Kohtupäev/Aleksander Blokk. Surmatantsud

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kohtupäev
Heiti Talvik
ALEKSANDER BLOKK

Tsüklist „Surmatantsud“

2

Öö. Latern. Apteek. Tänav tühi.
Helk müüril mõttetu ja tuhm.
Kui tahad — edasi veel rühi:
siit ringist ei vii ükski uhm.

Kui sured — algad vanal plaanil
ja korduvad kõik tuntud lood:
öö, jäine virvendus kanaalil,
umbtänav, latern, rohupood.


3

Öö. Kustund aknad. Üks vaid hõõgub ruut.
Sääl soigub unes rohukaupmees — juut.

Kuid kapi ees, „Venena“ millel silt,
on kummardumas võigas hirmupilt.

Skelett, mil rippu rüü kui varnapuul,
sääl miskit otsib irvitaval suul.

Käes! Hetkeks aga varises ta hoid
ja pöördus kriiksuv kolp. Apteeker loid

end upitas, kuid samas norskas taas.

Tol ajal luustik, hõlmas mürgiklaas,

naispaaril' seda pakub ninatumal'
all tänaval, hõõglaternate kumal.


4

Uni muistne: müüri sakist
lampide näed välgatust.
Sääl — vaid vesi pigimust,
säält sa leiad unustust.

Vari nurgast peidetust,
samas teine möödub sust.
Naiserinna vilgatust
näed — ning õit, mis punab frakist.

Vari teine — rüütel sirge,
või ehk mõrsja kirikust?
Kiiver, suled. Pale, kust
õhkub laiba tarretust.

Hoovikella kime kukk.
Väravas ju kriiksub lukk.
Üle läve lõbunukk
roimariga kaob täis kirge.

Tuul ent undab jäine, viiliv.
Öö on tühi, pime, võik.
Ülal vilgub aknalõik.
Ükstakõik...


Vesi pigina on must.
Säält sa leiad unustust.
Kolmas kuju. Sina kust,
sina, varjust varju hiiliv


5

Rikka käes taas au ja võini,
kehv see vaevleb varjus.
Paistab kuu. Ta kiirte lõim
hiilgab majaharjus, —

meeltepinget lahendab,
teravjooni mahendab,
heites oma uima
kiviriiki tuima.

Kõiges aga peituks patt,
kui ei oleks kuningat
kaitsmas tõtt ja trooni.

Ära otsi ent paleed,
sõbra südamesse teed
ega kuldset krooni.

Puistudest ta tuleb tumm,
ringi laternate lumm
öösse laotet.

Rätiräbal kaelas tal,
jäiseks irveks mütsi all
hambad praotet.