Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/21

Allikas: Vikitekstid
20
Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad
Eduard Vilde
22


21.

Öösesed warjud.

Järgmistel päewadel awaldas Mathias Lutz tõsist püüet, oma hingelist tasakaalu jälle kätte saada. Ta hakkas korrapäraliselt tööl käima, jäi õhtutel koju, näitas Leena wastu harilikku lahket olekut ning hoidis igast mõttest ja jutuainest eemale, mis wiimase aja raskeid sündmusi meelde oleksiwad wõinud tuletada.

Juba hakkas noor naine kergemalt hinge tõmmama, tulewikule rahulikumalt wastu waatama. Omalt poolt tegi ta kõik, mis iganes wõimalik, et mehe meelt lahutada, ta haawatud hinge parandada ja kosutada, talle kodu armsaks ja lõbusaks teha. Ta seadis iseenda isiku, oma terwe mina, kõik oma soowid ja tahtmised, täieste mehe meelewallale alla, nii et ta muud ei olnud, kui tema sõnakuulelik, tumm wari. Ja Mathias näis sellega rahul olewat, ennast seejuures waigistawat, minewikuga lepingule jõudnud wõi wähemast teel selle eesmärgi poole olewat.

Kuid Leena ei lasknud ennast liig kaua eksitada — selleks oli ta armastaw silm liig terane, ning Mathias ei suutnud enese üle liig kaua walitseda — selleks oliwad kääriwad tundmused ta hinges liig wägewad. Noorik hakkas sala hirmuga tähele panema, et Mathias oma ööd rahutumalt mööda saatis, et ta salaja mõtete ja tundmustega heitles, mille üle ta wõitu ei suutnud saada, mis nagu näriwad ussid ta südame kallal töötasiwad. Tema rahu ja ühtlus silmapilkudel, kus teda tähele pandi, oli ainult warjaw kate. Ja sellegi heitis ta wahel kogemata ära, nii et naise uuriw pilk ja uuriw kõrw ta põdewasse hingesse teed leidsiwad.

Leena märkas muu seas, et mees lapsukesest, kelle ta temale majasse toonud, isewärki õudsa, kartliku hoolega eemale püüdis hoida. Selle wäikese, süüta olewuse paljas nägemine näis talle piina walmistawat, näis ta põues liikumist ja käärimist sünnitawat, mida ta kartis. Leena wõis seda ju endale ka seletada. Lapsukene tuletas Mathiasele ikka ja ikka jälle meelde, mis sündinud, tuletas talle ta waenlast ja ta naise süüd meelde. Ainult pikem aeg wõis siin pehmendawalt ja parandawalt mõjuda. Ühtlasi püüdis Leena lapsukest tema silmade eest wõimalikult peita ja hakkas ennast mõttega harjutama, temale kord, kui wäetike sugu wanemaks saanud, ette panna, last wõerastele inimestele kaswandikuks anda. See pidi teda rahustama, temal unustamist kergendama.

Paraku oliwad öösesed warjud, millega Mathias Lutz meeleheitlist sala-wõitlust näis pidawat, kangemad, kui õnnetu naine julenud arwata. Nad murdsiwad ta jõuu, enne kui paranemine ja ununemine wõis algada; ta heitis neile, sest et ta neist jagu ei saanud, alla.

See hakkas korratuma elu läbi, millesse Mathias uueste sattus, selgeste küllalt nähtawale tulema. Ta armastus oma sooja, lõbusa pesa wastu oli kadumas. Ta näis nagu kartwat, pikki õhtuid ja weel pikemaid pühapäewi üksnes kodus mööda saata. Ta lühendas neid, kuis wõis, ja sagedaste küllalt oli ta rohkem aega wäljas kui kodus. Ta wõerdus oma pesast ära. Tema lõbu ei olnud enam seal, waid mujal. Ja paraku enamiste paikades, mida ta enne põlanud, millest ta hoolega eemale hoidnud — joogimajades.

Inimene harjub teatawatal oludel kõigega; ta harjub ümbrusega, inimestega, lõbude ja eluwiisidega, mis temale enne wõerad ja wastumeelsed olnud. Ta wahetab woorused ebawooruste wastu ära, ilma seeüle ise selguselegi jõudmata. Mathiase sage wiibimine joogimajades, tema läbikäimine seal leiduwa seltskonnaga, tema ümber heljuw uus õhk ja elu — kõik see ahwatles ja sundis teda loomulikult joomisele. Ta jõi hakatusel mõeduga, sest et joogid talle ei maitsnud. Aga ta suurendas mõetu sedawõrt, kuda joogid talle maitsma hakkasiwad, ja nende maitsmine edenes harjumisega, ühtlasi ka ta keha kaswawa wastupaneku-jõuuga.

Mathias Lutz, see keha poolest nii tugew, meele poolest nii auus ja kombekindel, südame poolest nii sügaw-tundlik inimene oli oma iseloomu wiimases jupis suur argpüks, nõrk ja wäeti nagu lapsukene. Ta ei suutnud oma õnnetust ära kanda. Seks otsis ta wõerast abi. Tal puudus julgus ja wastupidawus, oma südamega mehiselt wõidelda. Ta kartis õgiwaid tundmusi, mis kodus ta kallale tormasiwad, kartis torkawaid ja lõikawaid mõtteid, mis wagusatel tundidel, kui ta iseenesega üksina oli, ööpimedusel, ta aju kallale asusiwad. Ta wiskas sõjariistad metsa ja põgenes. Ta ei uskunud ega usaldanud iseennast.

Ta oli enesele sada korda selgeks teinud, et sündinud asju sündmataks ei wõi teha. Ta tunnistas enesele silmapilkudel, kus ta wähegi otsekohene suutis olla, et tema naise peale tõsist süüwarju mitte ei wõi langeda, et sellele lapsekesele, keda ta kui oma häbi nähtawaks saanud märki wihkas, põlgas ja kartis, ükski terwe mõistusega inimene muud etteheidet ei wõi teha, kui et ta ilmale tulnud, ning sedagi oli ta tahtmata teinud… Asjata kõik! Wastane tema põues, kes sellele tõele wastu waidles, awaliku walega wastu waidles, jäi wõitjaks. Ja Mathias oli argpüks küllalt, et wõitlust, milles ta süda wale poole hoidis, taganemisega lõpetada, häbiga pakku jooksta.

Mathiasel oli üksainus wõidulootus, üksainus peasemise-aimdus. See oli talle esimesel päewal pärast saladuse ilmsikssaamist nagu säde pähe lennanud. Kättemaksmine sellele, kes sinu õnne on rööwinud! Kättemaksmine wõiks wahest lepitust, andeksandmist, unustamist tuua. Inimene, kes oma wõidu peale naeratades mõtleb, selle wõidu peale, mis sinu raskem kahju elus on, peaks naeratamise unustama ja tundma õppima, et ta kurjategija on, kes karistusest ilma ei jäänud. Ta ei tohi oma saagi üle rõemustada, ta peaks oma tegu kahetsema, weriselt kahetsema. Ainult teadmine, et see mees ka kannatab, et ta rõem waluks, ta naerataw mälestus nutwaks kahjutundmuseks muutub, wõis Mathiasele, nagu ta arwas, elu weel elamise-wääriliseks teha.

Ta tundis enesel enam kui ühel põhjusel õiguse olewat, selle mehe üle kohut mõista. Mitte ainult selle eest ei olnud parun karistust ära teeninud, mis ta isiklikult temale, Mathiasele, tema õnnetuma naise kaudu teinud; Mathias tahtis temas ka ta isa, ta suguwõsa, ta terwet seisust karistada, sest nende kõigi ülekohtu ja waljuse all oli tema, ta perekond ja seisus ühel wõi teisel wiisil nii palju ja nii kaua kannatanud. See õigusline alus, mis ta oma ettewõttel arwas olewat, alus, mis tema isiklikust wihast kaugelt üle ulatas, õpetas teda kättemaksmist oma pühaks kohuseks pidama, teda enesele nagu kõrgemaks elu-ülesandeks tegema.

Kuidas seda kohust ja ülesannet teoks teha?

Esimesel lõõmawal wihal kiskus ta käsi rusikasse, ja ta nägi ainult ühte küllalt mõjuwat, kuhjani ärateenitud karistust enda ees: ta nõudis süüdlase surma. Oleks palun Gotthard Riesenthal sel tunnil ta lähedal olnud, kui naine talle oma õnnetuse-lugu jutustas — Mathias Lutz oleks praegu mõrtsukas olnud… Tapmise-mõte hakkas aga möödasõudwa ajaga kahwatama, iseäranis kainematel silmapilkudel nihkus ta eemale. Siis pidas ta muude karistuse-liikide üle aru. Ta mõtles saja abinõuu peale, jäi ka ühe ja teise juurde otsustades seisatama, leidis aga lõpeks ikka, et nad küllalt kohased ei ole. Ühte oli raske läbi wiia, teine süüdlase teo kohta liig pehme, kolmas wõttis liig palju aega jne.

Kohtuga polnud midagi peale hakata. Kohtu wastu tundis alam inimene ainult umbusaldust, kui ta wastane walitsewast seisusest oli. Parun wõis kõige parema mõjuga kõike salata, oda ümber pöörata ja kaebajat weel laimamise pärast wastutamisele lasta wõtta… Kõige kauemine wiibis Lutz mõtte juures, paruni noort abielu ära rikkuda. Ta arwas seda seeläbi sündida wõiwat, et ta noorele prouale ta mehe terwe jõleduse üles annab. Kuuleb esimene, kui alatumal wiisil ta mees peigmehena, paar nädalat enne laulatust, tema wastu truudust murdnud, siis on õnnetus majas, siis nõuab ta arwatawaste kohe abielu lahutust, siis on mehe perekonnal ja terwel suurtsugu seltskonnal häbistawat kõmu-protsessi oodata ning süüdlane kaotab muu seas suure kaasawara…

Lähemal järelkaalumlsel leidis aga Lutz, et ka see plaan kõigiti kindlat tagajärge ei tõota. Suurtsugu inimeste arwamised armastuse ja truuduse kohta wõisiwad ju hoopis teistsugused olla kui tema omad. Kes teab, kas noor proua seepeale käega ei löö, kui kuuleb, et ta peig kui tuttaw elumees poissmehena nõnda elanud, nagu suurtsugu elumehed kunagi elasiwad. See oli ju ka keegi tähtsuseta teenija, kellega ta möödaminewalt, nii öelda, nalja pärast sõbrustanud. Niisugune isik ei wõinud ju prouale kardetaw olla, niisuguse peale ei wõinud tema mees kauemine mõelnud olla, kui ta nõrkuse õhin kestnud!… Ja teiseks wõis parun ka siin kõik waleks ajada, tühjaks laimduseks tunnistada. Kes wõis siin tõe eest usutawalt wälja astuda? Selle mehe suu, kes kelmi ta teo kordasaatmise juures aidanud, sulgusiwad kartus mõisniku eest ja kõlisew tasu kinni…

Wiimaks jäi Mathias kõige tooremast, aga seejuures kõige lihtsamast ja kõige rohkem tõotawast mõttest kinni pidama. See asus ta pähe iseäranis siis, kui alkohol ta nerwisid erutas, ta aju kuumaks küttis, ta wihkamise kunstlikult wägewale lõkkele õhutas. Ta tahtis oma waenlast kehaliku wägiwallaga nuhelda. See oli kõige alatum karistusewiis, aga kas polnud siis waenlase süü ka kõige alatumast liigist? Ta mõtles parun Riesenthali oma wõimuse alla püüda — kus ja kuda, seeüle kestsiwad ta arupidamised weel edasi — ning tema ihu kallal niikaua oma töömehejõudu katsuda, et karistusealusele selle sündmuse mälestamiseks parajaste weel hinge küllalt sisse jääb… Kõik muud plaanid heitis ta aegamööda kõrwale ja harutas seda ühte edasi. Ja mida kauemine ta seda ainet oma peas weeretas, seda suurema rahulolemisega täitis ta teda. Ta wõis tundide kaupa kõrtsis klaasi juures istuda ja ennast selle oma kättemaksmiseplaaniga lõbustada. Ta püüdis omale wahel juba selgeste ette kujutada, kuda wihatud waenlane ta jalge ees sipleb, kuda hirmsad hoobid talle pähe sajawad, kuda ta walu pärast ägab ja armu mangub…

Sellest mõttest ei saanud ta enam lahti. See oli wiimaks päewal ja öösel, töö juures ja kodus, joogimajas ja uulitsal ta alaline kaasaline. Ja see mõte ei löönud ka kahwatama, ei kaotanud midagi oma wärskusest, ei hakanud kainema arupidamise ees nõrkema. Hoopis selle wastu, Mathias astus warsti sammu edasi ja jõudis sinna, kus ta esimesel wihaplahwatusel juba olnud. Ta arwas, et ta ka selle eest ei pruugiks tagasi kohkuda, kui ta weriwaenlane eluta ta käte wahele peaks jääma…

Ta oli seda ju ära teeninud!

Mina wõtan ainult tema elu — tema aga wõttis kahe inimese elu. Mina wõtan tema elu ta raske süü pärast — need kaks inimest, keda tema ära murdis, polnud temale midagi paha teinud…

Ehk mis maksis selle mehe seisusewendadele minewal aastal kuuekümne täieste ilmasüüta inimese elu! Neid tapeti külma rahuga nagu loomi. Ükski halastaw heal ei saanud kuuldawaks. Ühelegi ei torganud südamesse, et tapmine keelatud on. Nad ei arwanud endid ülekohutki tegewat…

Mis mina teen, on enesekaitsmine. Kus rusikaõigus walitseb, seal peab ennast igamees rusikaga kaitsma. Silm silma wastu, hammas hamba wastu…

Oma otsuse täidesaatmiseks hakkas Mathins warsti sammusid astuma. Tasa ja ettewatlikult, sest tal oli nõuu, iseenesest iga hädaohul eemale hoida, et kättemaksmise wilja pärast rahuga ja täie mõnuga maitsta. Ta hoidis oma plaani kõigi eest salajas. Isegi Huberi kuuldes ei tarwitanud ta enam, nagu esialgul, paruni kohta ähwardawaid sõnu.

Ta hakkas oma waenlase järele waritsema nagu kütt jahilooma järele. Ühel ja teisel wiisil hakkas ta omale teateid nõutama, kas parun linnas on wõi millal ta jälle linna tuleb, kas ta Toompeal oma õemehe wõi oma wanemate majas asub, kus ta õhtutel hariliselt käib, kellega ta seltsib jne. Wahel pidas ta aru, mingil otsitud ettekäänel maale minna ja waenlase järele selle koduse pesa lähidal luurata. Seal wõis ta temaga nüüd, suwise töö-aja puhul, kõige hõlpsamine kokku puutuda. Aga ta teadis, et see nõuu tema enese kohta hädaohtlikum on. Õhtud oliwad walged ja mõisas oli parun oma inimestest, teenijatest ja ümardajatest, alati ümber piiratud. Kui ka ettewõte korda läks — põgenemine oli raskendatud. Pealegi pidi seal wõeras inimene, kes tööta ümber hulgub, igaühele kahtlaselt silma torkama… Ta jäi siis mõtte juurde, waenlast linnas, ja ka siin ainult kõige sündsamal pilgul, kinni püüda ja wastutamisele wõtta.

Aga sünnis silmapilk polnud nii kerge tulema. Pikemat aega sai ta Toompealt teateid, et parun linna pole tulnud, wõi et ta siin käinud ja juba ära sõitnud. Kord oli ta küll mõne päewa linnas ja waritseja sai seda õigel ajal teada, aga tal ei läinud korda, teda nähagi saada. Teine kord nägi ta teda küll, aga päise päewa ajal ja keset linna. Ta tundis teda hästi. Küll oli ta sest saadik muutunud, kui nad R. mõisa puiestikus kord rinnuti koos olnud, ja ka sest saadik, kui Mathias teda üliõpilasena wäljasõidu-wankril silmanud. Aga tema näo ja kogu üleüldine laad seisis Mathiasel nii selgeste meeles, et eksimine wõimata oli.

Suwi läks mööda, ilma et waritsew kütt oma lindu püüda oleks suutnud. Küti püüdmise-wisadus ei kahanenud aga selle pärast, waid ta kaswas weel. Lugu äritas teda. See äritas teda seda enam, et ta oma hingelise tasakaalu, oma selge, kaine, segamata kaalumise-wõimu waheajal ikka enam oli kaotanud. Ta oli nagu tüürita laew, mida tuul merel sinna ja tänna puhub. Ainus kindel pide, mis tal iseeneses weel oli, oli ta kättemaksmise-mõte, mis aegamööda haiglaseks õhinaks, kireks sai.

Mathias Lutz jõi palju ja töötas wähe. Kui ta elu mitte warsti ei muutunud, siis oli ta kadunud inimene.

Ikka murelikumalt hakkas meister Wittelbach teda tähele panema. Oli see weel tema endine usin, terane, auus ahne, ikka uute ülesannete kallal uuriw tööline, kes muidu päewagi ametist ära ei jäänud, kõige wähem joomise pärast, kes hommikul esimene ja õhtul wiimane oli! Töö oli talle nähtawalt wastumeelseks saanud. Mida ta tegi, tegi ta hooletumalt, masinlikult, laisalt. Erutust, osawõtmist, sügawamat sissetungimist ei awaldanud ta enam kõige tänulikuma ülesande kohta. Selle mehe waim oli kustumas. Ja siia juurde tuli alaline puudumine tööst — tundide, poolte ja terwete päewade ning järgemööda mitmete päewade kaupa.

Wittelbach ja Huber püüdsiwad teda sellest olekust igal wiisi üles raputada. Kõige pealt sõbraliste nõuuannete ja palwetegagi. Asjata! Mathias tõotas ümberpöörmist, aga ei pidanud sõna. Siis katsus meister manitsemisega, nurisemisega, hoiatamisega õnne. Ka see oli sekssamaks korraks. Ta hakkas pealegi jämedaid wastuseid saama. Ja kui ta wiimaks ähwardusega ilmus, wihastas sell, heitis talle tänamata meelt ja muud ülekohut ette, ning ütles talle teenistuse ise üles…

Küll katsus Huber teda sellest otsusest taganemisele meelitada, ja meister oli walmis, talle lepituseks kätt pakkuma — Lutz jäi kiusliku inimese kangekaelsusega järelandmataks. Ta toetas ennast oma endise tubliduse peale ja seletas uhkelt, teda wõetawat igas töökojas lahtiste kätega wastu; Mathias Lutzil ei olla waja tööd kerjama minna. Ja nõnda lahkus ta oma hea ja auusa peremehe juurest, kelle juures ta niipalju aastaid töötanud ja kellega ta nagu poeg isaga elanud…

Kõige suurem oli Leena kurbtus selle sündmuse üle, kui ta seda ka mehele ei julenud ilmutada. Ja ta kurbtus kaswas weel, kui ta nägi, et Mathiasel uue teenistuse wõtmisega aega küllalt näis olewat, et ta töö wastu nagu kartust ja põlgtust tundis, kuna ta selle asemel ikka sügawamale jooma-elu ja ametita hulkumise sisse sattus.

Neid himusid wõis ta esiotsa orjata, sest tal oli raha. Tema oma ilusat korjandust täiendas meister Wittelbachi sajarublane pulmakingitus, mis suuremalt osalt weel alles oli, kui ta sellesse ka wiimastel nädalatel juba puutunud. Aga kui kauaks wõis see siiski ette lüüa, kui tawaline sissetulek puudus ja õnnetu mees joogilõbude eest igapäew täiel käel wälja andis! Ta läks nüüd, kus ta prii mees oli, sagedaste juba hommikul kõrtsi ja tuli alles öösel wõi järgmisel hommikul tagasi, pidi siis kahekordse majapidamise eest maksma, sest naine kodus tahtis ka süüa saada. Hirmuga waatas Leena sel lool tulewikusse. Kui miski ime läbi parandawat muutust ei tulnud, siis oli hukatus kõige lõpp…

Kauase mõtlemise ja wõitlemise järele jõudis noor naine otsusele, õnnetuma mehe peastmiseks kõik ohwerdada, mis tal weel ohwerdada oli: oma last ja, kui see ei mõju, ka iseennast.

Ta hakkas oma lapsele wanemaid otsima. Ta tahtis teda kõigi õigustega ära anda. Oleks tal rahalist jõudu olnud, ta oleks teda kodust wäljas kaswatada lasknud, et oma ema-õigusi tema kohta alal hoida. Aga tal polnud midagi. Põlgtusega oli ta paruni pakkumised omal ajal tagasi lükanud, kartes, et see patu- ja häbiraha ta pihu ära põletaks, igaweste ta hingerahu rööwiks. Nüüd kahetses ta seda. Ta tundis ära, et selle mehe kohus oleks, oma lapse eest hoolt kanda. Kuid temale praegu weel, teise mehe naisena, sellekohase palwega läheneda — see ei mahtunud Leenale hingesse. Ennem juba ütles ta ennast kõigest lahti, mis ta emasüdant selle lapsukesega loomusunnil ühendas. Lahutust oli aga waja. See laps majas oli Mathiase ja Mathias tema waenlane. Iga kogemata waade selle wäetikese peale, iga healitsemine wiimase suust näis petetud meest nagu noaga torkawat. Mis surnud pidi olema, sai jälle elawaks…

Ja Leenal läks korda, oma pojakesele wanemaid leida. Emand Brink oli talle seejuures abiks. Keegi lasteta abielupaar linna kaupmeeste-ringkondadest wõttis lapse omaks. Wanemad oliwad jõukad; wäikese äratõugatud pojukese tulewiku eest oli siis hoolt kantud. Kõik oli ilma Mathiase teadmata sündinud — kasuwanemate otsimine niihästi kui lapse äraandmine ühel päewal, mil Leena meest kodus ei olnud.

Noor naine wõttis nõuuks, muutust Mathiasele mitte ise teatada, waid teda ennast seda leida lasta. Oma punaseks nutetud silmi hoidis ta tema eest warjul.

Mathias ei märganud esimesel õhtul midagi, ehk ta küll kainemalt koju tuli, kui mõnikord muidu. Ka järgmisel ennelõunal, mil ta koju jäi pead põdema, ei pannud ta tähele, et häll taga-toas tühi oli. Polnud tal ju selle lapse kohta wähematki osawõtmist, palju enam oli tal otse kartlikuks püüdeks, temast, teda nägemata ja kuulmata, eemale hoida. Wiimaks märkas ta siiski midagi, ja nimelt seeläbi, et ta Leena nii waba nägi olewat. Sel polnud taga-toas harilikku sagedat talitamist. Ja kui Mathias wiimaks — noorik oli pikemat aega köögis tegewuses — pilgu ukse wahelt sisse heitis, nägi ta imeks pannes, et seal hälli enam sängi ees ei olnud.

Ta päris seletust. Leena andis seda.

Ta kuulas waikides pealt. Siis hakkas ta suuremas toas tummalt edasi-tagasi sammuma. Alles paar tundi hiljem tuli ta asja juurde tagasi. Ta hakkas naise õla ümbert kinni — see sündis mitme aja takka jälle kord — waatas talle sügawaste silma ja ütles:

„See sündis minu pärast, Leena?“

„Sinu ja minu enese pärast.“

„Ja sa suutsid seda?“

„Ja.“

„See polnud sul mitte liig raske?“

„Ei.“

Mathias pööras näo kõrwale.

„Kui hea sina oled, Leena… Ja mina — ma pole ju seda wäärt!… Ma tean seda wäga hästi… Aga kannata minuga — kõik läheb wiimaks mööda… Kannata minuga weel mõni aeg, siis ma saan terweks, ja ka sina pead terweks saama… Leena, seda poleks sinu asemel keegi teine teinud!…“

Ta astus nagu midagi warjates akna alla. Sinna jäi ta waikides seisma.

„Mati!“

Leena käsi heitis ta õla peale:

„Mati, ma tegin seda just sinu terwise pärast. Sinu ihu- ja hingeterwise pärast. Sa hukkad seda praegu iga päew. Mu süda tahab lõhkeda seda nähes. Tõota mulle, Mati, et sa ennast hoidma hakkad…“

„Ma tõotasin seda juba.“

„Waata, Mati, — sul pole ju waja tööle minna, kui sa ei taha. Ma ei sunni sind mitte poole sõnagagi. Ma ei saa sind ialgi sundima. Puhka, niikaua kui tahad! Kosuta ennast! Aga ära mine enam kõrtsi! Mati, kas sa siis ise ei märka, kui wiletsaks ja põduraks sa seeläbi oled saanud — juba selle lühikese ajaga!“

„Ma tean!“ wastas Mathias, käega otsaesist kattes.

„No waata! Ole kodus, söö ja joo ja puhka, kuni sa jälle igatsust tunned töö järele. Mina tahan nüüd töötada — ka sinu eest.“

„Sina, Leena?“

„Ja. Mul pole ju nüüd last rawitseda, ma olen prii. Ja terwe olen ma ka. Et ma tööd oskan teha, seda sa tead. Mul ei saa tööst mitte puudust olema. Ja ma teen hea meelega, tõeste hea meelega tööd…“

„Sa tahad õmblema hakata?“

„Ja.“

„Seda ma ei luba.“

„Kuidas, Mati?“

„Seda ma ei luba ialgi! See oleks mulle häbiks… Selleks oled sa mulle liig — liig kallis…“

Leena hiilgaw pilk ütles talle tänu selle sõna eest.

„Aga ma töötaksin ju lusti pärast ja — salaja, täieste salaja — keegi ei pea seda teada saama…“

„Wait, Leena, sul on majatalitus tööks… Sinu teenistust pole meil waja — nii kaugel pole meie elujärg weel mitte. Ma jaksan weel sind ja iseennast toita. Ka tööle tahan ma jälle minna, aga — seks pead sa mulle — natuke aega andma… Tallinnas ei taha ma enam tööd wõtta…“

„Sul on nõuu siit ära minna?“

„Ja. Eemale siit. Wõimalikult kaugele. Ma tahan meistriks saada. Meistriks pean ma saama, poolele teele ei wõi ma seisma jääda. Anna mulle aga niipalju aega, et ma siin oma asjad wõiksin ära toimetada…“

„Missugused asjad, Mati?“

„Noh, ühed ja teised äriasjad, mida sina ei tunne.“ — —

Et teda mitte pahanda, jättis Leena oma nõuu, rahalist tööd otsida, katki. Mehel oli talle ju weel majapidamise-raha anda. Üsna rahul oli noorik mehe plaaniga, Tallinnast mujale asuda. See wõis Mathiase kohta ainult tulusalt mõjuda. Sala rõemuga pani ta juba nüüd tähele, kuda lapse eemalolemine tema meelt waigistas, ta rinda kergitas. Ta astus nii wabalt tagumisesse kambrisse ja waatas siin nii julgelt ja rahulikult ringi, kuna ta enne ainult tõrkuwalt jala siia oli tõstnud.

Paraku pidi aga Leena nägema, et tema ohwril mehe peastmiseks küllalt mõju ei olnud. See ohwer tuli liig hilja, wõi tal polnud üleüldse mitte peastwat jõudu. Mis ta korda saatis, oli poolik, oli möödaminew. Ta parandas mehe ja naise wastastikust wahet; Lutz oli tänulik Leena wastu ta enesesalgamise eest. Aga libamisi teelt, mille peale Mathias sattunud, ei toonud see teda tagasi. Teda kiskusiwad nagu salajõuud, mille wastu iga wõitlemine asjata, kuristiku poole edasi.

Kahel wiisil püüdis noor naine enesele seda nähtust seletada. Tema õnnetumale mehele oli kas jooma-elu iseenesest juba sedawõrt meeldima hakanud, tema üle nii wägewaste wõimust saanud, et ta ennast sellest enam wabastada, lahti kiskuda, peasta ei suutnud ega õieti ei tahtnudki; wõi maailmas polnud wõimu, mis teda minewikku oleks unustama sundinud, polnud abinõuu, mis näriwa ussi ta südames ära oleks surmanud. Wäga wõimalik ka, et üks kui teine mõju tema kallal koos tegewad oliwad, üksteist wastastikku täiendasiwad.

Ja nii pidi waene naine nägema, kuda hukatus kiirel ja kindlal sammul lähenes, kuda ta warsti uksest ja aknast hirwitades sisse wahtis.

Mathias wõerdus kodust juba lähematel päewadel jälle ära. Kus ta päewad ning pooled ja terwed ööd wiibis, sed seletas olek, milles ta igakord tagasi tuli, seda seletas seltskond, milles Leena teda wahel juhtus nägema ja millest ta ühe wõi teise wahel koju kaasa tõi, et siin täiendada, mis joogimajas pooleli jäänud. Ta sattus põliste ja alaliste joodikute ja muude tumedate isikute sekka, kes wist tööd niisama pelgasiwad kui politseid. Jah, ta hakkas kainetest, auusatest, mõistlikkudest inimestest, nende seas ka Konrad Huberist, meelega eemale hoidma, nende wastu waenlikku olekut näitama. Nende eluwiisid ei meeldinud talle, nende nõuuanded, manitsused ja hoiatused pahandasiwad teda. Ta tundis ainult weel omasuguste seas lõbu ja maitses wabadust.

Sel lool polnud ime, et Lutzi majasse warsti puudus wõersile tuli ja et puudusele waesus ja wiletsus järgnesiwad. Tema korjandus ja meistri kingitus oliwad ühel heal päewal paljaks ilusaks mälestuseks kokku sulanud. Mis paljude aastate jooksul kogunenud, lendas kuude ja nädalate jooksul tuulde. Mis töö ja waew ja hool armastusega soetanud, seda õgis alkoholi-mooloh tänuta nahka… Ja nüüd sirgus häwitaw käsi muu wara järele ahnelt wälja. Majast hakkas asju kaduma, mida tingimata tarwis polnud, ja nende sekka luges priiskaja ka oma paremaid ihukatteid. Need aga, mis talle weel selga jäiwad, muutusiwad warsti säherdusteks, et nende sees keegi enam Mathias Lutzi, meister Wittelbachi endist nägusat selli, seda puhtuse ja wiisakuse eeskuju käsitööliste seas, ära ei tahtnud tunda…

Kui sügawale ta langenud, sellest anti talle ühel päewal mõrudaste märku.

Ta istus raske peaga, uimaselt tukkudes, ühel puiesteel pingi peal. Seal lähenes keegi naisterahwas ja pistis talle — kolm kopikat pihku… Ta waatas andja poole üles — tema ees seisis Bertha Wittelbach, ja mitte kaugel temast herra Oskar Brandt…

Mamsel Wittelbach teadis küll, kellele ta sandi-annet pakkus, aga tema asemel oleks iga wõeras tõeste nõnda wõinud eksida.

Mathias lükkas ta käe wihaselt tagasi. Alles nüüd tegi kawal naisterahwas, kui tunneks ta arwatawa kerjaja ära.

„Aa — herra Lutz!“ hüüdis ta. „Palun wabandada! Aga kui Teil edespidi ehk abi waja on — Teie teate, kus ma elan…“

Hoop täis nii walusaste pihta, et Mathias tasuwat wastustki ei leidnud.

Mamsel Wittelbach hakkas herra Oskar Brandti käe alt kinni — tunnistus, et nad pruut ja peigmees oliwad — ning mõlemad läksiwad naerdes minema…

Täieline kokkulangemine Lutzi majas oleks juba waremine tulnud, kui tal teine naine oleks olnud, Leena jõud ja hool ei raugenud aukusid ja lõhesid wajuwas laewukeses kinni toppimast. Ta hakkas siiski tööle. Ta töötas salaja. Selleks oli tal mahti küllalt, sest ta mees oli ju nii harwa kodus. Ta töötas ööd ja päewad, nälgides, une ja wäsimusega wõideldes, ei aga temale midagi laua peale panna, talle ta sooja pesa ja pehmet aset puhkamiseks alal hoida. Leena wõis ju nüüd oma süüd lepitada, oma wõlga tasuda. See mõte andis talle jõudu, erutas teda taga, hoidis teda meeleheitmise eest.

Mehe peastmiseks katsus ta weel wiimast abinõuu.

Üksikutel tundidel, kui ta lõhkuwa südamega oma töö juures istus, tekkis talle aegamööda ikka kindlam arwamine pähe, et Mathias ainult siis wõiks toibuda, ümber pöörata, paraneda, kui nad oma abielu-sidemed katkestaksiwad. See mees ei suutnud minewikku maha matta — see näis selge olewat. Naise nägu, naise lähedus tuletasiwad talle seda niisamati ikka jälle meelde, nagu kord hällis uinuw lapsuke. Kahtlemata armastas ta naist, aga ta armastus polnud wägew küllalt naise eksituse peale katet kuduma, ja ta enesearmastus oli liig suur, kui et sellele löödud haaw wõis paraneda. On see mees aga eemal kõigest, mis ta hinge minewikuga erutab, on ta kõigist sidemetest waba, on tal jälle walimise-õigus, siis ehk jõuab ta ometi jälle roobastele.

Katset wähemast wõis teha ja pidi tehtama. Leena tundis enese kohuse olewat, tema peastmise kallal kuni wiimase hingetõmbamiseni töötada, sest see mees oli ju tema läbi hukatusesse sattunud…

See oli kurb päew, mil ta oma ettepanekut otsustas mehele awaldada.

Mathias ilmus wäljast kahe wõera mehega. Ta lükkas waheukse kinni, naisele taha-tuppa tähendades, neil olewat äriasju õiendada, ärgu neid eksitatagu.

Leena kuulis läbi ukse warsti, mis äriasjad need oliwad. Mathias müütas meestele oma majariistu. Jutt keerles kapi ja kummuti ümber. Need oliwad kaks tähtsamat asja sellest kallist ja uhkest warast, mida Lutz peigmehe-põlwes õnnest tuksuwal südamel, tüdimata hoole ja usinusega, omale soetanud. Ta tahtis neid oma õnne-aja mälestusi, oma senist maja-uhkust, oma töö-osawuse palju imestatud wilja poole wõi weerand hinna eest räpastele kaubitsejatele ära sahkerdada, et lunastatud saia-raha wiina eest kõrtsi kanda!…

Leena südame ümbert hakati nagu pitsitawate pihtidega kinni. Ta awas ukse ja kutsus meest. Mathias lähenes kortsus kulmul. Ta näis eksitamise üle pahandawat. Ta punetawast näost ja klaasisest pilgust selgus, et ta kaine ei olnud.

„Mati, sa müüd oma mööblid?“ algas Leena pehmelt ja paluwalt.

„Ja.“

„Sul on raha waja? Ma wõin sulle raha anda.“

„Sina, Leena?“

„Ja. Siin on sulle kolm rubla. Jäta kapp ja kummut müümata, sa teed omale kahju!“

Lutz waatas pool imestades, pool pahaselt naise näppude peale, mis talle raha pakkusiwad.

„Sa oled kokkuhoidlik perenaine,“ tähendas ta siis silmi maha lüües, „aga kolm rubla — see on mulle wähe ja sina jääd rahast hoopis ilma.“

„Mul on weel natuke.“

„Ükskõik. Sinu raha ma ei wõta. Ära sega ennast minu asjade sekka! Ta tead, et ma teise linna tahan asuda. Sinna ei wõi ma mööblid kaasa wedada. Seal teen enesele uued. Ja need mehed maksawad mulle üsna head hinda.“

Ta astus tagasi. Saatus käis oma käiku. Mõni minut hiljem oliwad kaubad koos ja weerand tundi hiljem näitasiwad lagedad nurgad ja neljanurgelised helkjad ruudud põranda peal, kus Mathias Lutzi meistritööd seisnud, meistritööd, mille iga laua ja nurga ja nikerduse sisse ta kord helkja kiire oma noorest õnnest warjule pannud…

Mathias tahtis rahaga sedamaid wälja minna. Leena peatas teda.

„Mõni sõna, Mati!“

Ta astus tõrkuwalt, tusase näoga ukse juurest sammu tagasi. Tema hakkas juba seda iket naise poolt kaela peal tundma wõi wähemast kartma, mida ula-eluga harjunud naisemehed nii wäga wihkawad.

„Mis on? Ütle lühidelt!“

„Ma tahan lühidelt rääkida, Mati, aga wõta minu juures natuke istet ja püüa rahuga minu sõnu kuulata ja lepliku meelega neid mõista.“

Ta heal oli nii tõsine ja paluw, et mees, ta soowi täites, kerge ohkamisega ühe tooli peale wajus.

Ja Leena hakkas oma ettepanekut seletama ja põhjendama. Ta püüdis mehele südamest tungiwa õhinaga selgeks teha, teda uskuma panna, kui tarwilik neile mõlemale oleks, uut elu algada, ja kuda see neile ainult siis wõimalikuks saaks, kui nad oma senise ühenduse lahutaksiwad. Leena tunnistas enda weel kord tema ees süüdlaseks, püüdis oma süüd koguni raskendada ning mõistis mehele täielise õiguse, tegi temale otsekohe kohuseks, nii raskeste eksinud abikaasast taganeda.

„Mati,“ lõpetas ta, „minu soow oleks, et meie juba homme kirikuõpetaja juurde läheksime ja oma nõuu teada annaksime. Juba enne seda, kui konsistorium meile otsuse mõistab, juba lähematel päewadel, wõiks siis kumbki oma teed minna — seda on tarwis, Mati, — kas sa siis ise ei tunne, kui wäga tarwis seda on?“

Mathiase pea oli kuulatades rinna peale wajunud. Nüüd waatas ta pika, kurwa pilguga naise otsa.

„Sa tahad minust lahti saada, Leena?“

„Mitte mina, Mati, mitte mina — mitte minu pärast — —“

„Lase olla, Leena! Ma mõistan sind! Ja sul on õigus. Ma pole enam sinu mees. Ma pole üleüldse enam mees, ma olen langenud inimene. Ja niisugusest püütakse lahti saada… Wäga arusaadaw ja — wäga mõistlik sinust…“

„Mati, ma wannun sulle, see ei sünni mitte minu, waid üksnes sinu pärast! Ma tahan sinule teed näidata — teed tagasi sellest pimedast kuristikust, kuhu sa minu süü pärast oled sattunud! Ma ei lahkuks sinust ialgi, kas kuuled, Mati, mitte ialgi! Aga sina pead minust lahkuma — see on Jumala seadus, ma tunnen seda oma südames!“

Ja ta hakkas tema kätest kinni, surus neid oma põse wastu ja püüdis teda oma paluwate lapse-silmadega meelemärkamisele äratada.

See ei läinud tal korda. Mati wastas ainult paar sõna, ja need lükkasiwad Leena ettepaneku sedamaid ümber.

„Kui mul sind enam ei ole,“ üles ta tasa, takistawa healega, „siis langen weel sügawamale… Siis — siis on ju kõik otsas…“

See oli tõde, Leena uskus seda sõna pealt. Ja ta wõttis oma ettepaneku tagasi.

Edasi siis kuni tumeda lõpuni!

„Mati, ma jään sinu juurde!“ lõpetas ta.