Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/16
16.
Mathias Lutzi lootus, piinlikku taganemist Berthast kirjalikult toimetada, wõitlust warjatud paigast ja kaugelt eemalt pidada, läks paraku luhta. Päew enne seda, kui ta maale sõitis, ühel pühapäewa-hommikul, sai ta Liisa kaudu mamsel Wittelbachi käest kutse, üles meistri elukorterisse ilmuda. Isand ja emand oliwad kirikusse läinud, tütar aga, ennast peawaluga wabandades, üksina koju jäänud.
Selli südamesse tärkas kohe paha aimdus. Ta oli tänast päewa juba ette kartnud, sest Bertha jäi wiimasel ajal sagedaste kirikusse minemata, et peiuga wanemate äraolekul kokku saada. Pealegi teadis ta seekord, et Mathias homme pikemaks ajaks ära pidi sõitma. Lutz oli just uksest wälja astumas, et kodust eemale põgeneda, kui Liisa oma sala-teatega ta kinni püüdis. Silmapilguks pidas ta nõuu, tüdrukut waletada lasta, et teda kodus pole; aga ta tundis Liisa ees seeüle häbi ning otsustas wastu wõtta, mis saatus määranud.
Mamsel Bertha wõttis teda wõeraste-toas oma nõiduwama naeratamisega wastu. Neiu oli wäga silmapaistwas pühapäewases riide-ehtes, juuksed moodsalt üles tehtud ning nägu, millest silmad haruldase läikega wälja paistsiwad, kergeste puuderdatud. Kes teda nõnda nägi, pidi tunnistama, et Bertha Wittelbach oma wälimuse poolest weel sugugi wiimasesse liiki Tallinna kodaniku-tütarde seas ei jagunenud. Maitserikkamalt riides käia oskas ta kahtlemata, kui nii mitmed teised.
Neiu Wittelbach sirutas peigmehele sooja, tugewaste pigistawa käe wastu, ja ta elawad silmad heitsiwad sügawa, usutawa waatega nooremehe rahutuma näo peale. Wäike pilw magusat lõhna lõi Mathiasele meistri-tütre riietest wastu. See lõhn äritas teda, ja siiski hingas ta teda heameelega sisse.
„Mati, oma sõna ei ole sa siiamaani weel ikka wälja lunastanud,“ algas mamsel Bertha sõbraliku, nokkiwa etteheitega.
„Missugust sõna?“
„Seda sa enam ei mäletagi?“ Ja neiu Wittelbach ähwardas näpuga. „Sa tahtsid ju papalt wälja uurida, kudas tema meie asja kohta nüüd mõtleb.“
„Seda ma tegingi — alles paari päewa eest,“ waletas Mathias mehiselt.
„Ja sellest ei tea mina midagi?“
„Ma ei tahtnud sind kurwastada…“
„Kurwastada?“
„Ja, sest sinu isa tähendused ei jätnud mind kahewahele, et meil mõlematel midagi loota ei ole.“
„Kas tõeste?“ küsis Bertha imeliku rahuga. „Minu isa andis sulle märku, et ta sind mitte wastu ei wõtaks, kui sa minu kätt tuleksid paluma?“
„Ja, Bertha. Üksnes nõnda oli tema weidi keerulisi sõnu mõista. Ja ma arwan, et meie hästi teeksime, kui ennast mõttega hakkaksime harjutama, et kõik otsas on, et meie oma plaanid ja unenäod maha peame matma. Sinu wanemad on nüüd niisama kindlaste meie ühenduse wastu kui ennegi.“
„Mati, sa waletad!“
Läige, mis Bertha silmadel nüüd oli, polnud enam nõiduw, waid kõrwetaw, põletaw.
„Miks sa seda arwad?“
„Sest et ma tean, et minu wanemad teisiti mõtlewad! Ma lasksin sinu just sellepärast üles kutsuda, et seda rõemusõnumit sulle teatada…“
„Kuidas?“
„Meie ühenduse wastu ei olnud mitte nii wäga papa, kui mamma. Ja mamma andis mulle eila õhtu selgeste märku, et nad oma wastupaneku nüüd jätawad. Kas tead, mis mamma mulle ütles? Ta ütles sõna-sõnalt: ‚Tule Jumal appi, ega meie oma tütart Lutzile wõi pakkuma minna, kui ta teda küsima ei tule! Ta pole meile oma kosja-nõuust weel ainust sõna lausunud, ei otsekohe ega mõistu. Kui meie teaksime, et ta sind tõeste armastab, ja kui ta meile seda ise tunnistaks — wahest jõuaksime siis wiimaks teisele otsusele, kui seni…‘ Mis ja selle kohta ütled, Mati?“
„Imelik meelemuutus!“ ohkas Mati kõigest südamest, kuna ta silmad põrandat mööda ringi jooksiwad.
„Imelik? Minu meelest wäga loomulik,“ seletas mõrsja lõikawalt. „Meie lootsime ju kindlaste selle meelemuutuse peale, see oli meie trööst ja julgus terwes wõitluses… Wististe tead sa nüüd, mis sul teha on.“
Mathias nägi, ta ei peasenud enam otsustawa sõna eest. Lõpu-arwe tegemine senise mõrsjaga oli waremalt tulnud, kui ta mõelnud ja soowinud. Weel pidas ta lühikese sisemise wõitluse ära, siis waatas ta neiule kindlaste silma ja ütles:
„Anna mulle andeks, Bertha, aga ma ei wõi sinu wanemate ette ilmuda, et sinu kätt paluda. Ka minu meel on waheajal muutunud.“
Neiu Wittelbach jäi talle otsa wahtima, nagu poleks ta tema sõnadest õieti aru saanud. Ainult kollakas kahwatus, mis pikkamisi ta näo üle wälja lagunes, ja ta kitsaste huulte sala wärin ilmutasiwad, et ta teda siiski mõistnud.
„Mati!“ karjatas ta siis äkitselt ja hüppas püsti, nagu oleks teda noaga torgatud.
Ka Mathias tõusis üles. Ta astus neiu juurde, wõttis ta kitsa, jääkülma käe pihku ja sosistas alandlikult ja paluwalt:
„Ma tean, see on halb minust, mis ma teen, ma tunnen enese süüdlase olewat, aga ma ei wõi teisiti. Ma tahan sinu wastu ennem nüüd walelikuks jääda, seda üles tunnistades, kui terwe eluaja salaja waletada. Meie abielu ei saaks mitte õnnelik olema, sellepärast astun ma tagasi. Nimeta mind sõnamurdjaks, aga anna mulle mu sõna tagasi.“
„Mispärast?“ tuli teine lühike karjatus neiu suust.
„Sellepärast, et meie wahel abielusse-astumiseks wastastikune armastus puudub,“ kostis Lutz rahuga, mille üle ta isegi imestas; nüüd, kus ta keset wõitlust seisis, kardetud minutile otsekoheselt silma waatas, leidis ta korraga julgust ja sündsaid sõnu rohkem, kui ta uskuda wõinud.
Wihase tõukega wirutas Bertha ta käe tagasi. Nägu ja silmad, millesse Mathias nüüd waatas, tuletasiwad kurja inglit selle pildi peal meelde, mis seal akna lähedal seinal rippus.
„Nurjatu kelm!“ tungis neiul nagu kinnipitsitatud kurgust wälja. „Alles nüüd tõendad sa, et meie wahel wastastikune armastus puudub! Terwe aasta, mis meie pruut ja peigmees oleme, ei teadnud sa seda mitte. Kust tuli sulle see teadmine nüüd korraga?“
„Ma olen ennast proowinud, Bertha! Ma wõin sulle kinnitada, ainult raske wõitluse järele jõudsin ma sellele otsusele, mida sa praegu kuuled. Kui ma sõnamurdjaks ja äraandjaks olen saanud, siis tuli see sellest, et ma iseennast küllalt ei tundnud. Mis ma armastasin, oli sinu wara, mitte sina ise. Alatu kelm oleksin ma aga just siis, kui ma sind ainult su wara pärast wõtaksin ja sulle siis mehearmastust igapäew ette waletaksin.“
Bertha hakkas naerma. See oli isewärki roostetanud, sapi sisse kastetud naermine, mis kõrwa põletas ja haawas.
„Kui sa juba õiglane tahad olla, siis ole seda wähemalt täieste,“ hüüdis neiu leegitsewal silmal. „Tunnista ometi üles, et sa paljas narts oled meeste seas, et sa kohe meele ja mõistuse kaotad, auu ja häbi unustad, kui sulle keegi naisterahwas wõrgutades wastu naeratab! See wõeras tüdruk täis kawalust ja kiimalust, kes paar nädalat meie katuse all elas, on su pea segamine ajanud, sest et sul nii nõrk ja wäeti loomus on, ja nüüd püüad sa mulle selgeks teha, et su meelemuutus enese-proowimisest on tulnud. Sa ei ole muud, kui selle wiletsa wõrgutaja halatsemise-wäärt ohwer, tema saak!“
Bertha suu äärde oli peenike wiir punakat wahtu korjunud, kuna ta nõnda oma sappi waese patuse peale wälja kallas. Aga just Bertha ülemeelne wiha, mis talle ikka teotawamaid, haawawamaid sõnu suhu pani, aitas Mathiase wastupanekut kinnitada, ta rahu alal hoida. Palju nõrgem oleks ta wististe olnud, kui neiu pisaratega, kurbtuse ja ahastusega ning ärdate palwetega oleks wõidelnud.
„Selle wõera inimese jätame asjast hoopis eemale,“ wastas noormees kindla rõhuga, „sest tema pole omalt poolt minu meele muutmiseks midagi teinud, tal pole kõigest sellest aimugi. Sa wõid julge olla, et meie wahel ainust sõna pole kukkunud, mis kuidagi õrnemate asjade poole oleks sihtinud, et meie wahel praegu weel mingit ühendust pole, ei salajas ega awalikult, ja et iseäranis Leena kõige wähematki pole teinud, et mind meelega oma poole tõmmata. Sa teed temale suurt ülekohut, kui sa teda nii raskeste ja nii inetumalt süüdistad. Kaeba minu peale, jäta see süüta inimene rahule!“
„Sa armastad teda?“ litsus Bertha nähtawa waewaga huulte wahelt wälja, ja ta heal oli nagu mahasurutud ägamine.
„Ja,“ wastas Mathias selgeste ja kindlaste.
„Ning tahad teda kosida?“
„Ja.“
,Aga sa oled minu! Ma ei anna sind priiks!“
„Sa ei anna mind priiks, teades, et ma sind mitte ei armasta —?“
„Ma ei nõua sinu armastust, ma suudan ilma selleta läbi saada!“
„Ka siis, kui sa tead, et ma teist armastan?“
Bertha surus mõlemad käed oma kitsa rinna wastu, nagu tahaks ta walusat pistet kinni katta.
„Ka siis!“ hüüdis ta.
Niisugune wisadus tegi Mathiase ometi weidi kohmetuks. Ta ei teadnud esimesel pilgul tõeste mitte, mis ta pidi wastama. Ta heal awaldas juba tõuswat äritust, kui ta wiimaks lausus:
„Aga niisuguse abielu eest ei wõi mina wastutamist oma peale wõtta, sest ma ei taha meelega kurjategijaks saada. Ja wägise ei wõida mind ju ometi midagi tegema sundida, kõige wähem nii tõsist sammu astuma panna… Ma pean imestades küsima, kas see meister Wittelbachi uhke tütar on, kes minuga nõnda kõneleb…“
Wiimase lause mõju oli suurem, kui Mathias ette teadnud arwata. Bertha nõksatas sammu tagasi. Ta silmade eest langes nagu kae, ta nägi korraga, kui kaugele ta kirglises ärewuses oma seisuslise, kõige pealt aga oma naisterahwalise uhkuse oli unustanud. Seda pidi talle juba meelde tuletatama! Ja et mässawa wiha ja näriwa armukadeduse pärast kõik õrnemad, pehmemad tundmused ta põues maha oliwad surutud, siis sünnitas see uus haaw, mis ta uhkus saanud, seal ka ainult kihwtist, ülewoolawat mõrudust.
„Ma tänan Teid selle meeldetuletuse eest,“ hüüdis neiu ennast sirgeks ajades ja kõrgilt, põlastawalt tema peale maha waadates, „aga seda polnud mitte tarwis. Bertha Wittelbach wõib ennast silmapilguks ära unustada, aga ta toibub ise jälle meelemõistusele. Ja nüüd on ta toibunud!… Isand Lutz, ma kahetsen südamest, et ma seda mitte waremine ei teinud, mis ma täna teen ja mis teie-sugusele külast tulnud elukale ainult omane on: seal on uks, isand Luts!… Pidage meeles, et Bertha Wittelbachil mitte tarwis ei ole, Teie kätt ja armastust kerjata; selleks on ta ikka weel Bertha Wittelbach ja mitte mõni toatüdruk, mitte mõni saunaeide-tütar, mitte säherdune kaup, keda ema sitsirätiku ja waka wilja eest noortele elumeestele müüb. Teie olete omale õige naise wälja walinud, ainult niisugune wõib Teile kohane olla!… Ja nüüd weel kord: seal on uks, isand Luts!…“
Ta pööras selja ja wuhises uhkelt nagu wou teise tuppa.
Mathias seisis kahwatanud näoga paigal. Rasked sõnad, mis teda ennast puutunud, jätsiwad ta kaunis külmaks; aga musta laimdust kuuldes, mis Leena peale maha sadas, tundis ta, kuda kuum weri talle pähe tõusis, ning ainult kõige suurema waewaga suutis ta oma ägedust talitseda ning meeles pidada, et tal wihase naisterahwaga tegemist on, kelle wiha juures ta teatawat määral ise süüdi oli…
Sõnalausumata pööras ta ukse poole. Ta wõis ju rõemus olla, et lugu nii lühidelt lõpule jõudnud, olgugi tule- ja weewlirahega. Waewalt oli ta aga üle läwe astunud, kui toast hele karjatus kajas:
„Mati!“
Selles hüüdes polnud enam sappi ega tõrwa, see oli armastawast südamest wäljupigistatud palwe. Aga Mati ei pannud seda meelega tähele. Pidi ta nüüd pisarate-wihma alla ka weel jääma? Seal oli ta seisukord, nagu ta aimata wõis, palju piinlikum. Seepärast lükkas ta ukse enese järel tugewaste kinni ja astus ruttu trepist alla.
„Mati!“ kajas toast weel teme hüüe, aga põgeneja ei kuulnud seda enam; ta ei näinud ka, et uks tema järel lahti kisti ja kaks ahastawat silma teda eeskojast, trepi pealt asjata otsisiwad.
Bertha Wittelbach wankus sohwa juurde ja langes nuuksudes selle peale kummuli. Ta nuttis kirglise inimese ägedusega, kramplikult wärisedes, mõned minutid. Siis kargas ta äkitselt üles ja ruttu, nagu oleks nägemata leek ta pisarad ära imenud, kuiwasiwad ta märjad silmad jälle. Ta pikk, kõhn käewars sirgus rusikat raputades ukse poole ja ta kitsaste, wereta huulte wahelt tuli healeta kahin kuuldawale.
Keegi ei kuulnud, mis ta ütles.
Wahest ei kuulnud ta seda isegi…
Järgmisel hommikul wara sõitis Mathias Lutz ühe wanema õpipoisiga maale, ilma et ta Berthaga weel kord kokku oleks puutunud.