Kilplaste jutud ja teud/37

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
36
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
38

Kolmaskümnesseitsmes peatükk.

Kuda Kilplased ühe koleda elaja wastu sõtta lähewad.

Ehk küll selkorral, kus Kilplased oma kella järwe põhja oliwad matnud, sõda nende maale ei tulnud, siiski juhtus hiljemine üks lugu, mis neile suurt hirmu ja ahastust tegi. Mõned mehed oliwad õhtu hilja naabri küla kõrtsist koju tulles, põõsastiku wahel ühe wäga koleda elaja näinud. Elajal oli kaks musta naeri suurust silma mõlemil pool pää kõrwas olnud, kaks suurt sirget sarwe pääs, ega olnud ta ka mitte loodud metsalise kombel meeste eest jooksu põgenenud, waid koledal wiisil otsekui inimene maha istunud, aga istudes nähti wast tema keha suurust. Iga mõistlik inimene teab seda ise enesest, ehk oleks ta pikem kui mees, siiski — kui ta murule maha istub — poole keha kõrguse wähem näitab. Aga kui ülewal räägitud kole metsaline maha oli istunud, wenis ta keha ehk kolmkorda kõrgemaks, kui käies oli olnud. Istudes põrnitas ta suured silmad koledast meeste wastu ja lõi, enne kui minema läks jalgadega maa peale, et maa ümberringi wabises ja Kilplased peaaegu kummuli oleksiwad langenud; siis pistis metsaline lennuti minema. — Kui kogukonna-pääwanem seda lugu oli kuulnud, laskis ta sedamaid nõuuisandad kokku astuda ja hakati tarka aru pidama, mis Kilplaste kogukonnale warjuks, ja koleda sarwikule metsalisele kiusatuseks ette tuleb wõtta. Esimese asja poolest leiti mõnus, et igamees kõrge püstaia oma hoonete ja elumaja ümber teeks, kust kuri waenlane üle ei peaseks, pealegi igal ööl wahid küla tänawasse panna. Teise asja polest kiideti hääks, kui tugewamast noorest rahwast üks tosin mehi saaks wäljawallitsetud ja koleda elaja wastu sõtta saadetud. Arupidamist mööda tallitati hiljemine asju korrale. Siiski weniks meil jutt wäga pikale, kui tahasime siin kõik põhjani teada anda, kuida Kilplaste wahwad noored mehed endid mõrtsuka elaja tapmise wastu walmistasiwad ja mis wahwaid tegusid nemad hiljemine toimetasiwad. Wiimse asja pärast saagu siin aga üks asi nimetatud, mis nende häda ohtu selgest awaldab. Noori mehi oli homikul terwe tosin külast wälja läinud, kõik prisked, terwad ja tugewad, aga õhtul ei tulnud kenast hulgast mitte enam koju tagasi, kui aga kaksteistkümment meest; kõik teised oliwad otsa leidnud. Aga ka needki riismed ei oleks muidu eluga peasnud, kui üksnes suure kawaluse läbi. Sest kui lehede kahin neile koleda metsalise tulikut kaugelt oli kuulutanud, weel enne kui sarwe ehk saba ots elajast paistis, oliwad wahwad mehed kummuli maha langenud, ega usaldanud ükski ennast liigutada, kunni wiimaks õhtu eel üks nende seast, kellest warsti pikemalt jutustame, natuke pää ülesse tõstis ja nägi, et — kuskil enam häda ohtu karta ei olnud. Õnne lugu salamahti teistele kuulutades tõusiwad nemad üheskoos maast ja hakasiwad koju poole minema. Julge päätõstjaga oli lugu nõnda olnud. Tema oli mõne aja eest kündes ühe kämla laiuse raudse rinna-kilbi tüki leidnud ja koju wiinud. Kui temale käsku anti mõrtsuka metsalise wastu sõtta minna, läks ta kiirest rätsepa juure ja palus kilbi tüki südame kohta oma kuue sisse õmmelda, et süda warju saaks. Rätsepp tõutas pealise riide ja woodri wahele raua tüki panna, et mees sellega hiljemine wist rahul saaks olema. Niisuguse tugewa warjuga oli mehel enam julgust kui teistel, sellepärast ta esimene päätõstja teiste hulgast oli, ja kui teised üheskoos rahulikult koju poole läksiwad, tõtas ta tee kõrwale ja läks naabri küla kana karja waatama, kas ehk wõimalik oleks midagi sulgist lindn kinni tabada ja õhtu keeduse lisaks kinni wõtta. Õnnetumal kombel ei olnud ta jahi himul tähele pannud, kuda kanade peremees, nott käes, tema kannul oli, ja kui ta parajalt kana kinni tahtis wõtta, teda wargaks arwas ja temale walu tahtis anda. Kilplane — ei tea kas kana jahilt ehk notti eest põgenedes — tahtis üle aia hüpata ja jäi teiba otsa kinni. Talumees arwas, nüüd on kanawaras lõksus, ma tahan temale weel natuke mälestuseks kaasa anda, et ta meie küla kanade kõerutamisi ära ei unusta. Nõnda mõteldes sihtis ta malka otsekui terawat oda põgenejale selja tagast kesk keha kohta, wööst natuke alamale. Kas sa imet ja õnne näed! malga ots põrkas tagasi, seni kui Kilplane tagast tõukamise abiga hõlpsalt üle aia peasis ja kibedast putkama punus. Kui ta mõne aja pärast taga kihutajat enam oma kannul ei kuulnud, hakas ta puhkama ja saadud kahju läbi katsuma. Jõe kaldal wee peeglis keha selja taha tagast waadates, leidis ta kõik kohad terwed ja wigata, ja raud lapi oli tark rätsepp just tagapool keha sinna kohta püksi woodre wahele õmmelnud, kuhu talupoja teiwas teda puutunud. Nüüd hüüdis Kilplane suure rõõmuga: „ Taewas tasugu rätsepale hüwa palka, kes warju-lapi paraja kohta oli õmmelnud. Tema teadis palju paremine kui mina ise, kus häda kitsikusel Kilplase süda seisab!“

Mõned õpetatud mehed, kes midagi imeliku asja ei taha salamahti jätta, waid kõik püüawad awalikuks teha on pikka läbi kuulmise ja järel katsumise läbi leidnud, mis sugust ja seltsi see kole elajas oli olnud, kes Kilplastele ülewal räägitud kartust sünnitanud. Sarwi ei leidnud nemad elaja külles mitte, aga pikad kõrwad, neid oliwad Kilplased joobnul pääl sarwiks arwanud; niisamati ei olnud elaja suurus ja naeri laiused silmad õigest ülespandud, waid leiti mõlemad palju weiksemad, ja kõigist tõusis wiimaks awalikuks, et kole elajas üks nende sugust oli olnud, keda meie maal aawiku-isandaks ehk jäneseks nimetatakse.