kahekesigi Andresele vastu panna. Esimeses vihahoos olekski Andres kahtlemata oma jõudu tarvitanud, aga nüüd, kus ta nii südamest oli naernud ja kus kraavid veest juba tühjad olid, oli ta rahulikumas meeleolus, jättis naabri sinnapaika ja läks koju. Peaasjalikult lohutas teda see, et nüüd pole enam nii rikkalikult vett peale tulemas, ehk olgu siis, et hakkab kõvemini sadama.
Õhtul, kui karja–Mart koju tuli, küsis peremees temalt naerusuul:
«Noh, kas õhtul oli kraavis vähem vett kui hommikul?»
«Ikka oli, aga tegi teine, kuramus, uue tammi ette,» vastas poiss. «Aga oodaku, ei ma sedagi talle kingi, küll ma ta eest ära saan.»
«Kas siis sina?» imestas Andres.
«Kes siis muu, peremees. Häda vaadata, kudas loomad solistavad.»
«Hoia sa oma nahk!» ütles Andres nüüd tõsiselt. «Kui ta teada saab, tuleb sohu sulle kere peale andma. Ega mina jõua sind seal kaitsta.»
«Ääh!» tegi poiss. «Tema saab nüüd mind soos kätte! Tulgu katsugu, kummal paremad jalad.»
Peremees käskis poisil oma teost vaikida, nii et sellest ei teaks peale nende kahe ükski hing.
Tulid vihmad ja kraavid täitusid uuesti veega. Jällegi solises karjamaa. Pearul polnud ööl ega päeval rahu, aina valvas oma tammi järele, et keegi seda ei lõhuks, ja tegi kraavivalle tihedamaks, et nad vett läbi ei laseks.
Aga nagu ikka: unustab hoidja, tabab püüdja. Leidus silmapilk, kus Pearust polnud kraavil kippu ega kõppu, sest muidu oleks Eespere koer juba ammugi haukunud. Mart asus tammi lõhkuma. Pärast asus mätaste kallale.
Uus tamm oli palju kõvemini ehitatud kui vana, ja et poisil muud abinõu polnud kui terav teivas ja kümme küünt, siis nõudis kogu talitus tükk aega. Juba sai ta vee pisut jooksma, kui koer äkki haukuma pistis: tüki maa taga ilmus kraavikaldale Pearu. Poissi tammil nähes hakkas ta täiest kõrist karjuma, nagu oleks keegi tal elu kallal. Ise tõttas ta kurjategijat peletama ja karistama. Mart lõhkus tammi seda suurema hooga, sest ta kartis, et muidu võib Pearu veevoolu seisku panna. Nii mõnegi hea mätta jõudis ta enne veel lahti kangutada, kui Pearu ligi sai. Seega oli veel sedavõrd suur jõud käes, et teda ei suutnud enam keegi takistada.
Aga Mardi julgus oleks peaaegu õnnetult lõppenud.
Päästjaks ilmus ainult teivas, mille ta Pearule õigel ajal jalgu viskas, ja koer, kes talle tagant külge kargas. Nõnda sai ta viimasel silmapilgul oma sohu ja lidus, mis jalad andsid, ikka mättalt mättale. Ka Pearu katsus mätastel jooksuga õnne, aga poissi kandvad mättad purunesid tema jalge all või langesid mudas küljeli, rabades ta porri. Seda silmapilku tarvitas koer enese kasuks: uuesti kargas ta Pearu külge kinni. Poiss seisis samal ajal eemal mätta otsas ja parastas.
«Mina su kuramuse hinge ükskord võtan, ää sa mõtle!» ähvardas Oru peremees koera, kui see tema nina all plõksis. «Ja sina, lurjus, seal mättal, sina saad triibulised püksid!»
«Eks anna aga pealegi, kui kätte saad,» vastas poiss. «Põle enne ühtki vanameest kart, ei karda ka sind.»
«Lõuad!» kärgatas Pearu.
«Seal on lõuad,» vastas poiss.
Äkki tuli Pearul tamm meelde, poisijahiga oli ta selle hoopis unustanud.
Vaheajal oli vesi oma töö teinud – tammi sedavõrd lõhkunud, et mingit mõtet polnud katsetki teha tema parandamiseks. Pidi ootama, kuni veevool väheneb, et siis uuesti tammi ehitamisega otsast peale hakata.
Pearu seisis ja kirus, poiss mättal naeris ja parastas. «Külaonu, lubage mind ka oma ilusat veejooksu vaatama,» ütles ta lahkel häälel.
Aga külaonu ei vastanud. Ta võttis ainult maast malaka ja virutas sellega koera, kes ikka veel vihaselt tema ees haukus. See pistis hirmul poisi poole, nii et vesi ja muda tal üle pea käis.
«Kas teed jälle tammi üles?» küsis poiss mättalt. «Ära änam nii kõva tee, hirmus raske oli lõhkuda, nahk suitseb mul veel praegu seljas.»
«Haugu aga haugu seal mätta otsas, küll sa oma sauna kord saad,» ähvardas Pearu.
«Kui saan, siis saan, aga tammi lõhun ikka ära, tee nii kõva kui tahes,» ütles poiss nüüd tõsiselt.
«Kui veel kord lõhud, uputan su kruavi nagu kassipoja.»
«Uputa, kui tahad, aga tammi lõhun ikka ära,» ütles " poiss.
Ütles ja hüppas teisele mättale, sealt kolmandale ning nõnda edasi, kuni ta kadus ühes koeraga Pearu silmist. «Kuradi poisiraisk!» siunas Pearu. «Kust küll niisuke vemmal välja võetud.»
Ta hakkas uusi tammivaiu raiuma ja neid teritama, et oleksid käepärast võtta, niipea kui nõrgenev veevool uue tammi tegemist võimaldab.
Ei raatsinud lasta kõike vett jõkke voolata, hakkas ennem vaiu kraavipõhja taguma ja pärast mättaid sisse laduma. Ei aidanud muidu, kui pidi mättaid kinni tallates jaluli kraavi minema ja poolest reiest vees sumama. Särgikäised olid mudased küünarnukkideni. Nägi kurja vaeva, mille kõrval Eespere poisi vaev lõhkudes polnud midagi. Aga Pearu ei hoolinud vaevast, nagu teeks ta jumal teab kui tarvilikku tööd.
Pool ilusat looja päeva kulus Oru peremehel tammi tehes. Aga siis oli ta valmis ja tegijal tööst hea meel.
Aeva lust oli seda tammi vaadata, nii kõva oli ta. Pearu oleks tahtnud peaaegu kuskil põõsa taga itsitades näha, missugust tirelit küll see teisepere poiss tema lõhkumisega lööb.
Ometi oli selle tammi iga lühem kui kahel esimesel: tema lõhuti nõnda, et Pearu õieti ei teadnudki, kes ta lõhkus.
Kraavid olid parajasti juba vett täis ja Pearu valvas ööd kui päevad tammi juures. Ta julges ainult siis siit lahkuda, kui teisepere poiss loomadega koju läks, muidu polnud ta kunagi kindel. Sest poiss, kurivaim, oli niisugune võrukael, et jättis loomad jumal teab kuhu sööma ja lippas ise koeraga vaatama, kas tammi juures õhk puhas või mitte. Oli Pearu kuskil läheduses, siis leidis koer ta oma ninaga peagi üles ja hakkas haukuma. Sellest oli poisile küll, ta läks rahulikult loomade juurde tagasi.
Oli kord imeilus päikesepaisteline ilm. Eespere poiss tuli loomadega kella üheteistkümne paiku koju. Koju võis minna nüüd ka Oru peremees. Natukese aja pärast nägi ta, kuidas teisepere poiss, päitsed käes, ühes koeraga teisele poole välja alla läks, et sealt nähtavasti hobust koju tuua. Ise lõi teine lustlikult vilet.
Pearu süda oli üsna rahulik. Ta viskas end õue päikese paistele pikali ja andis käsu, et teda äratataks, niipea kui teisepere poiss hobusega koju läheb. Aga teisepere poissi ei tulnudki hobusega, nii et Pearu sai tükk aega magada. Alles seks ajaks, kui kari peab välja minema, ilmus poiss päitsetega välja alt – ilma hobuseta.
«Ei tea, kuhu need teisepere hobused on läind, et poiss neid kätte ei suand,» arvas Pearu poissi vaadates.
Peale lõunat läks ta jällegi kraavile. Aga seal märkas ta kohe, et tamm peab maas olema, sest loodheinamaa oli juba kuiv ja kraavipõhjas ainult pisut vett. Kohale saabudes nägi ta, et hävitustöö oli põhjalikum kui kunagi enne.
«No mis sa tahad kuradiga teha!» vandus Pearu. «On see vast õelus! No millal ta kurivaim jälle siin käis.» Kui Pearu parajasti lõhutud tammi juures seisis ja sajatas, jõudis ka Eespere poiss loomadega sohu. Koer pistis kohe ägedalt haukuma. Südametäiega hakkas Pearu teda kaigastega pilduma.
«Tere, tere, Oru peremees!» hüüdis Mart eemalt. «Kuidas su kalli tammi käbarad käivad?»
Peremees tegi, nagu ei kuulekski ta koera kisa kõrval poisi sõnu.
«Su kraavid na kuivad kõik, vaevalt kassil juua, kuhu sa nüüd minu uputad?»
«Sinu tõmban nüüd oksa, seda pea meeles!» kähvas Pearu.
«Kui kätte saad,» irvitas poiss.
«Suan, ää muretse,» vastas Pearu ja hakkas poisi poole minema. See andis päkkadele valu. Aga Pearu ei läinudki teda püüdma, vaid hakkas loomi ajama, kes mööda muda roomasid.
«Ega need sinu loomad ole, mis sa neist tahad!» hüüdis poiss.
«Tahan katsuda, kas suan su kätte või mitte,» vastas Pearu.
«Jäta loomad rahule!» karjus poiss. «Tule ise seia, siis jätan, muidu aan ära.»
«Sina, sitavares, ajad minu loomad ära? Küll ma sulle näitan, kuidas loomi aetakse,» karjus poiss vihaselt. Ja ta jooksis karjasillale ning korjas sealt endale parajaid viskekive taskusse. Siis tuli ta uuesti Pearule lähemale, kes ikka alles loomi ajas, neid vemmeldades.
«Kas jätad loomad rahule või ei?» küsis poiss.
«Ahah!» naeris mees. «Juba vesi ahjus, mis?»
Poisi pihust lendas esimene kivi Pearu poole, kuna ta ise koerale hüüdis:
«Võta teda, kuradit! Võta!»
Koer tungis ägedamalt mehele kallale ja poiss usaldas lähemale nihkuda, nii et paras oli kividega pilduda. Juba kolmandaga tabas ta Pearut pahema käe küünarnuki otsa.
«As sa sinder!» karjatas mees ja võttis parema käega valusast kohast kinni.
«Paras, paras!» karjus poiss. «Peksa veel teisepere loomi!»
Jällegi sihtis poiss kiviga. Mõne korra järel tabas ta Pearu paljast jalga.
«Hästi paras!» kähistas poiss kõigest südamest ja pistis ise jooksu, sest nüüd polnud enam nalja. Pearu jättis ju loomad ja hakkas poissi taga ajama. See kestis tükk aega, kuid ilma tagajärjeta, sest poiss oli soos väledam. Pealegi jooksis ta nagu kurjast mööda mudasemaid ja pehmemaid kohti. Parajat silmapilku valides pöördus ta ümber ja viskas vahetevahel mõne kivi. Veel tabas ta paar korda märki. Viimaks jättis Pearu poisipüüdmise ja hakkas piirikraavi poole minema, kuna koer teda vihase haukumisega saatis.
«Pai peremees, kuhu nii ruttu, päev alles pooles õhtupoolikus!» lõõtsutas Mart mättalt. «Ja ega kividestki veel puudu ole, ühega tahan sulle pähe visata, tule tagasi!»
Pearu ei pannud poisi sõnu kuuldavakski, läks ja hüppas üle kraavi ning jäi selle vallile seisma, käed seljal koos. Koer plõksis tal teisel pool kraavi nina all. Peremees ei teadnud, mis ta selle eest oleks andnud, kui oleks võinud sauna palavaks kütta vähemalt koeralegi, sest see oli tal paar korda jooksul jalga kinni karanud, kui ta just valmis oli poissi tabama. Koer, sinder, oma hammastega päästis selle õeluse, ja tasuks lööks Pearu ta ristluust maha. Siis võib ta elada, kui ta tahab, ilma ristluuta.
Pearu seisis, puhkas ja mõtles. Koer muutus viimaks nii julgeks, et läks kraavist vett jooma, sest juba ammugi lõõtsutas ta, keel ripakil lõugade vahelt väljas. Oli paras silmapilk: mees virutas tõrvikuga koerale. Ei tabanud küll hästi, aga tabas siiski, sest koer karjatas.
«Kas said, suadana silmamuna!» parastas Pearu. «Tule veel minu kruavile vett lakkuma.»
Aga juba lendas poisi pihust esimene kivi üle kraavi mehe poole: poiss tõttas koera eest kätte maksma. «Ennäe mul raiska,» kirus poiss, «või siis, kui koer läheb palavaga jooma.»
«Kas sa jätad oma loopimise sea!» hüüdis Pearu.
«Mitte enne, kui sina sealt läind,» vastas poiss.
Ja jälle lendas kivi. Varsti sai peremees hoobi pihta, siis teise, sest poiss oli ju lähemale tulnud. Pearu tahtis juba uuesti üle kraavi karata, et poissi vemmeldama minna, aga siis tabas teda üks kivi vastu paljast jalasäärt. See oli valus, kuigi kivi ise polnud suur asi. Hüppamine jäi katki.
«Kui sa oma loopimist ei jäta, lähen koju, toon püssi ja lasen su maha!» karjus Pearu.
«Kallis külaonu, kivid otsas, see oli viimane, enam ei saagi loopida,» irvitas poiss.
Pearu hakkas kodu poole minema.
«Kulla peremees, tamm alles tegemata, mul tuleb tööst puudu!» hüüdis poiss.
Pearu ei vastanud, läks ainult. Ta polnud niipalju vihane kui nukker. Aastate kaupa kestnud kavatsused kippusid luhta minema. Algusest saadik oli ta paika otsinud, kus saaks Andresega sarved kokku panna, aga nüüd pidi ta tema karjapoisiga soos hundiratast lööma.
Tema plaanid ei tekkinud päris halvast südamest ja kurjast meelest, vaid ta tahtis ainult katsuda, mis mees see uus üleaedne õieti on. Mõistab ta mehega mehemoodi asju ajada ja on tal ka nutti või murrab ta ainult rammuga igalt poolt läbi? Pearu mõtles seda umbes samuti nagu hobustega võiduajamist, koerte kiskumist, härgade kaevlemist ja jäärade puksimist, ühe sõnaga kumb on üle? Siin ilmas, eriti aga Vargamäel, oleks hirmus igav elada, kui poleks neid jõukatsumisi ja ärplemisi. Igav oleks talvel ja igav oleks sügisel, aga eriti igav oleks kevadel ja suvel, kui Vargamäel valitseb tõsine elu.
Muidugi, võiks ju samuti hommikust õhtuni tööd rühmata, nagu teeb seda üleaiamees Andres, aga Pearul pole selleks jumala–andi. Pearu isa rühmeldas niisama, aga tema kordas alatasa, et rühmeldab ainult selleks, et lastel oleks kergem. Nõnda siis peab Pearul kergem olema, kui oli tema isal. Pearu sõidab ennemini laatadel ümber, prassib seal ühes Kassiaru Jaskaga ja vahetab kas või mustlastega hobuseid, kui et hakkaks end hommikust õhtuni tööga tapma. Ta istub meeleldi ka kõrtsi saksatoas, lärmab seal kohtumehega, vallatalitajaga, mõisa aidamehe või mõne muu suurema ja tähtsama isikuga, kes mõtlevad suuri ja tarku mõtteid. Nende tarkusest ja mõtteist tahab Pearu osa saada, et oskaks ka kodu õieti «rehnutti» pidada.
Üks niisugune «rehnutt» on ka see piirikraav ühes lepikualuse kraaviga, mis vee paisutamiseks hädasti tarvilik. Aga Eespere Andres ei saa sellest õieti aru, sest temal pole aega mõtelda, tema peab aina tööd murdma. Mustlanegi hobust vahetades on nutikam, sest kui sa tema üle lööd, siis ei saa ta vihaseks, vaid katsub järgmisel korral sinu enda või mõne muu omakorda üle lüüa. Aga Andres vihastab, kui Pearu ta on üle löönud. Täismees vastab vingerpussile vingerpussiga, aga Andres tuleks kohe jõuga kallale. Ja lõpuks saadab ta Pearu vastu oma karjapoisi. On see mõni mehetegu? On see mõni õige Vargamäe peremees?
Nõnda nägi Pearu oma asja, kui ta pikkamisi kodu poole lonkis. Ta oli pisut pettunud. Uue tammi tegemisel polnud praegu suuremat mõtet, sest kuivade ilmade tõttu oli vett vähe. Ainult see poisiraisk ja see koerarajakas; kui need kätte saaks! See soov kõvenes tal laupäeva õhtul saunas veel enam, sest kui eit teda seal leilitas, vihtus ja pesi, ütles ta mehele:
«Mis sinised laigud sul keha peal on?»
«Ma ei tea õhkagi,» vastas Pearu.
«Kas siis valus ei ole?» küsis eit haigeid kohti katsudes.
«Ei saa aru ühti,» ütles Pearu.
«Vuata hullu!» imestas eit. «Sinine ja põle valus.»
«Mehel mehe ihu,» kiitis Pearu.
Nõnda jäidki need Oru peremehe sinised laigud laupäeval saunas selgitamata.