Kollid/6
6.
Parun Stern-Himmelshauseni korteris wältas juba mitmet päewa harjumata, rõhuw waikus.
Ühel hommikul, kui paruniproua ja paruness Elise juba kohwilauast üles tõusnud ja söömatoale selja pööranud oliwad, jäi wana parun weel paberossi suitsetades istuma, kuna Benno akna juures seistes sõrmedega ruudu pihta trummis.
„Benno!“ hüüdis wana parun poolwaljusti.
Benno ei kuulnud.
Parun kordas hüüdmist waljemalt. Nüüd pööras Benno kui kohkunult pääd: „Mis sa tahad, papa?“
„Tule, istu siia, mul on sinuga tõsine sõna wahetada.“
Benno täitis wenitades käsku.
„Mamma on sinuga juba rääkinud,“ algas wana parun ilma poja otsa waatamata. „Mina ei taha sinu pääle käia, aga ütle mulle, mis sa ise arwad?“
„Jälle see wana jutt!“ ohkas Benno, silmi lae poole tõstes. „Mis ma sellest pean arwama? Ma ei taha sellest midagi arwata.“
„Ole mõistlik, Benno. Sa tead, kuda meie lood seisawad. Minu wara on“ — parun tegi tähendusrikka käeliigutuse ja wilistas tasakesti — „läinud ja wõlgu on mul, nagu öeldakse, rohkem kui karwu pääs. Mamma mõis peab meid kõiki toitma, aga see ähib ka juba hüpoteekide koorma all. Müüa meie teda ei wõi — see on Elise pärandus, mida meie — Jumal andku andeks! — juba küllalt wähendanud oleme. Minu wõlapärijad lähewad häbemataks — mõtle ise, mis peab sellest wälja tulema?“
Benno wahtis sõna lausumata oma lakksaabaste pikki ja peenikesi otsasid.
Wana parun laskis mõned suitsuwõrud õhusse tõusta ja algas tungiwamalt: „Tüdruk armastab sind hullupööra ja mammade wahel on kõik juba kokku räägitud. Wana Steward annab tütrele kohe poole miljoni kaasa ja hiljemalt langeb sulle weel wähemasti kaks korda rohkem päranduseks, sest Stewardi ainus poeg on — tänu saatusele! — tiisikuse wiimsel järgul. Lai tee meie kõikide peastmisele ja õnnele on sinu ees imetasaseks tehtud. Sul pole muud teha, kui astu aga ette ja palu ilusa, rikka, sind jumaldawa neiu kätt õnnelikuks abieluks.“
„Õnnelikuks abieluks!“ kordas Benno kibedalt. „Wabanda — mul on abielu õnnest natukese teist laadi aimed.“
„Lapselik halpus!“ tähendas wana parun põlgawalt.
Benno waatas isale silma sisse: „Tuleta meelde, papa, kui mitu korda sina ise neid segaabielusid mõisnikkude ja kodanikkude wahel hukka oled mõistnud, aadeli were puhtusest jutlustanud jne. jne.“
Wana parun kannatas poja pilgu ilma ripsekarwu liigutamata wälja ja ütles pilgelikult mokki muigutades: „Sinu meeldetuletused, armas poeg, on wäga aja- ja asjakohased, aga sina pole ju kohustatud, minu jutlust oma usuõpetuseks wõtma. Päälegi eksid sina suuresti, kui arwad, et mina tuulelipp olen, kes ühe asja kohta täna nii, homme teisiti mõtleb. Minu ilmawaade on muutmata, aga sina ei ole mitte mina. Sina oled uuema aja laps ja tohid minust targem olla. Ma tuletan omalt poolt sinule meelde, mis sa nii mitmel korral tõendanud oled: ilma rahata ei ole aadel midagi wäärt. Eks sa mäleta oma jutlust?“
Benno lõi silmad maha.
„Minu arwamise järele,“ kõneles wana parun wõidurõõmsalt edasi, „on aadel Jumalast loodud ja kestab igawesti. Meie luu ja liha on teistest paremad, meil on teine weri soontes. Aga sa tead, mis meie talupojad ütlewad: häda ajab härja kaewu! Ilus ei ole see mitte, et ma sinu tulewast perekonda — kaewuga pean wõrdlema, aga mis teha? Õnneks on Stewardid puhtawerd sakslased ja see ühes nende rikkusega annab neile peaaegu aadeli wärwi ja teeb neid enam meie wäärilisteks. Kõige kuulsamad meie aja sakslased, Bismarck ja Moltke, on ju emade poolt ka mõlemad kodaniku soost, kuid see õnnetus pole wähemasti nende waimuomadusi rikkunud.“
„Ma ei armasta seda tüdrukut mitte,“ hädaldas Benno.
„Waata õnnetust! Ja — keda sa siis õige armastad?…. Ma olen kuulnud, et sa ühe siinse käsitöölise perekonnas pead käima, kellel ilusad tütred on. Sa oled rüütlisugu noormees, kes ajawiidet tarwitab, ja pead ise teadma, kui kaugele sa aega wiites lähed. Mina ei taha sinu wabadust selle poolest sugugi kitsendada, aga seda mõistad sa isegi, et nali ikka naljaks peab jääma…“
Benno tahtis wastu waielda, aga isa lõi käega:
„Narrisid on ju ka meie seisuses ikka olemas — alles hiljuti kosis krahw Thorensheim saianaese tütre ära! See on üksiku inimese nõdrameelsus. millest meie wana suguwõsa siiamaani puhas on olnud. Tahad sina Stern-Himmelshausenite peres esimene totter olla? Seda ma ei usu. Sa oled mõistlikum, kui ise arwad, ja teed wiimaks muidugi seda, mis meie praeguses olekus kõige mõistlikum on, see on: sa kosid miljonäri tütre ära — jää aga rahule! — aga sa armastad asjata aega wiita. Wiiwituses peitub hädaoht! Minu wõlapärijatel on wing ninas — nad tungiwad korraga igast küljest pääle. Kui nad aga kuulewad, et sina Stewardi tütrega kihlatud oled, siis kannatawad weel. Praegu wõime kõik peasta — paari nädala pärast wõiks see juba hilja olla. Noh — mis sa ütled?“
Enne kui Benno midagi wastata jõudis, kõlises uksekell ja toapoiss tuli teatega, et üks inimene paruni herrad tungiwalt näha soowida.
„Kes see on?“ küsis parun kurja aimates.
„Wana Renkel,“ wastas toapoiss.
Parun kortsutas kulmu ja ütles wäga kõrgilt: „Seleta temale, et mina nii wara kedagi jutule et wõta.“
„Juba seletasin, paruni herra, aga tema ei lähe ära.“
„Siis wiska ta uksest wälja.“
Toapoiss läks. Eestoast kuuldus jäme sõnawahetus, sellepääle lühike rüselemine, ja siis ilmus söömatoa ukse wahel punaste, ümarguste põskedega ja ümarguste lapsesilmadega wanadlase meesterahwa pää, kelle tagant toapoisi hale kelminägu paistis.
„Paruni herra, see häbemata inimene ei lase ennast wälja wisata,“ kaebas toapoiss, wõõra kuuesaba wiimse jõuuga nii äkisti tõmmates, et kärts taga oli.
„Paruni herra!“ algas nüüd ka ümarguste põskede omanik heleda, lõikawa häälega Eesti keeles, „mul on paruni herraga wäga kibedasti waja rääkida — kiskuge mind lõhki, aga enam ma ei wõi oodata, paruni herra!“
Paruni otsaesine punetas, tema silmist paistis meeleäritus ja natuke kahetsust selle kena aja järele, mil see täitsa loomulik asi oleks olnud, kui ta selle Renkeli sarnasele pääletikkujale oma teenijate käe läbi tubli keretäie oleks anda lasknud.
„Tehku paruni herra, mis tahawad, aga mina siit ei liigu, enne kui“… algas külaline uuesti.
„Pea lõuad!“ kärgatas parun kui püssist lastult.
Ta tõusis üles ja läks oma kirjutusekambrisse, wõõrast põlgawa käeliigutusega enese järele tulla käskides. Kui ta kambri ukse hoolega oli kinni tõmmanud, raputas ta Renkeli nina all rusikat ja ütles tasase, aga tungiwa häälega: „Sina häbemata lurjus! Kas sa ei tea, mis sinusugune Eestimaa parunile wõlgu on?“
Renkel oli endine kõrtsipidaja, kes nüüd linnas raha wäljalaenamisest ja liiakasu wõtmisest elas. Ta laskis enesele hää meelega sina ütelda ja oma naha täis sõimata, kui ta aga selle eest hääd protsendid sai. Paruni wiimaste sõnade mõjul tõmbas ta selja küüru ja wastas alandlikult, aga ilma nähtawa kartuseta: „Ei mina tea paruni herrale midagi wõlgu olewat, aga paruni herra on minule wiistuhat rubla wõlgu. Need wekslid“ — Renkel tõmbas kaks, kolm paberitükki taskust ja laskis nende otsakesed peo wahelt paista — „need wekslid kisendawad maksu järele ja minu hale süda ei jõua seda kisa kauemini kannatada.“
„Kelm!“ ütles parun juba pehmemalt. „Nende wekslite pääle pole mina rohkem kui nelituhat rubla saanud, aga sinule pean wiistuhat maksma.“
„Ega kiri waleta,“ hirwitas Renkel. „Paruni herra on ju numbrid oma käega kirjutanud ja on nüüd ikka nõnda hääd ja maksawad terwe summa kohe wälja. Mul on enesel kibe häda käes — pidin ju selle raha ise wõlgu wõtma, et paruni herrad aidata. Nüüd käidakse kurjasti minu kaela pääle.“
„Aga sina maksad wiis protsenti, minu käest wõtad kakskümmendwiis.“
„Mis parata? See oli ju paruni herra enese tahtmine — ega mina raha pakkuma tulnud.“
„Õigus. Aga nüüd kannata weel paar nädalat, siis on mul raha. Praegu ei ole kopikat kodu.“
„Paruni herra!“ ütles Renkel paluwalt. „Ma olen juba rohkem kannatanud, kui terwis kannab. Enam ma ei wõi. Kui paruni herra täna ei maksa, siis pean asja, nii walus kui see on, homsel päewal kohtusse andma. Mõtelgu paruni herra seda skandali!“
„Seda sa iialgi teha ei julge!“ hüüdis parun äritatult.
„Mis sääl juleta?“ naeratas Renkel lapseliku ilmasüütusega. „Paruni herra ei wõi mulle ju mitte midagi teha. Paruni herra on küll suur herra, aga eks seadus ole weel suurem herra. Meil pole enam endised ajad. Nüüd ei tohita sedagi peksta, kel peksu waja oleks.“
„Wõrukael!“
„Sõimamise poolest on paruni herra minust kangem,“ hirwitas Renkel alandlikult.
„Peab sinule ikka wiimne sõna jääma?“
„Oh ei, minu suu läheb lukku, nii pea kui paruni herra minu raha wälja maksawad.“
„Oota wähemasti nädal!“
„Ei wõi, paruni herra.“
„Oota paar päewagi… Mõtle, et kõigest ilma wõid jääda, kui sa mind liiga ässitad.“
Renkel sügas kõrwatagust.
„Paar päewa wõiksin ehk hädapärast weel oodata,“ ütles ta nutuliselt, „aga siis, paruni herra“…
„Julged sina, lurjus, mind ähwardada?! Kasi minema!“ kärkis parun julgust wõttes.
„Juba lähen… Jumalaga siis ka, paruni herra.“
„Hää küll, hää küll.“
Kui Renkel mitu korda kummardades wälja oli läinud, istus parun Stern-Himmelshausen oma kirjutuselaua juurde ja jäi mõttesse. Tüki aja pärast ohkas ta sügawasti, wõttis sule ja kirjutas paberitüki pääle järgmised ajaloolised sõnad:
„Juhhan Langbergile.
| Kule Juhhan, tulle eige kohhe sinno wanna moisa Härra jure, Minna tahhan sind rekima. |
Baron Stern-Himmelshausen.“
Kui parun sedeli kokku oli pannud, kutsus ta toapoisi ja ütles temale: „Wii see paber kaupmehe Langbergi kätte ja ütle, et herra teda ootab.“
Toapoiss pühkis minema. Parun läks proua ja tütre juurde, kes ühe kiriku hääks peetawale näitemüügile kribusid walmistasiwad.
„Ma olen täna mõned rasked minutid läbi elanud,“ ütles parun rinna põhjast hinge tõmmates.
„Waene Ferdi!“ kahetses paruninna. „Aga kes kässib sarnaseid inimesi sisse lasta?“ lisas ta pool imestunult, pool põlgawalt juurde.
„Neid ei lasta mitte — need tikuwad ise kui hundid lambalauta,“ ohkas parun.
„Siis kutsu politsei.“
Parun naeratas walusalt: „Ma olen rõõmus, kui politsei mind ennast kutsuma ei tule… Kus Benno on?“
„Läks juba oma teoorjusesse… Oh, Ferdinand, sa ei aima mitte, kui walusalt see mõte minu südamesse lõikab, et meie ainus poeg nüüd alatu tööga leiba peab teenima!… Kas rääkisid temaga?“
„Jah, aga seekord ilma asjata. Poisil on haganad pääs. Küllap ma temast siisgi weel jagu saan.“
Parun Stern-Himmelshausen ei aimanud, kui rasked minutid temal täna weel ees seisiwad. Toapoiss tuli ja andis saadud sedeli tummalt herra kätte tagasi.
„Mis see tähendab?“ imestas parun.
Toapoiss ei leidnud kohe sõnu. Wiimaks kogeldas ta aralt silmi tõstes: „Kaupmees ütles, et tema sihukesi ärikirju wastu ei wõta ja et…“
„Noh?“ kiirustas parun.
…„et paruni herrast olla tema juurde niisama palju maad kui temast paruni herra juurde.“
„Sina häbemata, kudas sa neid rumalaid sõnu minu ees korratu julged?“ kärkis parun.
„Ega need minu sõnad pole,“ wabandas ennast toapoiss. „Ja siis ütles kaupmees weel, et paruni herra wõida õhtul tema jutule tulla, kui pood kinni on.“
„Kasi mu silmist!“
Parun Stern-Himmelshausen oli selle juhtumise järeldusel terwe päewa kui haige. Ta istus oma kirjutusekambris luku taga, ei söönud lõunalaual peaaegu midagi ega teinud häält. Wastu õhtut läks ta ilma kellegile sõna lausumata wälja.
Ja warsti pääle kell üheksat, kui poed kinni pandud oliwad, seisis parun Stern-Himmelshausen Langbergi maja õues, nagu omal ajal Saksa keiser Heinrich IV. Kanossas, ja koputas kinnise ukse pihta. Leena oli wist juba ette walmistatud, sest ta tegi ukse ilma pikema jonnita lahti ja walgustas seekord ka treppi, ei jätnud aga siisgi oma nurinat awaldamata: „Tea mis pagana jooksmine see nüüd õige on — ei saa enam peaaegu ühtegi õhtut rahu.“
Kui parun Langbergi kambrisse astus ja selle kitsust, madalust ja kehwa sisseseadet nägi, tundis ta kolmweerandit oma põrmusse sõtkutud herrasmeelest tagasi tulewat. Ta ei andnud Langbergile, kui see istmelt tõusis ja kõrgele külalisele kuni keset tuba wastu läks, mitte kätt, wõttis enne kui Langberg ise laua ääres istet ja ütles oma harjunud ladusal wiisil: „Kuule, Juhan, mis wigurid sa teed? Miks sa ei taha oma wana mõisaherra juurde tulla?“
Langberg keeras lambi tahi kõrgemale, nagu tahaks ta paruni nägu paremini walgustada, istus külalise wastu, wahtis kui tardunult tema otsa ja kostis iseäraliku rõhuga: „Herra, kust wõtate Teie õiguse, minule sina ütelda?“
Wanamehe silmad oliwad külmad ja kõwad kui klaas. Parun läks araks.
„Aga armas Juhan,“ algas ta peaaegu paluwalt, „sina… Teie olete eestlane ja minu endine ori.“
„Eestlane wõi sakslane — see on praegu ükspuhas,“ seletas Langberg kärsitult. „Mina olen kõige päält inimene, niisama kui Teie, ja nõuan inimese õigust. Kolmekümne aasta eest teenisin Teid kord raha pärast, nüüd olen ise peremees. Mina olen Tallinna teise gilde kaupmees — ärge seda unustage, paruni herra!“
„Noh, noh, küllap pean meeles,“ waigistas parun. „Ma näen, Teie olete hirmus uhkeks läinud, Langbergi herra. Teie ei tereta mind ilmasgi.“
„Mina peaksin Teid teretama?“ kähistas wanamees kurja imestusega. „Kas Teil mälestust polegi, paruni herra?“
Parun lõi silmad maha.
„Ja kuigi meie wahel midagi iseäralikku poleks juhtunud — ma et tea, kas Teid siisgi kummardama hakkaksin,“ kõneles Langberg rahulisemalt edasi. „Teie olete omasuguste keskel kõige wiisakuse eeskuju, alamate wastu aga ropum kui ropp. Teie ütlete minule sina ja räägite minuga kui oma toapoisiga. Mis asjamees Teie siis õige olete? Olen ma Teile midagi wõlgu? Wõi tahate Teie seisuste ja rahwuste wahesid markeerida, mulle oma suurust ja rikkust nina alla hõõruda? Ma olen wana mees ja tunnen wahesid isegi. Oma suuruse ja rikkusega wõite ennast maha matta — minul pole kumbagi tarwis.“
Parun Stern-Himmelshausen oli kui nuiaga pähe löödud. Tema suu wärises kramplikult, ta otsis sõnu ja ütles wiimaks wõõraliku, rõhutud häälega: „Teie unustate, kellega Teil tegemist on… Mõtelge, et Teie minu waraga oma rikkusele aluse panite!“
Langberg punastas kui noor tüdruk.
„Mis see tähendab?“ hüüdis ta äritatult. „Tahate Teie wahest ütelda, et mina ennast Teie waraga ülekohtusel wiisil olen rikastanud?“
Parun kohkus ära. Asi ei läinud sugugi nõnda, kuda tema siia tulles oli soowinud.
„Mina ei ütle midagi, armas Langberg,“ püüdis ta lepitust teha.
„Aga Teie tahtsite midagi ütelda,“ jonnis wanamees, kuna tema hääl tasasemaks ja sügawamaks muutus. „On Teil oma teotawaks kahtluseks mingit põhjust? Märkasite Teie oma wara wähenemist, kui mina aidamees olin?“
„Ei sugugi, aga… kus puid raiutakse, sääl laastud kukuwad.“
„Mina pole Teie laastusidgi korjanud,“ kinnitas Langberg waljusti. „Waeselt ma tulin ja waeselt läksin. Ma ei wõtnud rohkem kaasa, kui wiletsast palgast järele jäi — see oli minu edasisaamise ainuke alus. Teie muidugi ei jaksa uskuda, et Eesti talupoeg ainult oma töö ja mõistusega suure kaupluse omanikuks wõib saada, sest tööd ei ole Teie ise iialgi teinud ja mõistust on — Teie esiwanematel olnud. Mina olen eluaja mõistusega töötanud ja olen nüüd — Jumal tänatud! — nii kaugel, et ennast kellegi ees alandada ei pruugi.“
„See rõõmustab mind, herra Langberg,“ ütles parun juba hoopis wiisakalt. „Teid loetakse meie linna rikkamate sekka ja see’p see põhjus oligi, mispärast ma Teid waatama tulin. Waadake… ma tarwitan suuremaks ettewõtteks puhast raha — umbes kümmetuhat rubla. Ainult paariks nädalaks. Ma maksan hääd protsendid.“
Langbergi silmad hakkasiwad kentsakalt läikima.
„Kümmetuhat rubla!“ hüüdis ta otsekui imestades. „Muud midagi? See on ju Teie kohta lapse mänguasi.“
„On küll,“ kinnitas parun iseteadwalt, „kuid praegu ei ole sedagi käepärast. Teie tunnete ju suurte rahameeste asja.“
„Muidugi — äkiline rahanappus wõib ka kõige rikkamale kätte tulla, aga Teie leiate wist igalt poolt abi.“
„Mina ei tarwita mitte abi — see on näotu sõna —, waid ainult silmapilklist meelehääd, ja sedagi ei wõta ma mitte igaühe käest wastu.“
„Teiesugusele herrale meelehääd teha on igaühele auuks.“
Parun oli juba nii hääs tujus, et tasakesti naerma hakkas.
„Mina auustan hää meelega oma wanu tuttawaid… Noh, wana Juhan, kas wõite mulle siis raha kohe kätte anda?“
„Kes?“
„Teie.“
„Mina — wana Juhan?… Ei mina ole kunagi nii suure auu wääriline.“
„Mis see tähendab?“
„See tähendab, et mina Teile meelehääd teha ei julge.“
„Rumal nali!“
„Ei ole nali. Ma ütlen täie tõsidusega, et ma Teie auustawat soowi täita ei julge. Teie olete üsna mõnus mees, kuna Teil „meelehää“ weel käes pole; Teie tõstate mind koguni „wana tuttawa“ auu sisse ja läheksite wahest nii kaugele, et minule tänuks kätt suruksite. See kõik auustab ja meelitab mind ülearu. Sellest hoolimata ei soowi mina Teiega ei tutwust, ei ka mingit tegemist, sest ma tean kindlasti, et meist kahest üks wiimaks ikka sõimata saab, ja see olen mina.“
„Teie sissejuhatus ei olnud siis muud midagi kui — pilkamine ja narrimine?“ küsis parun häbi pärast punastades.
„Seda ta wist oli,“ wastas Langberg rahuliselt. „Aga nüüd ütlen ma Teile tõsise sõna. Mina olen kitsipung ja hoian raha kui oma silmamuna. Teie teadsite seda muidugi, enne kui siia tulite, ja siisgi tahtsite katsuda, kas mina Teile mitte kümmetuhat rubla ei laenaks wõi õigemalt — kingiks. Kas see pole meeleheitlik tegu, mis uppuja õlekõrt meelde tuletab? Arwate Teie mind kurdiks, kes midagi ei kuule, mis linnas räägitakse? Teie olete ju waene kui kirikurott, Teil pole punast krossi hinge taga, Teie ei wõi mulle mingit kinnitust anda, et ma oma raha kätte saan. Kas Teie mitte ei märka, et Teie laenukatsel peaaegu — pettusekatse nägu on?“
„Siga!“ kiristas parun ja tahtis, käed rusikas, üles karata, jäi aga jõutult istuma, nagu oleks wanamees teda oma kentsakalt läikiwa pilguga istme külge kinni nõidunud.
„Mis ma ütlesin — eks olegi juba sõimamine lahti,“ hirwitas Langberg õelalt.
„Ma wõiksin sind purustada!“
„Mil wiisil?… Jätke rusikad parem rahule; ma ei karda neid sugugi. See oleks liig naljakas, kui meie, wanad tudid, weel tuttipidi kokku läheksime. Parem westame mõistlikult juttu. Ma rõõmustan, et Teile sel tunnil ühe osakese wanast wõlast kätte tasuda wõin. Ma pole hää inimene, aga Teie pole ju ka mitte ingel. Mäletate wist weel, mispärast mina Teie juurest ära läksin. Teie tahtsite naest wõtta ja soowisite, et mina Teie armukese ära kosiksin — tibukene ähwardas ju muidu skandali teha. Mina punnisin wastu ja Teie lasksite mulle naha pääle anda… Teie meelest polnud see muud kui pisike „kodune õpetus“, minu meelest aga kaunis kibe juhtumine. Walu ei pannud ma palju tähele, aga häbi pärast oleksin enese peaaegu oksa tõmmanud. See oli minu õnn, et ma rumala tembu tegemata jätsin ja ilma pikema protsessita ära läksin, sest muidu poleks ma praeguse tunni õnne wist mitte maitsta saanud. See wana häbi torkab ja põletab mind praegu weel, ma pole seda iialgi unustanud. Ma wihkan Teid ja Teie sugu — seda wõin Teile nüüd ometi suu sisse ütelda. Mina olen rikas ja Teie olete kerjaja. Mul on kümnedtuhanded käepärast, aga kui Teil praegu näljasurm käes oleks — mina ei ohwerdaks poolt kopikat Teie peastmiseks. Ja kui ma täna-homme peaksin surema, siis jäägu minu needmine Teie pää pääle lasuma!“
Wanamees kangendas wiimaste sõnade juures oma kähisewat häält, ta silmad sätendasiwad, näojooned oliwad walusalt wiltu kistud. Parun kargas püsti, enam kohkunult kui wihaselt. Ta nägi hoopis uut, seni wõimataks arwatud asja, nagu ilmutust tundmata ilmast. Weel kordagi polnud alamat sugu inimene tema wastu sarnasel wiisil üles astunud. Parunil oli tundmus, kui kõiguks maapind tema jalgade all, kui ähwardaks mitmesaja-aastane ehitus, mille jäädawuse sisse tema kindlasti oli uskunud, nüüd mürinal tema kaela langeda. Ta kahwatas ära ja siis libises jälle äge puna ta näost üle kaela kuklani. Ta tõmbas raskesti hinge ja liigutas kuiwa suud ilma häält tegemata.
Tuli Langbergi silmades kustus.
„Nüüd wõite minna, paruni herra — mul pole Teiega rohkem rääkimist,“ ütles ta külmalt.
Parun Stern-Himmelshausen tegi waikselt minekut. Ukse juures pööras ta pääd, et Langbergi weel kord kui imelooma waadelda. Siis lõi ta käega ja läks.
Langberg jäi üksi istuma. Ta katsus naerda, aga kramplik hammaste kirin kattis naeru ära. Ja siis kerkis wanamehele midagi kui nuuksumine äkisti kõrisse…
Leena tuli lauda katma, aga peremees tõrjus teda tagasi, üteldes: „Täna pole mul himu üksipäini süüa. Mu weri on liiga äritatud. Ma tahan inimesi näha — kus Paul nüüd on?“
✻
Jostson laskis mõned päewad mööda minna, mil ta onu ega Pohligite juurde jalga et tõstnud. Selle ajaga käis ta maal, oma isa kaugeid sugulasi waatamas, ja tuli säält kaunis rõhutult tagasi. Need lihtsad, wanamoodi inimesed oliwad ju omast kohast üsna tublid, aga tema ei mõistnud neid enam õieti, nagu nemad jälle temast aru ei saanud. Jostsonil hakkas aeg kodumaal wiibides igawaks minema — ta wõttis nõuuks ärareisimist kiirendada. Enne aga tahtis ta, nagu poolelt lubatud, weel kord Pohligi perekonda waatama minna. Et meistrit päewa ajal töö juures mitte segada, walis ta külaskäiguks juhtumisi sellesama õhtu, mil parun Stern-Himmelshausen ja Langberg ülewal kirjeldatud wiisil kokku põrkasiwad.
Meister Pohligil oliwad Langbergi saadetusest weel mõned rublad järel. Meister oli nädala jooksul wähe töötanud ja ka täna töö warakult lõpetanud. Ta istus õhtusöögi ootusel pehmes leentoolis, suitsetas pika warrega piipu ja õpetas tütardele ilmatarkust, kui Jostson sisse astus. Meister ja emand, keda Helene juba ette walmistanud oli, wõtsiwad kaugelt tulnud külalise wäga lahkesti wastu ja palusiwad teda, nagu nende wiis oli, õhtusöögile jääda. Jostson ei tõrkunud wastu. Ta arwas tähele panewat, et Helene waiksem ja näost walgem oli, kui ta teda esimesel kokkujuhtumisel näinud.
„Seda Bennod peaksin weel natukese hurjutama, enne kui ära reisin,“ mõtles ameriklane mõrudalt, kuna ühtlasi soe kaastundmus Helene wastu tema südames maad wõttis.
Jostson ise oli täna, kuna üksgi „Saksa poiss“ tema tuju ei rikkunud, lõbus seltsiline ja jutustas oma reisidest nii mõnusalt, et Luise ja Selmagi kõrwakesed kikki ajasiwad ja kahetsust „oma paruni“ äraoleku pärast kordagi sõnadega ei ilmutanud. Õhtusöök ei olnud täna kaugeltgi nii tore kui Benno külaskäigu ajal, aga seekord ei olnud ju külaline ka mitte Eestimaa paruni poeg.
„Teie olete palju reisinud — see maksab ometi koledat raha,“ ütles Pohlig napsi sisse walades, ja tema häälest kõlas osake umbusaldust. „Mina arwan paremaks koju jääda ja rahaga, kui seda on, lõbusasti elada.“
„Ma olin mitu aastat laewamees,“ wastas Jostson lihtsalt. „Sest saadik on mulle reisihimu külge jäänud. Teist korda ma ju ometi siin ilmas ei ela, sellepärast tahan teda enne surma weel nii laialt kui wõimalik tundma õppida. Reisimine pole ka meie ajal nii kallis, kui inimesed arwawad, kes iialgi reisinud pole.“
„Noh, noh,“ kahtles Pohlig. „Juba Teil ikka mõned tuhanded seismas on, milledele Teie paremat tarwitust ei leia.“
„Wahel juhtub seda ka — kui äri hästi läheb.“
„Mis äri Teil siis on?“
„Ma olen wasekaewaja.“
„See on: wasekaewanduse töömees?“
„Ma teen ka tööd, kuigi mitte Teie mõttes.“
„Siis olete wist kirjutaja wõi ülewaataja?“
„Ei ole.“
„Wõi aktsionär?“
„Ka mitte.“
„Wahest koguni — omanik?“
„Umbes nii.“
„Kuda Te selleks saite?“
„Wäga lihtsalt. Ostsin tüki maad ja leidsin waske.“
„Oo, oo!“ tegi Pohlig ja tema näost paistis õiglane imestus. „Mina ei oleks, õigust ütelda, ilmasgi oodanud, et Teie nii kaugele jõuate.“
„Miks mitte?“
„Teie olite“… Pohlig oli kitsikuses ja otsis sõnu.
…„wiilimata ja poleerimata Eesti poiss,“ täiendas Jostson naeratades. „Ma ei ole praegugi weel libe küllalt, aga — mis teha? Pimeda õnne wastu ei wõi keegi parata.“
„Ja nüüd lähete warsti jälle reisima?“ tegi Pohlig teist juttu.
„Jah, tunahomme lähen teele.“
Laual kuuldus kõlin, nagu oleks keegi noa wõi kahwli taldriku pääle pillanud. Jostson ei pannud seda tähele ja kõneles edasi: „Mul oli esiotsa himu siin paar nädalat ära wiita, aga… ma leian siin liig wähe sellest, mida ma otsisin. Selle maa õhk on minu rinnale liig raske, kõik seisab siin weel minewiku wande all.“
„Minewik oli siin weel kuldne aeg,“ ohkas Pohlig, „aga nüüd aetakse kõik segamini, ja need nooreestlaste ajalehed, mida paar endist külakoolmeistrit siin wälja annawad, ei tee muud, kui kiunuwad ja kräunuwad, et segadikku ikka weel wähe olla. Rahulist elu ei anta enam kellegile — igaüks peab kas maailma parandaja olema wõi ise ennast parandada laskma, muidu seisab ta põlise sõimu ja pilkamise all.“
Meistri poeg Hugo tuli koju ja jällegi pidi Jostson imestama, kui wäga see kena noormees Helene nägu oli. Kui teda külalisega tutwustati, tõstis Hugo waewalt silmi, istus nukralt lauda ja hakkas ilma nähtawa isuta sööma.
Wähe hiljemalt tõugati eestoa uks järsult lahti ja kellegi teraw hääl hüüdis: „Kas Hugo on siin?“
Jostson tundis häälest kaupmehe Rettigi õpipoisi Martin Timmi ära, kelle sõnawahetust noore Pohligiga ta seltsimajas oli kuulnud. Sarnast häält ei wõinud kellegil teisel olla.
„Ärge seda hirmsat inimest sisse laske!“ palus Luise nähtawa ahastusega.
„Aja ta minema,“ ütles Pohlig pojale pääd nikutades.
Noor Pohlig tõusis kähku üles ja läks ettetuppa. Säält kuuldus lühike, äge sosin, mispääle Timm wihaselt purtsas: „Noh muidugi, mina ei sünni ju suurte sakste seltsi. Aga seda ma ei kingi — küllap saate minust weel kuulda, kuradi untsakad!“
Siis wirutati uks raksuwalt kinni ja noor Pohlig tuli üksipäini laua juurde tagasi.
„Mis sa selle ropu poisiga jändad?“ tõreles meister pahaselt. „Raputa ta kord ometi enesest ära!“
„Ma ei saa temast lahti, ta käib kui wari mu kannul,“ wabandas ennast Hugo. „Täna oli ta isemoodi äritatud, nagu ajaks teda mõni paha waim taga. Ta rääkis segaseid sõnu ja kutsus mind kangesti jooma. Ma tegin enese kawalusega lahti — nüüd tuli ta mind siit weel otsima.“
„Ma ei mõista, kuda sa temaga nii sõbraks oled saanud,“ ütles wana Pohlig. „Sina oled toss ja tukkur, kuna temal ainult saba puudub, et hunt walmis oleks.“
„Wastandite külgetõmbamine,“ tähendas Jostson.
„Meie oleme ju kooliwennad ja tema on mind mitmel korral kaitsnud,“ seletas Hugo. „Ta on hirmus julge. Ma olen näinud, kuda ta üksipäini kolme mehe wastu hakkas ja kõige suuremale kui kass näosse kargas. Nuga on tal ikka kaasas ja noaga haawamise pärast on teda ka juba trahwitud. Tema sees elab wanaaegne kangelane.“
„Wõi suur kurjategija,“ jätkas Jostson mõtlewalt juurde.
Wäljast koputati eestoa ukse pihta.
„Kes sääl nii hilja weel tuleb?“ imestas Pohlig. „Wist katsub see häbemata Timm weel kord õnne. Ma tahan tale näidata!“
Meister läks ise lahti tegema.
„Sina nurjatu poiss!“ kuuldi teda kärkiwat — kuid kaugemale ta ei saanud.
„Tohoo, kas sedawiisi wõetakse siinpool haruldasi wõõraid wastu?“ kuuldus teine hääl, mis Timmi oma sarnane ei olnud.
„Langberg!“ hüüdis Pohlig põhjatu imestusega. „Kust see Jumala ime tuleb?“
„Tahtsin waadata, kas mitte wahest minu redu õepoeg siin et istu,“ seletas Langberg.
„Istub küll.“
„Soo? Seda ma arwasin — eks hunt wahi ikka metsa. Ärge siis pahaks pange, kui ma ise ennast külaliseks kutsun.“
„Olge hääd — Teie tulete kui kutsutud,“ ütles Pohlig wiisakalt. „Meie istume parajasti lauas — palun aga piskuga leppida.“
Langberg oli paremas tujus, kui keegi teda mäletas näinud olewat. Ta kummardas emanda ees nii sügawasti, et kangeks harjutatud selgroo naksus, kraapis preilide ees jalga, näpistas ristitütre põske ja näitas õepojale rusikat: „Sina wõrukael, kus sa nii kaua hulkusid, et oma wana onugi enam waatama ei tulnud? Siin on sul wist parem kükitada, äh?… Aga olgu pääle, see ei tee mulle weel suurt südamewalu. Mul oli täna naljakas juhtumine. Nägin oma wana mõsaherrad ja meie soendasime wanu, armsaid mälestusi üles. Teie ei usu, kuda see minu wana südant liigutas ja rõõmustas. Ma sain korraga kolmkümmend aastat nooremaks ja tahan nüüd ka nooreks jääda. Küllap näete — minust saab weel hoopis uus inimene… Mis teil siin on? Napsi ja õlut? Waat’ seda ma kiidan. Hakkame aga siis pääle!“
„Kas Teie ka midagi joote?“ küsis Pohlig imestades.
Langberg hirwitas salalikult: „Muidu küll mitte, aga täna pühitsen oma uue elu hakatust. Walage aga sisse — ega minugi suu sarwest pole.“
Ta jõi klaasi põhjani tühjaks ja hakkas ahnesti sööma. Pohlig jäi temale seltsiks, kuna naesterahwad, Hugo ja Jostson üles tõusiwad.
„Ma kuulsin, et Teie wäga ilusasti klawerit mängite,“ ütles Jostson noorele Pohligile. „Kas tohiksin wäikest proowi paluda?“
„Meie klawer on waewane,“ tõrkus Hugo päris kunstniku wiisil wastu.
„Ole hää poiss, Hugo, mängi õige midagi!“ palusiwad ka Luise ja Selma ühest suust. „Tema mängib kui noor jumal,“ lisas Luise waimustatult juurde.
„Olete wist üsna uhke sarnase wenna pääle?“ naljatas Jostson.
„Olen küll,“ tõendas Luise uhkelt. „Hugo ei ole mitte ainult hää klawerimängija, waid ka muidu tark ja wiisakas poiss.“
„Luise silmas on wiisakus iga meesterahwa juures pääasi,“ tähendas Helene.
„Mis teha? Mina ei armasta talupoegi,“ wastas Luise jahedalt.
Noor Pohlig istus klaweri ette ja hakkas mängima. Sedamaid kadusiwad tema näost nukruse jäljed. Ta mängis pääst, ei teinud suurt põrinat, nagu see muidu noorte muusikameeste wiis on, ega otsinud weidraid kokkukõlasid. Ta ei olnud weel kunstnik, aga tema osawate sõrmede all kujunesiwad muusikalised unenäod helideks, mis kuuljatele südamesse tungisiwad ja nendes ikka tahetud tundmusi äratasiwad.
„Kus Teie wend nii ilusasti mängima õppis?“ küsis Jostson Helenelt.
„Suuremalt jaolt minu juures, aga ta on minust ammugi mööda jõudnud,“ wastas Helene.
„Poisil on annet.“
„Kahju küll, et tal seda on.“
„Miks Teie seda kahetsete?“
„Mu waene wend on ju kui tiiwadeta lind. Ta mõtleb ainult oma muusika pääle ja wihkab igapäewast leiwateenistust. Kaugemale ta selle juures ei pease — meil pole raha tema wäljakoolitamiseks. Nõnda on anne temale õnnetuseks.“
„Hm! Suurte elutarkade armumise järele peab inimene, kellel annet on, ka ikka edasi jõudma, kui aga kindel tahtmine annet toetab.“
Helene rinnust tuli kerge ohkamine. Kindla tahtmisega mehi oli tema enese ümber siiamaani wähe näinud.
„Minu wend on hää poiss, kuid paraku toss ja tukkur, nagu isa ütles. Jah — oleksite Teie tema asemel! Kas teate, mul on weel wanast saadik piirita usaldus Teie tahtmisejõuu ja meelekindluse sisse.“
Jostson kehitas õlasid: „Usaldust olen ma juba mõnegi naesterahwa poolt leidnud, aga — muud ka midagi.“
„Soo?“
Ei tea, mis tuju Helene pääle tuli. Ta istus korraga wenna kõrwa ja wõttis klaweri päält esimese noodilehe, mis tale kogemata näppu puutus. Kahekesi hakkasiwad nad wäga tormilist, kärarikast tükki mängima. Jostson asus tasakesti nende lähedale ja arwas nägewat, et Helene silmadel otsekui märg kate pääl oli.
Jälle pidi ameriklane mõttes noort parunit põhjama, kes neiud õnnetuks tegi…
„Waat’ see on ometi tükk, mida kuulda wõib,“ kiitis Langberg, kes waheajal Pohligiga wana sõprust uuendanud ja nobedasti napsitanud oli.
Kell lõi üksteistkümmend, kui Langberg ja Jostson minekut tegiwad. Jumalaga jättes andis Jostson Helenele kõige wiimaks kätt ja tundis sooja surumist. Nii tühine kui see tähelepanek oli — ameriklast tegi see siisgi rõõmsamaks. Ta süda hakkas elawamalt tuksuma, ta tahtis midagi ütelda, aga juba oli Helene käe tagasi tõmmanud ja näo ära pööranud.
„Ma loodan, mu herrad, et see külaskäik Teie poolt mitte wiimseks ei jää,“ ütles Pohlig wiisakalt.
„Hähä, minust Te nüüd enam lahti ei saa,“ naeris Langberg hääs tujus. „Küllap tulen warsti jälle ristitütart waatama.“
„Ja mina tulen weel kord Jumalaga jätma,“ tõotas Jostson.
Langberg oli parajasti nokastanud, nõnda et õepoeg teda esiotsa käe alt toetama pidi. Jostson ise tundis imelikku kergust liikmetes ja liigutas jalgu nii wäledasti, et wanamees waewalt järele jõudis.
„Mis sa sõge tormad?“ tõreles onu wiimaks poolhingetult.
„Ah soo, anna andeks!“
„Wõiksid õige wana onu meelehääks woorimehe wõtta; näe, wihmatibad tulewad ja tee on libe.“
Ilm oli jälle halwaks läinud. Taewas oli must kui tõrw ja tõuswad tuulehood peksiwad teekäijatele peenikest wihma wastu silmi. Jostson wõttis woorimehe.
Oma majawärawa ees troskalt maha ronides ütles Langberg: „Tule ka sisse, poiss, mul on tibake kodu.“
„Ma ei taha juua,“ wastas Jostson. „Ma olen muidugi kui joowastuses.“
„Noh, putka siis pääle — ega ma sind tühja paluma hakka.“
Wanamees hakkas jalgwärawa lukku lahti keerama.
„Wõti käib täna hoopis kergesti, ei tee mitte kriiksugi,“ pomises ta sinna juurde. „Wist on Leena lukku õlitanud… Kuule Paul,“ lisas ta waljusti juurde, „et sa homme tõesti tuled! Ära looda, et sind nii pea reisida lasen. Ma tahan nüüd alles elama hakata ja sinu kohus on mind wanas eas rõõmustada, muidu sa minu pärijaks ei saa. Ja kui sa minu pärast ei taha siia jääda, siis jää selle Helene pärast, kes sind pööraselt armastab.“
„Sa jamsid jälle, onu,“ kogeldas Jostson.
„Ära karda — mul on silmad pääs. Hääd ööd!“ kõlas wanamehe hääl juba wärawa tagant.
Jostson sõitis wõõrastemajasse.