Kasutaja:Oop/Tõde ja Õigus/I köide/XI peatükk
Tõde ja õigus, I köide, XI peatükk[muuda]
Tänavu oli juba mõnest asjast tunda, et elati teist aastat talus. Sõnnikut sai tõepoolest kaheksa hobusega terve päev käristada, vaevalt saadi temale vastu, sest kesa oli kaugemal kui mineval aastal.
Muidugi, iseenesest see muutus ei sündinud, vaid aina tööst ja tegemisest. Loomadele alla pandi mitte ainult iga võimalik põhukõrs, vaid lepiku alt veeti hulk puru juurde. Kevadel, kui soo alles kandis, mättad aga juba paljad ja sulad olid, käidi sealt sammalt kiskumas. Heinamaalt veeti koju lauta mineval suvel raiutud ja virna aetud mättad. Osa neist oli külmunud, aga karjaaias päikese paistel ja kevadise tuule käes sulasid ja kuivasid nad ning siis kõlbasid ka nemad loomadele aluspõhuks.
«Ei põld meid toida, kui meie tema nälga jätame,» arvas peremees.
Leivaga loodeti kuidagi uudsesse välja ajada. Oli küll napp, aga polnud parata. Juba varakult hakkas perenaine leiva sõtkumisel jahude jätkuks kartuleid tarvitama. Oo, polnud veel häda, kui neidki oli! Vanemailt oli halvematest aegadest kuuldud.
Tänavune rukis kippus mineva–aastasest viletsam saama. Harvaks jäi teine kevadel, ei võsunud ja alt servast oli talv liiga teinud.
«Seal ta nüüd on,» ütles peremees tema kohta, «kündsin ja külvasin ise, aga ei ühti, ikka ei kasva teine.»
«Põlnd sul ju sõnnikut panna,» lausus perenaine, nagu tahaks ta põldu ja rukist kaitsta.
«See'p see oligi,» arvas nüüd ka peremees ja lisas juurde: «Aga las tuleb teine kevade, siis on rukis juba oma rammutud, küllap näis siis.»
Tänavu seisid sood kaua külmunult. Puhusid kõledad tuuled ja sadas vähe vihma. Ja kui tuligi, siis järgnes vihmale ikka vilu. Nõnda jäid kängu viljaorased, kängu jäi ka heinakasv. Soodel punas aina puhas sammal.
Andres kõndis nukral meelel ja kordas:
«Kui nõnda jääb, ei maksa vikatit ligi pannagi.»
Nukker oli ka perenaine, sest loomad tulid tühjade kõhtudega karjamaalt koju. Lehmad aina ammusid perenaist nähes, nagu oleks neil häda täite udarate pärast. Aga udarad olid neil tühjad, nii et perenaine nende kohta pidi ütlema:
«Silguta ja silguta teisi, aga ei ühti, mis tühjad, need tühjad, ainult näppu saad kasta.»
Aga jaanipäeva eel muutus ilm: tuli vihma ja tuli ka sooja. Rohi nagu visati maa seest välja. Lagedaid soid ei jõudnud küll heagi ilm täiesti parandada, nemad olid ja jäidki paljavõitu, aga kõval maal ja põõsaste vahel oli rohtu kenasti, paiguti nagu rohkemgi kui mineval suvel.
«Tänavu pole muud, kui poe padrikusse,» naljatas peremees heinaajal, aga ise ei mõtelnudki sellepärast põõsaste rookimisest loobuda. Tema arvas, et küllap tulevad teistsugused ajad, teistsugused kevaded ja suved ning siis annab laastatud maa mitmevõrra. Pealegi – las tõmbab kraavid sisse ja las seab nõnda, et võib soovi korral paiguti heinamaa veega üle ujutada, küllap näeb siis.
Kui mineval aastal Juss vandus, et peremees tapab künnivaal ja heinakaarel ära, siis oli tänavu surm veel enam suu juures. Peremees näis tööga aina nagu hoogu võtvat. Kipuvad juba söögitunnidki käest nappima. Viskab teine korraks selili, tõmbab norinal läbi nina, nii et arvad, nüüd õige magab, aga juba ongi järgmisel silmapilgul uuesti jalul. Oleks teine nagu see väsimatu vanamees, kes pannud pikali visates parema jalakanna pahema jala suure varba otsa, ja niipea kui silmad kinni läinud ning üks jalg teise otsast maha kukkunud, karanud ka vanamees maast ja asunud uuesti tööle.
«Tahab, sinder, tõesti hinge võtta,» kaebab Juss uuele tüdrukule. «Just nagu jäksaks keegi kõik töö ühe päevaga ära teha.»
«Mis sa siis jäid teiseks aastaks,» vastab Mari.
«Loll olin, sellepärast.»
«Küllap oled veel kolmandagi aasta loll,» naerab Mari, valged hambad aga kilavad suus.
«Änam ei ole, kolmat aastat ei jää,» kinnitab poiss.
«Aga kui oled,» kahtleb tüdruk.
«Mitte ei ole.»
«Aga mina ütlen, et oled,» ajas tüdruk peale ja naeris, nii et see Jussi kõrvu kinni hakkas.
«Mis siis sul sest on, et nii väga naerad?» küsis poiss.
«Aga kui on,» lõõpis tüdruk.
Juss ei leidnud vastust ja jäi mõttesse. Õigem – ta ei tahtnud enam vastata, sest nad olid küüni juurest tulles peremehele heinakaarel järele jõudnud ja selle kuuldes ei võinud ometi oma asja arutada.
Anti heinale pihta: peremees ees, rangjalgne sulane järel, Mari selle kannul, nii et kas raiub poisil jalad maha. Aga imelik, äkki ei pannud Juss enam tööraskust tähele, see ei tulnud tal mõttessegi. Särk oli juba ammugi selga kinni hakanud ja kurgualune ning rind liimendasid, aga Jussi tuju aina tõusis. Pagana tüdruk see Mari! Endast pole teisest nagu suurt asjagi, aga niipea kui käed töö külge pistab, siis hoia alt.
Vahetevahel vannub Juss:
«Ää, kurat, aa na peale, jätad mu sõrgadeta!»
«Tee lahti!» vastab Mari.
«Peremees on ju ees,» vastab Juss.
«Või peremees ees,» osatab tüdruk. «Peremees versta maa peal.»
Ja edasi vihisevad vikatid. Peremehe. suu on aina naerul: ta on endale tüdruku saanud, kes Jussilegi jalad alla teeb. Suugi on Maril parajal paigal.
Nagu mineval aastal, samuti käib perenaine ka tänavu kodumail perel abiks. Selleks tegi peremees kena hälligi, mida kerge paigast paika viia. Võttis pika ridva – otsis pihlakat, aga leidis toominga –, painutas sellest suure pikerguse võru, millele perenaine õmbles külge tüki särgialuse–riiet – parajalt lõdvalt, et langeks kotina lonti ja peaks lapse sees, kui see liigutama hakkab.
Alguses pandi see kiigu mõne painduva puu latva või suurema kase oksa tuule kiigutada, sest perenaisel endal polnud ju selleks aega. Pärast otsis peremees sündsa ridva ja see pisteti põõsasse puude vahele. Ritv oli selle poolest va kallis asi, et tema otsa võis ka põllul hälli riputada.
Kui laps muidu ei tahtnud seista, anti talle märg lapp kätte lutsida, ja et ta pisutki jumalavilja saaks, seoti nartsu sisse piimas leotatud leivasisu. Seda märga lappi imedes lamas laps ridva otsas kiigus ja vehkles oma väikeste käekestega, nagu teeks ta endale juba varakult ilmas ruumi.
Nõnda võis perenaine perele igal pool abiks olla ja selle olukorraga harjusid kõik: perenaine ise, peremees ja Jusski. Ainult Mari oli nähtavasti teisel arvamusel, sest ta ütles mõnikord Krõõdale:
«Perenaine, las nüüd olla, sul muidugi kahe koorm kanda, mina jooksen seekord sinu eest.»
Seega sai Krõõt loomade talitusel nii mõnigi kord hinge tagasi tõmmata. Mai polnud kunagi perenaist arvesse võtnud, aga Mari võttis. Ta oli ikka nii nobe ja kärmas, nagu ei teeks töö ja talitus talle üldse suuremat vaeva. Ise ei pannud ta seda mikski, sest kui tema kärmus jutuks tuli, ütles ta ikka:
«Mis nüüd mina, perenaine oleks pidanud mu ema nägema.»
Aga seda ei saanud Vargamäe noor perenaine kunagi näha, sest tema puhkas juba mulla all: Mari oli vaenelaps, isa tal ei olnudki.
Mari emast ja tema surmast oli Vargamäel mitu korda juttu olnud. Sellepärast ütles Juss ükskord Marile, kui see jällegi oma naeruga talle kõrvu kinni hakkas:
«Omal emagi surnud, aga muudkui naerab.»
Aga Mari vastas endise naeruga:
«Suri ema, suren ka mina, kauaks inimesel päivi, sellepärast naerangi.»
«Oled ju alles noor, varsahambad suus,» ütles poiss.
«Sinust vanem, sa täismees,» nokkis tüdruk vastu.
«Muidugi täismees, mis sa siis arvad,» vastas Juss. «Juba kolme aasta eest sain leerist lahti.»
«Kinni ei jäänd?» küsis tüdruk nagu uudishimus.
«Ega seda ole,» suurustas poiss.
«Aga oleks mina olnd õpetajaiks või köstriks, kohe oleks su teiseks aastaks jätt.»
«Peatükid olid mul ju selged, kuis siis kinni saab jätta?»
«Aga näe, mina oleks jätt.»
«Sina muidugi, sina põle ju õpetaja.»
Millalgi segas peremees Mari ja Jussi jutu vahele, öeldes:
«On sel Maril küll Jussiga maade jagamist!»
«Me teeme Jussiga kahekesi pulmad!» hüüdis tüdruk peremehele vastu ja vaatas ise nii teravalt oma pruunide silmadega poisile otsa, et selle süda sees aina kihvatas.
«Mari, ää tee me Jussile liiga,» ütles perenaine tüdrukule tasakesi. Aga Mari naeris ainult perenaisele vastuseks.
«Näe, Juss on kuurustama hakand, ei lähe teisel toit änam sisse ühtigi. Võtab nalja viimati tõeks,» rääkis perenaine edasi.
«Ei ta võta,» ütles nüüd Mari ja pöördus siis poisi poole, küsides:
«Juss, ega sa võta tõeks, et me kahekesi pulmad teeme?»
Aga Juss vaikis, nagu ei peaks ta tüdruku sõnu vastamisväärilisteks.
«Juss, ää pane Mari lori tähelegi, mis pulmade tegija sina oled, sul alles kroonuteenistuski ees,» ütles nüüd perenaine.
«Mina olen üksik poeg, mind ei võeta,» seletas poiss vastu. «Mul elab ainult ema.»
«Aga kui ema sureb,» arvas perenaine. «Ei ta sure,» uskus poiss.
«Juss on mamma–pojuke, nannipunnike,» kiitis Mari.
«Ää naera ühti, olen mees nagu teisedki,» ütles Juss tõsiselt.
Peremees ja perenaine ei pannud sulase ja tüdruku vada peale suurt rõhku, sest neil oli peaasi, et käed käisid. Juss kippus ennast mõnikord otse katkestama, sest ta tahtis tüdrukule näidata, mis mees tema õige on. Aga tüdrukule ta käsi külge ei pistnud, see ei lubanud. Lõõpis ja lobas muidu poisiga ja õrritas teda.
Jõe ääres heinamaal pidi see õrritamine väga kurvalt lõppema. Seal tuli ujumisest jutt ja Juss hakkas oma ujumisoskusega kiitlema.
«Üle jõe sa ikkagi ei julge ujuda,» ütles talle Mari.
«Julgen,» vastas poiss.
«Siit kõige laiemast kohast üle haua?» näitas tüdruk jõe poole.
«Siit üle haua,» kinnitas Juss.
«Ei usu, mitte ei usu,» vaidles tüdruk vastu.
«Kui tahad, näitan sulle keskhommikul,» ütles Juss.
«Ää parem näita, teed enda minu ja teiste naeruks,» arvas tüdruk.
«Ega seda ole,» kinnitas poiss. «Ujun üle mis laksub,» suurustas ta.
«Aga kudas sa tagasi saad?» naeris Mari.
«Kui tahad, ujun tagasi ka,» ütles Juss.
«Kui mina tahan,» võttis tüdruk sõnast kinni. «Aga sina ise ei taha? Kardad? Jänes püksis?»
«Küll näed, et ei ole,» kaitses end Juss.
Ja niipea kui keskhommik kätte jõudis, läks Juss jõkke oma kangust näitama, kuna aga Mari natukese maa taha jäi pealt vaatama. Asi huvitas ka peremeest, sest jõgi oli siit paigast lai ja kalda ääres keerles vesi õige tugevasti, vulistades hooti põhjast külma vett üles.
Üle jõe ujus Juss kerge vaevaga, aga ometi kostis häälest hingeldamine, kui ta teiselt poolt kaldalt tüdrukule hüüdis:
«Noh. kas nüüd usud, et üle ujun?»
«Aga tagasi?» küsis tüdruk vastu.
«Varsti, oota natuke!» hüüdrs Juss.
«Oota,» osatas Mari. «Kaua ma siin ootan? Võib–olla tahad ehk homme tagasi ujuda. Lähen parem sööma.»
Juss kargas sumatades vette. Ta sihtis otseteed kõige laiemast kohast üle lageda vee. Ei puudunud palju, siis oleks ta kaldale jõudnud. Aga enne sündis midagi imelikku: Juss jäi esiteks nagu peatuma, sibeles ühel kohal, ja siis pistis surmahirmus karjuma. Mari kahmas reha, et selle puud poisile pihku ulatada, aga reha ei ulatunud, kuigi tüdruk läks ristluuni vette. Nüüd laskis ta silmadel ringi käia, et leida midagi, mis oleks pikem. Aga kui ta midagi ei leidnud, pistis ta omakorda karjuma, sest Juss kippus juba vajuma.
«Peremees, peremees, Juss upub! Appi, appi!» kisenda Mari kõigest jõust.
Aga peremees oli isegi poissi ja tüdrukut silmas pidanud, kartes, et ega see ärplemine ikka heaga lõpe. Silmapilk olid tal särk ja püksid
seljast maas ja juba sumas ta sulase poole, kelle ta jalgupidi kaldale vedas. Kui see meelemärkusele tuli, vandus ja sülitas ta:
«Kramp, kurat! Ei saand änam liigutada, kudas sa siis nõnda veel ujud.»
«Seni jändad, kuni suu vett täis,» ütles peremees.
«Jah, ega palju ei puudund,» oli ka Juss nõus. «Ole meheks, peremees, et appi tulid.»
«Mis sust raipest nüüd muidu,» naljatas Andres, «aga teenid juba teist aastat ja jääd ehk kolmatki. Ehk kust praegu uut heinalist võtta, ega me Mariga kahekesi tööle vastu saa.»
Jah, see pagana Mari! Teda polnud Jussil meeldegi tulnud, ehk küll tema pärast ta jõkke läkski.
Juss vaatas ümber: Mari seisis natukese maa peal. Ja äkki pani poiss tähele, nagu oleks tüdrukul sootuks lapse silmad, hirmunud lapse silmad, ja nendega vahib ta ainiti Jussi. Nüüd Mari ei naera, vaid seisab üsna tõsiselt.
«Mõtlesin juba, et oled läind,» ütles tüdruk poisile, kui nad kõrvu küüni poole sammusid.
«Ei see poiss nii kergesti lähe,» suurustas Juss, nagu oleks ta omal jõul jõest välja pääsenud. «Ehk mis siis, oleks läind ja otsas, kel sest midagi,» lisas ta natukese aja pärast juurde.
«Sa kuulsid, mis peremees ütles: kes siis oleks aidand heina teha,» vastas Mari ja jätkas siis pehmemal häälel: «Ja kes siis veel minu eest oleks suuri võtt.»
See oli Jussi meelest hästi öeldud, imehästi. Mari oli nüüd kuldne tüdruk. Kui ta tahaks, katsuks Juss veelgi kord üle jõe ujuda.
Võttis hulk aega, enne kui Mari Jussiga endiselt lõõpima hakkas. Päris endiseks ta ei muutunudki, sest nende vahel oli ju midagi sündinud: nende vahel oli surm seisnud. Seda ei saanud tüdruk unustada. Surm oli poisi Mari silmis nagu mehisemaks teinud. Peremees ja perenaine küll sellest aru ei saanud, aga Mari sai, sest tema mõistis Jussi paremini kui peremees ja perenaine.
Peremees mõistis ainult ühte: Jussist sai kord–korralt ikka parem töömees. Aga see oli loomulik ja arusaadav, sest Juss läks ju vanemaks, arukamaks. Igapäevane kohatöö edenes sedavõrd jõudsasti, et mehed vihmaste ilmadega võimalust leidsid isegi kraavi kaevata. Tegid seda heinamaal, tegid ka kodu välja all.
Vikatiga käidi tänavu rohkem maad üle kui mineval aastal. Niideti isegi neil paigul, kuhu polnud saunamehegi vikat ulatunud. Pandi vikatitele hargid peale ja keerutati mätaste vahel soopihla ja muud rohupuru kokku.
«Ei kõlba ta loomale toiduks, siis alla panna on ikkagi,» arvas peremees.
«Selleks aitab,» oli ka Juss nõus ja nõnda peksti nagu ussi põõsaste vahel edasi.
«Kui mihklipäevani nõnda uhame, siis on kogu Vargamäe sood vikatiga üle käidud,» arvas Mari.
Aga varsti polnud enam aega vikati vihistamiseks, vaid pidi hakkama sirpi välgutama. Selles ei saanud Juss kuidagi Mari vastu, kellele ta ometi ei tahtnud alla vanduda. Tagajärjeks oli, et ta lõikas endale nari kätte ja pidi peaaegu kogu rukkilõikusel santi mängima.
«Liig suisa hakkas teine peale,» arvas perenaine Jussi kohta, ja et see midagi paremat ei võinud teha, siis pani perenaine ta kapsaid rohima, lehmadele kartulist rohtu korjama, supipaja järele valvama, lastki kiigutama. Seda kõike tundis poiss suure alandusena tüdruku ees ja kirus oma kätt põrgu põhja. Aga perenaine oli pisut teisel arvamusel, sest ta ütles:
«On see naine vast õnnelik, kes Jussi kord endale saab! Juss söödab sead ja suurustab lehmad, keedab supid valmis ja paneb lapsekiigu käima.»
Marile hakkas Juss ikka enam ja enam nalja tegema ja teda huvitama. Temagi kaldus arvama, et ega Juss nii vilets ja õnnetu olegi, kui ta oma välimuselt näis.
Jaagupipäeva paiku teatas sauna–Madis, et tema jõudvat kraaviotsaga juba jõkke. Andresele oli see suur sündmus. Ta andis Madisele käsu kraavile parajasse paika tamm sisse jätta ja siis teiselt poolt tammi kraav kuni jõeni valmis kaevata. Nõnda ei pääseks esimene vesi enne jooksma, kui kõrvaldatakse ettejäetud tamm. Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha.
Sauna–Madis tegi, nagu Andres oli soovinud. Asjast teatas ta ka Oru Pearule. Lepiti kokku, millal nad kolmekesi lähevad esimest vett päästma.
Aga kui see aeg kätte jõudis, ei olnud Pearut kodus, ja kui Andres ning Madis kraavile läksid, leidsid nad, et tamm on juba läbi lõigatud ja esimene kraavivesi jõkke lastud. Nõnda seisid Andres ja Madis pikkade nägudega olnud tammi kohal ja vaatasid, kuidas vesi ainult pisut – kraavi põhjas – nirises.
«Va Pearu krutskid,» ütles Madis piipu vedides ja kraavi sülitades.
«Ei tea?» lausus Andres.
«Aga kes siis muu,» ütles Madis. «Ainult temal on sihukesed tembud.»
«Mis ta siis sest nüüd õige sai?» küsis Andres.
«Mis ta, sai,» kordas Madis. «Sai meile pika nina, ja seda ta tahtiski. Tema kraav, tema maa sees ja tema päästab vee, mil heaks arvab, või paneb kinni, kui süda, kutsub.»
Nõnda oli sauna–Madise arusaamine ja arvamine.
Aga Andrese oma läks sellest pisut lahku. Küll arvas ka tema, et kraav on Pearu oma, sest ta seisis ju tema krundil, aga peale selle arvas ta veel, et temal, Andresel, oleks pidanud õigus olema esimese vee jooksmist näha, sest tema oli ju kraavi eest poole hinda maksnud ja vett oli kraavi kahtlemata rohkem tulnud tema kui Pearu maa seest.
Andres pani Madise lepiku alla kohe uut kraavi kaevama. Piirikraavist algas see ja läks otsaga Aaseme krundi poole, et ta sealtpoolt tükkivad veed ära korjaks. See oli juba ainuüksi Andrese kraav ja selle kraavi veega võis ta teha, nagu süda kutsus. Ka mättaga talitas ta oma tahtmise järgi: laskis ta kahele poole kaldale laduda, mis oli Madiselegi soodsam.
Pearu näis mingisugust aru pidavat, mis paistis tema kõnnakust, seisanguist, köhatamisest ja sülitamisestki. Üheks suureks mureks oli tal see aiatükk, mis ta kevadel oma rukki äärest oli maha lõhkunud. Nüüd oli temal rukki asemel rukkikõrs ja teisel pool piiri rukkioras. Sellepärast oli Pearule endale piiriaeda palju enam vaja kui Andresele. Hea oleks lambaid rukkikõrde lasta, aga ei saa, aial on auk sees. Pearu pidas kaua aru, et kas minna aiaauku uuesti kinni tegema või ei. Päevpäevalt lükkas ta seda häbi oma kaelast.
Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. Kes tegi? Tema ise ja tema inimesed mitte. Tähendab – naaber pidi siis tegema. Mispärast? Pearu läks uut aeda vaatama ja nüüd nägi ta, et Eespere oras oli aiaaugu kohalt loomajälgi täis tipitud. Alles nüüd mõistis Pearu asja: tema loomad olid läbi aiaaugu naabri orasel käinud, ja et oma orast teise loomade eest kaitsta, tegi Andres tema lõhutud aia asemele uue, ilma et naabriga asjast enne sõnagi räägiks – teda selle väärilisekski peaks. See tõsiasi puudutas Pearut väga tunduvalt. Endise naabriga oli teine lugu, temaga sai rääkida, vaielda, ärbelda, aga praegune teeb näo, nagu Pearut poleks olemaski.
Varsti pärast seda juhtus nõnda, et kui Eespere Juss ühel hommikul vara koplist läks hobuseid tooma, siis leidis ta nad naabri viljaauna kallalt.
«Kust nad siis sinna said?» küsis Andres.
«Ma ei tea,» vastas Juss.
«Väravat sa vaatamas ei käind?»
Ei, Juss polnud kopliväravasse saanud, vaid oli hobustega otseteed koju tulnud.
Andres läks ise asja uurima. Ta käis kopliaia läbi, see oli terve. Aga värav oli irvakil ja sealt vahelt olid hobused välja pugenud, seda näitasid jäljed.
«Kuule, Juss,» ütles Andres sulasele, «sina viisid õhtul hobused kopli ja jätsid vist värava võrust lahti.»
«Ei, mina panin värava võrusse,» vastas poiss.
«Tead sa seda kindlasti?» päris peremees.
Juss teadis seda päris kindlasti.
«Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,» arutas peremees nagu endamisi.
Nõnda see seks korraks jäigi. Aga mõne päeva pärast kordus asi uuesti ja hullemini. Ühel hommikul, kui Andres pimedas välja läks, öhötas noor mära talle õuevärava tagant vastu. Tähendab jällegi olid hobused koplist välja pääsenud, mööda põldusid ümber kolanud ja viimaks koju tulnud. Jälgi ajades leiti nüüd, et kuskil nõrgemas paigas oli paar aialatti katki aetud ja sealt olidki hobused põllule tulnud.
«Mis sa hulludega tahad teha, kui aeda hakkavad ajama,» siunas Andres.
«Noorel märal põle ilmaski seda ametit olnd,» püüdis perenaine oma kaasavara kaitsta. «Tema emagi ei ajand aedu, põlnd teine seda tõugu.»
«Ehk siis vana,» kahtles Andres. «Aga miks ta siis mullu ei ajand, kui aiad olid viletsamad? Kust ta tänavu selle moe on saand?»
Polnud parata, hobused pidi ikkagi koplisse viima. Andres käis ise veel kord kogu aia läbi, ja kus leidis madalama või nõrgema koha, sinna raius mõne oksliku kuuse peale.
See näis aitavat, sest nädalat kaks seisid hobused aia taga. Aga siis toodi ühel hommikul vara Orult Mäele käsk, peremees tulgu hobuste järele, nad olnud kapsas. Andres ise ei läinud, saatis Jussi. Aga sellele ei antud hobuseid kätte, peremees mingu ise. Andres saatis poisi uuesti Orule ja andis talle kümme rubla kaasa, öeldes:
«Maksa, mis nõutakse, ja too hobused ära.»
Seegi kord tuli Juss tagasi tühjade kätega. Pearu hobuseid poisi kätte ei andnud. Andres vihastas.
«Mis temp see siis nüüd on,» ütles ta.
Aga mõtles, mis mõtles, viimaks võttis ta ometi sulaselt päitsed ja läks ise hobustele järele.
«Mis vigurit sa mängid, et hobuseid kätte ei anna?» küsis Andres Pearult.
«Näh, tahtsin sulle endale näidata, mis kahju nad teind, et kui minu loomad vahel juhtuvad, siis tead,» vastas Pearu.
«Kui nad kahju on teind, eks siis tee raha õigust,» ütles Andres. «Ma andsin poisile ju kümme rubla kaasa, kas sest ei piisand?»
«Sinu raha ma ei taha, seda pahna mul omalgi küll,» sähvas Pearu.
«Mis sa siis tahad? Hobuseid pandiks või?» küsis Andres.
«Ei taha,» vastas Pearu. «Tahan sulle ainult näidata, mis su hobused kahju teind.»
«Seda ei taha ma näha, ennem tasun kahju, nagu kord ja kohus.»
«Tule ja vuata, mis nad kapsas teind, viljaaunadest ma ei reagigi,» kutsus Pearu.
«Ei tule,» vastas Andres järsult. «Sinu loomad käisid minu orast tallamas, ajasin ma nad kinni või kutsusin sind vaatama? Tegin ainult aja ette, kust sina kevadel kiusuks maha lõhkusid. Tegin sinu loomadele aja ette, minul omal põle seda aeda tarvis.»
«Ja nüüd tahad, et ka mina peaks sinu hoostele aja ette tegema?» küsis Oru.
«Mina ei taha sinult midagi, ainult anna hobused kätte,» ütles Andres.
«Enne lähme vuatame kahjud üle,» arvas Pearu.
«Enne hobused kätte,» nõudis Andres.
«Siis hobuseid ei sua,» ütles Pearu kindlalt.
«Kes neid mulle keelab?» küsis Andres. «Kes julgeb keelata?»
«Mina!» karjus Pearu vastu. «Mina, Pearu Murakas!»
«Sina, sitavares?!» osatas Andres. «Kus mul õige hobusekeelaja väljas! Tahan näha, kes julgeb takistada, kui mina oma hobuseid tahan koju viia.»
«Kuule, nuabrimees,» ütles Pearu nüüd ähvardavalt, «see asi läheb protsessi alla.»
Aga Andres ei pannud seda mikski ja hakkas karjaaia poole minema, kust hobused paistsid.
«Kaeba või keisrile, aga hobused viin ära,» ütles ta.
Nüüd pistis Pearu suure häälega lõugama, sest muud ei julgenud ta üleaedse vastu ette võtta. Karjumise peale jooksis kogu majarahvas kokku.
«Ma ajan sulased su kallale,» ähvardas Pearu Andrest.
«Tulgu aga seia, küll ma neile näitan, kudas Luukas õlut teeb,» vastas Andres. Ise pani ta hobustele karjaaias päitsed pähe ja tõi nad sealt välja, et koju minna.
«Kus Krants on?!» hüüdis Pearu. «Krants! Võta teda! Kisu! Kisu lõhki!»
«Hoia, et ta änam minu ukse alla kükitama ei tule, muidu löön ta maha!» hüüdis Andres Pearule vastu.
«Aga kui sinu karvanäss veel minu akna alla tuleb,
siis lasen ta surnuks!» karjus Pearu.
«Rabapüssiga vist?» pilkas Andres.
«Küllap leidub mõni muugi krihvel,» vastas Pearu.
Nõnda lõppes esimene riid Vargamäel. Andres läks hobustega Oru õueväravast takistamata välja ja pani selle hoolikalt enda järel kinni, nagu näidata tahtes, et tal selleks aega küll.
«Head päeva, teisepere rahvas!» hüüdis ta enne minekut pilkavalt.
«Mine, kus kurat!» andis Pearu talle tervituseks kaasa.
Kui Andres kodus asjast jutustas, ütles Krõõt:
«Eks sa siis võind neid kapsaid vaatama minna, oleks ehk siis riiuta saand.»
«Ei tule riid täna, siis tuleb ta homme, ega ilma selleta ikka saa,» vaidles Andres vastu. «Parem olgu siis juba täna. Ja või see sellega jääb.»
«Mis sa hullu juttu ajad,» sõitles teda Krõõt. «Mis siis veel tuleb?»
«Küllap näis,» rääkis Andres. «Aga mina arvan, et need hobused on Pearu oma töö: tema ise lasigi nad koplist välja.»
«Mis sa nüüd ikka seda,» kohmas Krõõt peaaegu hirmunult, eriti sellepärast, et Mari oli esiteks sedasama arvanud. «Mis tema neist siis? ... »
«Peaks passima minema, saaks teise, sindri, ehk kätte, annaks kuradile hea kasuka, nii et teab,» arutas Andres.
«Mis sa nüüd ikka kohe nõnda, teised pärast kuulevad,» manitses Krõõt.
«Kuulgu või ta ise,» vastas Andres. «Mina nalja ei mõista.»
Ometi pöördus kõik nagu naljaks. Andres ei läinud hobuste koplisse kordagi varitsema ja hobused ei pääsenud enam kordagi omapead põllule kahju tegema, ei iseendale ega ka naabrile, nagu oleksid nad oma halvad tembud niisama ruttu ja äkki unustanud, nagu nad õppisidki.
Peremehed hoidusid kokku puutumast ja sellepärast polnud enam kordagi sõnavahetust. Aga mõni nädal enne jõuluid, kui juba paks lumi maas ja kogu Vargamäe nagu surnud oli, ilmus Oru peremees ühel õhtul Eesperre. Miks ta just tuli, või tuli ta ainult purjus pea tõttu, seda ei osanud ükski alguses arvata. Igatahes tegi ta lepitust kõigiga ja andis oma pudelist rüübata, naistele punasest, meestele valgest. Leppis teine Jussigagi ja karjapoisiga, kellele ta andis kahekopikase prantssaia. Tahtis leppida ka pererahva väikese tütrekesega, aga see magas. Kui ta aga koerale lepitust pakkus, siis puges see sängi alla ja urises sealt vastu.
«Nii see on,» lausus Pearu nukralt, «pererahvas ise lepib, aga koer ei lepi.»
Lärmas teine maad ja taevad kokku ja istus viimaks perenaise juurde, kes vokki sõtkus.
«Vuatan ja vuatan,» rääkis Pearu, «ratas käib, nii et pulki ei näegi. Ja ikka ühe jalaga, ühe jalaga ... Minu eit sõtkub kahe jalaga, vokk teeb ikka sorr, sorr, sorr, sinu vokk aga aina vurr, vurr, vurr. Veart vokk! Ja näpud muudkui siblivad ja sikutavad ... Kui mõtlen vahel, kudas sa siis tulid, laps süles, tulid ja seisid, seisid ja küsisid, et kuule, sina Oru vanamees, miks sa, sinder, selle aja siit maha oled lõhkund, siis, kallis üleaja eit, siis ma änam ei lõhkundki, käed kohe änam ei hakand aeda kinni, nii et sai tõeks vana Saalomoni sõna: kes vana aeda lõhub, sellele hakkab uss kätte kinni. Teibad ja roikadki jätsin sinnapaika ja seal on nad tänapäevani. Võivad sinna mädaneda, mina neid änam ei puutu, teised ei tohi puutuda. Vanamoor küll ütles mulle, et eks korja puudki maast ära, aga mina vastu: see põle sinu asi, mina ise pean teisepere eidega rehnutti aja pärast ja kõik. Vanarnoor läks siis ise rukkilõikuse ajal näppupidi kallale. Aga mina põrkasin talle peale, et kes on Tagapere Orul peremeheks, mina või tema. Kui mina ütlen, et las olla, siis peab olema. Aga mul on kange eit, tema oma jonni ei jäta. Tema kandis minu salaja, ikka teivas teiba järele, roigas roika järele koju, kirvega katki ja paja alla. Ühel ilusal päeval lähen vuatama – puid ei ole. Kus on? Keegi ei tea, keegi põle näind. Vuata, kallis üleaja pere–eit, nõnda tegin ma, kui kuulsin su jaalt ja nägin sigu, kes jooksid su sabas. Oleks ajaaugu uuesti kinnigi teind, aga oli sinu ees häbi. Tõsijutt, häbenesin ... »
Pearu peatus pisut, aga kui Krõõt midagi ei lausunud, algas ta uuesti:
«Vurr, vurr, vurr! Vurr, vurr, vurr! Vurr, vurr, vurr!
Kui sina põleks siis tulnd ega sigu kutsund, ma oleks kõik aja maha lõhkund, puudki oleks ära vedand. Aga nüüd ei lõhkund. Kui tahad, teen ajaaugu uuesti kinni, teen kinni ja siis on seal kohal kaks aeda, minu aed ja sinu vanamehe aed, las nad seista seal kõrvu kahe põllu vahel piiri peal. Kange vanamees on sul, pagana kange! Sitke mees! Üle kõrvenurga! Kaevasime temaga kahasse kruavi, las vesi jookseb kahasse. Tahtsime kahekesi minna esimest vett laskma, aga meie poisisinder torgand tammi eest ära, niisuke sindri poiss on mul. Tahtsin teisele püksid tuliseks teha, aga jätsin niisama – vesi oleks niikuinii jooksma suand. Vesi jookseb ikka, kui tammi ees ei ole, aga teisepere sead jooksevad, kui kuulevad perenaise heledat jaalt ... »
«Üleaia peremees,» ütles Krõõt, «hakka nüüd õige koju minema, eit ehk ootab.»
«Kaks sõna veel,» mangus Pearu.
Ja jälle hakkas ta jutustama, rääkides kõigest, mis paari suve vältel Vargamäel oli sündinud. Talvi ei tuletanud ta sugugi meelde, sest nagu kogu Vargamäe, samuti elas ka Pearu tõsiselt ainult suvel. Ajaarvaminegi käis selle järgi.
Aga eksis joobnu jutt kuhu ta eksis, ikka pöördus ta naabri perenaise «heleda jaale» juurde tagasi, nagu oleks see mõni nõiatuluke Vargamäe soode pilkases pimeduses.
Andres, kes akna all kruupingil midagi hööveldas, ei pannud naabri juttu kuuldavakski. Kui see viimaks sinnamaale sai, et minekut hakkas tegema, kinnitas ta Andresele:
«Veart eit on sul! Väga veart!» Perenaise poole pöördudes kinnitas ta:
«Aga kange vanamees on sul, hästi kange! Alla'i anna! Mitte'i anna! Kas või tükk küljest, aga ei anna!» Nende sõnadega kobiski Oru Pearu uksest välja.
«Ei tea, mis sel pähe tuli, et nii väga leppima kipub,» ütles Andres, kui üleaedne uksest väljas oli.
«Heast südamest ehk,» arvas Krõõt.
«Ennem purjus peast,» vaidles Andres vastu.
«Ega ta olndki nii purjus ühtigi, tegi ainult nõnda,» ütles. Mari.
«Siis tal peab midagi ees olema,» arvas nüüd Andres. Ja oligi. Sest järgmisel pühapäeval sõitis Pearu oma eidega nii vara kirikusse, et Eespere Krõõt oma Andresele ütles:
«Teisepere omad lähevad vist lauale.»
«Seda ta siis siin ehk leppimas käiski,» arvas Andres.
«Ega hullu tea,» imestas Krõõt.