Kasutaja:Oop/Tõde ja Õigus/I köide/XXVIII peatükk
Tõde ja õigus, I köide, XXVIII peatükk
[muuda]Järgmine talv oli kõrvenurga1e väga õnnetu. Tõeliselt ei teadnud keegi, mis võiks küll nii suure õnnetuse põhjuseks olla. Siiski üks oli, kes teadis – õpetaja kantslis. Temale oli kõik üsna selge. Iga pühapäev kinnitas ta, et kõiges on süüdi rahvas ise oma suure patuga. Mis peaasi: kõik tahavad olla nagu saksad, nagu saksad. Aga jumal ei anna ennast pilgata. Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab. Kes liha peale külvab, see lõikab lihast igavest hukatust.
Õnnetus sai alguse Kassiarult. Kui vana Jaska millalgi laadasõidult jälle koju tuli, jäid tal lapsed üksteise järel kõik haigeks, nagu oleks mõni lausuja talle laadalt lastehaiguse kojuviimiseks kaasa andnud. Haigus võttis kohe hädaohtliku pöörde, ähvardades laste kurgu kinni matta. Ei jõutud asjas õieti täieliku1e teadvuselegi, kui juba suri esimene laps ja varsti peale seda teine. Polnud muud, kui hakka matuste vastu valmistuma.
Peiepidu kahele lapsele tehti Kassiaru talu ja Jaska kuulsa nime kohane. Ümberkaudsed peremehed ja perenaised olid kõik koos. Harva leidus, kes puudus, nende seas ka Vargamäe Andres oma Mariga. Neid oli küll kutsumas käidud, aga nemad polnud veel unustanud, et nad nelipühiks Kassiaru omi asjata Vargamäele ootasid. Kui neil ei kõlvanud Vargamäele tulla, miks pidid siis nemad kohe Kassiarule minema? Ons matused tähtsamad kui varrud?
Need olid kuulmata kurvad matused, sest samal ajal, kui söödi ja joodi kahe auks, kes puhkasid puusärgis, käed rinnal, vaakusid juba kolm teist last sängis hinge. Laste seisukord oli sedavõrd raske, et ema ise ei saanud koolnuid nende viimsele puhkepaigale saatma minna, vaid pidi koju jääma teisi suretama. Nii uskumatu kui see ka kõigile näis, ometi oli nõnda, et kui matuselised õhtuvidevikus surnuaialt koju jõudsid, oli Kassiarul juba jällegi kaks väikest laipa – kaksikud sündides, kaksikud ka surres, mõlemad poisid. See rabas matuselisi nõnda, et ühelgi ei läinud enam söök ega jook sisse, sest igaüks pidi tahes või tahtmata iseenda laste peale mõtlema, kes jäid omapead koju. Leidus neidki, kes sõna lausumata kreskule istusid ning tühja kõhuga koju sõitsid, nagu oleks neil vanakuri ase kannul. Sõitsid vaikides puristava ja aurava hobusega, kuna aga Kassiarul samal ajal asjata sööjaid ootasid auravad verivorstid, lihakausid, sülditaldrikud, peen– ja saialeivad, paremad ja peenemad kui kuskil mujal.
Kaksikud poisid viidi juba üsna vaikselt maha, sest matuselisi polnud kuigi palju ilmunud. Kassiarul oldi sedavõrd arutud, et ei teatud enam, keda kutsuda, keda mitte. Õnnetus oli suurem, kui isa ja ema mõistus suutis kanda, olgugi et üks oli kaval hobuseparisnik ja teine peaaegu haritud nagu mõni saks.
Kahele paarile järgnes kaks üksikut laipa surnuaiale, kuhu nende hauad kõik kõrvu kaevati, Viimane neist viidi nii lihtsalt, nagu polekski ta Kassiaru ja tema Matilde oma laps, vaid mõni sauniku poeg. Kui poleks talle kahe kellaga löödud, siis poleks tema matustes midagi peremehelikku olnudki. Kõigist lastest jäi vanemate silmateraks üksainus: pooleaastane Maali ema rinna otsas. Ema ise istus nagu vahakuju, ükskõikne ja külm, nagu poleks temal sellest midagi, on lapsel ta süles veel hing sees või on ka tema hingetu nagu teisedki, keda viidi surnuaiale. Esimese lastepaari suremisel nuttis ta, teise paari juures murdis ta ainult käsi, silmad kilavalt kuivad peas, kahe viimase lapse surmavoodil muutus ta juba selleks, millena ta praegu liigub Kassiaru suuris hooneis – elavaks varjuks.
Kassiaru Jaska oma eidega polnud kunagi suur kirikusõber, aga nüüd nõrkus pisut ka tema süda, nõtkusid ka tema põlved. Eit ei saanud kuidagi muidu, kui pidi isiklikult õpetaja juurde ilmuma troosti otsima: ehk teab tema, miks neile see karistus on kaela saadetud. Raske oli õpetajagi seisukord neil raskeil päevil. Sest mis pidi ta muud tegema, kui rikka perenaise ja tema uhkeldaja vanamehe kanget südant nõrgutama. Issand ei taha ju külmaks pealtvaatajaks jääda, kui Kassiaru Jaska kihutab mööda laatu ümber ja paristab hobuseid. Issand ei salli hobuseparistamist ega kannata prassimist, seda ütles õpetaja.
Aga kui naine sellest kodus Jaskale rääkis, pani see oma südame kõvaks ja vastas, nagu oleks tema pool tõde ja õigus:
«Ikka see hobuseparistamine ja hobuseparistamine, nagu poleks ma tervel eluajal muud teindki. Aga ma olen ju kümmekond aastat mõisale härgi ostnud ja olen kasulikult ostnud, see peaks ometi jumala–meelepäraline töö olema.»
«See on ju ka,» arvas perenaine oma vagas südames, «ja sellepärast ehk jäetigi Maali meile rõõmuks ning lootuseks.»
«Ehk tul1akse ka sellele järele, ää suurusta nii ruttu,» vastas mees, kes püüdis nagu jumalat iseenda vastu üles ässitada. Naine hakkas nutma ja ütles:
«Sa räägid, nagu oleks sul kahju, et Maali meil järele jäi.»
«Ei,» vastas mees, «aga mu hing on täis, et miks just meid nõnda nuheldakse, nagu oleks meie need kõige suuremad kurjategijad. Nagu teised ei paristaks hobuseid ega jooks kõrtsis. Mina lasen veel teistelegi anda, aga teised ei tee sedagi, joovad ainult ise. Miks siis just meie lapsed pidid surema? On see õigus?»
«Õpetaja ütleb, et peab nõudma mitte õigust, vaid paluma armu, kõik muu on kurjast,» seletas perenaine silmi pühkides.
«Miks siis just mina pean armu paluma, mitte teised?» küsis Jaska. «Olen mina see kõige vaesem ja viletsam? Teised võivad õigusega elada, ainult mina palugu armu. Aga minul on suurem koht ja on rohkem raha kui neil.»
«Ehk tulevad ka teistel katsumisepäevad!» õhkas perenaine oma sügavas südames, nagu paluks ta Issandalt neile seda katsumist. Tema arvas, et oleks tõesti hea, kui ka teised peaksid hakkama armu paluma, sest siis saaks ehk ka tema vanamees sellega toime, muidu aga lubab ta südamekanguses ennem oma viimase lapse jumalale, kui et ta oma meelt pööraks kõigevägevama palge ees.
Varsti näiski, nagu oleks jumal Kassiaru emanda vaga õhkamist kuulda võtnud.
Kõige enne tabas kuri kaelahaigus nende lapsi, kes käisid Kassiarul kahe esimese lapse matusel. Nagu oleks Kassiaru langenud äkki jumala erilise viha alla, nii et ei tohi enam appi minna tema lapsigi maha viima! Niipea kui pistad jalad üle ukse sinna, et osa võtta nende raskest leinast, kohe saadetakse sulle endale sama lein kaela.
Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalul, Ämmasool ja Raval ning igal pool pidas surm varsti lõikust. Oli lõpuks peaaegu nõnda, et igaüks pidi matma ise oma lapsed, kellelgi polnud võimalik teise juurde matusele minna.
Orul surid kaks väiksemat last – tütar ja poeg, suuremad ja päris väetikesed jäid terveks. Hundipalu mattis kaks, neli jäid haigusest ja surmast puutumata. Siia olid ka Vargamäe Andres ja Mari matusele kutsutud, sest nende lapsekari kilkas alles rõõmsasti.
Oli imelikult õudne pilt külmal ja selgel pühapäevahommikul. Päike tõusis, nagu oleks ta verre kastetud. Väljaäärsed kaasikud ja soo võserik olid paksus valges härmas, nagu oleksid puud äkki helendava lehestiku saanud. Eemal, väljaotsal kaskedes paistsid tedrekuked kui kustunud söed vaikselt valendava hõõguse keskel.
Hundipalul seati alles puusärke reele, kui alt soolt hakkasid paistma kaks–kolm hobust, sealt tuli Rava Kustas oma pojukesega, kelle surm võtnud peaaegu ema rinna otsast. Aga veel polnud Rava Kustas Hundipalu välja alla jõudnud, kui juba kaugemal tuli nähtavale teine voor: seal vedas väsinud hobusekronuga surnuaia poole Kukessaare Jaan oma tütart, kes juba oli karjaskäija. Hundipalul peatusid mõ1emad voorud, Oodates, et see oma puusärkidega ees läheks – ikka riburada mööda, nagu jumal ise taludki nende loomisel laia sohu oli tippinud.
Nõnda siis läks Hundipalu mäelt neli laudkasti üksteise järel alla soo poole. Lumi karjus reejalaste all, nagu krigistaks keegi meeletus vihas või valus tuhandeid hambaid. Eemalt kuulduna näis nõnda, nagu karjuksid lapsed alles valgeis laudkastides, mis on paigutatud regedele, õlekood aluseks. Aga ükski ei kuule nende väetit kisa, sest kõik on nende ümber kurdiks jäänud, omaksed ja võõrad.
Kui seee surnuvoor sinnamaale jõudis, et ulatus nägema Ämmasoo õue, siis paistis, et seal ootab juba üks puusärk reel, kuna teist alles sinna seatakse: esimene oli Võõsiku Anna, kes naabri väravasse oli peatuma jäänud, teine Ämmasoo Kusti. Ühes olid nad mänginud, ühes taheti nad ka surnuaiale viia, et oleks seltsis segasem. Hundipalu, kes oma voori eesotsas sõitis, pidas hobuse kinni, kuni Ämmasoo ja Võösiku voor tema ette olid jõudnud, siis alles mindi edasi.
Heideti pilk üle soo Kingu väljamäe poole. Selle kõrgemal tipul seisis üksik inimene kui must post. Vististi oli see Priidu ise, kes oli tulnud eemalt matuserongi vaatama, sest temal endal kui poissmehel polnud ju lapsi, keda surm oleks võinud võtta, ja teiste Soovälja meeste omad olid alles terved.
«Kingu Priidul hea põli,» arvas Ämmasoo küürakas eit, «põle tal laste matmist ega kedagi.» Vanamees ei lausunud eidele sõnagi vastuseks. Aga kaugel tagapool, kus ei võidud Ämmasoo eite kuidagi kuulda, ütles Rava Kustas, nagu mõtleks tema eidele vastata:
«Jah, mis Kingu Priidul viga, põle muud, kui võta simmel kätte ja plõnnita, las teiste lapsed tantsivad.»
«Tänagi ei või sa ilma lõõpimata,» manitses teda naine.
«Ei noh, ega see lõõpimine ole,» kaitses end Kustas, «Priidul põle ju naist ega last, ainult simmel, ja see roju ei sure ju.»
Nii palju oli terves pikas matuserongis juttu kuulda Kingu Priidust, keda arvati oma väljamäel seisvat. Muidu sõideti üsna vaikselt edasi, ainult reed karjusid soomadalikul topsakate ja tihedaks härmatanud kaskede vahel. Aga ei olnud ainustki rege, kus poleks pühitud silmi, nagu oleks kõigil nii väga kahju Priidust, kes peab üksinda seisma seal üleval väljamäel. Silmi pühkis Rava Kustaski, kui ta rääkis lõõpivat juttu Priidust ja tema simlist.
Oru lähedale jõudes paistis kõigile silma, et seal seisab mitu hobust. Ka siin paigutati kaks kirstu regedele. Matuserongis oleks nüüd võinud kuulda lausa nuuksumist, aga lumi reejalaste all karjus kõik üle – kuuldi ainult teda.
Orul saadi asjaga parajasti seks ajaks joonde, kui teised pärale jõudsid. Nõnda siis mindi üheskoos edasi: kõige ees Oru kahe kirstuga, siis Ämmasoo omaga, siis Võõsiku, siis Hundipalu oma kahega, siis Rava ja lõpuks Kukessaare. Oli, mida Kingu Priidul oma väljamäelt vaadata, ja ta vaataski seal, kuni kadus õudne voor Vargamäe taha. Aga siis ei läinud ta mitte koju simlit plõnnitama ega teiste lapsi tantsitama, nagu Rava Kustas oma lõõpiva keelega arvas, valid ta ruttas harilikust rutemini ennast riietama, pani kaks rätikut ja villase salli kaela, riidega pihtkasuka selga, võttis omatehtud haavapuust suusad ja pistis üle soode ja rabade otseteed kiriku poole suhistama. Ei võtnud palju aega, kui ta ema silmist väljaaluste härmatanud kaskede vahele kadus. Aga kui ema hiljem teda oma kaugelenägevate silmadega otsis, leidis ta tema lagedalt ja kõrgelt rabalt musta täpina, mis aina kaugenes Kingult ja lähenes kirikule.
Aasemel oli kõik vaik ja vaga. Siia polnud veel surm julgenud sisse astuda, sest vana Aadu oli ammuaegne kiriku vöörmünder, seisis seega õpetajale ja jumalale lähemal kui teised. Oli neid, kes arvasid põhjuse mujal peituvat, nimelt: tema oli alles rentnik ja polnud kunagi kohaomanikkude viisil hoobelnud ega lõõpinud – see meeldis jumalale, kes säästis tema lapsed. Aga Vargamäe saunatädi vaidles sellele kohe vastu, öeldes: «Miks on siis Mäe Andresest ja Marist mööda mindud? On nemad rentnikud? Aga heldene aeg, Juss!? Kuhu jääb siis tema poomine? Kas tõesti on see juba kõigil meelest läind? Aga siis näitasid ju kõik näpuga Mari ja Andrese peale.»
Aaseme rahvas oli täna Orul, nagu Vargamäe Andres ja Mari olid Hundipalul. Nii ühtedel kui ka teistel värisesid südamed sees: kas läheb see karikas neist mööda või on ainult mõtlemiseks aega antud, et nad puhastaksid oma südamed ja kojad kõigest, mis on jälk Jehoova silma ees?
Aasemelt jõuti Võlla tee otsa. Ka siin polnud kihku ega kahku kuulda. Surmal polnud siit enam midagi võtta, ehk olgu siis, et ta asuks Juhani enda kallale, sest oma kaks last ja naise viis ta juba maha. Tema Kai oli täiskasvanuist ainuke, kes suri lastehaigusesse. Kõigi arvamise järgi oligi see nõnda üsna kord ja kohus, sest Võlla Kaie peeti lapsikuks inimeseks, kel polnud täiskasvanu kainet aru ega mõistust. Oma lapsigi armastas ta nagu teisiti kui kõik teised emad, olgu tervena või haiguse ajal.
Õpetaja trööstis Juhanit ilusamini kui kedagi muud ja sellepärast oli Juhan teiste seas nagu valitud jumalast, kes armastas tema naist nagu lapsigi, kutsudes ta ühes nendega enda juurde. Aga Võlla Juhan pani oma südame õpetaja ilusate sõnade pärast kõvaks, sest temale ei meeldinud, et jumal armastab tema naist rohkem kui teisi. Ometi oli tal oma Kaie surmast pisut nagu hea meelgi. Kaiel oli liiga hell ja hale süda, kui et ta oleks suutnud oma laste surma välja kannatada, nüüd ometi on tal rahu.
Mõisa välja kõrgemale kohale jõudes pidi surnute voor pisut seisatama ja paaril korral valget rätikut lehvitama, sest millegipärast ei hakanud kirikumees kohe kella lööma ja ilma selleta ei tahetud edasi sõita, sest see poleks käinud mitte ainult pühakirja vastu, vaid oleks lahkkõlas seisnud ka surnute ja nende omaste auga. Oodates sai Rava Kustas mahti mõne lõõpiva sõna lausuda, öeldes:
«Kirikumees läks muidugi õpetajaga aru pidama, et kudas meiega nüüd õige saab, kas peame igaüks kahe kella eest maksma või maksame summa peale kokku kahe eest. Sest kui igaüks kahe eest, siis peaks kirikumehel kuusteist kella lüüa olema, aga temal on ikka ainult kaks. Tähendab, siis ikka kõik kokku kahe eest, nõnda oleks õigus.»
«Eks iga surnu matjad kuula oma kõrvaga kahte kella,» arvas Kukessaare Jaan.
«Ega me kuulmise eest maksa, vaid löömise eest, sest kui kuulmise eest, siis peaks Hundipalu Tiit ja Oru Pearu kumbki nelja kella kuulma. Aga ei kuule ühti nelja, ikka kahte, sest kahte lüüakse,» seletas Kustas, millega meeste jutt seks korraks lõppeski, sest kirikukellad hakkasid lööma ja surnute voor liikuma.
Kui välimaa mehed tänini kõrvenurka polnud arvestanud, siis pidid nad seda nüüd tegema: nende surnute voor oli sedavõrd pikk, et niisugust polnud siin veel keegi näinud, ja mitte sel ainsal pühapäeval. Jumala viha ja tasuhimu ei kustunud nii pea.
Juba järgmisel pühapäeval oli matusekord ka Vargamäe Andrese ja Aaseme rahva käes. Nõnda nägid kõik, et ei aita vöörmündri–amet ega tõe ning õiguse nõudmine, millest rääkis Mäe Andres Oru Pearuga kohut käies ja kembeldes. Pidi olema mingisugune salajane asi, milles olid süüdi kõik – rentnikud ja kohapidajad, vagad ja kurjad, õiged ja ülekohtused. Ja et Kassaru Jaskat kõige enne ja kõige raskemini karistati, siis pidi tema olema see kurja juur. Arvati ja arutati, et mis see küll peaks olema, kuni viimaks kõigi silmad avanesid.
Aastaid tagasi sai laadateel, kahe kõrtsi vahel, keegi oma nurga mees, suur joodik ja kange kakleja, imelikul viisil surma. Asja uuriti ja arutati, kuulati üle Kassiaru Jaska, Aaseme Aadu, Oru Pearu, Hundipalu Tiit, Ämmasoo Villem, Rava Kustas ja palju teisi, kes o1id tol korral laadaliste seas. Aga juurdlus ei toonud suure joomari surma kohta selgust. Suust suhu käis aga kuulujutt, et Kassiaru Jaska pidi Ossu surmas nii või teisiti tingimata süüdi olema. Tema pidi olema viinaga ja rahaga mehed palganud, kes Ossu hingetulukese kustutasid, pealegi veel nii kavalasti, et õieti sedagi ei võidud kindlaks teha, on ta tapetud või õnnetult otsa saanud. Teised oma nurga mehed, kes samal ajal üheskoos laadalt tulid, pidid asjast rohkem teadma, kui nad juurdlusel rääkisid. Et Jaskat õiguse käest päästa, vaikisid nad või väänasid lausa tõde.
Nõnda pääsesid tol korral kõik ilmaliku kohtu käest, aga nüüd sirutas jumal oma käe välja ja selle ees polnud enam kellelgi peidupaika. Pealegi kinnitasid veel kõik: «Tähendab Jaska oli siiski Ossu surmas süüdi. Tema laskis selle joomari, kakleja ja pikanäpumehe vere valada ja jumal nõudis selle eest tema kuus last, sest mitte inimene ei pea inimese verd valama, vaid jumal ise võib seda, sest tema on inimese loonud.» Süüdi pidid olema ka kõik teised kõrvenurga mehed, kes ühes Jaskaga laadalt tulid, sest miks muidu saadeti surm ka nende majja, ainult nende süü oli väiksem, palju väiksem, nagu ka nende laste suremine oli kasinam.
«Aga miks surevad siis Vargamäe Andrese ja Mari lapsed, Andres ei olnudki tol korral laadal, vaid vedas sulasega jõeäärest heinu?» küsiti. Selle kohta teadis kõige selgema vastuse anda saunatädi, kes ütles: «Armas aeg! Aga Juss! Kes tappis Jussi? Kes ajas ta kuuseoksa? Ega täie aruga inimene ometi ise sinna lähe. Küsige seda Andreselt ja Marilt. Inimeste kohtu ees nad muidugi salgavad, aga eks katsugu jumala ees. Nüüd on neil käes, oodake aga! Ega see veel sellega jää.»
Ja ei jäänudki sellega, sest esiteks surid Maril Juku ja Kata, siis Andresel kolmas tütar Anni. Nõnda ei jäänudki Jussil enam võsusid Vargamäele.
«Nõuab omad kõik kätte,» ütles saunatädi, «ei jäta Andrese ja Mari vintsutada ühtegi. Nõuab oma õigust, ütleb, et kui ajasite minu enese mulda, siis tooge ka mu lapsed surnuaiale või surnuaia taha, ükskõik, aga siin peavad nad olema, minu juures, mitte teie piitsa all.»
Mari enda otsus laste suremise kohta ei erinenud palju saunatädi omast, kuigi ta selle otsuse ainult iseenda teada hoidis. Uuesti said elavaks Lullu lorilaulu hirmsad sõnad, mille mõtet ta alles nüüd arvas õieti mõistvat. Üksi jäädes nägi Mari ikka ja jälle kirstusahtlis lauluraamatut sealt vahelt paistva paberilehega, millel on aina salmid, salmid ja salmid, üks koledam kui teine.
Laste haigeksjäämisel püüdis Mari end lohutada, sest ehk küll sellest haigusest ükski polnud pääsenud, ometi võis jumal imet teha, kui ta aga tahab. Mari uskus seda nii kaljukindlalt, et kui usk üldse midagi võib, siis pidi ta nüüd imet tegema. Aga Mari usk ei võinud midagi, Sest jumal ei tahtnud. Sellest hoolimata hoidis Mari tema hõlmast veel siis kramplikult kinni, kui Kata oli juba oma nääpsukesed liikmed külmalt ja kangelt laudsil välja sirutanud. Ei kunagi olnud Mari varem märganud, et tema ja Jussi Katakesel võiksid nii armsad ja nääpsukesed liikmed olla. Kummuli maas nuuksus ta oma lahkunud lapse ees ja põlvedel ronis ta Juku voodi juurde härdas palves, et jumal temagi peale armu heidaks, ema peale halastaks. Aga jumal oli tumm ja kurt. Julmalt ja armuheitmatult sulges ta ka Juku kõri ja pani ta Kata kõrvale laudsile igaveseks puhkama.
«Olen siis tõesti mina ainuüksi süüdi?» nuuksus Mari oma südames öösel ja päeval. Nutt oli tal saanud söögi ja joogi ning magamise aseaineks. Kui ka pisaraid enam poleks olnud, siis oleks ta vististi ühes oma lastega surnud, nagu suri Võlla Kai – põua pärast silmis. Ka Kassiaru Matilde oleks ühes lastega hauda läinud, varem või hiljem, kui ta poleks tagasi saanud pisaraid. Nõnda arvasid kõik. Aga Vargamäe Mari võis vahetpidamata nutta, kuni silmad paistetasid ja läksid punaseks nagu veretomp – see päästis ta hinge teistele lastele.
«Eks ajand õnnis Krõõt mind esimesele patumõttele?» jätkas Mari. «Tema ütles, ma peaks tulema tema asemele, saama tema laste emaks. Olen ma siis nüüd tema lastele kurja teind või halba taht? Olen ma neid halvemaks pidand kui iseoma lapsi, olgu need saadud Jussi või Andresega? Jumal ise näeb, et ma põle seda taht ega teind. Mina ei taht ju Vargamäe perenaiseks ega Andrest omale meheks, sest minul oli juba Juss, ainult Jussile oleks taht sirgeid jalgu ja pikemat kaela, et see ulataks ilusti õlgade vahelt välja nagu teistel meestel.
Seda ma tahtsin. Aga oli see siis nii suur patt? Mis siis mina olen kurja teind, et minu laste isa jalad ja kael peavad niisukesed olema. Siiski ei põland ma teda, ega seda ole! Aga Andres ei and mulle rahu, nagu oleks Krõõt meid oma sõnadega ära teind. Nõnda see oli ja mina põle rohkem süüdi kui Andres.»
See viimane küsimus kippus Marile küsimuste küsimuseks muutuma. Mõni seda teab, millega kõik o1eks lõppenud, kui ka Andrese noorem tütar Anni poleks haigeks jäänud, mis tõendas, et Andreski Jussi surmas süüta pole.
Oma pisaraid püüdis Mari laste eest nii palju varjata, kui vähegi võis, aga ikkagi nähti teda siin–seal silmi pühkimas. Teised lapsed harjusid varsti ema nutuga, aga Indrek mitte. Tema ei saanud kunagi muidu, kui pidi emaga kaasa nutma: surus pea ema riietesse ja karjus.
«Sina oled ainuke, kes patuhimus sigitatud, sellepärast nutad sa,» mõtles Mari oma ja Andrese vanema poja kohta.
«Sinu veres on surmasüüdi, sellepärast.»
Samal ajal, kui ta nõnda mõtles, küsis ta lapselt, katsudes ise naeratada:
«Mis siis sina nutad?»
«Ema nutab,» vastas poiss.
«Ema änam ei nuta,» trööstis Mari last. «Ema änam ilmaski ei nuta. Innu ka ei tohi nutta, nutt teeb silmad haigeks.»
«Juku ja Kata viiakse kolliauku,» ütle spoiss.
«Kes seda ütles? Kust sa seda tead?» küsis Mari.
«Tean,» kinnitas poiss. «Teised ütlesid.»
Mari ei saanud parata, jällegi purskasid tal silmist pisarad. Nutma hakkas ka poiss uuesti, misjuures ta nägu imelikult, nagu vanainimeselikult krimpsu kiskus. Nutmisel tundus lapse nägu võrdlemisi suure pea küljes palju loomulikum kui naermisel. Ainult silmad olid ikka kohased, olgu naerul, nutul või muidu poisi tõsisena olles. Ikka vaiksed, nagu mõtlikud või unelevad.
«Innu jääb alati ema juurde,» kinnitas laps lohutavalt. «Innu on hea laps, ei sure, ei jää haigeks, ei lähe kolliauku.»
Ema nuttis ikka ägedamini ja surus last endale vastu rinda.
«Juku ja Kata on ka head lapsed,» ütles ta.
«Kas nad tulevad pärast kolliaugust tagasi?» küsis Indrek.
«Tulevad tagasi, rumal laps,» vastas Mari, endal oli aga kogu keha kramplikke tõmbeid täis.
«Kas varsti?» päris poiss.
«Varsti,» vastas ema.
«Miks nad siis lähvad sinna?»
«Jumala ingel kutsub.»
«Ah see tiibadega?»
«See tiibadega.»
Poiss mõtles natuke ja ütles siis:
«Kas Juku saab ka tiivad?»
«Juku ka.»
«Aga Kata?»
«Kata ka.»
«Siis nemad ka lendavad?»
«Lendavad. »
«Ja nõnda tulevad siia tagasi?»
«Lennates tulevad tagas.»
«Ema, mina tahan ka lennata, mina tahan ka ingliks saada, tiivad külge ja ... »
«Minu rumal, rumal laps,» kallistas teda ema. «Mine nüüd teiste juurde mängima, kasva, küll siis saad tiivad.»
«Kui olen suur, siis?»
«Siis, siis,» kordas ema, vabastades end lapsest ja tema küsimustest.
Oli hirmus tuisk, hingetuisk, kui Vargamäe Andres ja Mari oma Juku ja Kata maha viisid. Matusel oli Oru rahvas, Hundipalu Tiit oma eidega, Võlla Juhan, Kingu Priidu, Vihukse Anton ja saunarahvas. Kassiaru omi ei kutsutud, Aasemel, Ämmasool ja Raval olid lapsed raskesti haiged.
Jälle olid Vargamäe Eespere kambrid nuttu täis. Nuteti siin ka Krõõdagi matusel, aga ei olnud see nutt midagi tänase nutu vastu, sest kes pidigi tol korral nii väga nutma. Andres ise oli siis oma suured nutud väljal kivi ääres ära nutnud ja katsus teiste ees enda üle talitseda. Lapsed olid alles liiga väikesed, kui et nad oleksid võinud asja õieti mõista. Teised olid kõik võõrad ja nutsid siis ka enamasti sellekohaselt – et aga oleks nutetud. Kõige haledam süda oli siis ehk sauna–Maril, kes Krõõda mahajäänud poega imetas, ja Oru Pearul purjus peaga, kui ta tuletas meelde õndsa Krõõda heledat «jaalt» sigade põssatamisel rukkist.
Täna oli hoopis teine lugu. Mari oli üsna meeletu, sest tema ei matnud mitte ainult oma kahte last, vaid kogu oma minevikku ühes kõigi ta arvatavate eksituste ja pattudega. Talle näis isegi, et ka Jussi võttis ta tõeliselt alles täna lehmalauda tagant kuuseoksast, et teda ühes lastega surnuaiale viia. Tänini alles kõndis ta varjuna Vargamäel, aga nüüd ehk rahuldub ta süda ja ta lahkub siit jäädavalt.
Teised matuselised, kes siin koos olid, ei nutnud niipalju Mari Jukut ja Katit kui iseoma lapsi, keda nad juba olid maha viinud või veelgi võivad viia, kui see nõnda peab olema. Et nad aga siia nutma olid tulnud, siis näis kõigile, nagu leinaksid nad tõepoolest Jussi ja Mari lapsi, kes puhkavad kirstus viimset und.
Mäe Andres ise, kes luges ja laulis lastele, nagu ta oli lugenud ja laulnud ka Jussile endale, ei saanud kuidagi muidu, kui pidi aina silmi pühkima, sest muidu oleksid pisarad palveraamatu rikkunud.
Isegi Kingu Priidusse, õndsasse vanapoisisse, hakkas üldine nutt, kuigi temal polnud lapsi matta ega naise elu pärast väriseda. Pühalikult istus ta soojamüüri ääres pingil, nagu hoiaks ta simlit põlvil «Mu elu Kristus ise» mängimiseks. Et tal aga, nagu ikka, kaks rätikut ja paks villane sall kaelas olid, siis pani soe müür varsti ta näo higis pisarlema ja nõnda ei teadnud keegi õieti, kas jooksevad Priidul pisarad suure kurbuse või sooja müüri, rätikute ning paksu salli tõttu. Igatahes sai aga ka Priidu osa kõrvenurga suurest nutust, mis nuteti Vargamäe Eesperes, ja nõnda polnud sest suuremat lugugi, et tal endal polnud naist ega lapsi.
Ainuke inimene, kes istus kuivade silmadega, oli Vihukse Anton. Selleks oli kaks mõjuvat põhjust: temal endal polnud veel ühtegi last surnud, ja enne kui teiste nutt jõudis temasse hakata, jäi ta Kingu Priidu, oma üleaedse kõrvale magama. Seega ei olnud temal nagu mingit tulu, et ta oli naisemees ja mitme lapse isa.
Et aga Vihukse Antoni puuduvat nuttu tasa teha, karjusid Vargamäe lapsed peaaegu krampides üksteise järel, vanemad ees, nooremad kannul, jooksid nad tagakambrisse sängi kobarasse kokku ja siin muutusid nutuhääled peagi kiljumiseks. Ei olnud eeskambris enam kuulda Andrese etteöeldud laulusõnu ega tema lugemist. Marigi oma meeletuses pani seda viimaks tähele ja läks neid rahustama – läks aitas neil nutta, et saaks rutem jao täis. Peaaegu kogu palve aja olid nad kõik üheskoos kummuli sängis.
Ühes puusärkide ja regedega, mis vaevalt–vaevalt läbi hange õueväravast välja pääsesid, kadus Vargamäe hooneist ka nutt. Vaikis varsti laste kisa ja kuivasid ka saunatädi silmad, kes oli jäetud koduhoidjaks. Selle viimasega oli küll kõige imelikum lugu. Tema arvas nimelt, et Mari laste pärast ei ole kellelgi muul põhjust nutta kui aga Maril endal, sest nende surm on õige ja kohus. Ei või ju ometi olla, et niisugused teod, nagu on Mari teod, jääksid nuhtlemata, nii et peaks arvama – inimene võib siin ilmas kõik, mis süda kutsub. Iga tegu peab ometi oma palga saama, ja Mari laste surm on Mari patupalk. Nõnda arvas saunatädi oma õiglases südames. Aga ometi ei saanud ta muidu, kui pidi teiste nutjatega kaasa nutma ja seda nii puhtast südamest, nagu inimese süda üldse puhas võib olla. Niisugune imelikult õiglane ja puhas süda oli Vargamäe saunatädil.
Niipea kui matuselised olid läinud, koondus laste, eriti suurematte huvi hingetuisule, mis möllas väljas. Ei võinud olla midagi ilusamat ja veetlevamat kui see. Ilus oli teda läbi akna vaadata, veel ilusam oli temas kõndida ja kõige ilusam hingetuisuga kaasa joosta, juuksed sassis peas ja salkudena silmade ees.
Liisi ja Maret olid palunud, et neid kiriku juurde kaasa võetaks, sest nad tahtsid näha, kuhu Juku ja Kata pannakse ja kuidas nad pannakse, nii et nad teaksid ise ja võiksid ka teistele rääkida. Aga ei isa ega ema võtnud nende palvet kuulda, liiatigi veel tänase ilmaga. Nõnda pidid nad nüüd sellega leppima, et võisid ühes väiksematega läbi akna lumemöllu vaadelda. Aga sellest sai varsti himu täis, pidi midagi muud tegema, pidi selle hingetuisuga rohkem tegema kui ainult vaatlema.
Salaja hiilisid Liisi ja Maret rehe alla – väiksemad ei tohtinud seda tähele panna –, ajasid seal ruttu–ruttu riided seljast maha, nii et nad said paljaks kui porgandid, ja jooksid siis tagavärava vahelt välja – suurde ja sügavasse lumehange, valgesse ja pehmesse, nii et aina lust vaadata. Suure hooga ja kilgates sööstsid nad keset möllavat tuisku.
Ah! Midagi veetlevamat ja suurepärasemat pole ei Vargamäel ega kogu ilmas, kui on niisugune salajane alasti lumme kargamine keset tormavat tuisku, eriti kui seda võib teha õhtul pimedas.
Täna pidi seda pidu pühitsema südapäeval. Aga nõndagi oli see pööraselt hea peale seda üldist suurt nuttu. Üksteise järel pugesid kõik lapsed peale Antsu rehe alla, kus Liisi ja Maret end sootuks alasti tõmbasid, Annil jäi särk selga, kuna aga Andres ja Indrek pistsid riietes hange ja pöörlesid seal nagu jahusalves. Küll tahtsid vanemad väiksemaid takistada, aga kõik sündis nii suure õhinaga, et polnud selleks aega. Alles siis, kui poisid juba olid üleni lumised, hüüdis Liisi Maretile:
«Lapsed teevad oma riided märjaks!»
Samal ajal märkasid nad ka, et neil enestel juba külm on ja et peab särgid selga ajama ning tuppa jooksma, sest muidu tõmbub keha kangeks. Ruttu–ruttu haarasid nad Andresel käest kinni, kahmasid oma riided pihku ning jooksid sisse. Alles nüüd märkas saunatädi, mis oli sündinud. Kohe hakkas ta Indrekut ja Andrest lumest puhastama, ning tütarlaste ihu kuivatama, et võiks neile riided selga panna ja sooja müüri äärde asetada. Kõigepealt päkad vastu palavat müüri, see oli saunatädi arvates kõige parem külmarohi.
Varsti istusidki kõik lapsed nagu pääsukesepojad reastikku palava müüri ääres. Ja isa ning ema polekski ehk lumeskäimisest teada saanud, kui mitte Liisi ja Maret õhtuks poleks köhinud, nagu raiutaks nende kurgus puid, ja kui Anni põsed poleks ööseks palavikus õhetama löönud. Need tunnused rääkisid äraandlikku keelt ja järelepärimisel saadi kõik teada. Nüüd oli kogu maja tõrelemist täis, nagu polekski Vargamäel kurba ja vaikset matusepäeva. Sai võtta saunatädi, sai aga oma osa ka tüdruk, et nad lapsi paremini silmas ei pidanud. Üks troost oli vanematel siiski: poisid ei köhinud, sest nemad olid riietes lumehange karanud, see päästis nad nähtavasti.
Lapsi magama pannes asetati poisid vanemate eneste sängi ette nurka, köhijad Liisi ja Maret kõrvu oma sängi, palavikus Anni aga lõõri äärde.
Matuselised lahkusid varakult, kohe peale õhtusööki. Õudne oli kauemaks leinamajja jääda, kui pesitses kõigis aimdus, et leina lõpp pole veel käes: peab ehk veel kellegi Vargamäelt surnuaiale viima. Sedasama kartsid ka Andres ja Mari ise. Nõnda ei maitsenud neil söök ega jook.
Nende kartus läks veel enne täide, kui päev kaks korda oli koitnud: kustus Anni värisev elutuluke. Oldi hirmul ka teiste laste pärast, aga need pidasid esiotsa vastu. Liisi ja Maret raiusid nädalapäevad köhida, aga palav piim meega ja päkkade kõrvetamised vastu lõõri murdsid lõpuks kurgukõdituse. Poisid, nagu olid, nõnda jäidki terveks.
Võeti ka karmid ettevaatusabinõud tarvitusele: kambrid puhastati põhjalikult, Andres tegi nad kaks–kolm korda maast laeni paksu kadakasuitsu täis, mis igaühe pani läkastama; riided kanti välja külma kätte. Rehetoa hiigelahi köeti palavaks ja kogu pere kolis tuppa.
Oli see vast pidu! Lastel oli pärast väga kahju kambrisse tagasi kolida, sest seal polnud ei vommi ega parsi, ei kerist ega kollet, kuhu ronida või kus torkida. Kambris polnud ka ämbreid, vanne, toobreid ega tünne veega, milles kas või keelu vastu on hea solistada. Toas oli nii hea peitust või kodukäijat mängida, kellele nimeks pandi redu. Redu võis kõik, teadis kõik, oskas kõik. Tema päris–asupaik oli lakas, kuskil ulu all, kaugel heinte ja kõlgaste või õlekubude taga, eriti aga tahmases toalakas ja tema taga pimedal ja madalal kambrilael, kus tema ettevaatlikult hiilivat sammu vahetevahel võis kuulda. Lapsed tõid ta sealt mängus tuppa ja panid ta kolistama ning häälitsema vommil, parsil, pimedas nurgas, riistade taga, rehealuse ukse kallal, isegi ahjus ja kerisel.
Nõnda siis kadus lastel kambrisse tagasi kolides suur hulk eluluulet. Pealegi oldi nendega nüüd palju karmim: ei lubatud neid paljalt enam tuppa ega rehe alla, Lumehangest ja aida– või laudateest rääkimata. Ikka pidi midagi soemat seljas ja mingit varju jalas olema. Elu muutus lastel sedavõrd kitsaks, et ennem olgu peaaegu surm kui niisugune elu. Ja nõnda algas Vargamäe Eesperes suur laste vabadusvõitlus vanemate vastu, kuni olid paljastele jalgadele tagasi võidetud tuba, rehealune, kaevu–, aida– ja laudatee ning lõpuks tuisu ajal lumehangki suplemiseks.
Aga enne kui see kõik sündis ja enne kui lastel vabaduspäike uuesti säras Vargamäe kohal, kulus palju aega. Võib peaaegu öelda, et praegune põlv ei näinudki endist vabadust, nii hirmus tagasikiskumine hõljus neil päevil Vargamäe kohal. Ainukeseks lohutuseks olid Liisi ja Mareti mälestused kadunud õnnepäevadest, millest nad ikka ja jälle väiksemaile jutustasid.
«Kui tuppa tulin, ei tundnudki oma jalgu all, nii tuimad olid külmast,» jutustas Maret.
«Mul klõbisesid varbad laudpõrandal, nagu külmanud kartulid,» ütles Liisi.
«Ja kui siis pärast kukkusid valutama!» hüüdis Maret edasi, tehes ise niisugused silmad ja suu, et väiksemad vennad aimu pidid saama nagu mingisugusest meeletust maitsemisest.
«Lõi kohe hammastesse,» lisas Liisi kinnitavalt juurde. «Aga kui uuesti lunde joosta, siis oli kergem, valu oli vähem. Sellepärast siis ikka lõõri äärde ja lunde, lõõri äärde ja lunde, nõnda oli kõige parem.»
«Kus siis isa ja ema olid?» küsis Andres asjalikult, kuna Indrek ainult kuulas ja suuril küsivail silmil õdedele otsa vahtis, kui need möödunud päevist jutustasid.
«Kus juhtus,» seletas Liisi. «Ükskord läksid isa ja ema laadale, sulane vedas hagu, tüdruk toimetas loomi.»
«Siis oli hea,» kiitis Maret.
«Kus meie siis olime?» küsis Indrek.
«Teie olite siis alles väikesed, ei mäleta seda,» vastas Liisi.
«Kas pärast köhisite?» päris Andres asjalikult.
«Mitte teragi,» kiitis Liisi.
«Siis põlnd seda haigust, mis nüüd,» ütles Maret.
«Siis põlnd haigust ega surma meil ega teiseperel,» seletas Liisi. «Ainult pead valutasid vahel ja käisid ümber, nii et ei saand seista ... Mäletad, Maret,» pöördus Liisi õe poole, «kudas oli üks jõululaupäev? Sadas ja tuiskas, nii et mõnikord ei näind aita ega lauta. Teisepere oli nagu Vargamäelt ära pühitud. Kui ema aida või lauda poole läks, kadus ta vahel juba poolel teel tuisku, vahi, niipalju kui tahad, ei paista. Keegi ei saand kiriku minna, kõik jäid koju. Õled toodi sisse ja siis hakkas isa lugema ja laulma. Ema laulis ka, istus tagakambris isa juures. Mai pani tooli eeskambri ukse kõrvale, aga sulane jäi kohe magama, kui lugemist ja laulmist kuuulis. Meie istusime eeskambris õlgedel. Ema ajas meid küll tahakambri, kartis, et hakkame õlgedega möllama, aga meie ei läind. Ja kui siis teised kõige kõvemini laulsid ja sulane tukkus, pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. Tuba oli hea soe, lees olid söed, ahjus liha, mis särises, vorstid kerisel. Meie kärmesti särgid seljast, sina omal ahju ette hagudele, mina omal redelipulgale, siis välja, teate, sinna aja äärde, kus kõige sügavam, üle pea. Hinge pani kinni, jää või sinnasamasse. Lõime paar virru, siis tuppa tagasi, mööda redelit vommile, kus soe, natukene aega seal ja uuesti õue hange. Nõnda mitu–mitu korda kohe. See, mis me üheskoos seal toa taga tegime, kui teised kiriku läksid, põlnd selle kõrval ühti, maksa rääkidagi. Me oleks veel rohkemgi käind, aga eks ema kuulnd toaukse kolinat, tuli vaatama, kes käib ja mis vorstid kerisel teevad ... Meie parajasti vommil, alasti, ise üleni lumest märjad. Kutsus meid alla, võttis vitsa ja tahtis andma hakata. Aga sina, Maret, emale: «Pai ema, ää löö vitsaga, me ju ihualasti!» Ja nõnda ei lööndki ta, lubas ainult isale kaevata. Aga muidugi ei kaevand, ajas meid ainult vommile tagasi, ütles, muidu külmetate end ära. Ise kinnitas ja hoiatas vommi keskpaiga eest ... teate, see kõrge koht ... et see on kuum, kõrvetab päkad. Aga me teadsime seda isegi, ega me esimest korda vommile läind.»
«Miks vomm nüüd änam ei kõrveta?» küsis Andres.
«Ei köeta änam nõnda kui enne,» seletas Liisi. «Siis oli hoopis teine kui nüüd. Siis ütles ema aina, kui vorstid keriselt maha võttis, et liiga saand teised, ära põlend, aga nüüd – ei tõmba teised hästi krõbedaks, ahi ei saand küllalt, haod olid lund täis ... »
Nõnda lõppes laste lumeskäimise–jutt palava vommiga ja tahmase kerisega, kus särisevad vorstid, ajades terve toa ja kambrid pühade ajal magusat haisu täis. Aga kõigil jäi jutust tundmus, et maailmas ja ka Vargamäel on huvitavam ning ilusam aeg möödas. Vähemalt arvasid seda Liisi ja Maret kindlasti ja nemad polnud enam nii väikesed, et nad poleks teadnud, mis nad arvavad, see oli Andresel, Indrekul ja Antsul päevaselge.
Ükskord oli Vargamäel aeg, kus polnud veel haigust ega surma ning kus ei pandud kedagi kirstu ega viidud kolliauku, ja siis valitses igal pool vabadus ning rõõm ja õnn oli otsata. Nüüd avanevad laste ees uksed ja aknad alles kevadel, kui on leige tuul ja soe päike, aga siis pole enam tuisku ega pakast. Kuid mis on kevadine tuul ja päike hangede ning tuiskude vastu!
Ah, ilusam ja õnnelikum aeg on enne mööda läinud, kui Andres ja Indrek ilma said! Liisi ja Maret jõudsid veel õigel ajal Vargamäele, nemad küll, seda tunnevad poisid, eriti just Indrek.