Kilplaste jutud ja teud/34

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
33
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
35

Kolmaskümnesneljas peatükk.

Kuda üks Kilplane oma hobusele heldust näitas, aga hobune seeni otsa leidis, kunni peremees Kilplaste auu püüdis peasta.

Üks Kilplane, oma ameti poolt mölder, oli kuulnud, et kellegile ei pea üleliiga tehtama ega suuremat koormat peale pandama, kui ta jõuab kanda. Sellepärast wõtnud ta harilikuks kombeks, igakord kus tal eeskilt kuhugi jahu kotti oli wiia: istus ta hobuse selga ja wõttis jahu koti enese turjale koormaks, et waesel neljajalgsel mitte üleliiga raskust ei tõuseks. Meie waga mölder sõitis ükskord jälle sedawiisi koormatud oma teed ja kuulis, kuda kaks kägu teine teisega wõidu kukkusiwad. Üks kägu istus ühe puu otsas, mil weel Kilpla rajal kaswis, teine kägu oli teiselpool raja wõeras metsas. Kilpla kägu ei jõudnud mitte nii sagedast ja pikalt kukkuda, kui wõeras kägu, kes temast mööda jõudis. Kui meie Kilplane seda kuulis, arwas ta, see ei oleks õige, kui wõera käule wõidu jätaksin ja oma maa laulikule appi ei läheks. Sedamaid astus ta hobuse seljast, wiskas raske jahu koti õlalt maha ja ronis puu otsa ülesse. Siis seadis ta keele küna küüru, pigistas pihud suu kõrwa ja hakkas Kilpla käule abiks teise wõera käu wastu kukkuma, et mets laksas, ja ei annud mitte enne järele, kuni wõeras kägu oli ärawõidetud ja põgenema kihutas. Sellega rahul tuli ta puu otsast maha. Aga metsa-kriimuke ei olnud wahe ajal ka põesa taga laisklenud, waid, kui hobuse haisu ninasse saanud, samm-sammult ligemale tulnud ja seeni kui waga peremees puu otsas kägu aitas, puu all ruunakese kõrist maha murdnud. Möldril ei jäänud mõnusamat abi, kui kingsepa musta ratsude seljas kahejalgselt koju tagasi sõita. Kodus jutustas ta lugu ühe kõrgetarga auuwääriliku nõuukogudusele, mis tema kõikide tuluks, kogukonna auu ja kiituse eest oli teinud, ja kuda ta oma kägu wõera käu wastu kukkudes oli aitanud. Seal juures oli ta kogemata pisukest kahju leidnud; sest seeni kui ta wirgema hoolega wõera käu wastu sõdinud, oli metsa kutsikas hunt tema ratsukese äramurdnud. „Seda tahtsin teile,“ — lõpetas mees juttu — „teaduseks anda, arwates: et kogukond mulle waewa palgaks ja kahjule kustutuseks ühe uue hobuse nõutaks.“ — Kui kogukonna-pääwanem ja kogukond oma kaaswenna juttu oliwad kuulnud, arwati õiguse otsuseks, et möldrile, kes nii wirgalt ja tõsise hoolega kogukonna auu ja nime eest waewa oli näinud, seal juures ise kahju leidnud! kogukonna rahalaekast üks uus hobune ostetakse, ja weel natuke raha meele heaks peale lisatakse. Nõnda sündis siis asi toime.