Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/23
23.
Niguliste kirikus maeti waest tisleri-selli, kes wiimasel ajal joomise ja ula-elu läbi auusate inimeste killast wälja sattunud. Säherduse langenud isiku kohta oli kirikus weidi liig palju peenemat liiki rahwast. Iseäranis rohke oli naisterahwaste arw. Neid oli noori ja wanu, enamiste kõik paremas riides. Et neid mitte päris matuselisteks, surnu tuttawateks, sõpradeks ja sugulasteks, ei peetaks, siis hoidsiwad nad endid puusärgist ning selle pisukesest leinawast kaaskonnast nähtawa hoolega eemale. Nad oliwad uudishimulised, ja igaüks pidi nägema, et nad seda oliwad. Nad seisiwad kaugemate pinkide wahel salkadena koos, aga nõnda, et nad maetawa nutwat leske wõisiwad näha, ja neil oli üksteisega palju sosistada.
Need uudise-ahned silmad, kõrwad ja suud teadsiwad kõik ja mida nad ei teadnud, seda arwasiwad, mõistatasiwad, luuletasiwad nad kokku, kuni sellest terwe ümarik roman sai, mida igaüks neist prohweti õhinaga laiale laotas.
Nad teadsiwad, et see mees, kes selle lihtsa, pruuni puusärgi sees puhkas, kord lugupeetud kodaniku-tütre peigmees olnud ja et ta pruudi maha jätnud, sest et ta kedagi nooremat ja ilusamat hakanud armastama, ehk see küll waene ja kõige madalamast seisusest oli. Ja nad teadsiwad Bertha Wittelbachi wõi selle paljude sõprade suust, kuda noor naine meest petnud, kuda ta kodust põgenenud, et oma endise eksimise jälgesid peita, ja kuda õnnetu mees ta pelgupaigast üles leidnud. Paljud teadsiwad ka, kes Mathias Lutzi ta naise jälgedele juhatanud. Ei keegi muu, kui tema mahajäetud mõrsja, mamsel Bertha Wittelbach. Neiu Mathilde Stern, ämmaemanda Brinki õde, oli ühele oma tuttawale — muidugi kõige sügawama saladuse pitseri all — jutustanud, et tema õe põetusel see ja see noor naine neil ja neil oludel elawat. See tuttaw oli jälle mamsel Wittelbachi tuttaw ning ilmutas saladust selsamal tingimisel sellele. Mamsel Wittelbachi esimene töö oli aga, uudist muudetud käega kirjutatud sedeli läbi emaks saanud nooriku abikaasale teada anda, et wihatud truudusemurdjale kätte maksta. Mis nüüd sündis, seda wõis enesele iga „teadja“ wähema wõi suurema luulewõimuga isegi ette kujutada. Lutz wiis naise koju, ei tõuganud teda enesest mitte ära, aga nende elu oli õnnetu. Petetud mees hakkas südamewalu pärast jooma. Ta ei sallinud teise isa last oma katuse all, nii et naine selle pidi ära andma.
Ja siis järgnes juhtumine parun Riesenthalidega. Sellel, kes teadis, et Mathias Lutzi naine kord noore paruni soowide eest linna põgenenud ning siin pärast tema õe juures teeninud, polnud raske wälja mõistatada, mis paruni ja noore neiu wahel sündinud. Ja kes seda teadis, wõis ka sammu edasi jõuda ning wälja arwata, kes see mees oli, kes Toompeal mõne päewa eest parun Gotthard Riesenthali elu kallale tikkunud, kus juures ta ise surmawa hoobi saanud. Wähemast mamsel Wittelbach ja tema sõbruskond teadsiwad, kuda wiimased sündmused ühenduses seisiwad, kui neile ka surnud mehe ligikonnast keegi seletust polnud andnud.
Missugune kõdi, leinajaid sel lool wahtida, uurida, arwustada!
Seal seisab noor lesk puusärgi juures sügawaste mahawajunud peaga. Kui kahwatu, kõhu ja kehwas riides ta on! Palwetab ta wõi mõtleb oma patuse minewiku peale? Igatahes on ta oma karistuse ära teeninud — mõtleb muude seas mamsel Wittelbach, kes oma peigmehe, isand Oskar Brandti, kõrwal seisab ning wahetamisi sellega, oma emaga ja paari sõbrannaga sosistab —, ta on oma karistuse juba sellepärast ära teeninud, et ta kord selle surnud mehe ja minu wahele julges tikkuda… Oskar Brandt aga mõtleb ainult elust lahkunud ametiwenna peale, keda ta tema õnne pärast meistri tütre juures kord nii wäga wihkas ja kes nüüd tema südame sala arwamise järele selle eest oma ärateenitud karistuse kätte on saanud. Aga Oskar Brandt wõib talle ka armulikult andeks anda, sest ta jõuab ju nüüd ometi eesmärgile: juba paari nädala pärast öeldakse ta pulmad rikka meistri-tütrega olewat…
Lese kõrwal seisab Konrad Huber tõsise, peaaegu kurja näoga. Temast teatakse, et ta kadunu kõige parem sõber oli. Kui keegi surnut õiglaselt leinab, siis on see Huber… Aga ka meister Wittelbach ei puudu päris leinajate seas. Ta ei unusta, et kirstus puhkaw õnnetu kord tema parem ja osawam tööline, tema poeg ja sõber oli. Ta on temale wiimase rahusängi, selle pruuni kirstu, kinkinud ning lesele sellide laekast saadawa summa kõrwale ilusa lisa matusekuludeks andnud… Need aga, kes puusärgi ümber weel seisawad, on Wittelbachi sellid, mõned muud surnu ametiwennad ja tuttawad, nooriku tädi Tiina ning kadunu isa ja wend, kaks pastlatega talupoega, keda suure uudishimu ja pilkawa naeratamisega silmitsetakse, sest niisugused elukad pole wist weel enne Saksa kirikusse jalga tohtinud pista…
Matuse-teenistus on lühike, sest surnu on ju ainult waene tisleri-sell ning teine puusärk ootab järge. Sellid kannawad surnukirstu wälja wankri peale, mis kellade helinal pikkamisi Rataskaewu uulitsat mööda Teliskopli poole hakkab liikuma. Suurem hulk uudishimulisi jääb kiriku juurde wõi lähematesse uulitsatesse maha. Leinajate hulk, kes wäsinud rändajat wiimase puhkepaiga poole saatma läheb, kahaneb pisikeseks kehwaks salgakeseks.
Rong liigub parajaste Pika uulitsa algusest mööda Nunne uulitsa poole, kui Pika jala wärawast Toompealt tulew läikiw lahtine tõld alla sõidab, kolm suurt musta hobust ees. Tõld peab leinarongi pärast weidi peatama. Sees-istujad silmitsewad leinajaid, leinajad mööda astudes neid.
Korraga hakkab Mait Lutzu lesk nagu tuge otsides Konrad Huberi käewarrest kinni. Huber näeb, kuda ta silmad kirjeldamata pilguga tõllas istuwate sakste poole wahiwad. Wiimased on noor ilus mees noore uhkes riides naisterahwaga — nähtawalt mees ja naine.
„Tema, Huber, tema,“ sosistab Leena.
Huber mõistab. Ta pilk heidab sädeme wihast tuld tõlda, ja kuna ta nõrka naisterahwast oma najal edasi weab, pitsitab ta hammaste wahelt wälja:
„Ma soowiksin, et tema puusärk Mati oma kannul tuleks!“…
Leinarong annab aga tõllale teed, ja see weereb uhke mürinaga mööda.
Aimas noor parun Riesenthal, keda siin külmale kalmule kanti? Tundis ta seda surmawarjuks kuiwanud noort naisterahwast, kelle wihast ja walust kisendaw silm ta põske põletanud?
Neid mõlemaid tõllas nähti üksteisega lõbusaste juttu puhuwat ja rõemsaste naeratawat. Nemad elasiwad ja tahtsiwad weel kaua elada! Wahest tuli nende hea tuju ka sellest, et noore paruni haige isa tohtrite otsust mööda elule jälle tagasi oli kingitud. Nad kõik wõisiwad elada. Nende elu oli ju nii kallis, neile ning seltskonnale nii palju wäärt….
* * *
Leena ja Huber wiisiwad Mait Lutsu hauale leina-aasta jooksul mitu korda lillesid. Wiimasel korral, kui nad kahekesi jälle tõsiselt ja tummalt linna poole tagasi pöörasiwad, ütles Konrad:
„Minu wend seal külmas korteris tegi mulle enne surma kohuseks, tema lese eest hoolt kanda, seda mitte maha jätta. Seni pole ma oma sõna wõinud wälja lunastada, sest Mati lesk ei wõta minu käest midagi wastu. Ta toidab ja katab ennast ise ja rikub oma terwist raske tööga. Ma ei tahaks oma wenna wastu sõnamurdjaks jääda. Seepärast küsin ma tema leselt, kas ta ei tahaks minu naiseks saada, et sel wiisil ilma häbenemata minu abi ja toetust wastu wõtta? Minule teeks ta seega ka omalt poolt suure heateo, sest ta on mulle ütlemata kallis.“
Aga Mait Lutsu lesk raputas pead.
„Ma tänan sind, Konrad, sinu suure pakkumise eest,“ wastas ta, „aga ma pole teda weel unustanud. Ja ma tuletan sulle meelde, et ka sina oma esimest pole unustanud, kes sul Rheini ääres puhkab. Seepärast saagu sõprusest, mis meid nii kindluste ühendab, mõlemale küllalt. Sinu abi wõtan ma wastu, kui ma kord tõsises hädas olen. Praegu olen weel noor, terwe ja leian tööst seda, mis mu rahuks puudub.“
„Leena, ma oleksin sinu mehena nõuus, et sa oma lapse jälle tagasi päriksid. Ma tahaksin talle isaks olla. Ma wõin ju arwata, kui wäga sa tema järele igatsed.“
„Sa eksid, sõber! Ma suudan oma last unustada, sest et see minu Mati laps polnud. Teda ei suuda ma aga mitte unustada.“
Huber surus tugewaste ta kätt.
„Ma wõtan oma pakkumise tagasi. Jääme oma surnutele truuks, kuni iganes jõuame.“