Krati-raamat/Tuulispask
XIII.
Tuulispask.
Mööda minnes piame mõne ria ka tuulispasale ehk tuulispeale kinkima, keda tihti tulihänna wennaks ehk poolekswennaks hüütakse. Palju parema õigusega wõime tuulispaska wedaja wennaks nimetada, sest wedaja ja tuulispasa wahel leiame tõesti suure suguluse. Mõlemad on inimesed, mõlemad käiwad ülekohtusel wiisil wõerast wara enesele wedamas, kus juures nad endid enam ehk wähem moondawad. Wahe mõlemate wahel leiame ses, et wedaja öösel warandust läheb tooma, tuulispask aga päewa saagile sammub.
Tähendasin juba, et tuulispask alati inimene on. Tuulekeeru sees, tawalisele silmale nägemata, rändab inimene, õigem inimese hing. Kes tuulispasaks tahab minna, heidab kusagile warjulisesse paika seliti maha ja warsti läheb hing porikärbse, mesilase ehk muu pisukese lendawa loomakese näol tuulispasaks. Keha jäeb seni wagusasti paigale, otsekui magaks inimene. Kui tuulispasa teekond ära käidud, tuleb mesilane wõi kärbes tagasi, pueb suhu ja selle peale saab inimene jätte elawaks. Liig tihti juhtub aga, et keegi hingeta keha leiab ja, asja lugu ära mõistes, tuulispasaks käijale wingerpussi mängib. Kes keerab hingeta inimese suu alaspidi, nii et mesilane wõi kärbes enam suhu ei pääse, kes käänab hingeta inimese pea jälle sinna, kus tänini jalad seisiwad. Mõlemad tembud saadawad seda korda, et hingetu inimene enam üles ei härka. Mõni kawal ei ole waesele suud otsijale hingele enne appi läinud kui keha juba haisema hakanud. Niisugune pikk hinge piinamine wõi õigem wägiwaldne lahutamine mõjub tuulispasaks käijasse nii mõnusasti, et see enam iialgi tuulispasaks ei lähe. Mõne korra, kui hing kehasse tagasi ei pääse, keerutab kange tuulekeerd ühte lugu selle inimese ümber, kes hingeta inimest teisiti pööranud. Alles siis waikib tuulekeerd, kui hingeta inimene endisesse olekusse tagasi pääsnud.
Et inimene tõesti tuulekeerutuses kõnnib, seda wõib ka näha. Seks piab kummargile laskma ja läbi jalgade taha poole waatama. Siis nähakse, kes tuulispasaks on. Aga niisugune waatamine on kardetaw mäng. Tuulispasaks käija ei salli seda, et keegi teda ära tunneb. Ta hakab kohe waatajale kurja tegema. Korra hakas üks noormees tuulispaska waatama. Sedamaid tuli tuulekeerutusest must mees nooremehe kallale ja weeretas teda nagu heinatuuti mööda kiwa ja kändusid edasi, kuni noormees wiimaks hingetult maha langes. Mõnda aega põdes noormees seda weeretamist. — Korra nägi keegi jälle tuulispasa paljalt magawat. Mees hakas selle üle waljusti naerma. Naerust härkas tuulispask ja hakas mehele liiwa wasta silmi peksma. Mees katsus, et plagama sai.
Wiedemann tõendab, et tuulispask wana naese hing olla. See ei ole täiesti õige. Küll käib wana naese hing tihti tuulispasaks, aga niisama sagedasti ka mehe hing. Ma tunnen hulga lugusid, mis näitawad, et tuulispasaks käija just mees olnud. Seega ei wõi tuulispaska üksi wanade naeste süüks ajada; ei, tuulispasaks käimisest wõtawad mehed niisama osa nagu naesed.
Mispärast käiakse aga tuulispasaks? Sellesama põhjuse pärast, kelle pärast wedajaks käiakse. Tuulispask tahab enesele warandust tuua. Hoonest ei saa tuulispask wedaja wiisi warandust kätte; selle asemel wõtab ta wäljast, kus kõik lahti seisab. Pea pühib ta praegu maha külwatud seemne kokku, pea kargab ta rehe alla tuulatud wiljast matti wõtma, pea kogub ta wäljalt enesele wiljakuhilaid, pea wõtab ta enesele aiast pleekima pandud riideid. Üks, kaks, kolm keerutab ta kaasa wõetawa waranduse tuulekeeruga kokku ja läheb sellega oma teed. Korra leidis mees wanamoori hingeta keha lepikust. Mees sai kohe aru, et wanamoor tuulispasaks läinud. Tahtis näha, mis wanamoor kaasa toob. Jäi walwama. Tüki aja pärast tuli tuulispask ja waikis wanamoori keha juures. Sedamaid kukusiwad kaks kotti wilja patsti! wanamoori kõrwa maha. — Jälle korra näinud sulane, et naaber õlut teinud õues. Sulasel himu õlletõrt enesele saada. Sulane kohe tuulispasaks. Tõi õlletõrre naabri õuest ära ja tahtis koju wiia. Küla tänaw oli aga wäga kitsas. Õlletõrs jäi aidade wahele kinni. Sulane ei saanud teda enam edasi ega tagasi. Õlle tegija peremees nägi tuulispasa tempu. Läks tänawasse järele, tõi õlletõrre tagasi.
Seda arwatakse üleüldiselt, et pahad inimesed tuulispasana enestele käiwad teiste warandust nõudmas. Kui wanad inimesed tuulekeerutust kusagil näewad, olgu heinamaal heina ajal ehk põllu peal külwi ehk lõikuse ajal, ehk mill ja kus tahes, siis jooksewad kõik, kes wähägi jõuawad, ja lõhuwad wikatiga, sirbiga, kirwega ja nugadega, ehk mis aga kätte juhtub, hullul wiisil tuule pöörde sisse. Mõned ütlewad koguni, et siis inimene nähtawale tuleb, kui tuulispaska nuaga wisatakse, niisama ka pastla nõelaga. Tawalisesti aga kaob tuulispask niisuguse haawamise peale ja haaw jäeb inimese külge, kes tuulispasaks käinud. Haawast tuntakse siis tuulispasaks käija inimene ära. Rahwas tunneb mõnda meest, kes haawu täis ja ütleb neid haawu tuulispasaks käimisest saanud olewat. Sarnasid inimesi kutsutakse siis Tuulispasa Jaaniks, Juhaniks, Hansuks, ehk kudas nende nimi juhtub olema.
Korra külwas mees seemet. Tuulispask tuli, wiis seemne ära. Teisel päewal külwab mees uuesti. Jälle tuulispask platsis. Mees wõttis nua, wiskas tuulispaska. Läks selle peale külasse waatama, kes haawatud. Leidiski ühe wanamoori. Wanamoor suri mõne päewa pärast oma haawa kätte. — Kui aga tuulispask aru saab, et teda tahetakse haawata, oskab ta ennast selle eest hoida. Korra ootas mees, kirwes pios, tuulispasa ligimale tulemist. Üsna mehe juurde jõudes paiskas mees tuulispaska kirwega. Wali kolks oli kuulda. Mees rõõmus, et tuulispask surma haawa saanud. Aga ei tuulispasal wiga midagi. Tuulispask oli mehe kirwe raudkiwisse wisanud. Kirwe silm eest täiesti ära, mees kirwest ilma.
Wiedemann ütleb tuulispasa kohta weel, et teda nähes piab kas sülitama ehk ütlema: „Tuulispask, tuhakott! Wõta nii palju kui Jumal annab, s—a suhu, p—a parda!“ Neid sõnu kuuldes nähikse tuulispask waranduse ärawiimise pooleli jätwat.