Krati-raamat/Kratt ehk tulihänd
II.
Kratt ehk tulihänd.
Juba kõige wanemad kirjad teawad lendawatest madudest rääkida, kes osalt mao, osalt krokodili, osalt rööwlinnu kuju kandsiwad. Homer jutustab koledatest loomadest, kes endid kerasse tõmmasiwad, wikerkaare karwa läikisiwad ja weripunased oliwad. Kui neid ka lendawateks madudeks nimetati, ei räägita tihti nende lendamisest midagi. Greeka, Rooma, Slaawi ja Germania rahwaste wanad jutud jutustawad sarnastest loomadest wäga hea meelega. Sagedasti walwawad nad warjule pandud warandust. Läheb keegi nende juurde, siis sähwab nende suust ja silmist tuld tulijale wasta.
Lendawatest tulistest loomadest, kes ainult seda nime ei kanna, waid seda oma loomu poolest tõesti on, mis nende nimi kuulutab, teawad alles põhjamaa rahwad pikemalt ja laiemalt jutustada. Põhjamaa rahwaste tuline elukas ei istu tawalisesti waranduse peal, nagu lõunamaa rahwas arwawad, ega lase kedagi seda kätte saada, waid põhjamaa rahwaste tuline loom heidab just inimeste teenistusesse ja kannab inimestele kõiksugu warandust kätte. Niisama ei ilmu põhjamaa rahwaste tuline elukas tawalisesti lendawa mao näol, waid enam inimese, kassi, kuke ehk muul kujul. Ülepea ei wõi me põhjamaa rahwaste tulist elukat loomade kilda lugeda, ei, see seisab loomadest kõrgemal, see on waim. Sellepärast ei kutsu põhjamaa rahwad tule haaga lendawat waimu ka mitte lendawaks maoks, waid kratiks.
Ma ütlesin: põhjamaa rahwad ja mitte meie rahwas. Ma pian kohe tähendama, et krati usk mitte üksi meie rahwa seas ei walitse, waid ka mujal põhjamaades leiame niisamasugusi arwamisi. Soomlased wõiwad kratist mõndagi jutustada. Soome piiskop Agricola lueb Taaweti laulude eeskõnes 1531 krati jumalate sekka ja tähendab, et kratt warandusest muret piab. Sessamas arwamises on ka õpetaja Siegfried Forsius, kes 1637 suri. See ütlus krati kohta ei jäe muidugi arwustuse ette seisma. Iga pidi nähikse meie rahwas kratist rohkem teadwat kui Soomlased.
Krati päris isamaa on aga Skandinawia rahwaste hulgas. Sinna juhatab meid juba krati nimigi. Kudas nii? Sellepärast, et kratt meie keeli sõna ei ole. Meie keele sõnad ei alga kahe ääleta tähega, kõige wähemalt kr’ga; kus aga neid sõnu leiame, seal on need alati wõeraste käest laenatud. Weel enam maksab seesama ütlus aga kolme ääleta tähe kohta. Meie esiwanemad kuulsiwad Skandinawlaste suust skrati sõna. Seda ei wõinud nad muidugi wälja rääkida, see oli neile liig raske. Skratist tegiwad nad siis krati ja mõned kratist koguni weel rati. Seda wiisi kannab tule haaga lendaw waim meie rahwa suus järgmisi nimesid: kratt, ratt, aga ka krätt, krett, rett, ehk koguni raha rätt. Kreti wõi reti nimi sündis küll wist seda wiisi, et meie esiwanemad Noarootslasi skrati nime kuulsiwad skretiks teinud olewat, kellest esiwanemad siis omalt poolt kreti, reti ja kräti tegiwad.
Et kratt esiotsa tõesti skratt olnud, s. o. et kratt skrati sõnast sündinud, selle poolest ei pruugi me sugugi kahe wahel olla. Skrati tuntakse nii hästi Slaawi kui Germania keeltes ja ikka algab nimi s-tähega. Russwurmi seletuse järele[1] leiti ju wanas Saksa keeles scrato, scrat ja tähendas karust looma. Sloveni keeles on shkrat, Poola keeles skrzot, Böömi keeles skret = maja waim. Wanas põhjakeeles tähendas skratti nõida, aga ka kurja waimu. Seda nime kandis ka üks kuulus nõid Eywind Kelda, keda kuningas Olaf Tryggwason ära laskis tappa. Kudas arwatakse, on krati sõna juur Wene sõna „скрыть,“ mis peitma, warjama, warjul hoidma tähendab.[2]
Meie kratt on oma nimega ja kõige olemisega Rootslaste käest laenatud, kes oma krati wist skratta (Daam keeli skratte) sõnast sünnitanud, mis naermist, walju hirwitamist tähendab, kus juures wähä raske seletada, kudas sõna praeguse tähenduse saanud. Enam läheb skrati sõnaga skratti ühte, mis hirmu tähendab. Olgu nüüd kratt missugusest sõnast sündinud, see puutub meisse wähem. See langeb keeleuurijate töö walda, uurigu need. Meie asi oli siin seda kindlaks teha, et kratt Rootsi keelest laenatud. Niisugune laenamine läks hõlpsasti korda, sest et meie rahwas ju Ranna Lääne maal (ja paiguti Harju randadeski) Rootslastega läbi segamini elawad.
Kratt on siis, nagu enne tähendatud, meie rahwa usku põhjarahwaste käest laenatud waim, kes lennates tulehaga enese taha jätab. Krati töötegemise aeg langeb õhtu peale, mõne korra käia kratt aga ka päewa wäljas. Mõne korra lendab kratt kõrges, mõne korra madalas. Eemal on kratt wäike nagu küünal, aga mida ligemale kratt tuleb, seda suuremaks ta kaswab. Russwurmi teadete järele[3] arwawad mõned teda jala pikkuseks, teised jälle ütlewad ta „hänna“ üksi kolmejala pikkuse olewat.
Kust wõtab kratt oma tule? piame küsima. Selle kohta kuuleme mitmesugusid arwamisi. Mõned mõtlewad, et kratt lennates suust tuld wälja ajab, teised jälle, et krati silmadest, mis tulistest sütest tehtud, lennates tule juga järele jäeb. Kolmandamad ütlewad, kratil olla tule rauad kaasas; nendega lüüa kratt lennates tuld, siis näha ta, kuhu minna. Neljandamad räägiwad jälle, kratil olla lennates tule kott kaasas. Sest kotist ajada ta tuld wälja. Iga pidi on krati tuli põhjuseks, et meie esiwanemad kratile meiekeelse nime „tulihänd“ on annud, mis ülepea tulewaimu loomu palju paremini ära tähendab kui wõerast keelest wõetud nimi kratt.
Siin piaksime kohe krati sündimisest wõi tegemisest rääkima, aga et see pikemat seletust nõuab, kõneleme sest eespool iseäralikus peatükis.
Rahwas usub kahesugusid krattisid olewat: ühed on rääkijad, teised mitte rääkijad. Rääkijaid peetakse wäga kalliks. Rääkijad wõiwad kas mitme tuhande wersta peale lühikese ajaga minna ja seal inimesega rääkida. Rääkijad kratid on nii ütelda wana aja rahwa telefonid. Aga neid tuleb weel paremaks arwata kui telefonisid. Nad on ühtlasi ka tuulelaewad. Tahab krati omanik ise suusõnaga kellegagi rääkida, siis pole muud tarwis kui kratti järele saata. Kratt läheb kohe järele, kutsub inimese wälja, wõtab oma saba peale ja wiib selle juurde, kes selle inimesega tahab kõnelda. Kui jutud ära räägitud, wiib kratt wõera jälle koju tagasi. Ja see kõik sünnib mõne silmapilguga.
Rääkijaid krattisid oli tihti mõisnikkudel. Korra kuulnud mõisa kokk wäljas hirmust kohinat. Läinud wälja waatama. Näinud: kratt tulnud, 3 meest saba peal. Natukese aega kulunud ära. Juba lennanud kratt meestega jälle tagasi.
Krati peremehed piawad oma sulasele, kui see ka waim on, ometi peatoidust muretsema. Iseäranis armastawad kratid tangu pudru ja piima, aga ka wärske leiwaga, wõileiwaga lepiwad nad. Kui peremees söögi eest hästi küll hoolt ei pia ehk söögiga krattisid petab, maksawad kratid seda hirmsasti kätte. Üleüldse tuntakse lugu, mis jutustab, kudas peremehe poiss krati pudru laudil ära sõi ja solki asemele pani. Kratid wihastasiwad selle teo üle nõnda, et nad peremehe maja kohe põlema paniwad. Hiiu maal jälle pidi peremees kratile iga päew wõileiba andma. Lõikuse ajal suure rutuga korra unustas peremees wõileiba andmata. Kratt pahandas. Kui peremees wilja parsile pani, wiskas kratt kõik wihud parsilt maha. Teisel peremehel rõhub tulihänd kogemata söömata jätmise pärast aampalgi katki.
Russwurm teab rääkida,[4] et Wormsis korra kratt mehele sulaseks heitnud ja enesele igapäew wärsket leiba palgaks nõudnud. Kratt teinud enam tööd kui 4 meest ühte kokku ja saanud iga homiku wärske leiwa tüki. Nii läinud lugu pool aastat. Wiimaks kaebanud perenaene naabri naesele, et igapäewase leiwa tegemisega palju tüli olla. Naabri naene kohe õpetama: „Niisuta wana leib ja tee sojaks. Siis on nagu wärske!“ Kratt pole pettusest midagi aru saanud. Aasta läinud mööda, krati teenistuse aeg saanud täis. Kratt ütelnud: „Küll nüüd näete, kuhu lähen!“ Pugenud aida alla. Tõstnud ühe otsa ülesse, aga teine ei tõuse. Saanud wihaseks: „Te olete mind petnud! Muidu oleksin terwe aida ülesse tõstnud ja oma teed läinud!“
Kratt on kas ühe, kahe ehk kolme jalaga. Ühe jalaga saab kratt mõne iseäraliku puuduse pärast, olgu et tarwilikkudest ainetest midagi puudu jäeb, ehk tarwilik sõna ära ununud ehk jälle tarwilikku jagu werd ei ole antud. Mõni ühe jalaga kratt on õige kange, kuna teine oma ainsa jalaga suuremat ei jaksa teha. Mõni kratt on punane, mõni hall, mõni must, mõni jälle muud karwa, ka tüli juhtub krattide wahel, ehk küll tawalisesti kratid rahulikult elawad. Mõni peremees piab enesel koguni kaks kratti; omad kratid ei tülitse isekeskel; küll aga teistega, kui nendega wara wedamisel teel kokku juhtuwad.
Kratt nõuab, et tall alati tööd piab olema. Töö määratakse krati tegemise ajal juba ette ära. Töötegemise peale on kratid hirmus kanged. Nende töö tegemiste lugusid kuuldes kuuled nagu wanapagana tööde lugusid. Häda igale ühele, kes kratile enam tööd ei tea anda. Niisugusel korral kägistab kratt oma peremehe kohe ära. Ülepea sulawad siin 7 Moosese waimud ja kratid rahwa juttudes täiesti ühte. Wõimata peaaegu on wahet teha, missugune lugu krattide omaks ja missugune jälle 7 Moosese waimude hooleks langeb. Tihti piab krati peremees targa käest nõuu minema küsima, kudas kratile tööd leida. Kui kratt tööga enam toime ei saa, hakab ta nagu häbi tundma ja põgeneb oma peremehe juurest ära.
Kõige tawalisem töö näitab kratile raha wedamine olewat ja raha wedamiseks muretsetatakse just kõige rohkem krattisid. Raha wõib kratt aastate kaupa wedada, aga ometi ei saa peremehele sest küll. Tihti petab peremees krati weel seda wiisi, et raha kotile augu põhja lõikab ja siis kässib kotti täita. Seda wiisi wõib kratt peremehe surmani tööd teha ega saa koti täitmisega toime, olgu siis, et oma asjata tööst aru saades aegsasti ära põgeneb.
Kratid, kes suuri töösid teewad, nõuawad selle järele ka palju rooga, kuna wähema töö tegijad wähäse roaga lepiwad. Kõige tawaliseaks krati tööks jäeb ikka waranduse kokku wedamine, laastagu mõni wahel ka metsa, kündku põldu ja külwaku seemet. Waranduse kokkuwedamiseks tarwitab kratt iseäralikku kotti; muude kottidega ei wõi warandust wedada. Warandust ära wiies lendab kratt, kott suus, koti suu ülespidi. Peremehe aita jõudes pöörab kratt koti suu kohe alaspidi, et wili salwe woolaks. Nõndasama käib kratt kotiga raha toomas. Mõni kratt weab koguni kahe kotiga warandust. Russwurm teab rääkida [5], et Noarootsi endine köster Hallmann Paslepa kõrtsist korra koju minnes kratiga kokku saanud, kes talle mehe näol wasta tulnud, kaks kinnast wilja täis seljas. Köster küsima: „Miks nii wähä wilja wead?“ Kratt wasta: „Ma ei taha enam krati nime kanda, kui ma rohkem ei jõua wedada!“ Wisanud kindad seljast maha, kohe olnud kaks wilja kotti asemel. Ise aga hakanud köstrit nii kangesti peksma, et köstri hing tahtnud seest minna. Wiimaks tulnud õpetaja koer sinna; see peletanud oma haukumisega krati minema.
Kratt ei wea mitte üksi warandust kokku, waid warjab seda ka warga eest, tulgu inimene warastama ehk wõera peremehe kratt. Korra läinud kaks naist krati peremehe juurde wargile. Kohe tulnud kratt kange tulega naeste kallale ja põletanud naeste juuksed ära. Suure hirmuga pääsnud naesed wiimaks põgenema. Teine kord läinud waras peremehe aita, kuhu kratt parajasti wilja toonud. Kratt löönud mehe silmad tuld täis ja kõrwetanud nii ära, et mees enam iialgi pole hästi näinud. Krati peremehel pole iialgi tarwis koera pidada; koera wõib waras ära petta, kratti aga mitte.
Krati peremees tarwitab kratti mõne korra ka nuhtlejaks. Kui sulane ei taha tööle tulla, saadab peremees krati teda karistama. Ülekohtuse mõisniku juurde saadetakse kratt asju purustama. Wihastab keegi krati peremeest kangesti, siis laseb peremees oma wihamehe maja põlema panna. Ka wõerastele loomadele teeb kratt peremehe käsu peale mõne korra kahju. Hunti aga nähikse kratt niisama nagu wanapagan kartwat. Wist wõtab hunt kratigi elu, ehk küll muud loomad kratile ei wõi wiga teha.
Nii suur kui kratt ka olgu, wõib ta ennast ometi üsna pisukeseks muuta. Wõtme august läheb ta aita. Haapsalus olnud korra, nagu Russwurm teab, ühel naesel kirbu suurune kratt toosis; lasknud naene aga krati toosist wälja, siis seisnud terwe tuba tules. Ülepea muudab kratt ennast tihti. Pea ilmub ta inimese näol, pea looma kujul. Räägitakse tulisest kukest, kassist, koerast, jne., kelleks kratt ennast moondanud. Ma ei julge seda ütelda, kas lugu tõesti nii, sest et krati ja puuki nii tihti ühe teisega ära wahetatakse. Küll moondab puuk ennast mustaks kukeks, kassiks, jne. aga kas kratt seda ka teeb, selle kohta ei tohi ma kindlat otsust anda. — Et nõiduse wäel keegi inimene kratiks moondatud, seda olen ainult ühe korra kuulnud. Minu arwamise järele ei puutu see jutt õieti krati lugudesse, kõige wähemalt algusest saadik. Rahwa suu on üht muud juttu wist kudagi moondanud ja nõiutud inimesest krati teinud, kes ühte lugu enesele päästmist palub.
Wiedemann räägib, et kratti, kui ta ametis ei ole, ussi näol peetakse ja uss siis raha-ussi nime kannab, ehk pannakse jälle kratt putukana puuwilladega toosi sisse. Niisugune arwamine nähikse aga aruldane olewat, sest sarnast lugu ei ole ma iialgi kuulnud, nii palju kui ma ka krati olu ühe ja teise käest taga pärinud, ja ka muidu ei ole rahwaluule korjajad sarnaseid teateid paberisse pannud. Ma ei taha Wiedemanni ütlust sellega waleks ajada, seda enam, et Wiedemanni ütlus omalt kohalt Russwurmi kirbu suuruse kratiga kokku puutub, waid ainult seda tähendada, et niisugust arwamist krati kohta arukorraliseks tuleb lugeda.
Wanasõna ütleb: Heal lapsel palju nimesid. Krati ja kurja waimu kohta ei lähe see sõna ometi mitte täide. Kes ei tunneks wanapagana nimede legioni? Kes wõib aga tunnistada, et wanapagan selle nimede legioni pärast pailaps oleks. Ka kratt wõib nimede karja peale uhke olla. Pailapseks kratti sellegi poolest wist keegi pidama ei haka, olgu siis ta peremees, aga seegi piab ainult nii kaua, kui kratt teda teenib. Kui wiimaks waewa palgaks tullakse hinge nõudma, küll siis peremeeski aru saab — arwatud, et enne ei ole aru saanud — kui wähä kratil pailapse tegudega asja. Ta näeb, et pailaps saadana lapseks muutub.
Rootslaste skratt on meil ja Soomlastel, nagu enne tähendatud, kratiks muutunud. Peale selle leiame oma rahwa seas mitu skrati sõnast tulnud wäändust, nagu krätt, krett, rett ja ratt. Selle peale tuleb weel hulk muid nimesid, nagu tulihänd ja tulik, pisuhänd, puuk, miisu, tont, lendwa, wedaja, õnnetooja, warakandja, jne.
Kõik neid nimesid pruugib meie rahwas, ilma et wahet teeks nende pruukimise wahel. Ja ka kirjanduses tarwitatakse neid nimesid läbi segamini, ehk küll mõnigi kirjanik nimede wahel wahet teha katsunud. Ma omalt poolt olen ka katset teinud selgust krati nimede labirinti saata; kui hästi see mull korda läinud, selle kohta ei wõi ma muidugi ise otsust anda.
Kõige pealt pian ma tähendama, et meil Skandinawia krati sõna asemel selge meie oma keeli sõna tulihänd on olemas. Olgu ka, et meie krati Skandinawlastelt oleme laenanud, wõime edespidi ometi wäga hästi ilma ta nime laenuta läbi saada. Sell põhjusel tahan eespool krati asemel ikka tulihänna nime tarwitada, nimelt seal, kus ma räägitawa waimu kohta ise seletust kirjutan. Kus aga lugija rahwa suust üles kirjutatud jutte leiab, seal ei arwanud ma kohaliseks oma kätt rahwaluule parandamiseks tööle panna, waid nimetatud juttudesse jäi niisamasugune Paabeli nimede segadus edasi walitsema, nagu see rahwa suus weel praegu wõimuse keppi oma käes hoiab.