Kasutaja:Oop/Tõde ja Õigus/I köide/XXI peatükk
Tõde ja õigus, I köide, XXI peatükk[muuda]
Vargamäel magasid juba kõik, kui Andres koju jõudis. Marigi oli endale akna kõrvale toolidele aseme teinud ja riides sinna pikali heitnud. Siin magas ta juba ammust aega, et oleks käepärast kuulma ja aitama, kui lapsed häält teevad.
Keegi ei näinud selles midagi halba, et sauna–Mari väikeste laste pärast pere tagakambris magas. Pealegi seisis Krõõda surmast saadik uks kahe kambri vahel öösiti alati lahti või praokil, nii et sulane ja tüdruk, kes magasid eeskambris, alati võisid näha ja kuulda, mis tagakambris sündis.
Suvel oli lugu muidugi teisiti. Siis magasid sulane ja tüdruk ühes karjapoisiga väljas, ainult Mari lastega ja peremees ise jäid läbi aasta tuppa. Nüüd poleks ka sellel tähtsust olnud, kas Mari ees– või tagakambris magab: kes rääkida tahtis, võis mõlemal korral ükskõik mida rääkida.
Peremeest koju oodates oli Maril ikka linnu–uni. Vähemastki krõbinast oli küll, et teda jalule ajada. Samuti oli see ka täna. Mari ärkas, kui õuevärav kääksus, ja läks Andresele õue vastu.
«Otsi hobusele heinu vankrisse ette,» ütles Andres, «ma panen ta seiasamasse sööma, ei lähe teda praegu metsa viimagi.»
Seni kui Mari heinu läks tooma, võttis Andres ise hobuse rakkest lahti ja sidus ta vankri külge. Temal polnud kunagi viisiks selle toimetuse pärast sulast äratada, ehk olgu siis, et mõni ise peremehele appi tuli. «Kas peremees tahab süüa ka?» küsis Mari kambris. «Las olla pealegi, eks ma hommikul söö,» vastas Andres. «Säh, rüüpa parem siit pudelist, katsu, kas on ka magus.»
Andres rääkis niisuguse hääle ja tooniga, et Maril tuli millegipärast meelde Juss heinamaal kuuse all, mille oksas rippus silmusega nöör, kuna Juss ise nöörist kinni hoidis.
Areldi lähenes Mari peremehele, et pudelit vastu võtta.
«Las jääda ka see hommikuks, peremees, hilja on,» ajas Mari vastu.
«Mis hilja,» ütles Andres. «Midagi ei ole hilja.»
Ja kui Mari viimaks pudeli vastu võttis ning suule tõstis, kahmas Andres tal äkki ümbert kinni, nii et Mari pidi ehmatusega pudeli põrandale pillama.
«Peremees, lase lahti, ära jända!» palus Mari.
«Ma ei jända ju, Mari, ma mõtlen tõsiselt. Ma olen ikka sinuga tõsiselt mõelnd, juba Jussi päevil. Ma olen ju küll oodand. Täna on mul nii hea meel, et tahan ka sinule head meelt teha: hakka mul perenaiseks, päriselt kohe, laste emaks ja kõik. See niisuke üksinda virelemine põle ka midagi väärt.»
«Lase lahti, peremees!» palus Mari.
«Ei või lasta, Mari, tee mis tahes, änam ei või,» vastas Andres.
«Lapsed pärast ärkavad üles, näevad,» rääkis Mari.
«Nähku,» arvas Andres, «ükskord peavad nad seda ikka nägema: neile on ju uut ema tarrvis.»
«Mõni teine kord,» palus Mari.
«Mis see teinegi kord parem on,» vaidles Andres vastu.
«Sa tuled täna väljast, viinapudel taskus,» põhjendas Mari.
«Arvad, et ma olen purjus?» küsis Andres. «Ma olin pisut purjus, kui kõrtsist välja tulin, aga teel lahkus ära, pea läks üsna selgeks. Praegu olen päris kaine, ainult meel on nii rõõmus, et ma ükskord selle Pearule sain ometi näidata.»
Et peremeest teistele mõtetele viia, hakkas Mari kohtuasjast pärima ja laskis tal kõrtsitempudestki jutustada. Kui jutt saladuseni ja kolmekümne rublani jõudis, küsis Mari:
«Kas sul siis oli midagi saladust?»
«Muidugi oli,» vastas Andres, «ja salaja kõrva sisse ütlesin talle sula tõtt, et ta teaks, muidu arvab viimati, et tema üksi on mees, kes krutskid mõistab teha.»
Andres peatus ja ootas, kas ehk Mari uudishimus veel midagi küsib, aga kui see vaikis ja nagu ootas, ei saanud Andres muidu, kui pidi kõik südame pealt ära rääkima, nagu ta seda oli teinud Krõõdagi päevil. Nii mõnigi kord olid neil siis vaidlused ja pahandused tekkinud, aga ikkagi pidi Andres Krõõdale aeg–ajalt oma südant puistama.
«Mina ise viisin Pearu oma rukkisse ja hakkjalgadesse sel korral,» ütles Andres kavalalt naeratades. «Sest vaata, lugu oli siis nõnda, et kui mina öösel koju tulin, ise tukkusin peal, jäi hobune äkki seisma, ja kui silmad lahti tegin, et vaadata, mis on, oli Pearu oma vankri ja hobusega mul risti tee peal ees. Hüüan ei kedagi, hüüan kõvemini – keegi ei kõssa, karjun kõigest jõust – vait kui haud. Ei kedagi, ronisin siis maha ja läksin vaatama: mis muud, kui Pearu täis ja magab vankris, nii et norin taga. Hobuselahjad ratta all, ei saa edasi ega tagasi. Võtsin siis ohjad ratta alt välja ja pidin nad vankrile kinni siduma, et hobust koju saata, oma väravast mööda, aga äkki tuli mul hea mõte. «Ahaa, vennas, nüüd oled mul ometi ükskord peos!» ütlesin iseendale. Saatsin siis oma hobuse kodu poole minema, panin ohjad istekoti alla, pöörasin Pearu linalaka ümber, ronisin ise ka vankrisse, et jälgi ei jääks, ja lasin läbi odra rukkisse, sealt hakkjalgadesse ning siis uuesti rukkisse, kus jällegi ohjad ratta alla ajasin, nii et põlnd võimalik edasi ega tagasi. Siis pistsin peenrale ja mööda peenart koju, õueväravasse, kus mära mind juba ootas ja vastu öhötas. Nõnda oli see, seda pead sa teadma, aga ää sellest kellelegi hinga, ainult sinule räägin, kuis asi oli. Pearule endale ütlesin ka kõrva sisse, et mina viisin, aga tal pole tunnistust, las ta teab, niisuke võrukael kui ta on.»
«Ah nii! Sina ise!» imestas Mari. «Sellepärast ma sel korral kuulsin, et oleks nagu vankri mürin tulnd, aga õueväravat ei tehtud lahti, et oleks kääksund. Mõtlesin, et mõni sõitis mööda.»
«Mära tuli ju vankriga üksinda, mina jõudsin alles natukese aja pärast väravat lahti tegema,» seletas Andres magusal suul.
«Aga kas see on õige nõnda teha?» küsis Mari. «Ja miks sa Pearule endale seda ütlesid, ta hakkab ju viha kandma?»
«Tema kannab niikuinii viha, las siis olla õieti, teadku, kellega tal tegemist, ja hoidku end. Ja õige on see ka, lähen kas või vanajumala enda ette sellega. Sest mis tegi Pearu, kui me kahekesi kahasse kraavi kaevasime? Ta hakkas minu oma rahaga kaevatud kraavist minu karjamaale vett paisutama. Oli see õige? Kui temal on õigus niisukest tempu teha, siis on ka minul õigus teda oma rukkisse viia.»
Andres surus Marit ikka kõvemini oma käte vahel ja ütles natukese aja pärast:
«Vaata, Mari, see oli minu üks saladus. Aga mul on veel teine, ja see on palju suurem, see puutub sinusse ka, õigem Jussisse.»
«Andres!» hüüdis Mari kohkunult. «Siis sa sel korral ei kukkunudki? See oli Juss?»
«See oli Jussi–raibe sel korral, sest kuhu ma siis lumega nõnda pidin kukkuma,» vastas Andres. «Aga kust sina seda tead? Kas Juss ise rääkis või?»
«Ei, Jussilt ei kuulnud ma midagi. Tema ei tulnd peale seda änam minu juurde,» vastas Mari.
«Kes sulle siis rääkis?» päris Andres. «Peale tema ja minu ei teand sellest ju ükski hing.»
«Mulle põle keegi rääkind,» vastas Mari. «Aga sa mäletad ju, et kevadel leidis sulane sealt tee äärest pussi ja kõik arutasid, et kelle oma see võiks olla, kes ta sinna on kaotanud. Ka mina vaatasin seda pussi ja ütlesin siis, et see on ju kadund Jussi puss. Arutasin siis, et kust võis küll see puss sinna saada, ja äkki vilksatas mul läbi pea, et ega ometi Juss sinul siis tee peal vastas käind. Tahtsin sinu käest mitmel korral küsida, aga ei julgend. Aga kui sa täna sellest teisest saladusest
nimetasid, siis teadsin kohe, et see oli tol korral ometi Juss.»
«Tema mis tema!» kinnitas Andres. «Ja kui ta jalad kuuseokstesse põleks kinni hakand; nii et komistama ajas, kes teab, kudas sel korral oleks läind. Siis ta oleks saand mulle ehk esimese sopsu selja tagant ära anda, sest ma olin ju pisut purjus. Aga komistamise ajal pöörasin ma ümber ja andsin talle jalaga või panin ainult jala ette, ma isegi ei tea õieti, nõnda läkski hoop põlve ligi.»
Andrese jutustust kuulates tõusid Mari silmad tulvil vett täis. Jussis oli ometi rohkem, kui tema kunagi oli oletanud. Peaaegu oleks Mari tahtnud, et ta poleks siis kuuseokstesse komistanud. Ükskõik, mis siis oleks tulnud, ainult kui Juss oleks saanud näidata, mis ta võis ja tahtis.
«Niikuinii oleks ta ehk minu sel korral seal vagaseks teind,» rääkis Andres edasi, «sest minul põlnd ju kusagilt miskit löömariista võtta ja temal oli pikk puss käes. Mul oli küll peaaegu täis viinapudel taskus, aga see ei tulnd mul sugugi meelde. Alles pärast mõtlesin, et näeh, seal ta nüüd on see joobnud pea, lase ennast kas või ära tappa, aga ei märka pudeliga pähe valada. Nojah, tema oleks võind mu tingimata siis vagaseks teha, seda mõtlesin pärast, aga tal põlnd mehe südant. Kui selja takka ei saand ja esimene kord ei õnnestand, hüppas ta üle kraavi, metsa. Et ta pussi lunde viskas, seda mina muidugi ei näind, ei teand tähele panna.»
«Eks oli ometi hea, et kõik nõnda läks, nagu läks,» arvas Mari nüüd, kui ta kuulis, mis Andres Jussist ja tema teost seletas. «Juss oli ehk ometi ainult Juss, muud ei midagi.»
Millegipärast läks Mari süda nagu tühjaks ja valusaks. Aga see tühi ja valus süda hakkas värisema ja värin kaldus nagu kehassegi.
«Nüüd sa tead kõik, Mari,» rääkis Andres nagu kergendatud südamel. «Sellepärast joo, joo iseenda ja minu terviseks. »
Andres istus pingile ja tõmbas Mari põlvele. See hoidis ikka veel pudelit pihus.
«Ma oleks ehk täna kauemaks jäänd, aga sina tulid mul meelde ja siis ei saand änam jääda, pidin tulema,» rääkis peremees.
Mari ei joonud pudelist. Ta istus muidu Andrese põlvel, istus, nagu oleks tal nutt varaks.
«Miks sa nii tõrges oled?» ütles Andres. «Kas sa siis mulle tulla ei taha või?»
«Ma ei tea, peremees, mis see on,» vastas Mari.
«Ikka see Juss sul oma surmaga meeles?»
«Võib–olla. Juss ja kõik. Nii imelik on. Nagu õudne, ajab hirmu peale,» seletas Mari.
«Ära karda,» julgustas Andres. «Juss ei või änam midagi ei sinule ega minule ega meie temale. Mis on, see on. Minul suri Krõõt, sinul Juss, kahekesi oleme järel.»
«Aga lapsed?» küsis Mari.
«Lapsed,» kordas Andres nagu mõeldes. «Mis siis lastega ikka on? Meil mõlemal on ju lapsed. Las nad olla siis meie lapsed, kasvatame nad üheskoos ülesse, leiba Vargamäel jätkub ju. Kõik olgu ühesugused, minu ja sinu lapsed, kõigil ühed õigused.»
Maril tõusid jällegi silmad vett täis: tema lapsed saavad perelasteks!
«Ää nuta, Mari,» lohutas peremees ja surus teda endale vastu rinda. Pisarad hakkasid täna Andrese südamesse kinni, ehk ta küll kadunud Krõõda pisaratega nõnda oli harjunud, et ta neid mikski ei pannud, nagu oleksid nad üsna harilik nähtus naiste elus.
Andres võttis Mari käest viinapudeli ja pani selle tagasikätt pingi alla. Siis võttis ta naise sülle, tõusis püsti ja tahtis üle läve kambrisse astuda.
«Mitte, peremees!» palus Mari härdalt. «Mitte täna! Mitte!»
Aga Andres ei kuulanud. Ta vastas ainult:
«Sa saad ju Vargamäe perenaiseks, sinu lapsed saavad perelasteks.»
Keegi polnud neid sosinal öeldud sõnu kuulamas ega keegi polnud nägemas, kui Vargamäe Andres sauna–Mariga üle läve tagakambrisse astus. Ei olnud ka järgmisel hommikul sellest sündmusest muud märki järel kui viinapudel eeskambris pingi all, aga sellegi korjas Mari ja pani tagakambrisse kappi, enne kui läks palgalisi äratama.
Ometi oli tal tundmus, nagu aimaksid sulane ja tüdruk, nagu aimaksid omad ja võõrad lapsedki, et on midagi sündinud tema ja peremehe vahel. Pahatihti tabas Mari enda pilkudelt, sõnadelt ja tegudelt, mis polnud enne seda üldse mõeldavad ega võimalikud.
Sellest kõigest poleks ju midagi olnud, kui mitte Juss, kadunuke, poleks Marile nii väga pähe tükkinud. Juba varemalt oli see nõnda, aga viimasest Andrese jutustusest saadik sai surnud Juss Mari südamesse nagu uut elu. Mari ei võinud ega võinud unustada, et Jussil sel viimasel õhtul ometi nii tõsi taga oli, et läks pussiga tee äärde Andrest varitsema.
Järgmisel pühapäeval ruttas Mari kohe Jussi hauale, ja kui ta enne oli seal lugenud ühe issameie, siis luges ta nüüd kaks ja haualt lahkudes veel kolmandagi. See rahustas pisut meelt. Paar kuud käis Mari nõnda surnuaia taga oma südant rahustamas, siis ütles ta ühel ööl Andresele:
«Minu asjad on juba sedasi.»
«Ega siis muud, peab aga õpetaja juurde minema,» vastas Andres.
«Ega vist muud jah,» oli ka Mari nõus.
Nõnda rakendaski Andres hobuse vankri ette, võttis Mari peale ja sõitis väljamäest alla. Nüüd oli kõigil selge, kuidas lood Andrese ja Mari vahel seisavad. Kui saunatädi tänini aina oli imestanud, et miks nad küll õpetaja juurde ei lähe, siis ütles ta nüüd otse selle vastu:
«Ei läbend teised aastatki oodata. Juss põle jõund heasti äragi jahtuda, suri ju alles veebruari lõpul, aga juba tuli taga, ei tea, kas teiste asjad õige sedasi või.»
«Nende oma asi,» porises vanamees, «noored tublid rahvad teised mõlemad.»
«Nonäh, pererahva asi, mis meie, saunikud, nüüd,» arvas eit.