Kilplaste jutud ja teud/Eeskõne lugejale

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
1

Eeskõne lugejale

ehk

Kilplaste esimene jagu.

Küll tuleb natuke imeks panna, mikspärast siin alamal ilmutatud tõsine jutustus kuulsatest Kilplastest siitsaadik teadmata on jäänud, ehk muidu küll palju midagi tähelpanemise wäärilist asju meie päiwil warjul ei peeta, kus raamatu kirjutajaid kui seeni wihmasel ööl maapinnast tõuseb. Aga kellele wõib seda hooletust süüks arwata? Üksnes raamatu-kirjutajatele, — ei tõeste mitte Kilplastele, kellel osalt määratu palju suuremaid ja kibedamaid tallitusi, osalt wäga palju tarku mõtlemisi oliwad, et ial seda mahti ei leidnud, kõik oma toimetatud käte ja mõtete tööd paberi peale ülespanna. Agara mõistuse abiga oskasiwad nemad küll iga töö wäga kiirest korrale toimetada, ehk kuida oleks neil muidu ka wõimalik olnud, otsata tallituste hulgaga, mis igalt poolt nende peale langesiwad, walmis saada. Ei mitte kaduwa kirjatähtedega, waid palju tähtsamate märkidega kinnitasiwad nad oma isa-isade teud haua kiwide peale igaweseks mälestuseks. Neid haua kiwa walmistasiwad nad sawist ja tähendasiwad oma isade teud pehme sawi peale, kellest ainukesest tükist juba nende terane mõistus wälja paistab; sest kui nemad mitte, niikaua kui sawi pehme oli, neid märkisi oma sõrmekestega sinna sisse ei oleks wajutanud, kui palju enam tööd ja waewa oleksiwad nemad pidanud siis hiljemine nägema, neid märkisi kõwa kiwi sisse raiudes. Peale selle ei olnud Kilplased mitte nii arwa pää ja lohaka mälestusega, kui mõni mees meie päiwil, waid mis üks Kilplane korra oma lapse laste suust oli kuulnud, seda oskas ta weel mõne saja aasta pärast hiljemine oma ennemuistese põlwe rahwale sõna sõnalt nii selgest kõneleda, kui oleks lugu wast natuke aega enne maailma loomist olnud sündinud. — Sel wiisil hoidsiwad Kilplased kõik asjad nii salamahti, et mitte üks elaw hing maa peal neid nende suust ei wõinud kuulda. Wiimaks oli kogemata Eikuskil-maa Ülem-isand, üks Kilplaste sarnane terase loomuga mees, neist unesnäinud. Tähtsa unenäu jälgil laskis ta teisel hommikul kolm ülemad nõuumeest oma ette kutsuda, kellest esimene kääride-ihuja, teine eksli-leikaja ja kolmas korstnapühkija-meister oli. Nimetatud kolme targale andis ta sedamaid kindlat käsku, wälja minna, kõige isandate maid, olgu tuntud ehk tundmata, läbi käija, ja ei kuskil enne puhkama jääda, kunni nad teised kolm tarka leiaksiwad, kelle mõistus kõrguti ja laiuti igas tükis nende mõistusega ühte jookseks.

Ülem-isanda kolm tarka saadikud tõtasiwad siis teele ja wõtis igaüks oma ameti-riistad selga, üks käia-kiwi, teine eksli-pingi ja kolmas pika redeli luuaga. Pika teekäigi ja jalawaewa peale jõudsiwad nemad wiimaks hüwa õnne juhatusel Kilpla, kaugel taga Uppakallo Kalkuni maale, kus wäga tarka rahwast leitakse. Kui Eikuskil-maa saadikud jalga üle raja piiri oliwad tõstuud, sündis parajalt, et Kilplaste pääwanem Hans Emisnik, oma nõuuisandatega seltsis tahtis nõuupidama minna. Aga et nõuuisandad weel kõik koos ei olnud, sellepärast pani Emisnik, kes muidu suwel päris küla seakarjusse ametit pidas, oma seasarwe suhu ja puhus wiha tujul elu poolt sarwe, nõnda et tal silmnägu mustaks läks kui paja põhi. Kutsu-sarwe kuuldes jooksiwad nõuu-isandad kiirelt kokku, et mõnel aega ei olnud püksi nupu kinni panna, teisel jälle kops tahtis lõhkeda. Pääwanem rõõmustas meeste kiiru nähes, aga kawalal kombel ei annud ta sest midagi märki, waid tõstis nina-otsa uhkelt püsti ja ütles: „Sedawiisi peab teid isandaid siia kutsutama? Teie lontrused!“ — Sel samal ajal aeti seakari wälja, mis seeni kui Emisnik nõuu pidas, ühe korralise walitsuse all seisis. Kui nüüd sead nõuu-kojast mööda läksiwad, hakasiwad nad sügelewaid külgesid seina wastu nii kõwast nühkima, et hoone maa rajalt katuse harjani sigade kratsimise wolil kõikus. Kokku tulnud isandate ehmatus ei olnud mitte pisuke, sest nemad kartsiwad, et nõuukoda põrutamisest maha wõiks langeda. Aga nende pääwanem andis sedamaid käsku, et iga hoone nurga wastu üks osa nõuu-isandaid toeks astuks. — Seal oliwad nad siis oma kübaratega, mis selkorral kepi asemel tarwitasiwad, sead äratõrjunud, et nõuukojale pikemat kahju ei wõinud tulla. Sea kari läks rahulikult mööda ja isandad jälle nõuupidamisele tagasi.

Kõrgel nõuukojal ei olnud üleskäimise treppi, sellepärast pidi pääwanema sulane ülewal seisma, kust ta oma köie maha laskis, aga köie otsa oli üks tugew kaigas põigiti kinni siutud. Sinna kaika peale istus siis üks nõuu-isand teise järgi kaksiti, ja sulane winnas neid kui kotisi ülesse. — Kui Eikuskil-maa ülem-isanda saadikud seda nägiwad, seisiwad nemad suud ammuli ja unustasiwad lõualuud kokku pigistada, nii wäga imestasiwad nemad Kilplaste tarkuse üle, kes kõik asjad nõnda korra pärast oliwad seadnud ja teele ajanud. Saadikud arwasiwad siin enese sarnaseid mehi olewat leidnud. Aga et siga kotis ei ostaks, tahtsiwad nad Kilplaste tarkusest weel mõnda tüki pikemalt tundma õppida, enne kui pää-wanema Emisniku jutule usaldasiwad minna. Nemad läksiwad esiteks matusse aeda, kunstlikusi haua kiwisid waatama. Kena sawi peale tehtud tööd nähes märkasiwad nemad pika mõtlemise järele, kuda iga haua kiwi peale lühidelt oli tähendatud, misga kiwi alla maetud mees ennast elu ajal kõige enam kuulsaks oli teinud. Üks weike kannaga mõõt kahe sõrme wahel tähendas: mees oli kõrtsmik, sõnnikuhark ehk adrasahk jälle põllumeest, sikusarw ja kääripära rätsepat j. n. t.

Siit tõtasiwad targad saadikud nõuukotta tagasi ja palusiwad luba, Kilpla pääwanema ette astuda; pika arupidamise ja järelemõtlemise peale anti neile armulikumalt seda luba. Siis istutati neid üks teise järel kaksiti winna-kaika peale ja sulane winnas neid ülesse. Käärideihuja astus jutumeheks, kumardas wiisakalt teretates, otsis kõrwa tagast nõuu ja kõneles siis: „Meie kolm tarka saadikud, mina ise, wäga tark nua-, kääride- ja kerwe-tera-ihuja, ümmarguse käiakiwiga, ja minu seltsimees, teine tark, tagant kühma küürastud ja eest kooku wäänatud õle- ehk ekslilõikaja, ja kolmas, tema tark, kõrgel soowlik ja julgemeelelik korstna pühkija, oleme kaugelt maalt teile tulnud, Emisniku isand! kes seasarwe oskab puhuda, ja päewa tõusust päewa weeruni weel mõnusamalt pika sea piitsa piuga rabada sea karja peale, alla ja keskele —“ Siin tahtis jutumees rinda wälja sirutates pead kõrgemale tõsta, et näha saaks, kuda Kilplaste targad tema kena juttu wastu wõtsiwad, aga käiakiwi raskus seljas, wõttis seeläbi wõimu ja pillutas teda ülewalt nõuukojalaelt selile maha, et walusal mahakukumisel jutt meelest ärakadus. Kui ta tükki aja pärast silmad lahti ajas, palusiwad Kilplased teda hakatud kena juttu lõpetada. Aga kääride-ihujal ei olnud wõimalik, ei kätt ega jalga liigutada, nii oli keha tal ärapõrunud. Wiga läbi katsudes leiti, et mehike kukudes ühe küllekondi oli asemelt põrutanud. Targad Kilplased leidsiwad kiirest nõuu, kuda wõerale mehele mõnusat abi wõiksiwad teha; nemad tõstsiwad teda kaksiti winna köie kaika peale, winnasiwad teda ülesse ja lasiwad siis teistkorda teise külje peale kukkuda: mis läbi asemelt läinud kont jälle asemele kargas. Nüüd palusiwad nemad, teda, hakatud juttu edasi rääkida. Kääride-ihuja hoigas, kratsis pead ja ütles: „Oh, kulla wennikesed! ehmatus pillutand mul jutu maa põhja!“ — Seda kuuldes läksiwad Kilplaste nõuu-isandad joosktes koju, tõiwad sealt labidad, kangid, sõnnikuhargid ja mis muidu neil kätte juhtunud kaasa, ja hakasiwad seal kohal kaewama, kuhu kääride-ihuja oli mahakukunud; sest nemad arwasiwad kohe, et kerge jutt weel wäga südawale ei wõinud wajunud olla, ja lootsiwad jutu maa seest kätte saada. Aga kui nad aega mööda juba mõne sülla sügawuseni oliwad kaewanud, ei tulnud kadunud jutust weel saba otsakest nähtawale. Ilma asjata tehtud töö tegi meestele natuke melehaigust, mõned arwasiwad wõera mehe petiseks jutu tee juhatusel, teised arwasiwad jutu tuulde olema läinud ja kiitsiwad nõuuks, tuulamise sarjad kodust tuua, misga jutu terad tuule haganatest wõiksiwad wälja sõeluda. Seal tuli neil õigel ajal meelde, walmis kaewatut hauku muu asja tarbeks toimetada. Kui sellepärast pika tarka aru oli peetud, wiimaks ühel meelel nõuuks, kaewatud haugust kaewu teha. Üks tarkadest tehtud kaew nõuukoja ligidal wõis kogukonnale suurt kasu saata, sest kes siit korra märga wõttis, see karastas oma waimu ja keha ühtlasi.

Aga et kesgi kaewu sügawust weel ei tundnud, selle pärast hakasiwad Kilplased kaewu mõõtma. Nemad paniwad ühe tugewa ridwa põigiti üle haugu, üks nõuuisand sasis mõlema kätega ridwast kinni, teine jälle oma kätega esimese jalust, sedawiisi jälle kolmas ja neljas, nõnda et üks ikka käsipidi teise jalgade külles ripus. Kui aega mööda esimesel ülewal ridwa külles ripuwal mehel koorm raskeks püüdis minna, hüüdis ta alla: „Armsad naabrid, ae! pidage endid tugewast kinni, seni kui käed natuke ridwast lahti lasen ja pihusse sülitan, et ridwast ei libiseks.“ Seda üteldes peastis ta käed ridwa küllest, nii et kõik hunnikusse kaewu põhja langesiwad. Sest tükist wõib igamees näha, kuda ka targad ühekorra wõiwad eksida. — Wiimaks peeti pikka nõuu, kuhu haugust wälja kaewatud mulda pidi pandama, mis risuks ees oli. Pika läbi kuulamise ja asja arwamise peale oli üks nõuuks kiitnud, teist sügawat hauku kaewata, ja mulla hunnikut senna sisse wisata. Mehed waatasiwad tükk aega suud ammuli üks teise silma ja mõtlesiwad asja pikemalt läbi; wiimaks küsis üks argliknlt: Kuhu siis selle mulla paneme, mis uuest haugust wälja kaewame? — „Noh,“ kostis esimene — „mis tölplased teie olete, et seda ei mõista! Hauk tuleb nii sügaw kaewata, et mõlemad hnnnikud sisse mahuwad.“ — Kui Eikskilmaa ülem-isanda saadikud seda oliwad kuulnud, ei mahtind nad kauemaks senna jääda, waid tõtasiwad täis häbi punetust teele; sest nüüd märkasiwad nemad, kuda nende pisuke tarkus Kilplaste tarkuse wastu ei wõinud hakata.

Nemad läksiwad siis oma ülem-isanda juure tagasi ja wiisiwad sõnumid kõigist, mis nad Kalkuni maal oliwad kuulnud ja näinud, mis nende eneste lai tarkus sest kuulust ja nähtusest pikemalt wälja oli arwanud. Nemad tõutasiwad ka ülem-isandale ükskord weel sinna tagasi minna ja Kilplaste kombeid sügawamalt tundma püüda õppida. Enne seda lubasiwad nad muret kanda, kodust rohkem mõistust kaasa wõtta, misga Kilplaste tarkust paremine wõiksiwad mõõta ja teistele kasuks koju tuua.