Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/2
2.
Sest päewast peale wihkas Konna Liisu oma wanemat poega. Ta wihkas teda, sest et ta teda häbenes ja kartis. Sel poisil oliwad nii terased, uuriwad silmad, nii tark, tõekas kõne, nii mehekas-tõsine olek, et ema ennast tema juuresolekul waba ei tundnud olewat. Tal oli tundmus, kui roomaksiwad tal sipelgad mööda keha üles. Ta arwas poisi pilku alati oma näo ja suu peal wiibiwat, kartis iga sõna otsekohe wälja öelda, ja ta meelest oli, kui kõnniks tal poisi wari alatasa luurates järele. See piinas ja pahandas teda. Tema, kes ta seni majas üksi wõimsalt walitsenud, tundis ennast nüüd teise mõju alla surutud olewat, pealegi oma lapse, neljateistkümne-aastase jõmsika mõju alla!
Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kaswas waen wälja, see salaliselt imbiw, pool-peidetud waen, mida surutud isik suruja wastu ikka südames kannab ja mis enamiste kiusuna ilmsile tuleb. Mait wõis teha, mis tahtes — ema polnud sellega kunagi rahul. Tema ja mõlema teise lapse wahele kaswatati wahe. Teised oliwad alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. Teisi turgutati, teda näljutati. Teistele tehti kergitusi töös, teda aeti hommikust õhtuni taga. Muidugi pandi ta waratselt mõisas teol käima, kus kubjakepp kodust kaswatust aitas täiendada.
Isa poolt polnud tal kaitset ja õiguse-mõistmist loota, seisis see ju isegi ema walitsuse all. Mait pidi ainult selle nõrga trööstiga leppima, et tal isa poolt midagi paha polnud karta ja et Jaak tema ja ta õe ning wenna peale täieste ühesuguse silmaga waatas.
Oleks Mait wähem terane poiss olnud, kui ta oli —
ta oleks oma saatuse üle nurisenud, aga temale alla heitnud. Kuhu sa hingega lähed! Mait tundis aga tungi peasmise järele. Tema peakeses hakkasiwad mõtted idanema, plaanid tärkama, mis kõik ühise eesmärgi poole sihtisiwad, ja see oli: wäljasaamine praegustest oludest — wabadus! Aga mitte üksnes ta kibe kodune põlw, mitte üksnes ema kius ja ränk töö ei andnud talle seks püüdeks asja. Tal oli rohkem põhjuseid oma kodust, mida iga inimene, liiategi iga laps, nii kalliks peab, ära tüdineda, teda põlata. Tema elu tehti ka wäliselt poolt ärakannatamataks.
Mida wanemaks Mait sai, seda enam sattus ta oma õnnetuma sündimise pärast üleannetuma närimise alla. Sõimunimi „parun“ põletati talle kustumatalt ihu sisse. Noor ja wana, waenlane ja sõber arwas teda selle nimega haawata tohtiwat. Ta päris nimi kippus külarahwa suus otse ära ununema: kes Maitu mõtles, rääkis „parunist“, ja kellel sellest weel küllalt ei olnud, lisas sõnakese wa’ juurde, wõi täiendas nime „Konna paruniks.“ Missugune piin auuahnele, enesest lugu pidawale noorele inimesele! Nagu tuline ora käis Maidu hingest igakord läbi, kui ta oma sõimunime kuulis: weri mühas talle palge, wiha-pisarad tungisiwad silma ja käsi läks rusikasse. Sõimunimesid oli teistel külapoistel ka, aga nende nimedel polnud seda okast külles, mis nii kihwtiselt Maidu lapsearmastuse, wanemate-auustamise, ta terwe õrna kombelise tunde-elu sisse tungis. Teised wõisiwad oma sõimunimede üle naerda, Mait pidi nutma. Teiste nimed ei mustanud seda, mis lapse ülem wara on — ta wanemaid; Maidu nimi tõrwas ta ema ja isa. Mäherduse rõemuga oleks Mait iga muu sõimunime, ka kõige inetuma, omaks wõtnud selle häbistawa sõna asemel!
Maidu seisukord läks seda piinawamaks, et tal palju wastaseid oli. Terasel inimesel on ikka palju wastaseid. Anderikas pea kerkib karja seast kõrgemale, ja seda kari ei salli. Waimu kallal õgiwad waimukesed. Häda aga niisugusele waimule, kellel peale hea nupu ka weel sarwed ja küüned on, kes hambale hamba wastu paneb, kes pisteid ja tõukeid wõlgu ei jää. Niisuguse ümber suruwad ikka waenlaste parmu-parwed. Ja Mait ei kannatanud mitte kannatlikult. Ta müskas ja raius ja hammustas wastu. Aga see ilmlõpmata wõitlus wäsitas ja tüütas ta ära, nagu parmud kõige suurema ja tugewama looma meeleheitmisele wõiwad ajada.
Kuid weel midagi, mis teda kodust ja praegusest elukorrast nagu sala wäega wälja ahwatles, oli poisi hinges ärkwale tõusnud. Ta igatses teise elukutse järele. Ta ei tahtnud talupojaks ega põllumeheks jääda.
Maidul oli hea anne ja weel suurem himu kõiksugu westmise- ja nikerduse-tööde peale. Juba waratselt hakkas ta oma lihtlabase karjapoisi-pussiga reekesi ja wankrikesi, laewu ja majasid, loomi ja inimesi puust ja puukoorest walmistama, asju, mis oma ilu ja loomuliku laadi pärast teiste poiste imestust ja kadedust äratasiwad, Nad püüdsiwad temale järele teha — asjata. Maidu wankrid jooksiwad, ta loomad ja inimesed elasiwad — teiste pussid sünnitasiwad ainult nurgelisi puurompusid. Mait õppis oma ja teiste tööd wõrdlema, wõitis sellest eneseusaldust, ja see erutas teda ikka suuremale edasipüüdmisele taga. Loomusundlik armastus säherduse töö wastu, armastus, mis iga hea kordaminekuga kaswas, andis talle tiiwad.
Wiimasel aastal oli ta tuuleweski wälja nikerdanud, mida päris wäikeseks imetööks wõis pidada. Weski oli ju sel ajal ainus suurem ja keerulisem masinawärk, mida külalapse silm nägi. Maidu mõtte- ja luulewõimule oli ta ikka ametit andnud. Ja nõnda asus ta siis mõne lihtsama katse järele ülesande kallale, Hollandi tuulikut ehitada, mis sisemise ja wälimise wärgi poolest suurtele weskitele üheski asjas järele ei annaks. Mõte sai teoks. Maidu käte wahelt, ta pussi otsast, sündis pisukesel kujul ehitus, mis tiibadest kedrewarteni, koludest kiwideni ja wiimase kui rattakeseni täielik oli. Jah, Maidu weskis ei puudunud liikuwad inimesedki: puust mölder laotas püülikoti kallal käsa, puust sulane walas wilja kolusse. Hea tuulega käis weski ridwa otsas, et lust näha, ja kui ta just wilja ei jahwatanud, siis õerus ta ometi liiwa kõige peenemaks pühade-püüliks.
Suure uhkusega näitas Mait külalastele oma meistritööd ja hoidis teda nagu silmatera.
Imelik igatsus tekkis poisi hingesse, kui ta kord mõisaherra kirjutusetoas lauda ja kappi nägi, mida kõiksugu kentsakad nikerdused ehtisiwad. Seal oli koledaid loomi, kellele Mait nimegi ei osanud anda, loomi murdja-hammastega ja linnu tiibadega ning weidraid inimesi kala-kehadega ja maosabadega. Seal wahtisiwad imelikkude kaswude ja lehtede seest hirwitawad näod wälja, mõnel sarwed peas, mõnel suu laiale lahti. Ja kõik oli ainult puust tehtud, aga kui peeneste, kui puhtaste! Nii peent, puhast tööd polnud Mait weel kunagi teinud — ta pidi seda enesele kadedusega tunnistama. Ja ta põuest hoowas palaw soow: Oh, kui mina ka niisugust kappi ja lauda oskaksin teha!
Mõisa puusepalt kuulas ta warsti järele, kus seesugust toredat tööd tehtakse.
Linnas, kus mujal!
Aga kes õpetada seda tegema?
Meistrid muidugi.
Kas nad seda igaühele õpetada, kes aga soowiwad?
Ei, üksnes neile, keda nad omale õpipoisteks on wõtnud. Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab selliks.
Keda siis meistrid õpipoisteks wõtwat?
Noh, kes neile meeldib. Peawad muidugi terased, wiksid poisid olema.
„Kas siis — hm! — kas siis —“ Mait punastas ära ja hakkas kogeldama — „kas siis külapoissa koa wõetakse?“
Puusepp waatas poisi otsa ja hakkas naerma.
„Kas sina siis tahaks tisleri juure õpipoisiks minna?“ küsis ta.
„Tahaks küll!“ wastas Mait südame põhjast.
„Ja, wennas, külapoissa ehk wõetakse,“ itsitas puusepp, „aga ega siis sinusugusel paruni-pojal kõlba meistri juure minna!“
Mait hammustas huulde, aga ta ei jäänud wastust wõlgu:
„Kas siis adra ja äkke taga ennem kõlbab käia?“
„Õige küll,“ tähendas puusepp lõuga õerudes, „aga kes sind wallast wälja laseb! Pead ju isa koha eest mõisnikku orjama.“
„No, eks wõiks paluda?“
„Paluda wõiks, aga wõi seda tähele pannakse! Saksal tööinimesi waja. Kes su isal siis teopäewad ära teeb?“
„Eks mõni teine tee!“
„Ja sa ei oska koa Saksa keelt. Meistri-poisil peab Saksa keel suus olema.“
„Seda wõib kätte õppida.“
Puusepp hakkas jälle naerma. Mõte, et Konna Mait, see teopoiss seal, Saksa keelt õpib, oli liig naljakas. Aga kui ta pilgu poisi sügaw-tõsisesse, õhetawasse näosse heitis, kui ta tema silmas waimustatud tungi ja tahtmist nägi lõkendawat, neelas ta pilke-sõnad alla ja urises ainult pool kaheldes, pool soowitades:
„Noh, wõiksid ju saksa jutule kord minna, kui ta heas tujus on. Ää aga nina ära põleta!“ —
Sellest päewast peale walitses Maidu põues wägew
waim, mis talle öösel ega päewal asu ei andnud. Ta teadis, et ta ettewõtte ees seisab, millest taganeda tal wõimata on; kahewahel oli ta ainult weel, kust ja kuda peale hakata. Aga ka selle kohta jõudis ta warsti otsusele.
Tema esimene samm oli, kohalise saksa palwele minna. Ta tegi seda isa ja ema teadmata. Tema terane pea ütles talle, et need tema soowist kas aru ei saaks, seda lapselikuks hulluseks peaksiwad, wõi et nad sellest oma kasu pärast midagi teada ei tahaks, sest missugune kohapidaja laseb siis oma kõige wanema lapse, tugewa, terase poisi, kes juba mõisas teol käib, kodust ära! Ja lõpeks ütles enesele Mait wäga õiete, et jäme ots ikka mõisaherra käes on, ilma kelleta wanemad otsust ei wõi tehagi.
Paraku läks aga täide, mida mõisa puusepp ette kuulutanud: Mait põletas herra suures oma nina ära. Saks wõis küll heas tujus olla, kui poiss tema pale ette astus, aga see tuju läks kohe pahaks, kui ta kuulis, mis temalt soowiti. Esmalt tegi ta silmad, kui ei saaks ta poisi kogelewast jutust midagi aru, wõi kui arwaks ta jõmsika joobnud olewat. Siis wahtis teda nagu silku orgi otsas — kahewahel, kust otsast teda sööma hakata. Wiimaks sai wihaseks ja hakkas kärkima, miks teda niisuguste rumalustega tülitama tuldawat. Enne kui Mait õiete märkaski, oli ta kõnetund saksa juures otsas ja ta leidis enese ukse tagant. Wõis pealegi õnne tänada, et teda talli ei wiidud ja seal talle kolmkümmendwiis punast walge peale ei loetud. Sest seda kirja õpetati talupojale sel ajal wäga hoolsaste…
Nõnda oli Mait oma esimese sammuga kraawi sattunud. Temale oli selgeks tehtud, missugune hullus wõi — õigemine — missugune jõle kuritöö see on, kui talupoeg jalga mõisa maa küllest lahti tahab tõmmata! Talupoeg oli prii, aga priiusel on palju liikisid. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale…
Maidul seisiwad pisarad silmas, aga ta litsus hambad kokku ja ütles: Kui nii ei lähe, siis peab teisiti minema! Kuda? — jah, selle üle oli waja aru pidada. Ettewõttest taganeda — see ei mahtunud talle hingesse. Argsematel silmapilkudel püüdis talle küll säherdunegi mõte läheneda. Aga kui ta siis oma kurwa elu peale waatas, uueste kõiki piinasid maitsta sai ja kui talle mõisaherra nikerdatud laud ja kapp jälle meelde tuliwad, siis lõi ta südame kõwaks ja plaanis edasi.
Ta jõudis uuele otsusele. See maksis tal palju uneta öösid ja hulga rahutumaid päewi, kaswas aga selle eest kaljukindlaks—nii pöörane, kui see tema enesegi meelest wõis olla.
Ühel heal päewal oli Mait Konna talust kadunud.
Keegi ei näinud, millal ta läks ja kuhu ta läks.
Oli sügisene pühapäew. Eit ja taat, raskest nädalatööst wäsinud, ei läinud kirikusse ja magasiwad seepärast kaua. Kui nad üles ärkasiwad, oli Maidu ase ahju ääres tühi. Ka Juku ja Anni ei teadnud, millal suur wend üles tõusnud ja ära läinud. Isa küsis emalt, ema lastelt Maidu järele — keegi ei andnud seletust. Tüdruk Kadri, wäga raske unega noor tüdruk, kes aida peal magas, mäletas ainult, et koidu ajal wõi ka hiljemine, õuewäraw krääksunud, aga kes sealt wälja läinud, seda tema ei teadwat.
Arwati esiotsa, et Mait üksina kirikusse läinud, kui ta ka sellest nõuust midagi polnud kõnelenud. Aga kui ta õhtuks koju ei jõudnud, kui ta ka teiseks hommikukski tagasi polnud, kui ta terwe esmaspäewase päewa ka weel ära jäi, siis hakkasiwad Konna talus rahutus ja ärewus maad wõtma. Küsiti külas igal pool tema järele. Keegi ei teadnud Maidust midagi; ka kirikus ja kiriku-teel ei mälestanud teda ükski näinud olewat. Otsiti kodus tema kadumise märkisid ja jälgesid. Leiti, et ta omale pühapäewased hilbud ümber pannud, leiwa otsast hea kannika maha lõiganud ja silgu-karbid — muidugi täidetult — kaasa wõtnud. Nagu sellest näha, oli ta kindla nõuu järele ära läinud, aga kuhu? Tee pidi pikk olema, sest ka teisipäew läks mööda, ilma et noort teomeest nähtawale oleks tulnud. Juba käidi tal mõisast wihaselt järel…
Wiimaks leidis Juku weel ühe „kadumise-märgi.“ Maidu kuulus tuuleweski oli aidast kadunud! Seda weskit ei pidanud meister mitte igapäew ridwa otsas liiwa jahwatamas, waid ainult arukordadel; kadedad külapoisid oleksiwad ta muidu wõinud ära wiia wõi puruks pilduda. Mait hoidis weskit aidas kõrwalises paigas. Ja nüüd oli see sealt kadunud! Kuhu ta saanud? Oli omanik ta kaasa wõtnud? Wististe küll. Aga mis otstarbeks? Terwe lugu oli suur mõistatus. — —
Kuna Maitu kodus otsiti, mõetis ta, suurem komps kaenla all ja jäme kepp käes, pikkade sammudega tundmata teesid põhjast lõuna-lääne poole.
Komps warjas peale wähese teemoona weel midagi — Maidu meistritööd, ta tuuleweskit.
Kuhu ta sellega rändas? Tahtis ta teda müügile wiia wõi raha eest näitama hakata?
Ei, Maidu mõttelend läks kaugemale, tal seisis suurem ja kõrgem eesmärk silma ees.
Mis niisugune terane poisipea kõik wälja ei mõtle! Missuguseid luulekujusid ta ei soeta! Ja missugune julgus ei paisuta inimese rinda, kes enda noore, tugewa ja terwe tunneb olewat!
Mait läks oma „papat“ otsima. Oma suurt, rikast, wägewat päris-isa.
See pidi teda ta hädas aitama, pidi tema kuldse unenäo täide saatma, pidi wõimalikuks tegema, et teopoiss, kes adra taga ei taha käia, nikerdatud kappisid wõiks tegema hatata, et X. herra noore, tugewa talupoja oma maa küllest lahti kangutab ja waba mehena laia ilmasse laseb minna!
Midagi wähemat polnud küla-paruni teekonnal otstarbeks ja eesmärgiks!
Kui Mait küpsemal wanadusel selle käigu peale mõtles, pidi ta pead raputama ja naerma. Mõni aasta hiljemine oleks ta hulluks karutükiks pidanud, mis ta meelest nüüd üsna mõistlik ja loomulik näis olewat!
Mait mõtles nõnda.
Kui sinu isa ka parun on, siis on ta ikka sinu isa. Isad aga armastawad oma lapsi. See on igapäewane nähtus. Sinu praegune isa, kes su isa ei olegi — Konna Jaak — temagi armastab sind. Wähemast ei tee ta sinu ja Juku ning Anni wahel mingit wahet, ta on sind ja neid ühel wiisil toitnud, katnud, kaswatanud.
Maidugi armastawad ka saksad oma lapsi. On ju seegi igapäewane nähtus. Kui sa nüüd selle saksa ette astud, kes sinu isa on, ja temale ütled, et sa ta poeg oled, ning temalt siis midagi palud — miks ei peaks saks oma lapse palwet täitma? Et ta seda täita wõib, on kindel, sest kes on maailmas wägewam kui saks? Saksa päralt on kõik, mis su silm näeb ja käsi katsub, saksa päralt on kõik inimesed maa peal. Saksale annab keiser kätt ja saks käib kuberneril külaliseks. Mis saks tahab, peab sündima; mis tema ütleb, on seadus.
Ja niisugune wägew mees on sinu isa. Sa oleksid ju rumal poiss, kui sa tema palwele ei läheks! Ja sa ei nõua temalt ju kuigi palju. Sa ei küsi omale mõnda mõisa, talu ega weskit, mitte kopikat rahagi; sa palud ainult, et ta oma poja X. herra maa küllest lahti wõtaks ja linna meistri juurde laseks minna. X. herral on rahwast küllalt — üks Mait ees wõi taga! Tema põllud ei jää sellepärast kündmata, ta hein mitte tegemata, ta sõnnik mitte wedamata.
Aga kui parun küsib, kas sa ka kapimeistriks kõlbad? Oled ju rumal külapoiss, näpud töntsid, käed kanged. Mis sa siis wastad?
Siis wõtad tuuleweski koti seest wälja, paned paruni ette ja ütled: „Nikerdatud kappi lõwipeadega ja kalasabadega pole ma küll weel teinud, aga siin on tuleweski, mille sees ükski ratas ei puudu ja kus mölder ja poiss käsi liigutawad nagu elawad inimesed.“
Las’ ta siis mu weskit waadata! Saksa-kapp ta ei ole, aga tehku teised külapoisid niisugune järele! Ega kapitegijagi taewast kuku! Kui ma mõne aasta õpin, nikerdan terwe mõisa kujudega wälja! Lastagu mind aga õppida!
Kui siis parunil wähegi isa-armastust, kui tal ristiinimese werd südames on, siis wastab ta mulle: „Mait, mu poeg, ma tahan sind aidata! Ma näen, sa kõlbad meistri juurde. Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseks minna.“
Asi nudi! Wõid hüpates koju tagasi minna…
Säherduste lokkawate lootustega oli „paruni poeg“ teele läinud. Aga inimesele, kes kõige kõrgemat ja kallimat ihkab, mis tal ihata on, kipuwad tahtmata kartuse-pitsitused kallale, hoolimata kõige kindlamatest lootustest. Mait ei teadnud küll, kust ja missugused hädaohud ta ettewõtet wõiksiwad ähwardada, aga ta süda lõi siiski wahel kipitama.
Ühte asja teadis ta kindlamal kujul karta: et parun wahest liig õel mees on. Niisugune uhke ja äkiline ja kõwa, nagu X. herra ja mitmed teised, kellest Mait kuulnud. On ta säherdune, siis wõib olla, et ta wõerast külapoissi pojaks ei tunnista. Kihutab uksest wälja — mine, kus kurat! Laseb ehk weel kinni siduda ja haagrehi juurde wiia. Oled ju jooksik. Haagrehi juures antakse sulle — —
Aga Mait raputas enda seesugustest tumedatest mõtetest wõimalikult ruttu lahti. Tugew lootus igawese wanema-armastuse peale asus ta rinnas jälle troonile. Kiskja loomgi armastab oma poegi, miks siis mitte inimene!…
Ja nii rändas ta, kallis warandus kaenlas, magus õhin põues, mööda sopaseid teesid kauge Läänemaa poole.
Ääri-weeri mööda oli ta inimestelt ammugi wälja uurinud, kus külles M. kihelkond ja R. wald on ja missugused suuremad teed sinna wiiwad. Tuli puudus kätte, siis küsis ta teel juhatust.
Terwe pühapäewa sammus ta julgeste küladest ja mõisadest mööda, siis ei wõinud teda keegi kimbutama tulla. Päew oli prii ja teekäijaid palju, Aga esmaspäewal, kui kõik töötawad talupoja-käed tegewusel oliwad, äripäewal, mis mõisniku päralt on, puges ta südamesse laisklewa teopoisi urgitsew kartus. Mis siis, kui keegi küsib, kes sa oled ja miks sa kibedal tööajal hulgud? On sul herra käest kiri kaasas, et wõid kuhugile minna? Ja kuhu sa õiete lähed? Mis sul seal kaenlas on?
Hirm, et teda kinni tabataks ja koju tagasi saadetaks, sundis Maitu esmaspäewal kõrwalisi teesid otsima, inimestest eemale hoidma, jah, mõnes paigas metsa põikama, et möödaminejad wõi teeäärsetel põldudel töötawad inimesed teda ei näeks. Tuline hirm oli tal iseäranis mõisa-sundijate eest, kes siin ja seal wäljal seisiwad — opmannid tigedate nägudega, kubjad ja kiltrid karjuwate suude ja wälkuwate keppidega. Nende eest oli Mait wahel pikemat aega puude ja põesaste taga warjul… Wäga kartlikult oli ta ka esimese öö kuskil kõrtsis mööda saatnud.
Et ta ennast pidi peitma ja kõrwalisi teesid tarwitama, misjuures ta enam kui ükskord õigelt rajalt ära eksis, siis jõudis ta ainult pikkamisi edasi. Ka hakkas esmaspäewal ränka wihma walama, külma sügisest wihma, mis muidugi juba mudase tee paiguti päris põhjataks tegi. Mait sai särgini märjaks, jalad oliwad tal päris mudatombud all, hambad lõgisesiwad suus.
Kõige kurjem külaline aga lähenes weel. See oli nälg. Kaasawõetud leib ja silgud saiwad otsa. Mõni kopik raha oli tal nartsu sees, aga seda pidi ta ettenägemata kulude tarwis nagu hinge-õnnistust hoidma. Teise päewa õhtul oli põgeneja kõht nii hele, et hammusta kas näpp otsast.
Aga Mait leidis nõuu.
Ta ootas öö ära ja läks wargile.
Sügisese aja tõttu oli põldudel küpseid erneid ja aedades kaalikaid, nairid ja porgandid, ning marju ja puuwilja peale kauba. Ühe mõisa suures aias, kus wahti ega koera ei olnud, sõi noor hulgus kõhu täis ja wõttis ka tagawaraks mõnda ligi.
Sel ööl ei läinud ta enam kõrtsi öömajale, kartes, et teda kimbutama hakataks. Ta tõmmas ühes metsasalus, keset tihedat põesapadrikut, teedest wõimalikult kaugel, oma wäsinud kere märja sambla peale maha. Ehk ta küll oma wettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski warsti magama.
Tardunud liigetega ärkas ta hommikul päewa-tõusu eel üles ja traawis edasi. Inimeste eest ka nüüd wõimalikult eemale hoides, warjatud teesid otsides ja seeläbi wahel sihilt kõrwale sattudes, jõudis ta alles kolmanda päewa õhtu eel suure ilusa mõisa lähedale, millest ta teel saadud juhatuste järele arwas, et see R. mõis wõiks olla. Ühe lapse käest, kes talle wastu tuli, küsis ta oma arwamise kohta kinnitust. Ja tõeste — talle wastati, et ta parun Riesenthali maa peal seista ja et see suur kahekordne, punase teliskiwi-katusega hoone seal kena puiestiku serwal kohalise saksa elumaja olewat.
Maidu süda hakkas wägewaste tuksuma.
Weel mõni sada sammu, ja ta oli oma hulljulge teekonna lõpul, seisis oma suure, wägewa, rikka papa ees! Lõpu-otsus lähenes.
Missugune saab ta olema?