Krati-raamat/Karjane ja herra tulihännale hinge sisse panemas

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Krati-raamat
Matthias Johann Eisen

4.

Karjane ja herra tulihännale hinge sisse panemas.

J. Neublau Jootmalt.

Üks mõisa proua tapelnud alati karjatsega, miks karjane lehmi hästi ei sööda, et rohkem piima ja wõid saaks. Karjane olnud üsna kimpus. Ei teadnud, kudas lehmi rohkem lüpsma panna. Wiimaks tulnud hea nõuu meelde. Hakanud tulihända tegema, et tulihänd aitaks.

Kui tulihänd walmis saanud, käinud karjane kolmel neljapäewa õhtul risttee peal hinge sisse panemas. Esimesel neljapäewa õhtul läinud risttee peale ja oodanud. Üks must kogu nagu heinasaad seisnud eemal ja hüüdnud: „Tule tulewa neljapäewa õhtu! Täna mull pole aega!“

Teisel neljapäewa õhtul läinud karjane jälle. Must kogu seisnud juba ligimal. Hüüdnud jälle: „Tule tulewa neljapäewa õhtu! Täna mull pole aega!“

Kolmas neljapäewa õhtu jõudnud kätte. Herra saanud tulihänna tegemisest haisu ninasse. Herra sõitnud hobuse, wankriga karjatse juurde ja ütelnud: „Tule, istu wankrisse ja too oma tulihänd ka!“

Karjane ei wõinud parata, pidanud kõige oma tulihännaga wankrisse istuma. Ristteele jõudes ütelnud herra: „Jäe sa hobusega siia, mina lähen tulihännaga ristteele!“

Karjatsel olnud tulihännast tuline kahju. Arwanud: herra paneb tulihännale hinge sisse ja wõtab siis enesele.

Herra läinud tulihännaga ristteele. Juba oodanud wanapagan.

Wanapagan kohe ütlema: „Anna parema käe nimetissõrmest kolm tilka werd! Ma kirjutan su nime üles!“

Herra wasta: „Werd annan ma küll, aga nime kirjutan ma ise üles!“

Wanapagan jälle: „Ei, mina pian nime kirjutama!“

Nii waielnud mõlemad tüki aega. Teine tahtnud nime kirjutada ja teine tahtnud kirjutada. Pika waidlemise peale jõudnud kuke laulu aeg kätte. Wanapagan jäenud õige rahutumaks. Tahtnud werd saada, et ruttu nime kirjutada, aga herra küsinud raamatut, et ise kirjutada.

Kukk laulnud kaks korda. Wanapagan annud wiimaks raamatu herra kätte ja käskinud ruttu nime kirjutada. Herra kirjutanud raamatusse suurte tähtedega: „Isa pojuke, Jumala ristike!“ Annud selle peale raamatu wanapagana kätte. Wanapagan karjatanud nime lugedes, wisanud raamatu maha ja kadunud nagu tuul.

Herra süüdanud tulihänna põlema, wõtnud wanapagana nimeraamatu kaenlasse ja läinud oma teed. Istunud karjatsega wankrisse ja sõitnud edasi.

Karjane ütelnud: „Suured puud tee peal ees, ei saa edasi!“

„Löö taha!“ ütelnud herra.

Ei enam teel ees midagi.

Natukese aja pärast ütelnud karjane jälle: „Ei saa edasi. Jõgi ees!“

„Löö taha!“ ütelnud herra.

Kodu lasknud herra karjatsele 60 hoopi tulihänna tegemise palgaks anda. Ütelnud: „See on su töö palk!“

Teisel päewal olnud musttuhat wanupaganaid mõisas nimeraamatut pärimas. Aga ei herra annud neile raamatut.

Herra jäenud haigeks ja surnud ära. Lasknud raamatu oma risti sisse panna. Küll käinud wanapaganad ümber risti, aga ei keegi julgenud risti külge puutuda.

Kuhu tulihänd jäenud, seda ma ei tea.